Bounteous bites (eesti keeles)

Kärts ja mürts! Ja suppi ka.

2009-11-15T16:35:00.006+02:00

Tere!
Woooooop yayayay, ma olen tagasi ja lahedam kui varem!

Noh, võib-olla.
Aga igatahes olen end viimaste kuude jooksul kogunud ja Eesti ellu sisse elanud. See on lausmüstiline, kui suure põntsu mu Tšiili-seiklus kokkamisharjumusele pani. Esimestel kuudel ideed voolasid, aga peres, kus elasin, ei tahtnud ema mind eriti kaheruutmeetrise köögi lähedale lasta ning pealegi oleks silmakirjalik olnud aina kohalikke delikatesse koju tassida, kui seal saia peale singi ostmisekski alati raha ei jätkunud. Elasin aasta jooksul mitmes kodus ning väga erinevates majanduslikes olukordades, aga harjumus mitte süüa teha jäi sisse. Halb, noh, muidugi.

Ent ühiskonnas, kus pea alati teeb süüa ema või majapidajanna (sest pere sööb koos!)? Kus olukord kõikus hommikusöögi puudumisest selleni, et teenija juustusaiad ja tee voodisse tõi? Ah, rohkem kui mõistlik.
Sõin ja muutsin harjumusi kuhjaga, ajasin kahe suupoolega sisse avokaadot, supileeme seest väljaurgitsetud maisi, maailma parimat kuningkrabi, saia, saia, saia, veel saia, odavat rämpsumaitsega šokolaadi ning veel natuke saia, peale liitrites cocat ja pulbrijooki, rasva, õli, õlis küpsetatud rasva, kõike milles liialt värvaineid/viinereid/muid mõrvareid. Kuid õppisin ka palju uut.

Minu kaerahelbepätse, hakklihakastet, kirjut koera ja saiavormi ei unusta Ladina-Ameerika igatahes aga kunagi.

Tühjade kätega ma siia ei tule, kaasas on üks täna sündinud porgandisupp, mis oli nii soojendav ja meeldivalt piprane, et sulatas pea õueski lume ära.
(ai, oma halva-nalja-vaba teksti pean vist harjutama veel)

Vabal valikul võib siin ära jätta pähklid või tüümiani või fetajuustu või ise teate, mis talveõhtul külmkapis on.

Porgandisupp tüümiani, fetajuustu-lisandi ja metspähklitega
(neli portsu)

1 sibul
400 g kooritud porgandeid
8 dl kanapuljongit
soola, musta pipart
(paar spl vahukoort/hapukoort/toorjuustu)
3-4 tl mett
tüümiani

50 g fetajuustu
50 g maitsestamata jogurtit (miks ka mitte koort selle asemel, peaasi, et vedelamaks teeb)
sidrunimahla

metspähkleid

Tükelda sibul ja hauta paksupõhjalises potis või ja õli segus klaasjaks, umbes kümme minutit.
Lisa tükeldatud porgand ja puljong, keeda kuni porgand on pehme (20-30 minutit).
Vahepeal sega fetajuust koos jogurti või koorega kreemjaks ning lisa maitse järgi sidrunimahla (soola on fetas juba piisavalt). Uhmerda või tükelda pähklid noaga.
Püreesta pehmeks keenud potitäis ja vala tagasi potti.
Maitsesta supp soola, musta pipra (julgelt!), mee ja tüümianiga. Lisa veidi koort/hapukoort/toorjuustu, kui tahad et see kreemjam oleks.
Serveeri supp soojalt koos fetalisandi ja metspähklitega

Kontrastid selles supis on marud. Supp ise on mesine, soe, magusjas, veidi pipraselt õhetav, nii et soolane, sidrunihapu ja külm fetajuustulisand tundub just kui teiselt planeedilt. Aga ilmselt on see suhe nagu Pretty Womanis, kus Richard Gere ja Julia Roberts kokku jäid olenemata sellest, et üks oli rahulik ärimees ja teine rahutu prostituut.
Pealegi, tüümian ja metspähklid annavad mõlemad juurde heas mõttes puiset maitset, kogu krempli rüselemist natuke tagasi tõmmates.

Täiuslik pealekas suusatamisele!

Valge šokolaadi-kohvitrühvlid kuivatatud maasikatega

2009-01-24T05:53:00.004+02:00

Oh, mis rõõm, lõppude lõpuks jõudsin kombinatsioonini väärt maitse pluss väärt internetiühendus. Ehk te ei usu mind, aga see on maagiline tunne, justkui hetkeks oleks seesama inimene, kes kuus kuud tagasi:)

Mu kokkamisvõimalused on ka sutt lihtsamaks muutunud, hurraa, ning ehk kuuleb must nüüd natuke tihedamalt, pöidlad pihku!

Kotitäis trühvleid läks külakostiks perele, kelle juures kaks nädalat tütreks olin (mu sibulapiruka retsept jääb neile vist maitsvaks perereliikviaks)

Valge šokolaadi-kohvitrühvlid kuivatatud maasikatega
(30)

200g + 160g valget šokolaadi
½ dl vahukoort1
½ tl lahustuvat kohvipulbrit (või espressopulbrit, või eksperimenteeri kohviekstraktiga)
1 spl kuuma vett
umbes 20 g kuivatatud maasikaid(röstitud) kookoshelbeid

1. Tükelda valge šokolaad väikesteks tükkideks.
2. Kuumuta vahukoor keemiseni ning vala šokolaadi otsa, sega hästi kuni šokolaad on sulanud.
3. Sega kohvipulber kuuma veega ning lisa segu vähehaaval šokolaadile, maitstes et saada just meeldivat maitsekangust (kui kõik lisada, on kohvi maitse päris tugev, aga jätkuvalt hea;))
4. Tükelda kuivatatud maasikad pisikesteks tükkideks ning lisa šokolaadisegule. Tõsta segu umbes pooleks tunniks külmkappi.
5. Sel ajal kui šokolaad külmas passib, rösti ära kookoshelbed, kuival pannil ja madalal kuumusel (kasutasin gaasipliidi miinimumkuumust – täiuslik). Jäta jahtuma.
6. Vormi šokolaadisegust pallikesed ning tõsta tagasi külma tahkuma.
7. Sulata ülejäänud šokolaad veevannil või mikrolaineahjus ning pane röstitud kookoshelbed väikesesse kaussi (kui šokolaadi mikrolaineahjus sulatad, pead seda poole trühvlitegemisprotsessi ajal uuesti tegema, sest šokolaad kipub tahkemaks muutuma)
8. Pista trühvlid esmalt šokolaadisse, seejärel veereta kookoshelvestes ning jäta fooliumile või küpsetuspaberile tahkuma (mina veeretan trühvlit šokolaadis teelusikaga, kukutan siis kookoshelveste otsa ning keerutan katmiseks kahvliga, ent nii, et klompide vältimiseks šokolaad kahvlit ega kausikest ei määriks).
9. Tõsta trühvlid tahkumiseks külmkappi ning hoia hiljem külmkapis või toatemperatuuril.

Mõrusus kohvist (ning suts ka suhkruta röstitud kookoshelvestest) tasakaalustab ülemäära magusat valget šokolaadi imehästi, piisavalt et lisada magusaid kuivatatud maasikaid. Need annavad suvise lõbusa nüansi, kohv teeb trühvlitest ju alati nagu täiskasvanu-versiooni.
Oleks maru sedasama šokolaadisegu tervete kuivatatud maasikate ümber mässida ning nõnda suuri trühvleid teha, nii tuleks maasikamaitse palju rohkem esile ka, sest praegu trühvlid just „maasikas!“ ei karju, pigem „kohv! Mm! Mõrumagusmagus! Veel üks!“

Luban shokeeringut ja kuhjaga vabandusi!

2008-11-19T00:54:00.002+02:00

Oh, tere, kallid!

Pole teid ammu n2inud (nii kuid, aga h2bi p2rast olen nende lugemise l6petanud). See ei t2henda sugugi, et oleksin s6rmede toidusse pistmise vastu huvi kaotanud, oh ei!

Muretsemiseks pole p6hjust, varem v6i hiljem j6uan endaks tagasi, praegu lihtsalt elan hoopis pea-alaspidi elamusi, sest olen alates juulikuust vahetus6pilasena Tshiilis Punta Arenases, yhes maailma l6unapoolsemaist linnadest. Juulikuust juulikuuni. (Talvest talveni v6i suvest suveni, oleneb kust poolt vaadata...)

Pistan kartulit, k6rvitsat, maisi, kikerherneid ja hunnikutes igas kujus ja suuruses saia. L6unas66k on koolist tulles alati laual, 6htuti n2rime saia, pealegi on meil siin kodus reegel, et kui keegi midagi valmistab, peavad k6ik seda s66ma (ja kes ei s66 - noh, n2lg on ju alati v6imalus). Ma arvan, et on selge, miks mu loovsilm viimastel kuudel magama on j22nud. Ning kes minu puhul blogis ikka hakklihakastmest v6i kaerahelbekypsistest kuulda tahab, v6iks ikka millegi revolutsioonilisemaga lagedale tulla...ei ole seda Interneti-aega ka jalaga segada, Eestiga v6rreldes j6uab Internet niigi kohale l2bil6igatud kandadega, valust 2gades ja roomates.

Loodan, et j6uan siia varsti tagasi. Ma lihtsalt ei oska ega saa praegu midagi lubada:)
Nautige minu eest kilode kaupa leiba ja kohupiima!
(Tegelikult on mul kohupiimaretsept juba v2lja prinditud, mul lihtsalt ei ole hetkel piisavalt sirget selga, et sellest kahtlasest plaanist perele teada anda. Yks mis kindel - k6ik s66vad!)

Besos y abrazos! Cuidense!

Röstitud banaani jäätis mooniseemnetega

2008-07-04T09:52:00.003+03:00

Ehk läksid sina ka sel ühel päeval külmast hoopis plahvatavpunaseid tomateid otsima, leides nende asemel vaid mustakstõmbunud banaanikobara. Ei mingeid tomateid. Melanhoolne hetk. Ja banaanid nägid välja nagu nad oleksid juba ära surnud ning maha maetud. Tõesti melanhoolne hetk.

Banaanid on ent ses mõttes toredad kaabakad, et hirmutavad küll, eks, aga pärast on seestpoolt ikka nii nummid, et vähe pole.

Paneb mõtlema, et võib-olla ma tegelikult ei tahtnudki neid tomateid nii väga.

See on mu esimene katse valmistada jäätist valitseva jäätisejumaluse David Lebovitz'i retsepti järgi. Juramata jätta ma siiski ei suutnud, susi küll.

Röstitud banaani jäätis mooniseemnetega
(mugandatud David Lebovitzi raamatust The Perfect Scoop, butter sugar flour vahendusel)

3 küpset banaani
75 g pruuni suhkrut
3 dl piima
1 dl kohupiima (toorjuust võiks siin ka mõnus olla)
2 spl suhkrut
2 tl laimimahla
vanilli (1/2 tl ekstrakti)
1/4 tl soola
vahemalt 1 spl mooniseemneid

Eelsoojenda ahi 200C.
Viiluta banaanid ning lao väiksemasse ahjuvormi, sega hulka pruun suhkur. Küpseta umbes 40 minutit, kuni banaanid on karamelliseerunud ja küpsed. Keera neid korra küpsemisaja jooksul.
Köögikombainis, belnderis või saumikseirga püreesta banaanid koos ahjuvormist pärit siirupi, piima, kohupiima, suhkru, laimimahla, vanilli ja soolaga. Lisa mooniseemned.
Lase segul külmkapitemperatuurini jahtuda.
Pista jäätisemasinasse või sügavkülma sobivasse plastiknõusse, kus jäätisesegu tunni-paari tagant segamini vispeldada saaks (aeg vastavalt sügavkülma temperatuurile).

Sõna banaanijäätis ei ole mul kunagi neelusid tööle pannud, sest pähe kargab kohe poest ostetud banaanijäätiste ilmselge essentsimaitse, mis end igas banaaniMAITSELISES maiuses ikka ja jälle kordab.
Oled ehk näinud neid kollaseid banaanikujulisi kummikomme. Igatahes, ma kipun arvama, et neil on selline kuju vaid sellepärast, et keegi ei saaks muidu aru, et need on banaaniMAITSELISED.

Röstimine muudab banaanide maitseomadusi aga intensiivsemaks, nii et tulemuseks pole mitte lihtsalt banaanimaitseline jäätis, vaid tõesti banaanijäätis. Mis - halloooo - on ju täiesti neelusid tekitav magustoit. Mooniseemned? Need lihtsalt tundusid olevat veel ainus asi, mis jäätise seest puudu oli.

Roosilised rabarberitrühvlid

2008-06-25T13:00:00.005+03:00

Olen elevil. Kookospähkliste ploomitrühvlitega hakkas tee lunastuseni (loe: kogu tõde parimate marja- ja puuviljatrühvlite tegemisest) juba paistma. Mõelge, võimalusi on miljon.

Siis tulid rabarberid.

Ja siis sain aru, kui väga ma ~~ennast~~ seda kontseptsiooni ikkagi armastan.

Roosilised rabarberitrühvlid

300 g rabarberivarsi (2 suuremat või 3 väiksemat)

2 dl suhkrut

2-3 spl roosivett

valget šokolaadi

(mandlilaaste või hakitud mandleid)

Koori rabarbervarred (noored varred võib ka koorimata jätta) ning lõika parajateks ampsusuurusteks lõikudeks. Pane need paksupõhjalisse potti ning lisa sinna otsa suhkur ja roosivesi.
Kata kaanega ning kuumuta, kuni suhkur ja mahl on moodustanud siirupi. Keeda madalal tulel, kuni rabarber on õrn, aga mitte veel katki (ehk umbes 10 minutit?). Vahel sega väga ettevaatlikult või keera tükke pea alaspidi.
Lase rabarberil siirupis jahtuda, eelistatult üleöö.
Patsuta rabarber köögipaberil natuke kuivemaks, siirup jäta hilisemaks kasutamiseks kindlasti alles. Sulata šokolaad vesivannil ning surka iga tükk šokolaadi (soovi korral pärast seda ka mandlitükkidesse/laastudesse), siis tõsta fooliumile tahkuma. Hoia külmas, aga mõnda aega enne pakkumist võta toatemperatuurile.

Rabarberid on nii mõnusalt õrnad, roosikarva põskede ja valgete kuubedega. Roosimaitse on mõõdukas ning valge šokolaadi imalmagusus täiesti hädavajalik, sest kuigi täidis on magus, annavad rabarberid siiski juurde kõvasti haput. Suhkrut ja roosivett võib muidugi ka lisada, kui isu on intensiivsema maitse järele.

Eelmisel korral lisasin katmisel mandlitükke ning elamus oli selle võrra suurem, kui palju need pehme trühvli kõrval suus katki krõbisesid. Seega järgmisel korral kindlasti jälle. Järelejäänud siirupist saab vett lisades ent jube mõnusa joogi.

Järgmine mõte on mustas tees pehmeks keedetud pirnitükid mõrušokolaadis metspähklitega. Ja sealt edasi...

Vanaemale kiiks külge

2008-06-19T21:16:00.000+03:00

Ma vist ei pea tundide kaupa veenma ning selle käigus veidi nõelu küünte alla toppima, et selgeks teha, kui head on majoneesiküpsised. Eestlased on ju nendega üldiselt tuttavad. Ma arvan. Või kelles sõna 'majonees' hirmu tekitab, siis selle koostisainete peale mõeldes tulevadki ju pähe veid need, mida ka magusates küpsetistes kasutatake. Sest muud seal polegi. Kõik klapib. Nagu Norras.

Mu vanaema Vilma on majoneesiküpsiste maestro ning ükskõik kui palju ma ka üritaks, ei õnnestuks need mul kunagi nii õigesti. Ehk seepärast mõtlesingi teha oma mutandi. Või noh, variandi (suurepärane idee, ta oleks mu üle uhke, kui teaks). Esimesel korral vanaema retsepti järgi küpsetades kasutasin kogemata originaalkoguseid ning tulemuseks oli küpsiste alla mattuv köök. Ah, teate, vanaemad ja nende retseptid.

Tegin kogused väiksemaks, et küpsistesse uppumist kartma ei peaks (mis muidugi iseenesest pole alati väga paha, eks)

Majoneesiküpsised valge šokolaadiga

100 g majoneesi
100 g võid, toatemperatuuril
4 dl jahu
2 dl suhkrut
1 muna

valget šokolaadi

Klopi pehmet võid suhkruga, kuni muutub kohevaks.
Vispelda sisse majonees ning seejärel muna. Lõpuks lisa jahu.
Tõsta taigen pooleks tunniks külma.
Tee taingast käte vahel väikesed pallid, tõsta need võiga määritud plaadile ning vajuta kahvliga lamedaks.
Küpseta 190C juures, kuni servadest kergelt kullased. Lase jahtuda.
Sulata šokolaad vesivannil ning kaunista sellega küpsised. Võid peale määrida või teha meelepäraseid kaunistusi. Lase tahkuda.

Tunnistan, tunnistan - taigen ise maitseb päris kummaliselt. Nagu majoneesitaigen, eksole. Aga sest pole midagi, küpsised tulevad lõpuks lapselikult magusad. Teistmoodi ei saagi öelda - need on nii keeruliselt omanäolised. Ent see-eest lõputult maitsvad, valge šokolaad annab neile juurde uue magusa dimensiooni ning muudab lõpptulemuse lausa plikatirtsulikuks. Seletamatu.

Suutäied raamatu kõrvale

2008-06-17T01:34:00.001+03:00

Vahel meeldib mulle lugemise ajal süüa. Või pigem söömise ajal lugeda. Või, ah, ma ei tea. Argihommikud lähevad tihti kombinatsioonis hommikusöök-ajaleht, sest rahulikuks toidunautimiseks ja lugemiseks mõlemaks aega ei jätkuks ning need kaks asja teevad ju hommiku heaks (lisada lusikatäis ärkamisjärgset trenni ja olengi taevas).

Olin siin ühel päeval hoopis sügavalt raamatus, kui miski sees lõunat! lõunat! karjus. Ja nakitsesin valmis parajad raamatu kõrvale sobivad suutäied - sõrmeotste jaoks rasvavabad, kõhule toitvad.

Ning nüüd need suutäied tahavad end juba kusagil peol eksponeerida. Edevad, raisk.

Apteegitilliampsud pasteediga

Apteegitillimugul
Maksapasteeti
Kaunistamiseks apteegitillilehti, tilli või murulauku

Lõika mugul pooleks ning lõika selle kihid parajateks apsusuurusteks 'paatideks'.
Lisa tükkide otsa pasteeti. Ilusamaks tulemuseks kasuta tordipritsi, aga lusikaga kena kuhja tegemine õnnestub ka.
Kaunista apteegitillilehtede, tilli või murulauguga.

Maitsed sobivad täiesti uskumatult hästi kokku. Suutäis pasteeti vajab enda kõrvale just midagi värsket (sellest tavapärane kombo kurgiga) ja kergelt magusjat (sellest minu taldrikus tavapärane kombo õuna või õhukese kihi õunamoosiga). Haarasin esmajoones just jämedamate tükkide järele - rohkem värsket raskepärase pasteedi tasakaalustamiseks.

Pasteedi otsas kasutasin tilli - oligi kuidagi laiem maitsemuster, samas kui apteegitillilehed oleks lihtsalt veel oma aniisist maitset rõhutanud.

Soojad kohupiimasaiad suitsuvorsti ja fetajuustuga

2008-06-12T17:08:00.002+03:00

Kohupiimasaiu küpsetame pigem külmal ajal, kui kuivanud saia millegipärast juba terve köök täis on. Need on magusad, meeliülendavalt head magustoiduks ja järgmise päeva hommikusöögiks. Aga mingit magusat juttu minu suust täna enam ei kuule. See jutt on lukus.

SELLE ASEMEL on mul pakkuda kohupiimasaiad, mis on un poco loco. Isud olid eile peas segamini ja soolase eest oleks elu andnud.

Ahh, siia sisse võiks ju ükskõik mida toppida.

Soojad kohupiimasaiad suitsuvorsti ja fetajuustuga
(6 tk)

6 saiaviilu
250 g kohupiima
1 muna
1/2 - 1 sibulat (vastavalt sibulaarmastusele)
võid
about 1/2 tl kuivatatud ürte (kasutasin pitsamaitseainet, milles basiilik, pune ja majoraan, aga võiks kasutada ka vaid üht neist)
20 g suitsuvorsti (kasutasin hirvevorsti)
50 g fetajuustu
umbes 1 dl riivjuustu
soola, pipart, suhkrut

Tükelda sibul ning hauta pannil võis, kuni muutub läbipaistvaks ja kergelt kullakaks, umbes 10 minutit.
Tükelda peenelt suitsuvorst ning lõika parajateks kuubikuteks feta.
Sega kohupiim munaga, lisa ürdid, vorst, feta ja hautatud sibul. Maitsesta soola, pipra ja sutsu suhkruga.
Lao saiaviilud võiga määritud ahjuplaadile ning jaga kohupiimasegu nende peale.
Küpseta 200C juures 10 minutit, seejärel saputa peale riivjuust ning küpseta 5 minutit veel. Söö soovitatavalt soojalt.

(Tegelikult käivad külmalt ka. Hea näiteks vajadusel lõunakarpi kaasa võtta)

Ükski maitse siin teistele ära ei pane, tasakaal on paigas kui heas pitsas. Sai on krõbe, täidis soe ja kreemjas. Juba üksipäini on head, aga veel paremad värskete tomativiiludega või rohkem lõuna moodi lõunasöögiks koos taldrikutäie värske salatiga.

Veider, et päris tavaline kontseptsioon nii palju üllada võib.
Hea veidrus, hea veidrus.

Ampsusuurused lehtsalatirullid suitsuse kalaga

2008-06-10T20:22:00.003+03:00

Suupisterullid on juba põhimõtteliselt marud. Aga nagu enamiku toitude puhul, kisendab sees ikka hääl 'TAHAKS HOOAJALIST'! Just, hoolimata juustutäidisega singirullide hoomamatust lahedusefaktorist nad praegu ikka nõnda peale ei lähe. Kamoon, väljas isegi ei saja mitte. Ning hoia-seelik-paigal-või-jääd-sellest-ilma tuul ei loe.

Polnud midagi sellist küll varem kohanud, aga salatilehtedest saab täitsa muhedaid suviseid rulle keerata.

Sellest vist tulebki fraas sex, drugs 'n' lettuce rolls, baby!;)

Lehtsalatirullid punase suitsukalaga

lehtsalatit (või muud sobivat salatilist)
heledaid viinamarju
rosinaid

umbes 200 g küüslaugumaitselist toorjuustu
1/2 dl peenelt kuubistatud tomatit
1/2 dl punase suitsukala tükke
1 spl rosinaid

Sega toorjuust tomati, suitsukala ja rosinatega.
Määri segu salatilehtedele ning keera need rulli. Tõsta pooleks tunniks külma (ma seda seekord ei teinud, aga see peaks täidist tihkemaks muutma).
Lõika rullid ampsusuurusteks tükkideks ning aja viinamarjade ja rosinatega tiku otsa.

Maitse on üllatavalt värske, tavaliselt seda taoliste rullide puhul ju ei kohta. Suitsust kalamaitset on just parajalt ning magusad rosinad on selle juures mõnusalt tasakaalukad. Viinamarjad on rullide otsas küll head, aga mõte liigub sutt ka oliivide poole. Selliste mustade ja heade. Järgmisel korral ehk:)

Üledoos magusat kookosmeest

2008-06-09T08:59:00.002+03:00

Kui poeriiulilt järjekordse kookospiimapurgi järele haaran, käib sellega pea iga kord kaasas alateadlik 'pole aimugi, mis seekord välja tuleb' mõte. Ja andke mulle andeks, kui see kõlab seiklusjutulikult, aga et selle purgitäie saatust ette ennustada...see oleks, nagu ennustada, kuhu Indiana Jones pärast järjekordsest kahtlasest redelist allaronimist jõuab. Põhimõtteliselt.

Vaene kookospiim sattus seekord purki, koos kleepuvmagusa mee ja vaniljeseemnetega.

Indianal pole pärast ükskõik millisest redelist allaronimist nii hästi läinud, see on ehk kindel..:D

Kookosmesi vaniljega

3 dl kookospiima
1 dl mett
pool vaniljekauna
1 spl võid

1. Vala kookospiim ja mesi paksupõhjalisse potti. Lõika vaniljekaun pooleks ning lisa.
2. Keeda segu ilma kaaneta, kuni muutub paksemaks, umbes 15 minutit.
3. Lisa või.
4. Vala segu purki, sulge kaanega ning jäta toatemperatuurile jahtuma. Hoia külmas.

Kuidas mekib? Kujuta ette, kuidas sõna 'kookosmesi' aeglaselt keele peal sulab, magus ja kleepuv, vaniljest juures kergelt plikatirtsulik toon.

Esimesed suutäied sõin šokolaadimagustoidul ja mustikatega, aga jäätise või täitsa tavalise jogurti otsas kujutan seda veel siirupiselt paremana ette. Või siis värskete maasikate peale sirratult. Seikluslikult hea, mis?;)

Kohvikohupiim nelgibanaanide ja mandlipralineega

2008-06-05T10:01:00.003+03:00

Kui nüüd retseptidest rääkida, siis hakkab mul mõtteprotsess tihti pihta hoopis maitsekombinatsioonidest, mitte aga valmistusviisidest või isegi sellest, kas tahan teha midagi soolast või mesimagusat. See annab mõttelennule suurema vabaduse ning genereerib tihemini fantastideid (isegi kui osa neist osutub võimatuks...või pigem minu jaoks võimatuks täiuslikult valmistada).

Ning just nagu ütlesin, kohupiimast meil siin pääsu EI OLE. Seekord olgu ta paraad kombinatsioonile kohv-nelk-banaan-mandel, kus banaan on tegelikult võrrandi X, edukalt asendatav nektariinide, virsikute või aprikoosidega.

Kohvikohupiim nelgibanaanide ja mandlipralineega
(3 portsjonit)

400 g kohupiimapastat
umbes 1 tl kohviessentsi (võite proovida asendada lahustuva puruga)
umbes 2 1/2 spl suhkrut
vanilli
1 banaan
3 spl suhkrut
1/2 tl jahvatatud nelki
mandlipralineed (nt seda)

Sega kohupiimapasta maitse järgi kohviessentsi (või lahustuva pulbri), suhkru ja vanilliga.
Pane pannile banaaniviilud, suhkur ja jahvatatud nelk. Kuumuta, kuni suhkrust on saanud hele karamell. Vahel sega ja keera banaaniviile ümber.
Purusta mandlipralinee väikesteks tükkideks.
Serveeri kohupiima (soovitatavalt soojade) banaaniviilude ja pralineetükkidega.

Banaanid muutuvad karamellistamisprotsessis kohe päris pehmeks ning saavad sügava nelgimaitse, mis sobib kohupiima kohvise maitsega nagu..üks asi, mis sellega kohe väga väga kokku sobib:)

Siin ongi olemas kõik, mida ühes magustoidus vaja on: kohupiima kreemisus, banaanide kleepivmagusus ning krõmps mandlipralineest; pluss intensiivsed maitsed, mis suus nii meeldivalt kokku sulavad.

Metsapesto

2008-06-05T09:00:00.000+03:00

Oeh, olen kirjutamisega natuke tukkuma jäänud. Teate küll - suvi, vabadus, päike, kõikmuu.

Aga kuna helerohelisi kuusekasve veel leidub, ei saa ma sest viimasest katsetusest rääkimata jätta.

Ehk pole teie seas säänseid pesto-konservatiive, kes pärast basiilikuvaba segu pestoks nimetamist kohe kividega sihtima hakkaksid. Metsapesto kõlab ju lausluuleliselt. Kuusekasvud on ju metsast ja metspähklid nagu...ka:)

Metsapesto

50 g helerohelisi kuusekasve
25 g metspähkleid
1 küüslauguküüs
1 spl riivitud parmesani
umbes 4 spl oliiviõli
soola

Purusta kuusekasvud, pähklid ja küüslauk koos natukese oliiviõliga üsna ühtlaseks (kasutasin saumikserit, peaks saama ka köögikombainiga).
Lisa riivjuust ning piisvalt õli, et saada paras konsistents. Maitsesta soolaga.

Kasutada võib täitsa sarnsaelt basiilikupestoga. Makaroniroogades, saial...ja eriti krõbedal saial koos toorjuustu ning sügavpunaste tomativiiludega.

Maitse on üllatavalt värske.
Kujuta ette, et jalutad kuusikus. Värske õhk, puud kahisevad, sammal krudiseb jala all. Ja suurt sõõmu õhku kopsudesse tõmmates tuleb kaasa imemõnus värske kuuselõhn. Hea, eks? Lisa sellele sutt hapukamat tooni, mahedat metspähklimaitset, hea parmesani trotsi ja natuke küüslaugust käredust ning oledki valmis.
Siis serveeri seda tunnet krõbedal saial koos toorjuustu ja tomatitega...

...ja kes veel kuusekasve mingil ennenägematul põhjusel proovinud ei ole, siis selleks on tagumine aeg.

Ma viskan peotäie üle jäänud kasve vist otsaga sügavkülma. Värset kuusekasvuvõid tahaks ka südasuvehommikul kaerahelbekaraski otsa :=)

Metspähkli-rummitrühvlid

2008-05-29T08:52:00.004+03:00

Rummikoogid on mul puha klassikalised lemmikud. Usun, et olen neid söönud ehk terve tonni jagu. Sellise suurema tonni jagu. Et kohe päris tonni.

Päris õiget rummikooki pole ma suutnud kodus produtseerida, aga nüüd sain hakkama üsna täiusliku variatsioonivariandiga. Metspähklid on ühele soliidsele rummikoogile alati sobiva kaaslasena tundunud ning kondenspiim on üldiselt sama hästi kui hea kaaslase sünonüüm.

Pardon uduste piltide pärast. Mul oli üks näljane gäng külas, kellele idee trühvlite allesjätmisest üldse ei meeldinud:)

Metspähkli-rummitrühvlid

2 dl jahvatatud metspähkleid (kui aega on - umbes 200 g pähklitest, mis on kuival pannil röstitud ning rätiku vahel hõõrudes kooritud)
1 dl küpsise- või koogipuru
1 spl magustamata kakaopulbrit
2 spl võid
1 dl magusat kondenspiima
vanilli
rummiessentsi
tumedat šokolaadi ja metspähkleid kaunistamiseks

Sega omavahel hästi jahvatatud pähklid, küpsise- või koogipuru ning kakaopulber.
Sulata või ning sega see hästi kondenspiima hulka. Lisa rummiessentsi ja vanilli, siis vala segu kuivainete otsa ning sega korralikult läbi.
Aseta segu vähemalt pooleks tunniks külma, siis tee sellest pallid ning tõsta tagasi külma tahenema.
Sulata tume šokolaad vesivannil, kasta pallid šokolaadisse ning lase neil fooliumil või küpsetuspaberil tahkuda. Enne glasuuri kõvaks muutumist viska igaühe otsa üks metspähkel. Hoia külmas.

Kuigi maitse on veidi erinev vastavalt erinevate küpsise- või koogipurude kasutamisele, annavad metspähklid ikka meeldiva ilmselge maitse. Rummi maitsega pähklid lausa flirdivad ning šokolaadiga sobivad kokku kui valatud. Mõelge Nutella peale;)

Olles öö külmas veetnud, maitsevad trühvlid aga veel väikese tsiljoni võrra paremini. Maitse on ühtlasem, tekstuur tugevam.

Järgmisel korral võiks väike pudel pähkliliksi ka kõrval olla, et seda natuke sisse sirrata. Oleks eht!:)

Sidrunitrühvel piprasooja glasuuriga

2008-05-24T19:02:00.006+03:00

Jube kavalad trühvlid. Selles mõttes, et nende sidrunine sisu ja piprasoe glasuur annavad kokku täitsa tervislikuna mõjuva efekti. Sidrunise ja sooja. Nagu tassitäis sidruniteed, ainult et tegelikult on peotäis komme!;)

Sidrun ja must pipar on üks järjekorne kombinatsioon magnifico. Soovitan proovida igasuguses variandis, mis pähe kukub!

Sidrunitrühvlid piprasooja glasuuriga
(umbes 30 tk)

200 g valget šokolaadi
½ dl vahukoort
vähemalt 1 spl sidrunimahla

160 g valget šokolaadi
¼ - ½ tl musta pipart

Haki šokolaad peeneks.
Kuumuta vahukoor keemiseni ning vala kohe hakitud šokolaadi peale. Sega, kuni segu on ühtlane. Lisa sidrunimahl.Tõsta trühvlisegu vähemalt pooleks tunniks külmkappi tahenema.
Vormi tahkunud segust pisikesed pallid ning tõsta need siis tagasi külma.
Sulata veevannil ülejäänud šokolaad ning lisa sellele pipar. Torka trühvlid glasuurimiseks ükshaaval kiirelt šokolaadi sisse ning tõsta siis fooliumile või küpsetuspaberile tahkuma. Hoia külmas.

Vahel nii imalmagusana tunduv valge šokolaad saab siin sidrunist juurde värskust ja erksust. Kui valge šokolaad oleks soliidses vanuses naine, siis ses trühvlis oleks ta küll uuesti noor... :) Pipar on alguses tasakaalustav maitse, mis sidrunist värskust ohjes hoiab, lõpuks jätab ta ent suu meeldivalt soojalt õhkama. Kontrastid ja uudsus. Värskus ja soojus.

Must pipar jätab endast igatahes mulje kui täieõiguslikust magustoiduvürtsist. Soovitan meelde jätta;)

Lemmikteest smuuti

2008-05-23T00:19:00.003+03:00

Minus on mitu grammi teefanatti. Mingi ekspert ma pole, pigem olen üsna kaugel ka kõige mökumast teeteadjast. Aga oma tassi teed ma jumaldan: vahel meie enda korjatud taimedest, vahel kvaliteetset musta, tavaliselt paraja kangusega rohelist ja alati ilma suhkruta.

Ning neelud käivad tegelikult kõige peale, mis vähegi teed sisaldab (eriti kui tegemist on selle koogiga). Tänane magustoit, hommikusöök või misiganes on ent nii lihtne, kui olla saab, aga on erinevaid teesid kasutades siiski jube hea. Teate küll, iga kord natuke erinev!

Lemmikteest smuuti
(ühele)

1 dl kanget teed
2 dl maitsestamata jogurtit
1,2 – 2 spl suhkrut
(vanilli)
(jääkuubikuid)

Valmista kange tee ning jahuta.
Sega tee maitsestamata jogurti hulka ning lisa suhkrut nii palju, et smuuti oleks meeldivalt magus. Soovi korral lisa vanilli.
Naudi valgete vuntside või kõrrega, lisada võid jääkuubikuid.

Smuuti on täpselt nii hea, kui hea on tee;) Parajalt magus, piisavalt voolav, et muretult kõrrest juua. Vist päris hea variatsioon jääteele nende kuumade-kuumade ilmade jaoks, mis varsti ilmuma peavad...

Ananassi-laimivõie aprikoosidega

2008-05-19T20:13:00.003+03:00

Bäng ja padahh ning soojast ilmast ongi järele jäänud vaid vihmahood, tuul ja halb tuju.

Vähim, mida ses olukorras väärt oleme, oleks hea pikk TROOPILINE PUHKUS, või mis?

Aga ei. Ei mingit puhkust. Vaid purk vähemalt sama troopilist kreemi ning kujutlus sellest, kuidas rannal uutes sinistes bikiinides päikesepõsitades küpsed (soovitatavalt kooritud ja viilutatud) ananassid otse kätte kukuvad (ooojaa, see oleks totaalne tujuparandaja!). Hah.

Seega, nutmata...

Ananassi-laimivõie aprikoosidega

5 dl ananassimahla
umbes 10 kuivatatud aprikoosi
3 muna
100 g võid
2 1/2 dl suhkrut
vanilli
1/2 dl laimimahla

Vala potti ananassimahl ja aprikoosid, keeda ilma kaaneta elaval tulel, kuni mahla jääb alles umbes vaid 1/2 dl, see peaks aega võtma 20-30 minutit.
Mõõda välja umbes 1/2 dl mahla ning aprikoosid haki pisikesteks tükkideks.
Sulata paksupõhjalises potis või, lisa suhkur ja lahtiklopitud munad, vispelda segamini. Lisa ka laimi- ja kontsentreeritud ananassimahl. Vispelda keskmisel kuumusel, kuni segu pakseneb.
Maitsesta vanilliga ning lisa aprikoositükid, kuid vaata, et need üksteise külge kinni ei jääks.
Vala võie purkidesse, sulge need ning lase toatemperatuuril jahtuda, seejäral hoia külmikus.

Võidel on tõesti päris ananassimaitse, suure vihjega laimile. Aprikoositükid on pehmed ja hambaga peale sattudes maitsest pungil! Seest ja väljast ilus kui klassikaline inglise sidrunivõie, ent paremgi veel;)
Hea küpsiste või jäätisega, koogi või pannkoogi vahel, hea niisama lusika sissepistmiseks, et terve lusikatäis elamust korraga suhu pista. Lihtsalt hea..

Kevadekasvud!

2008-05-17T23:00:00.001+03:00

Kuusehekist mööda kõndides sirutan kevadel käe täitsa vaistlikult noorte kasvude järele. Ah, vaevalt et ma ainus olen. Mõnusalt hapukad ja head ning vitamiine ajab ju üle ääre.

Kuusekasvud on tegelikult natuke müstika. Sest kui tuua jutuks, et neid võiks lisaks möödaminnes näksimisele ka reaalses roas kasutada, tuleb vastuseks enamasti 'ooo, mmm, jaaa, pole selle peale nagu kunagi mõelnud.'

Ravimina peaks kuusakasvutee või -siirup hästi mõjuma köha ning külmetushaiguste puhul, aitama ka väsimuse ja närvilisuse peletamisel, vereringe ja vereloome elavdamisel. Neil on isegi kergelt antibiootiline toime! (et ära hoida küsimusi stiilis 'kas neid ikka tohib süüa?')

Minu katsetused algasid täna:)

Kuusekasvuvõi

Helerohelisi kuusekasvusid (korjatud soovitatavalt tänavasaastevabast kohast)
Pehmet võid
(mere)soola, pipart

Loputa kasvud puhtaks.
Kui tahad krõmpsumat ja säravrohelisega võid, haki pisikesteks tükkideks värsked kuusekasvud. Kui pehmemat, lase potis keema vesi ning keeda kasvusid kümmekond minutit, seejärel haki.
Sega hakitud kasvud pehme võiga (umbes sama suur kogus) ning lisa maitse järgi soola ja pipart.

Võid on väga hea süüa lihtsalt krõbeda saia/leiva peal, aga kindlasti oleks see super liha, köögiviljade või värskete kartulitega...ohjah. Mõnus hapukas kuusene maitse, kuidagi kodune.

Veel võiks ju visata ahjuroogadesse, lisada salatitesse, teha maitseõli. Nii saaks teed ja siirupit, kuusekasvudega ahjukana, kuusekasvumarmelaadi, jäätisekokteili.
On kellelgi ideepärleid veel üle?;)

Kakaokohupiim mustsõstrakastme ja kiividega

2008-05-13T00:03:00.004+03:00

Kui ma peaks elu lõpuni vaid üht asja sööma, oleks selleks ilmselt kohupiim. Või - olgu - kohupiim ja rukkileib. Aga ikkagi. Igapäevaselt avastab see end miljonis kombinatsioonis, retseptidest ei hooli ent pea kunagi. See on Nautlus - lihtne ja täiesti ilma loogikata.

Aga aeg-ajalt saab mõni kombinatsioon täpselt millelegi pihta. Nagu eile. Nagu üksosamagusatkohupiima-üksosavaniljepudingit-üksosaahjuõunajogurtit, ainult et teismoodi.

Kuigi kaste on üksi päris tugeva maitsega, kaob see tugevus natuke ära, kui kohupiimale palju kakaod lisada. Seega soovitan väiksemat kuhja kakaopulbrit.
Ning tükkide pärast moosis ei tasu karta, need on tegelikult booooonus!

Kakaokohupiim mustsõstrakastme ja kiividega
(3-4 portsu)

400 g kohupiimapastat
1 dl vahukoort
suhkrut (umbes 1/2 dl?)
vanilli
1-2 spl magustamata kakaopulbrit
mustsõstra-koorekastet
2-4 kiivit

Sega kohupiim suhkru ja vanilliga.
Vahusta vahukoor ning lisa (või kui oled laisk - sega see lihtsalt sisse ning klopi segu natuke aega, ma teen tihti nii).
Lisa maitse järgi kakaopulbrit, sega hästi.
Koori ja viiluta kiivid.
Paku kreemi sooja või külma kastme ning kiiviviiludega. Soovi korral lisa küpsisetükke.

Mustsõstra-koorekaste

1/2 dl mustsõstramoosi
1 dl vahukoort
soovi korral kaneeli

Võta väike pott või pliivi peale sobiv nõu ning kuumuta moosi, kuni see vedelamaks muutub.
Lisa vahukoor, sega. Soovi korral lisa kaneeli.
Keeda 5 mitutit, serveeri soojalt või külmalt (küõlmalt kaua seistes muutub parajalt paksemaks - sel juhul lisa vedelikku).

Mustsõstra ja kiivi kombinatsioon on jube tore leid, millega juba kaua katsetada olen tahtnud ning see läks tõesti hästi kokku! Võ'iks ju proovida ka pea-alaspidi varienti, kus oleks kiivikaste ning värsked mustsõstrad...(suvi, suvi, tule jubaaaaa!)

Mahe kreem sobib tugevamaitselise , kuid hapuka kastme ning eksootiliste kiividega hästi. Küpsisetükid annavad juurde krõbedust (ma olen nt väiksest saati harjunud kohupiima küpsistega sööma), soe kaste (eriti kui selles on kaneeli) omapära.

Kohupiima tuleb varsti veel;)

Mundris õunad

2008-05-07T18:26:00.005+03:00

Mis on õuntes? Seemned? C-vitamiin?

Mõnikord kui päris kogemata terve kausitäis ära süüa, on õuntes ka kõhuvalu. Njaa.

Nende õuntega siin on aga üpris kindel laks – seemneid ei ole, kõhuvalu (ma luban!) ka mitte, C-vitamiini jätkub ning pealegi on nende sees...õunad:)

Esimest korda sattusin puuvilju mundrisse toppima, kui korra pirukapõhja kõrvalt muretainast üle jäi ning sellistel puhkudel ongi see magustoit taignajääkide ära kasutamiseks parim viis maailmas . Pealegi hoiab see ära võimaluse, et kogu ülejääk tasapisi nokkides otse suhu võiks sattuda;)

Mundris õunad
(neli portsu)

4 pisemat õuna
umbes 170 g magusat muretainast
3 spl suhkrut
¾ tl kaneeli

Koori õunad ning lõika alumine ots natuke lamedamaks, et need paremini püsti seisaksid. Lõika välja südamik, kuid ära õuna põhjast läbi lõika.
Jaga taigen neljaks osaks ning rulli iga osa õhemaks ringiks; natuke tainast jäta kaunistuse jaoks.
Täida õunad pilgeni suhkru ja kaneeli seguga.
Aseta õunad taignaringide peale ning mässi need siis taignasse. Vaata, et taigen oleks ühtlase paksusega ning pealt võimalikult sile – tekivad ilusad pallid.
Ülejäänud taignast vormi iga õuna jaoks 2 lehte, suru need „õuna“ külge ning pressi noateraga peale lehemuster.
Küpseta õunu võitatud vormis 175C juures pool tundi, kuni need näevad välja küpsed ja kullased. Söö soojalt vaniljekastme või -jäätisega.

Kui kahju, et mul valmis õuntest pilti pole! Sest need on oma kullakarva tooniga nii armsad ja ümmargused, et tahaks kohe žongleerida, käes veeretada või ära süüa. Lusika all rabeda koore varjus on pehme sisu, täidisest on aga tekkinud lausa magus tume kaste, mis veidi hapukama õuna sisse kole hästi sobib.

Veidi jäätist või vaniljekastet (nt pudingile natuke piima lisades) otsa ning käib küll ja paremini veel:)

Pastinaagisupp suitsujuustu ja sojakastmega

2008-05-02T20:34:00.008+03:00

Öelge selle kohta kevadväsimus, muusaotsing või idiootne paus, aga nüüd olen ma siin - pärast kaht kuud omavolilist vaikivat puhkust. Mul on muidugi kahju, sest viisakana peab mul olema, ent õnneks (et kõik mu äraoleku kiiresti andeks võiksid anda) leidsin vahepeal ka muusa ning tagataskus on nüüd paras posu huvitavat.

Ainult et...suurem osa on hetkel veel ilma piltideta. Rumal rumal mina.

See supp püsis parajat aega teostamatu unistusena, kuni ühel korral oli lihtsalt kõik paigas. Ja sõna otseses mõttes läks kausitäis suppi alla pideva 'mmmmmmmmmm' saatel. Ei uskunud, noh! Väärikas vastane lemmikule porgandisupile.

Hoia puljong lahjem ning süda avali, siis on elamus eriti meeldejääv.

Pastinaagisupp suitsujuustu ja sojakastmega
(kolmele)

300 g pastinaaki
1 sibul
4 küüslauguküünt
2 dl puljongit
4 dl piima
100 g suitsujuustu (ilma kõvade servadeta, nt seda torukujulist on väga hea kasutada)
1 spl võid
Soola, suhkrut
Sojakastet serveerimiseks

Sulata supipotis või, lisa tükeldatud sibul, küüslauk ja pastinaak ning hauta kaane all madalal kuumusel umbes 10 minutit, kuni sibul muutub kullaseks.
Lisa puljong ning keeda pool tundi, kuni pastinaak on pehme.
Püreeri segu saumikseri või blenderiga, lisa ka suitsujuust ning püreesta ühtlaseks
Vala segu tagasi supipotti, lisa segades piim, maitsesta soola ja sutsu suhkruga ning lase supp kuumaks.
Serveerimisel sirra portsjonile peale sojakastet.

Supp on maitsest tulvil. Väike magus nõks on pärit nii pastinaagi loomulikust magususest (see, nagu ka porgand, võib ärksamaks teha igasuguse soolase roa) kui ka kohustuslikust sutsust suhkrust. Suitsujuust muudab selle kreemjamaks ning lisab iseloomu, teeb maitset intensiivsemaks.

Sojakaste (mis on maitsekombinatsiooni seisukohast ülioluline) paneb maitse justkui elama. Tahtsin saada natuke iga suutäie juurde, seega lisasin pärast poole portsu ärasöömist juurdegi. Seda ei tohiks supi sisse segada, vaid nautida kontrasti, lisaväärtusena. Sojakastme fänn ma ei ole, aga armastan seda punase kala peal ning selle supi otsas jumaldan.

Näeme veel!

Juustukook vähemusele

2008-03-01T12:08:00.002+02:00

Ja kuigi mu elu käib praegu soodaaurust tabletiassortiini, kraadiklaasist sinise lambini ja köhahoogudest esmaspäeva ootuseni, sest siis saan armsad antibiootikumid, pakun vahepeal ühe kuu aja taguse maiuspala. Sest noh meenutaks endalegi maailma maitset natuke:)

Ohjah, lagrits.

Minu meelest on Eestis valik lihtsalt liiga väike. Soome minnes on mõningad ostud lihtsalt kindlad. Alati seesama topsik Tax Freest. Kindlasti pakk lagritsanätsu. Ja kui veab...siis ka jäätist, tuub magusat kastet või isegi lagritsamaitselist Tuplat.

Ma olen vähemuses, ma tean.

Aga lagritsat kasutavaid retsepte on veelgi vähem. Paar aastat tagasi sai minumoodi lagritsat armastavale sõbrantsile želatiiniga lagritsa-juustukooki tehtud, isegi täitsa retsepti järgi, aga alles mõnda aega tagasi jõudsin lõpuks küpsetatud juustukooki katsetada. See idee oli ennast lihtsalt juba liiga kaua peas praadinud. Võinoh.

Vanematele kui esimestele maitsjatele ning lagritsat põlgavatele inimestele koogi valmistusprotsessist enne esimesi ampse rääkima ei hakanud. Ent neile mõlemale meeldis...imelik...äärmiselt imelik. Aga tore.

Lagritsa-juustukook šokolaadi ja pohlamoosiga

180 g šokolaadiküpsiseid (nt Kalevi omasid)
50 g sulatatud võid
100 g tavalisi lagritsakomme
1 dl vahukoort
500 g maitsestamata toorjuustu
3 muna
1/2 dl suhkrut
vanilli
1 1/2 dl pohlamoosi
50 g riivitud tumedat šokolaadi

Purusta küpsised peeneks (nt köögikombainis) ning lisa sulavõi. Määri võiga lahtikäiva servaga koogivorm (minu oma oli ~27 cm) ning suru küpsisegu põhjale ja külgedele. Küpseta 175C juures 10 minutit.
Haki lagrits väikesteks tükkideks ning pane koos vahukoorega väiksemasse potti. Keeda madalal kuumusel, kuni lagrits on suuremas osas sulanud.
Vala segu köögikombaini ning lase sellel töötada, kuni segu on üsna ühtlane.
Lisa toorjuust, munad, vanill ja suhkur. Mürista, kuni segu on täiesti ühtlane.
Soojenda moos kergelt (mikros/pliidil) ning määri see siis eelküpsetatud põhjale.
Vala täidis moosi peale ning puista sellele riivitud šokolaad.
Küpseta veel umbes 40 minutit.

Üldine mulje on üsna šokolaadine (ja ma juba kuulen, kuidas keegi karjub, et 'sa ei pidanud ju armastama šokolaadi nii väga!). Šokolaadi ja lagritsa maitsed sobivad väga hästi kokku ning suussulaval šokolaadikattel on veel üks pluss - see katab ära värvilt mitte-nii-ahvatleva hallikarva täidise (näete? kogu sellel šokolaadil on põhjus!)

Lagritsamaitse ei ole lõpptulemuses väga domineeriv või midagi, kuid see on täiesti mõõdukalt aniisiselt olemas - see seletab, miks isegi lagritsapõlgajad esimese suutäie väljasülitamise asemel hoopis teist koogitükki tahtsid. Lootsin, et pohlamoos oleks kihtide vahel paremini nähtav, aga see sulas pigem põhja sisse ära. Sellegipoolest annab moos koogile oma mõrkja varjundi.

Veebist lagritsat kasutavaid retsepte otsides siiski ka leidsin mõned. The Well-Seasoned Cook'i Licorice pudding , Courier Mail'is ilmunud Licorice ice cream ning Martha Stewarti Black Licorice Creme Brulee Tarts. Üks lagritsa-šokolaadikook on ka 'Eesti Kokkade Kokaraamatus'.

...ja nüüd täiskohaga ravimise juurde tagasi.

Stiilipuhas virin

2008-02-28T13:57:00.004+02:00

...mis paljastab end täpselt nii palju, kui etikett nõuab ja õigel hetkel viskab boolero maha, et päris sentimentaalseks minna.

Et siis...ma olen haige. Ah et ei puutu siia? EI PUUTU? (vabandust) Paneme puutuma.

Neljandat päeva jutti lihtsalt eksisteerin. Nohu on selline mõrvar, et ööund sain varahommikul kõva poolteist tundi - ülejäänud aeg möödus käegalöövalt õndsas vaikuses Põrgupõhjat lugedes, käsi iga veidi aja tagant teetassi või salvrätti haaramas. Oleks et päevane uni õnnestuks - ei ei!

Ning täna oligi alles jäänud vaid kaks võimalust. Kas oodata, et Hiro Nakamura (või kas või Marty ja Doc) tuleks tulevikust mingi imeravimiga või võtta ette alternatiivmeetod. Ehk siis - deem küll, hakkan sibulaid hakkima. Kogemus andis nõu. Ja, ma räägin, esimest korda elus nägin nii memmekaid sibulaid, mis isegi tõsise lihunikutöö tulemusena pisarat lahti ei võta. Rääkides täiuslikust ajastusest, eks.

Ah, mis seal ikka, viskasin potti ning veits fariinsuhrkut, võid ja palsamiäädikat otsa (umbes nagu siin) ning lasin podiseda, pärast panin justkui lohutuslõunaks taldrikule väikese kohupiima-juustuomleti ja porgandisalatiga. Ning siis - bäng! bäng! ainus maitse, mida tundsin, oli suhkur. Terves taldrikus. Ja ainult natukene.
Võtsin hommikust alles jäänud pool Digestive küpsist ning pistsin selle nahka nagu ploki kvaliteetset saepuru. Susi küll.

Kui mina maitseid tundma ei hakka, siis, kuulge, jääb vist ära - nälg majas!
Ei saa ikka aru sellest kontingendist, kelle jaoks söök on pelk kütus ja siis tangitakse endale suvalist mootorisuretajat sisse.
Ning mu päeva parimaks söögiks jäigi öösel suure näljaga ära söödud puding. Oeh.

Aga muidugi kama!

2008-02-24T20:37:00.002+02:00

Ilusat jätkuvat sünnipäeva:)

Lisaks hommikusele Toompea käigule otsustasime siin ka hilise lõunasöögi suts ilusamini mööda saata. Valge lina. Suured praetaldrikud. Värske karask, vürtsikilu ja keedumuna, kartulipuder, pikkpoiss ning mesikooresed ahjuköögiviljad. Et 1/3 perekonnast söömaaja vältel Faluni MK etapile keskendunud on...seda me päris ei plaaninud. Aga kamatort, vähemasti, tõi tähelepanu lauale mõneks ajaks tagasi;)

Sai sellist piisavalt eestikat torti mõeldud. Biskviidiretsept on pärit Oma Maitsest, retseptist 'kamatort mustikate ja banaanidega', muu on ilulõikus.

Kamatort meekreemi ja marjadega
(biskviidi retsept pärit Oma Maitsest)

biskviit:
6 muna
1 1/2 dl suhkrut
1 dl nisujahu
1/2 dl kama
1 1/2 tl küpsetuspulbrit
50 g sulatatud võid, jahtunud

täidis:
1 kogus meekreemi (vaata alla)
4 dl vahukoort
400 g kohupiimapastat
2 dl suhkrut
vanilli
marju

Vahusta munad suhkruga kohevaks vahuks.
Sega omavahel jahud ning küpsetuspulber, vispleda munavahu hulka.
Lisa sulavõi, sega ühtlaseks.
Vala tainas lahtikäivasse koogivormi (minu oma on 27 cm), mille põhi on kaetud küpsetuspaberiga, servad määritud võiga ning küpseta 200C juures 15-20 minutit.
Lase mõni minut vormis jahutda, siis jahuta täielikult restil. Lõika 2 kihiks.
Vahusta mikseriga vahukoor koos suhkruga, lisa vahustades kohupiimapasta ning maitsesta vanilliga.
Määri koogi alumisele kihile kõigepealt meekreem, siis selle peale ettevaatlikult osa kohupiimakreemist (võid panna üsna julgelt palju). Tõsta peale teine kiht ja kata ülejäänud kohupiimakreemiga. Tõsta vähemalt paariks tunniks jahedasse seisma.
Enne serveerimist kata tort marjadega.

Kuigi biskviidil üksinda on kama maitse ilusti olemas, trügib magus meekreem selle tordis lõpuks natuke varju. Aga...ei virise. Kuna kohupiimakreemi on palju, jääb tort hästi mahlane. Piisavalt magus. Meekreemi on piisavalt, et mesist tooni hoida. Panime marjad täitsa külmunult peale ning see oli tegelikult väga mõnus - veidi krõmps, ei mingit läga, puhas maitse. Ning ei ole need marjad päras sulamist koogi pinda midagi nii ära määrinud. Tõeline pidupäevakook:) Tõesti, ma räägin, see on väga hea.

Meekreem

3 muna, lahti klopitud
100 g võid
150 g mett
vanilli

Sulata või paksupõhjalises potis tasasel kuumusel. Lisa mesi ning sega, kuni see on täiesti sulanud.
Lisa lahti klopitud munad ning vispelda segu keskmisel kuumusel, kuni see pakseneb. Ära keema lase.
Maitsesta vanilliga ja vala purkidesse või jäta jahtuma, et koogi või magustoidu jaoks kasutada.

Üsna intensiivse meemaitsega kreem. Kõige parem olekski koogi vahele või magustoidu sisse. Või jäätise peale. Või küpsise peale. Või, oh, kohupiima otsa. Päris magus, vanill teeb maitset harjumuspärasemaks ja ümmargusemaks - nagu meile meeldib.

Okei, ma lähen nüüd kleite vaatama:)

Idee - Coca Colast sorbetiks

2008-02-21T13:41:00.001+02:00

Cocat ma ei joo. Ma ei tea, minu meelest kogu see suhkur peaaegu kõrvetab kurgus, kui juua.

Pealegi, muide, see on happelisem kui happevihmad;)

Ja kui sügisel toimunud karjäärikonverentsi käigus Baltimaade Coca Cola juhi loengut kuulasime (mis pidi olema ettevõtlusest, aga oli hoopis PROMO), ütles ta, et 'all our products is healthy' ('Kõik meie tooted on tervislik') ning et tema lubab neid isegi oma pisitütrele. Mul oli tüdrukust kole kahju. Halvim loeng mu elus. Ma ei valeta.

Kuigi, noh, üldsegi, mis see tervis siis nii väga ära on, eks?

Tegin millalgi Coca Colast 'sorbetti' (Pille, sinu jaoks 'sorbeed';)) See on pigem lihtsalt kui idee - äärmiselt lihtne ellu viia, kuid kindla peale huvitav lahendus mõne magustoidu juurde või hea viis üht võib-olla lemmikmaitset (kes teid teab...) natuke vähem, aga kindlasti nauditavalt tarbida. Võib seda üldse retseptiks nimetada?
Ja ma ei mängi siin silmakirjalikku - mulle meeldis.

Coca Cola 'sorbett'

Kui sul on jäätisemasin, võid vast valmistamiseks selle võtta. Muidu külmuta Coca Cola, seda iga 30-60 minuti tagant köögikombainis või blenderis või saumikseriga (sel juhul võta kohe sobiv nõu) ühtlaseks purustades, kuni konsistents on paras. Hoia külmas;)

Sellise sorbeti kujul ei tundu Coca nii magus ning see on ilmselt ka põhjuseks, miks see mulle täitsa meeldis. Mõnusale tsitruselisele maitsele on nii palju lihtsam keskenduda. Hea üksipäini, kuid veelgi parem koos marjade või pannil pehmeks karamellistatud puuviljadega.

Naudi;)

Metspähkliküpsised musta pipra ja roosiveega

2008-02-19T19:59:00.005+02:00

Küpsiste suhtes kipun ma tihti skeptiline olema. Teen viltust nägu. Kujutan nende maitset enne ettevõtmist ette. Otsustan, et igasugust jama mina ei tee ning lähen võtan topsi jogurtit. Aga kogu selles toidublogiasjanduses sees olles võib osa nimesid kinnisilmi uskuda segi siis, kui nad propageerivad, noh, ütleme, lõhemaitselist kakaod. Või siiski - tõmbaks piiri sellise lause juurde nagu 'suts pipart ülistab metspähklite maitset nagu ei miski muu' ('a dash of pepper exalts the flavor of hazelnuts like no other')

Clotildel oli õigus. See oli juba mu teine plaaditäis! (kes jõulupaki sai, mäletab esimest ka;)) Ja tavaliselt küpsised teise plaaditäieni ei jõua! Paraku küpsesid need seekord natuke liiga kaua - ära kunagi võta telefoni vastu, kui küpsised kohe-kohe ahjust välja pead võtma!

Metspähkliküpsised musta pipra ja roosiveega
(Clotilde's muudatustega Laurence Salomon'i raamatust 'Fondre de plaisir')

100 g metspähkleid
200 g jahu
70 g kaerahelbeid
120 g suhkrut
1 tl soodat
korralik näpuotsatäis soola
1/4 tl (värskelt jahvatatud) musta pipart
130 g võid, väikeseks tükeldatud, otse külmkapist
2 spl roosivett (võib asendada tavalise veega)

Rösti pähkleid kuival pannil, kuni peaaegu kõik koored on lahti. Hõõru neid soojana puhta köögirätiku vahel, et koori eemaldada, jahuta natuke ning haki siis suuremateks tükkideks.
Sega kausis kõik kuivained jahust piprani, lisa pähklid.
Lisa külmakapist võetud või ning mudi see käte (või mikseri taignakonksudaga?) kuivainete hulka nii, et tekiks ühtalne jämedam puru.
Lisa roosivesi ning sõtku see taignasse, kuni saad taignast 2 palli moodustada.
Kata kauss (rätiku/kilega) ning tõsta tunniks jahedasse (sahver, külmkapp)
Tee taignast pallid, mis oleksid veidi suuremad kreeka pähklitest (koos koorega;)), suru need veidi lamedamaks ning aseta küpsetuspaberiga kaetud või võiga määritud ahjuplaadile. Jäta vahele paisumisek snatuke ruumi.
Küpseta eelsoojendatud ahjus 150C juures 25 minutit, kuni küpsised on küpsed ja kergelt jumekad. Lase 5 minutit plaadil jahtuda nin gtõsta siis täielikuks jahtumiseks restile.

Küpsised on mõnusalt muredad, parajalt magusad, omamoodi unikaalsed. Must pipar ei hakka magusale maitsele vastu, vaid hoopis täiendab seda meeldivalt ning tekitab kurgus isegi kerge mõnusa soojatunde. Imelik öelda, aga isegi maitse on kuidagi...soe või? Roosivee maitse on tuntav, kuid see pole tugev. Hästi meeldiv.

Lõpptulemuseks on pisem kausitäis metspähkliküpsiseid. Mitte pipraküpsiseid. Mitte roosiveeküpsiseid. Metspähkliküpsiseid - muredaid ja muhedaid, väikeste üllatustega, suurepäraseid külma piimaga.

Ning eriti suurepäraseid toredaks tüdrukuteõhtuks.

Leivavorm külmkapist kuhjatud marjadega

2008-02-16T12:21:00.004+02:00

Kappi seisma jäänud leivast kästakse-lubatakse tavaliselt leivasuppi teha, aga seekord ütles tuju natuke teistmoodi. Teistmoodid on head. Kogemus räägib. Selles konkreetses teistmoodis on eriti suurepärane sügavkülmas olevaid suviseid marjahunnikuid kasutada, sest ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga me lihtsalt UNUSTAME NEED KOGU AEG ÄRA.

Inspiratsiooni leivaseguks sain kesteabkust leitud kaheksakümnendatest pärit pisikesest brošüür-raamatust 'toite tahkunud leivast'. Naljakas raamat ning olin kindel, et ka kasutu.
Et siis...ohhoo.

Leivavorm marjadega

200 g rukkileivaviilakaid (kuivama jäänud/värskest pakist/ise tead)
2 dl õunamahla
4 munakollast
4 spl suhkrut
1 tl kaneeli
100 g maitsestamata toorjuustu
4 dl (külmutatud) marju (kasutasin mureleid ja mustikaid)
1 spl suhrkut

Lase leival õunamahlas pehmeks liguneda, see võtab umbes tund. Vahepeal võiks segada.
Vahusta munakollased koos 4 spl suhkru ja kaneeliga. Lisa toorjuust ning vahusta, kuni segu on ühtlane.
Pressi leib lusikaseljaga ühtlaseks, vaata et suuri tükke ei jääks ning sega see toorjuustuseguga kokku.
Määri võiga (24 cm läbimõõduga) pirukavorm (või vanaema juurest varastatud pirukapann), Laota selle põhjale marjad, puista neile peale 1 spl suhrkut ja vala üle leivaseguga.
Küpseta 200C juures 20 minutit. Söö soojalt koos jäätise või vaniljekastme või piimaga.

Marjad muutuvad põhjas mahedaks tükiliseks moosiks, väga suvemälestuseliseks. Leivakiht jääb mahlaseks - toorjuust ja munakollased kasutavad lihtsalt kogu oma šarmi ära.
Kuna võtta oli põhiliselt peenleiba, sai nii vormi maitse (ja värv!) natuke kergem, mitte nii tugev, seega järgmisel korral tahaks raudselt tumedat ning seemnetega. Ohjaa.
Mingitmoodi leivavormi olen paar korda varem ka teha üritanud, end selle pärast hiljem sõimates, aga seekord õnnestus maitse tõesti täiesti võluväel.

Soojana on suurepärane, külmana on hea. Aga klaas piima kõrvale küllap kompenseerib siis kõik puudused:)

Kreemjas brokolisupp pestoõli ja kõrvitsaseemnetega

2008-02-11T09:42:00.000+02:00

Ma ei jõudnud laupäeval seda suppi süües isegi mitte kordagi mõelda, et mu ees on kausitäis tervist. Olin nautimisega liiga hõivatud.
Ning arvestades sellega, kui tervislik kausitäis brokolisupii reaalselt on - see juba tähendab midagi;)

Kreemjas brokolisupp pestoõli ja kõrvitsaseemnetega
(4 portsu)

500 g brokolit
2 keskmist kartulit
kanapuljonigt
100 g toorjuustu
soola, valget pipart, suhkrut

serveerimiseks:
basiilikupestot
oliiviõli
kõrvitsaseemneid

Lõika ära brokoli õisikud, tükelda varred ning kooritud kartulid. Pane kartulid, brokolivarred ning pooled õisikutest potti ning vala peale nii palju kanapuljongit, et see köögivilju vaevalt katab. Kaas peale ja keeda 20 minutit.
Püreesta kogu potitäis, lisa ka toorjuust. Maitsesta soola, valge pipra ja sutsu suhkruga.
Vala supp tagasi potti, lisa ülejäänud õisikud ning kuumuta veel 5 minutit.
Sega pesto hulka veidi õli. Kui supp kaussi tõstetud, nirista peale veidi pestoõli ja puista natuke kõrvitsaseemneid.

Meeldivalt kreemjas toorjuustune supp. Kui õisikud on lõigatud väikesed, jagub neid piisavalt pea igasse lusikatäiesse. Päris pehmeks keeda need ei jõua ning annavad koos kõrvitsaseemnetega muidu nii kreemjale supile mõnusa krõmpsu. Kartulid teevad supi mehisemaks ning pesto üllatab mahedamaitselises supis oma tugevusega, luues väga hea kombinatsiooni.

Soovitan siin lahjemat puljongit kasutada (nt vähem kuubikut), et brokoli õrna matset mitte ära summutada. Tervislik osa tahab ka oma tähelepanu:)

Domino küpsistest šokolaaditrühvlid Valentinipäevaks

2008-02-09T15:32:00.001+02:00

Eelmisel olid selleks aastal mõrvarlikult suhkrust pungil roosad vahukommid, sel aastal võtan endaga valentinipäeval kooli ilmselt portsu Domino küpsistest šokolaaditrüvleid. Tühjade kätega südametunnistus minna ei luba:)

Fazeri Domino küpsised on ju paljude jaoks täiuslikud küpsised (mitte minu...ee...ei armasta šokolaadi nii väga...aga ma võin teeselda, kuigi nende maitse on üsna taevalik...). Ning šokolaaditrühvlid, mis maitsevad nagu Domino küpsised - mul on neljapäeval ilmselt rohkem sõpru, kui arvatagi oleks osanud:D

Domino küpsistest šokolaaditrühvlid
(inspiratisooniks Bakerella Oreo trühvlid; väljatulek umbes 50)

350 g Domino küpsiseid (2 väikest karpi)
175 g toorjuustu
umbes 200 g tumedat šokolaadi

Purusta küpsised köögikombainis peeneks puruks.
Lisa toorjuust ning lase köögikombainil töötada nii kaua, et segu oleks väga kreemjas.
Tõsta segu külmkappi tahenema.
Vormi segust kuulid (või mingid teised kujundid) ning aseta need mõneks ajaks külmikusse tagasi.
Sulata šokolaadi vesivanni kohal ning kasta iga trühvel šokolaadisse, siis tõsta tahenema nt fooliumiga kaetud kandikule või lõikelauale. Tõsta külma tahenema.

Ilma naljata, neis küpsistes tuleb tuttav Domino maitse üsna kohe esile. Need on šokolaadised, väga kreemjad. Väga kreemjad. Parajalt magusad ning suus sulades siidised. Väga kreemjad. Šokolaadiglasuur jääb suts pehmem kui tavaliselt ning hoiab murenemata igal ampsul trühvlist truult kinni. Järgmisel korral lisan sisse ka pisikesi küpsisetükke, saavad veel paremad.

...ning üks superluks asi on veel. KÕIGE SUPERLUKSIM üldse, kui minult küsida. Tavaliselt on trühvlite vorpimine häirivalt määriv, sõrmede vahel soojenenud šokolaadiläga teeb käed kleepuvaks ja kogu protsess võtab kauem aega. Vihkan seda (tähendab - ma ei vihka sõrmede puhtakslakkumist, see on meeldiv, aga kõike muud kaasnevat - vihkan!)

See trühvlisegu EI OLE HÄIRIVALT KLEEPUV.
Ma ahmisin ise ka õhku.

Pruunistatud võiga maitsestatud või

2008-02-07T23:00:00.000+02:00

Nii erilise maitsega, aga häbiväärselt lihtne.
Eee...lubage, ma lähen võtan viilu leiba...

Või, noh, olgem tõsised. Ma olen ikka või-inimene olnud. On ju olemas põhjus, miks sõnas 'võileib' on sõna 'või', eks.
Väiksena võtsin kääru peenleiba ja määrisin sellele ilmatuma kihi võid, sukeldusin diivanile telekat vaatama ning sõin leiba imeväikeste suutäite haaval. Toorjuustu šarmist olen end piisavalt pimestada lasknud, jah, aga aeg-ajalt tuleb ikka jube leiba-võiga-kohe! tahtmine peale või tahab värskelt poest toodud sepik, et seda võikihi ja meresoolahelvestega söödaks.

Eelmises märtsis tuli Ideas in Food välja ideega teha pruunistatud või maitsega võid. Selle komponendiga on avastamisruumi veel piisavalt, kuid väikesest aardejahist ma ära ei ütle. Piisav aare on see idee küll:)

Pruunistatud võiga maitsestatud või
(Ideas in food)

Hea kvaliteediga võid
Meresoola

Jaga või kaheks osaks.
Sulata üks osa pannil ning pruunista seda, kuni üsna tumepruun. Jahuta (näiteks jääga täidetud kausi kohal segades, kui oled eriti lahe).
Tükelda ülejäänud või ning lisa, vispeldades.
Lisa maitse järgi soola.

Võil on selline omane sügav ja natuke tummine pruunistatud või maitse. Täitsa täiuslik, et külalistele hea saia-leiva peale pakkuda või tööpäevaõhtul kerge vaevaga gurmaani mängida. Tõsi, ma olen alles ainult leiva ja sepiku peal proovinud, aga suudan täpselt ette kujutada, kui hea see veel pistaatsiapähklivõiga brokoli peal olla võiks...

Matsid jäävad matsideks... Toekas šokolaadikook odrajahuga.

2008-01-31T01:22:00.002+02:00

Kui väga te siis tegelikult šokolaadi armastate?

(Rahu-rahu! Ei ole vaja karjuda...see oli retooriline küsimus!)

Ma ei ole šokolaadimugimises just spets olnud. Olgu, vahel võiks ju mõnus olla maitsetatud šokolaadi nagistada või hommikusöögiks väike šokolaadiomlett võtta, aga kohupiimakook/õunakook/nimeta veel üks hea kook on üldiselt minu TOPis küll šokolaadikoogist kõrgemal kohal.

Tavalised šokolaadikoogid mind eriti ei soojendagi, nõretagu ja läikigu kellelegi teisele. AGA olen hetkega müüdud, kui midagi erilist näen. Midagi erilist erilist. See peab mu maitsemeele segadusse ajama veel enne retsepti lõpuni lugemist. See kook, kullakesed, täitis kvalifikatsiooninormi varuga ära ning passis meeles enne küpsetamist päris päris kaua.

Ütleksin, et see on omamoodi brownie. Omamoodi, sest kasutab odrajahu ainsa jahuna. Poleks arvanud, et see kogu vinge gluteenita nii hästi õnnestub. Aga õnnestus. Ebanormaalne. See õnnestus kuradi hästi ja maitses minu jaoks paremini kui tavaline brownie. Odrajahu on mu hinge nüüd vist päris endale saanud...

Toekas šokolaadikook odrajahuga
(Oma maitse )

200 g võid
150 g tumedat šokolaadi
2 dl jämedalt hakitud/murtud kreeka pähkleid
1 dl kuivatatud jõhvikaid/kirsse
3 muna
2 dl suhkrut
2 dl odrajahu

Sulata potis või ning lisa šokolaaditükid. Sega madalal kuumusel, kuni hästi segunenud. Eemalda kuumuselt.
Vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks.
Lisa mõna aega jahtunud šokolaadisegu vispledades, sees lisa jahu ning hakitud pähklid ning marjad (kui kasutad kirsse, lõika need väiksemkas). Sega hästi.
Küpseta kohe võiga määritud ahjuvormis 180C juures 20-30 minutit (kasutasin 24 cm vormi).
Lase enne söömist jahutda.

Põhimõtteliselt on tegu intensiivselt maitseva brownie analoogiga, mille tekstuur on tavapärasest natuke teralisem, kuid siiski meeldivalt ühtlane. Odrajahu annab koogile muredad pudid ning sügava maitsevarjundi, meeldivalt matslikku, mis läheb just kreeka pähklitega väga hästi kokku. Kuivatatud kirsid lisavad küll magusat, aga eriti iseseisvalt maitses välja ei paista.

Parimaks serveerimisviisiks kombineerisin kokku maitsestatud toorjuustuvahu, mis on lahja küll maitselt, kuid kindlasti mitte kalorsuselt.

Kaneeli-vanilli-toorjuustuvahulisand

1 dl vahukoort
100 g toorjuustu
1/4 tl kaneeli
2 tl suhkrut
vanillinäpuotsatäis soola

Lisa kaussi toorjuust, suhkur, kaneel, vanill ning sool. Vahusta miksriga, kuni õhuline.
Lisa vahukoor ning vahusta soovitud konsistentsi saavutamiseni.

Mahe vaht täiendab tugevamaitselist kooki hästi ning tekitab vahuse kontrasti tihke ja raske šokolaadiga. Maitse on sel pigem hoopis maitsevarjund - maitse vari, kuid see ongi ta eesmärk, lubada toekal koogil välja paista.

Praegu võin öelda, et šokolaadikoogi söömises võin spetsiks saada küll:)

Update 25.06.08 - Kuivatatud marjade asemel kasutasin hoopis mureleid, otse sügavkülmast. Suurepärane asendus, võib sisse visata terve kuhja.

Külmetuse küüslaugune mõrv

2008-01-27T00:55:00.000+02:00

Tavaliselt õnnestub inimestel endale kusagilt ikka külmetus ning nohu külge hankida. Mul, oo ei, nohu lihtsalt ON. Talvel, suvel. Ta on mul sihikindel. Aeg-ajalt üritan teda küll natuke kui mitte mõrvata, siis vähemalt haavata, ent enamasti...tulemuseta.

Sel nädalal proovisin jälle. Sõin terve küüslaugupea üksinda ühe õhtuga ära!:) Jah jah jah jah - terve pea. Aga enne veel kui 'neid pilke' saatma hakkate, siis saage aru, et see oli hirmus hea.

Sest ahjus küpsetataud küüslauk juba lõhnab tegelikult taevalikult.

Ahjus küpsetatud küüslauk
(Küüslauguraamat, neli portsu)

4 küüslaugupead
oliiviõli
soola
(vastavalt meeldivusele kuivatatud ürte)

Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga.
Lõika koorimata küüslaugupead laiuti kaheks ning aseta need plaadile, lõikepind ülalpool.
Surista peale õli ning raputa soola. Soovi korral lisa ürte.
Küpseta 200C juures 20 minutit.

Kõige mõnusam on seda küüslauku süüa ahjusoojana. Küüned on siis meeldivalt pehmed, lausa pudrused, neid saab noaga hästi laiali suruda. Jahtudes lähevad need kuidagi tahkemaks.

Ehk siis lihtsalt pigista küüned koorte vahelt välja ning otse krõbeda saia/leiva peale. Või mine uhkemaks ja lisa hoopis salatisse või liha kõrvale. Mul on kindel plaan küpsetatud küüslauguga ka kreemjas toorjuustuvõie kokku panna.

Ning ei virise midagi, et sõrmed ka natuke õliseks saavad - lakud puhtaks! Õligi saab ju juurde maheda küüslaugumeki, mis ütleb küll 'röstitud', kuid jätab suhu ka tavapärase 'tervisliku' tunde. Hea.

Kõige lemmikum soojendav supp

2008-01-23T20:50:00.000+02:00

Sina ütled 'püreesupp' - mina mõtlen 'porgandisupp koriandri ja aniisiga'

Minu jaoks on see püreesupi täiuslik olemus, kulbiga tõstetav unistus, kuum kosutus käredal talvepäeval ja jahe värskendus palaval suvisel pärastlõunal. See on nii mitmekülgne ja nii omane.

Külmkapist on meil vanaema juurest toodud porgandeid peaaegu kogu aeg võtta. Need on mõnusalt maitsest pungil ja pealegi on keegi tavaliselt nad juba ära jõudnud koorida. Päris superluks! Selle supi tegemine on lihtne ning sobib tõesti nii kuumalt kui ka jahtunult nautimiseks. Pange juulikuuks meeldetuletus;)

Kanapuljongi asemel võib võtta köögiviljapuljongi, toorjuustu asendada vahukoore või hapukoorega - mida parasjagu külmas leidub. Igasugused maitsestatud toorjuustud on ka muhedad ja annavad oma nüansi - küüslauguga Bonjouri (ikka seda õiget, mitte mingit Rama-jama) näiteks olen korduvalt sisse seganud.

Porgandisupp koriadri ja aniisiga
(4 portsu)

400 g porgandit
1 sibul
1 spl võid
8 dl kanapuljongit
jahvatatud koriandriseemneid
jahvatatud aniisiseemneid
4 spl toorjuustu
1 tl suhkrut
soola, pipart

Viiluta sibul ja porgandid, hauta supipoti põhjas võis, kuni sibul muutub läbipaistvaks, umbes 10 minutit.
Lisa puljong ning keeda kuni porgandid on piisavalt pehmed, 20 minutist ilmselt aitab.
Püreesta potitäis ning vala tagasi potti.
Lisa toorjuust ning maitsesta koriandri, aniisi, soola (kui vaja, sest puljong võib üsna soolaseks teha), pipra ja suhkruga. Lase uuesti kuumaks, kuid keema pole vaja lasta.

Supp on nii meeldivalt kreemjas, isegi väike kogus toorjuustu võib imet teha! Porgandite maitse on magusjas, vürtsid toovad selle nüanssideni välja. Koriander ja aniis pole väga kanged maitsestajad, pigem mahedad, seega sobivad need porgandiga suurepäraselt.

Seekord viskasin supi otsa krõbedaid leivakuubikuid, aga eks saama hea on sepikukuubikute või hoopis grillkanaga. Pigem tihti kui harva meeldib mulle seda süüa aga täitsa alasti, ilma mingi lisandita. Supi maitse ise juba kuidagi täiendab ennast...kummaline. Aga võimas.

Ma kardan, et see supp vist saadab mind terve eesseisva elu.

Toorjuustujäätis

2008-01-16T16:28:00.000+02:00

Toorjuust - samamoodi kui kohupiim - muudab kõik asjad paremaks.

Selle retsepti kohandasin Tartelette blogist ning viisin ellu juba novembris(!), kuid ei mallanud magustoitu päris juustukoogijäätiseks nimetada. Mis selle minu jaoks juustukoogijäätiseks teeks? Noh, igatahes, minu jaoks on juustukook esmakätt küpsetatud. Amy soovituse kohaselt võiks ju jäätise sisse pisikesi juustukoogitükkegi segada, miks mitte. Ja kui juhuslikult keegi praegu selle peale peaks mõtlema, siis jah, mul käivad neelud küll:) Seega - sisse rohkem toorjuustu ning juustukoogi- ja küpsisetükke.
Ühel nädalavahetusel tuleb siis selline päevaplaan...

Praegu soovitan aga seda - suussulav!

Toorjuustujäätis
(mugandatud Tartelette, portse 4-6)

4 dl piima
1 1/2 dl vahukoort
1 3/4 dl suhkrut
2 munakollast
90 g toorjuustu

Klopi munakollased suhkruga lahti.
Lase paksupõhjalises potis koos soojaks piim ja vahukoor, siis vala segu tasapisi segades muna hulka.
Sega hästi, siis vala segu tagasi potti ning hoia keskmisel-madalal kuumusel, kuni kreem pakseneb. Ära lase sellel keema hakata! Vispelda segu tihti.
Tõsta pott pliidilt, vispelda sisse toorjuust (seda on lihtsam teha, kui kõigepealt osa segust toorjuustule lisad, et see nii tahke poleks).
Lase segul toatemperatuurini jahtuda, siis kata ning tõsta külmkappi. Kui segu on jahe, valmista jäätis jäätisemasinas või tõsta see kausiga külmkappi, iga 30 minuti-1 tunni järel (olenevalt külmiku temperatuurist - aga piilu lihtsalt kaussi!) mikseriga vahustades, kuni konsistents on piisavalt jäätis.

Olin ise tulemusega tõesti rahul, arvestades, et olen jäätise suhtes nii amatöör. Vähemalt seekrod ei jäänud pea üldse kristalle sisse:D

Toorjuustu maitse on kohal, seda küll, aga ma olen jube ahne enama järele! Jäätis on magus, jah, kreemjas, mahe, täiuslik hapuka piruka otsas. See maitseb kuidagi....lustlikult. Nagu lõbustuspargijäätis sellise kõrgema klassi aktsendiga.
Aga nüüd tuleb endale vist plaan teha, millal aega oleks veel ühe portsu ~~toorjuustujäätise~~ juustukoogijäätise tegemiseks!

Kihiline kook kuivatatud ploomide, kreeka pähklite ja kreemiga, mis tekitab 'ohhe', 'ahhe' ning 'seda-küll-ette-ei-näinusid'

2008-01-13T16:00:00.000+02:00

Parajal aupositsioonil (vähemalt minu poolt) istub köögiriiulil selline raamat nagu 'Eesti Kokkade Kokaraamat', milles on 26 Eesti peakoka retseptid. Seal on lihtsaid kokkukeeramisi, aga ka saavutusi tasemel basiiliku-vahukomm barbeque antrekoodi, ingveri-hoisinikastme ja röstitud tomatiseemnetega (lihtsalt vahemärkus: ette suudate üldse kujutada sellist asja?).

See teisipäeval tehtud kook on kergete muudatustega Maren Ritsi (Pärnus trahter 'Postipoisi' peakokk) retseptist ja jääb ajalukku kui kook, mille vahel oli Merevaiku, kuid mis maitses suurepäraselt.

Kuna minu lahtikäiv vorm on tervelt 27 cm, sain koogi lõigata vaid 2 kihiks retseptis oleva 4 asemel (kui väike saab üks vorm olla?). Kuivatatud ploomide kogust vähendasin poole võrra, sest neile lihtsalt polnud enam eriti ruumi!:D Aga lisage soovi järgi. Muscovado ja demerara suhkruid ei kasutanud samuti...see on muidugi patt, jah? Vaatasin kappi...

Kihiline kook kuivatatud ploomidega
(muudatustega Maren Rits' retsept 'Eesti Kokkade Kokaraamatus")

130 g võid toatemperatuuril
230 g heledat muscovadot (asendasin 180 g tavalise suhkru ja 50 g fariinsuhkru seguga)
3 muna
100 g jahu
1 tl küpsetuspulbrit

400 g kuivatatud ploome, hakitud (kasutasin 200 g)
100 g kreeka pähkleid, hakitud
2 spl demerara suhkrut (jätsin välja)

200g kondenspiima
400 g Merevaiku
100 g heledat siirupit

Hõõru muna suhkruga lahti. Lisa või ja vahusta õhuliseks.
Lisa küpsetuspulbriga segatud jahu.
Küpseta lahtikäivas vormis 180C juures umbes 25 minutit.
Lase koogil maha jahutda ning lõika siis kihtideks (2-4) vastavalt koogi paksusele.
Vahusta kondenspiim suhkrusiirupi ja Merevaiguga.
Määri kreemi tordipõhjade vahele ja peale, iga kihi vahele ning peale puista ka ploome, pähkleid ja demerara suhkrut.
Lase seista järgmise päevani. Naudi!

Üks korralik magus kook! Kuigi välimus raamatu omaga võrreldes on kui öö ja päev, meeldis see meile väga. Kreem maitseb pigem kondenspiima kui Merevaigu sarnaselt, kuid viimane annab juurde omamoodi intensiivse ja kergelt kleepuva maitse, mille allikat on väga raske kindlaks teha. Kogu kreem tundub suus tiheda ja toitvana. Kihtide vahel jääb see pehmeks, kuid peal jääb alles tihedam kiht, mis meenutab mõnd suhkruvaapa. Mõnus.

Kook, kreem, ploomid ja pähklid - kokku saavad igas suutäies nii erinevad tekstuurid, et see on puhas nauding! Juba vaid 200 g ploomikuhjaga jätkus seda pea igasse ampsu ning meile selles piisas. Üleüldist magusust (mis oli üsna kõikehõlmav!) aitasid tasakaalustada vaid kergelt mõrkjad kreeka pähklid. Kihtide vahele ma suhkrut küll ei puistanud - koogil poleks lisamagusat niikuinii vaja olnud, kuid 2 spl demerarat oleks pigem toiminud lihtsalt maitsenüansi ja krõbedate paladena muidu nii pehmes koogis.

Joogiks kõrvale soovitaksin külma piima. Kange kohv võiks ka muidugi efekti anda (mitte et ma seda kunagi joonud oleks või midagi!)

Apteegitilli-pirnisupp

2008-01-10T11:52:00.000+02:00

Vast on kõigil toite, mida nad ainuüksi endale teevad. Võib-olla viskad üksi kodus olles kokku šokolaadist nõretava magustoidu, ehk on sul mingi oma eriline võileib, mida kõik ei-ole-võimalik-et-sa-seda-sööd näoga passima jäävad.

Igatahes. Minu jaoks on piisavalt 'üksikud toidud' juba püreesupid. Ema nimetab neid beebitoiduks. Isa...no talle valmistab probleeme pigem see, mida ma suppide sisse panen. Või, põhimõtteliselt, igasuguse soolase toidu sisse.

Ent mulle jääb alati see pluss - kogu potitäis ainult mulle. Seekord pean tänama Janelle'i mõnusa supi eest, mille poolest portsjonist jätkus mu kahe päeva sooja toidu varudeks:)

Apteegitilli-pirnisupp
(Talk of Tomatoes, kuuele)

2 apteegitilli e fenkolimugulat
1 sibul
2 pirni (comice)
2 spl võid
9 dl kanapuljongit
2 spl jahu
soola, valget pipart, suhkrut
1 dl kohvikoort

Lõika ära mugula alaosa ning varred (lehed võiksid alles jätta), siis viiluta see õhukeselt. Viiluta ka sibul.
Lisa supipotti apteegitill koos sibula, või ning 2spl veega. Kata kaanega ning hauta keskmisel kuumusel 5-7 minutit.
Lisa 2 spl jahu ning kuumuta segades 1 minut.
Lisa kooritud ja tükkideks lõigatud pirnid ning puljong. Kata kaanega ja keeda vaikselt kuni pinrid on pehmed, 5 minutit.
Püreesta potitäis saumikseriga(võid natuke püreestamata jätta, et supis mingid tükid sees oleks).
Vala supp tagasi potti, lisa koor ning maitsesta soola, valge pipra ja natukese suhkruga.
Keeda tasaselt tulel kaane all 6-8 minutit. Serveeri (võid kaunistada apteegitillilehtedega).

Mida tühjemaks taldrik sai, seda rohkem supp meeldima hakkas. Kui see juba sellisele mõõdukalt soojale temperatuurile langes, hakkasin mekki juba täitsa armastama. Apteegitilli heale põhjalikule maitsele kreemjas suutäies oli pirni õrn maitsenüanss omamoodi toetuseks. Kui puuvilja kohaolekust midagi teadnud ei oleks, poleks 'salajast koostisainet' ilmselt ära pakkunudki, aga 'salajase koostisaine' nime on pirnid siin kindlasti väärt. Mingil naljakal kombel toovad need kuidagi apteegitilli paremad maitseomadused välja. Ei tea. Toovad jah.

Suts suhkrut võiks ju lisada! Kuigi pirnid on juba parajalt magusad, vajab minu arvates üldine maitse seda natukest suhkrust tõuget. Supp maitseb hästi ka külmalt, kuid pigem soovitaksin siiski seda 'mõõdukat' temperatuuri - äratab maitsemeele meeldivalt üles!:)

Vürtsised šokolaaditrühvlid, kui ikka veel jõulusid igatsed.

2008-01-09T19:50:00.000+02:00

Osakeseks tehtud jõulupakkidest olid need trühvlid, millest rääkimata jätta lihtsalt ei saa. Olid nad jah natuke erinevad keskmisest šokolaaditrühvlist, sest olid täidise poolest pehmemad, siidisemad. Kui ka 2007 ja kogu jõulutrall kaugele maha jäid, siis igasugused jõuluvürtsid on meil siin aastaringselt - just nii - aastaringselt...

(See oli, nagu mõistate, ettekääne trühvlitest rääkimiskes, eks)

Vürtsised šokolaaditrühvlid
(Sylvia Danielsson "Vürtsid Toidus")

125 g tumedat šokolaadi
125 g piimašokolaadi
1/2 dl kohvikoort
ühe apelsini mahl
75 g suhkrut
50 g pehmet võid

maitsestamisvariandid 1/3 segu jaoks
1/4 tl jahvatatud aniisiseemneid
1/8 tl jahvatatud vürtsi
1/4 tl riivitud muskaati
1/4 tl jahvatatud nelki
1/4 tl kaneeli + 1/8 tl jahvatatud kardemoni (täiesti peeneks!)
1/2 tl Cointreau'd või muud apelsinilikööri

katteks
umbes 250 g tumedat šokolaadi
mida süda ihkab: 50 g piimašokolaadi, tuhksuhkrut, kakaopulbirt, nelke, aniisiseemneid, pähkleid...

Murra šokolaadi tükkideks.
Lase koor, apelsinimahl ja suhkur üheskoos keema ning vala šokolaaditükkidele. Sega, kuni hästi segunenud.
Lisa või ning sega hästi.
Jaga segu kolmeks ning vali iga osa jaoks erinev maitsestamisvariant. Lase segudel u 30 min külmkapis taheneda.
Vormi segudest pallid (võid erineva maitsega segudest vormida erinevad kujundid) ning lase pallidel külmas taheneda.
Sulata tume šokolaad vesivannil ning kasta kõik trühvlid sellesse, lase neil taheneda mittenakkuval pinnal (nt foolium).
Kaunista erineva maitsega trühvlid erinevalt. Võid neid keerutada tuhksuhkrus või kakaopulbris, kaunistada sulatatud piimašokolaadiga. Enne trühvlite tahkumist võid aga lisada ka peale pähkleid või vastavalt maitsele nt nelgimaitselisele trühvlile nelgi, aniisimaitselisele paar aniisiseemet.

Minu trühvlid olid aniisi-, nelgi- ning kaneeli-kardemonimaitselised. Ning kõik meeldisid! Maitsenüansid tulid väga ilusti läbi ja minu käsi haaras pigem aniisitrühvlite järele. Apelsinimahla maitset ma eriti tuvastada ei suutnud, aga noh, ei huvita.
Pehmem täidis oli just mõnus ning üllatas natuke iga kord, kui hambad trühvlisse lõin (pean lihtsalt ära mainima, et ma ei mõista inimesi, kes komme ühe ropsuga suhu pistavad). Überkõrge gigakvaliteediga kohvikutrühvlid, mis mitu raha maksavad, on üldiselt ju kõik sellised kõvema ja tihkema sisuga, olgu põhjus selleks ja nende laekõrguses hinnaks siis milline tahes. Vaheldust on lahe. Juba põhimõtteliselt.

Pallide tegemine oli siiski natuke raske mu ebatavaliselt soojade kätega ja ma lihtsalt jooksin kogu aeg pliidi ja külmiku vahet! On vist hea šokolaadi mõnikord jooksmisega kombineerida...:)

Kõige tumedamad veinised õunad

2008-01-06T10:40:00.000+02:00

Või, esimesel pilgul, pigem nagu sabadega peedid.

Eriti just jõulude ja uusaasta ümber tuleb nii Internetis kui igal pool ja igal pool soovitusi veinipirne teha kui seeni pärast vihma. Miks ma enda õuntest üldse kirjutan, on see, et need tulid lihtsalt piisavalt vinged välja. Mõnusa tökatise tooniga:)

Täpseid koguseid ma öelda ei oska, võin ainult oletada. Viskasin ju potti lihtsalt, mis maal olles ette juhtus. Õunad olid pigem tillukesed. Ning vabalt võib asendada hoopis pirnidega.

Vürtsidega õunad punases veinis ja mustsõstramahlas

Õunu (mul oli 10 pisikest)
Umbes 1/2 l mustsõstramahla
Umbes 7 dl punast veini
1 vaniljekaun
nelki, umbes 10 tk
1 tähtaniis
1 kaneelikoor

Võta piisavalt suur pott, et õunad selle põhjale ära mahuksid.
Lisa kõik ained peale õunte ning lase keema tõusta.
Samal ajal hakka koorima õunu. Jäta varred kindlasti külge. Südamik lõika välja altpoolt, samuti lõika põhjast ära viilakas, et õun paremini püsti seisaks.
Lisa õunad potti ning keeda neid tasasel tulel pool tundi, kuni on pehmed. Kuna vedelik ilmselt õunu täielikult ei kata, võid neid vahepeal mõned korrad ümber keerata, et värv tuleks ühtlasem.
Eemalda kuumuselt ning lase õuntel vedelikus jahtuda.
Serveeri vaniljekastmega.

Mustsõstramahl on tugev maitseandja. Õunad tõesti näevad peedikarva välja, kuid maitsevad pigem nagu lahjendatud vürtsimustsõstrad või midagi:) Õrna viljalihaga, mahlased. Karjuvad vaniljekastme järele. Nii tumedad kui võimalik.

Vanaema üllatamiseks oli see ilmselt parim viis. Mõelda vaid, et olles terve elu õuntest ja igasugustest kättesaadavatest asjadest maiuspalu valmistanud...ja siis mina lihtsalt viskan needsamad õunad sellesama mahla sisse ning kaneel ja nelk ja....kes oleks võinud arvata, eks?

Tortilla, mis pole õige tortilla ja kaugeltki mitte see tortilla, mis on meie jaoks tortilla

2008-01-03T12:58:00.000+02:00

Välismaiseid ajakirju on meeldiv lugeda ja lapata, aga üldiselt peab nende eest sada raha väja käima. Kui eelmisel sügisel Hispaanias käisime, haarasin juba lennujaamas hooga neli kohalikku. Sellise hooga, et üks sattus hoopis katalaanikeelne... Pole hullu, eks, kunagi dešifreerin ära.

Aga sõbranna kinkis mulle suvel sünnipäevaks hispaaniakeelse ajakirja Comer Bien (tähendab hästi söömist;))kolme numbri tellimuse. Oujee. Äärmiselt armas. Kogu nende nn gastronoomiapilk on täitsa teistsugune, aga Hispaania köök meeldib mulle väga. Spinatiliikidest ja kalmaarigurmeest vaatan veits mööda, ikkagi... Iga numbri tulekul viskasin sisukorda hunniku linnukesi, aga teha olen jõudnud portsust hispaaniakeelsetest ajakirjadest vaid üht asja...

Ja kui sõna „omlett” ei meeldi, siis – jumal hoidku – öelge pannimagustoit või midagi.

Šokolaadiomlett
(mugandatud ajakirjast Comer y Beber oktoober/november 2006, 4 portsjonit)

4 muna
100g suhkrut
100g tumedat šokolaadi
2 tl kakaopulbrit

Murra šokolaad ruutudeks
Klopi munad suhkruga kergelt kohevaks.
Sõelu hulka kakaopulber ning lisa šokolaadikamakad
Valmista segust suuremal pannil üks suur omlett (ära üleküpseta, muidu ei jää šokolaad mõnusalt voolavaks;)). Jaga neljaks.
Paku niisama või kastmega. Soovitan vanilje- või puuviljakastet.

Kasutasin ise väikest panni, et vaid kahele inimesele valmistada. Hästi hea kiire magustoit! See omlett polegi nagu mingi omlett, sest kuigi munane, on see parajalt kakaone. Noh, näiteks, kreembrülee on ka munane, eks... Šokolaadikamakad on pooleldi sulanud ja meeldivalt soojad!

Eriti kiire kastme saab vaniljepudingist, millele on lisatud piima ning suts kardemoni või kaneeli (ma ei lõpeta selle propageerimist iialgi!)

Ma nüüd ei tea, aga mina hakkaks küll pistma.

2007 kohe täitsa ilma sõnadeta

2008-01-01T16:25:00.000+02:00

Head uut aastat!:)

Mitte lihtsalt järjekordne piparkoogikuhi

2007-12-19T22:36:00.000+02:00

Sel aastal läks meil vaid 8,5 tundi. Oh, progress!

Just nagu eelmisel aastal, küpsetasin vägagi traditsiooniliselt jälle sõbranna Mariega koos. Erinevalt tavalisest lõpetasime siiski enne varajasi hommikutunde...ent kõik muu kreisi teema oli kohal. Ühel päeval ma veel julgen rääkida, kuidas kunagi alustasime...nii amatöör ikka ju ei oleks! Kuid mitte veel...veel ma ei tunnista. Ei!

Aga uskuge mind: TÄIDETUD PIPARKOOKE LIHTSALT PEAB TEGEMA. Me viskame sisse muidugi kõike, mida leiame, aga alustuseks oleks targem enne siiski natuke mõelda ka...

Magusateks soovitan maapähklivõid ja banaani, aga samuti šokolaadikamakaid, kuivatatud puuvilju, pähkleid, marju. Maapähklivõi, muide, on kohustuslik.
Kui oled julge, proovid soolased ka ära - maksapasteediga saab eriti head jõululised snäkid. Ilma naljata.
Nii me neid teeme...

Kui plaanid kinkida natuke komme või lihtsalt midagi väikest (ning usaldad sealjuures natuke oma oskusi), võib täitsa selliseid piparkoogikarpe soovitada.

Tuleb lihtsalt iga karbi jaoks 6 ruutu välja lõigata ning küpsetada (varusid on ka vaja...meil kulus 5 karbi jaoks 4 varuruutu!) ja pannil ports suhkrut karamelliks kõrvetada (lihtsustamiseks võib lisada sutsu siirupit). Kõigepealt tuleb karamelliga kokku 'liimida' viis ruutu, siis pahn sisse pista ja viimane ruut lõpuks mingil viisil peale 'liimida'. Glasuurimise võib jätta viimaseks, et karp rohkem tõeline välja näeks (see siin on küll suht tavaline, aga mõte saab selgeks).

Piparkoogipallid on jätkuvalt lemmikud. Parim asi, mida krõbistada. Hea kotikestes kinkida. Kui tainas on väga kleebu või mingil muul viisil vormimisel vastu hakkab, siis on kõige õigem lihtsalt PALLE TEHA. Tegelikult ka - vähem deprekat. Nende tegemine on isegi natuke teraapiline;)

Rääkides taignast - ostsime kolme erinevat.
Parim konkurentsitult oli Liivimaa pagari käsitööna valminud taigen. Mõnusalt tume, väga hea rullida (kuigi nõudis natuke ülakehajõudu;)) ning piparkoogid saab ilusti kätte, õige kujuga. Ainult et pakk kusagil 750-800 g maksis 52 krooni. Samas kulutaks selle raha iga kell enne kui teeks kaks korda rohkem...
Europagari piparkoogitaignast. Täiesti idiootne tainas! Ainult pallideks kõlbab. Proovi ainult rullida või midagi kätte saada laua pealt - võimatu. Maitstes krõbisevad ka suhkruterad hamba all. 800 g oli alla 30 krooni. Palun ärge ostke, siiralt.
Hagari tainas oli igatahes parem. Veidi tumedam, normaalselt vormitav. 500 g samuti alla 30 krooni.

Piparkookide küpsetamine pole vist aga veel läbi, pidime maal ka portsu tegema. Ah, täiuslikud jõulud!

Suti tagasivaatamist ja üks äärmiselt hea retsept

2007-12-17T01:09:00.000+02:00

Tänasest on minus juba natuke toidublogiveterani, sest täis on üks aasta, mis oli täis nii võrratuid maitseelamusi kui ka hunnikutes õhku paisatud sõnu nende kirjeldamiseks. Päris hirmutav.

Olen endast kogu plämasuramura vahel maha jätnud 70 kandis erinevat retsepti, millest ehk pooled on omalooming. Ei hakka üle arvutama:) Olen ahminud Gruusias ja Norras, šokolaadikoogi taga korra teiste blogijatega kokku saanud, aasta lõpuks raamatussegi sattunud. Üsna hästi!

Pidev kroonikakirjutamine on vast natuke rohkem katsetama pannud küll, aga üleõhtused kiired tsiuhtsäuh õhtusöögid, mis tihti just need kõige geniaalsemad tunduvad, jäävad tavaliselt kajastamata. Kõht on tühi. Ja fotokas on ülalkorrusel. Ning patareid on tühjad. Aga eks visake õhukeselt viilutatud porgandid mee ja või ja kõige heaga külmkapist pannile ning minulik õhtusöök ongi valmiiis.

Aga - tagasi vaadates. Alustasin omamoodi rabarberi-kamakoogiga, siis tulid lemmikud sibulamarmelaad, toscaküpsised, laimikreemikorvid, õuna-sibulasupp, mooniseemnekook kohupiimaga, kohupiimavaht musta teega, brokoli pistaatsiapähklivõiga, india pähklist pralineemaiustus, röstitud bataadid, sibulapirukas. Oeh. Need on piisad, ma ütlen.

Aitäh-aitäh kõigile, kes vaatajanumbri parajalt suureks on kasvatanud! Kasutangi oma privileegi küsimiseks (jah, ka kõigilt neilt, kes suud siiani lahti teinud ei ole) - Mis on meeldinud? Mis mitte? Mida keegi järele on proovinud? Olen üsna suur kõrv.

Nüüd aga lubatud retsept. Kuidas teile meeldiks teha...

...seda?

Õunakaste e mitme sentimeetri paksune must asi potipõhjas
(tööd jätkub kahele inimesele ja mitmeks päevaks)

4 dl õunamahla
1 dl suhkrut
tükk kaneelikoort
jupp vaniljekauna

Mõõda kõik ained paksupõhjalisse potti ning aja keema.
Jäta pott päris elavalt mulisema, tegele oma asjadega, kuid viska sellele aeg-ajalt pilk peale.
Kui kaste on 10 minutit keenud, otsusta, et aega läheb veel ning mine tegele veel oma asjadega.
Mine tšeki natukese aja pärast kastet.
Ürita potist tulevat paksu tossu külma kraaniveega summutada.
Anna alla ja viska pott lihtsalt aknast välja lume sisse.
Vannu võimalikult palju.
Ava kõik aknad, mille leiad ning kindlasti ka see, mida sa hiljem enam kinni ei saa, nii et pead selle all oleva radiaatori maksimumi peale panema, et mitte surnuks külmuda.
Vehi kätega, et toss aknast välja läheks (ei aita).
Ürita pott lume seest kätte saada. Kui selle sisse näed, vannu veel.
Puhasta pott kesteabkuidas ja viska must asi minema.

Tegijail, jah, juhtub. Jah, mul on häbi. Jah jah jah.
Jah.

Aga mis siin edasi saab? Allkorrusel on ennejõuluselt hunnikuis piparkooke ja käsitöökomme, aga nendest kuulete tasapisi. Teine aasta tuleb sama kindlalt kui esimene lõppes:)

Tallinna Noorteaasta 2007 Kokaraamat - elamus, mitte pelgalt tolmukoguja!

2007-12-14T19:34:00.000+02:00

See lugu sai alguse ohh...septembris. Kui väljas oli soe ja suvi veel meeles.

Enne üht matemaatikat luges klassiõde linnalehest nuppu, et 'Ouuuu, Evelin, midagi sulle!' Ühesõnaga, Tallinna Noorteaasta 2007 puhul korraldatud noorte tervislike toitude retseptivõistluse lõpptähtajani oli kolm päeva. Kolm närust tegemisi täistopitud päeva. Ütlesin 'oh khuul' ja suht kopeerisin-pasteerisin kolm sobivat retsepti blogist wordi ning off they went. Sest muuks poleks aega olnud.

Ja noh...nii asi jäi ja unus, kuni ühel päeval helistas armas Eva Tallinna Spordi- ja Noorsooametist ning kutsus mind Anni Arro juurde kokkama. Lausa kolme toitu! Just Anni aitas raamatut kokku panna ja sinna retsepte valida. Mõtlesin 'eiolenii', siis mõtlesin 'lalalalalahe' ning lõpuks muidugi ka 'ma panen ta köögi põlema'.

Kööki ma põlema ei pannud. AGA ma suutsin ühe munakollase üle köögilaua vahustada küll:) Siiski eriti hea tunde tekitas see, et pidevalt korjati mu tagant ära nõud, et need silmapilk ära pesta. Keegi pakkus justkui kogu aeg oma abi. Keegi teine hakkis sibulat (mida teen hea meelega vaid siis, kui vaja nohust lahti saada). Kõik vajalikud ained olid olemas kui nõiaväel.

Ning muidugi oli ka lihtsalt tore. Kuidas saavadki olla köögis, mis on täis nii häid lõhnu ja head aurat, laia naeratuseta inimesed? Eriti veel, muidugi, kui avaneb suur aken maagilisse vanalinna siseõue. Ning, jah, eriti veel, kui keegi ikka tehtut kiidab ka:) Kogu see pildistamisprotsessi oli natuke huvitavam kui minu 'tšahhhh mingi lina särk-värk lauale, kiired klõpsud ja ahmima' variant... Konkursi idee tundus siis kuidagi eriti maruna.

Ma toonitan korra veel - keegi teine käis poes ja pesi nõud. Kas sellest juba ei aitaks??

Sel kolmapäeval oli lõpuks raamatuesitlus, õdusas Viru Rahva Raamatu nurgas koos bruschettade ja õunamullimahlaga. Meid oli koos ikka igas vanuses: väikestest printsessidest kahekümnese Imre Koseni välja. Sellega ja meenekotiga pidi see lõppema.

Aga - ei. Ei, lihtsalt!

Täna hommikul piiksus kell mind 5.50 üles ning juba 7.23 istusin Anni kõrval Terevisiooni stuudio sohval, et olla abiks ja rekvisiidiks uue raamatu tutvustamisel, näos krohv, millesse võiks auke puurida ning kõhus väike kihelus, sest kuigi see polnud mul päris esimene telekaamerakogemus, olen ma 'ikkagi inimene'!:) Stuudio ukse taga ootamine, muide, on täitsa spordivõistluse-eelse soojategemise moodi, sest tiksuvad sekundid hakkavad samamoodi silme ees jooksma. Ainult - jah - hüppama ei pea.

(noh? mis on pildil?:) - foto autor Sandra Urvak)

Nüüd tuleb moraal;) Tšutt-tšutt poodi, sest Rahva Raamatu riiulitel on armsad kokaraamatud juba ootamas! Valmistatud taaskasutatud materjalidest, sees 24 retsepti, mis valminud 18 erinevas vanuses noore peas ja köögis. Tervislikud! Armsad! Raamatute müügist saadud tulu läheb aga alkoholivaba noortekohviku toetuseks.

Ongi propaganda tehtud. Aga, teate, see tuli südamest!

Ohio Shaker lemon pie: palju sidrunit ja rohkemgi veel

2007-11-21T13:39:00.000+02:00

Väike hoiatus: kook sisaldab terveid sidruniviilakaid.
Kui su maitsmismeel kannatab kergema- või raskemaloomulise sidrunifoobia all, siis on praegu parim hetk lahkumiseks. Kui mitte...siis oled seda siin terve elu oodanud.

Mis Shaker? Kes Shakers? Tegemist on usulise grupiga, kelle ametlikuks nimeks on the United Society of Believers in Christ's Second Coming (Kristuse Teise Tulemisse Uskujate Ühendus)Uskumatu, aga just neilt pärineb see pirukas - mitte midagi ei tohtinud ju raisku lasta.
Esimest korda leidsin selle blogist Ben bakes a cake.
(ja ma tean, et pilt on seekord kehv, aga pirukas see-eest oli väga hea)

Sidrunipirukas tervete sidruniviiludega (Ohio Shaker lemon pie)
(mugandatud Epicurious)

300-400 g muretainast
2 sidrunit
4 dl suhkrut
4 suurt muna
1/4 tl soola

Blanšeeri sidruneid pool minutit keevas vees, võta siis veest välja ning jahuta külma vee all.
Lõika ära sidrunite otsatükid ning viska minema. Seejärel lõika sidrunid paberõhukesteks viiludeks (kasutasin elektrilist viilutajat, aga sobib ka parajalt kannatust kombineerituna väga terava noaga). Eemalda seemned.
Pane sidruniviilud kaussi ning püüa sinna valada ka kogu neist välja voolanud mahl. Kata suhkruga ning jäta kauss üheks päevaks külmkappi seisma, segades vaid korra pärast esimest möödunud tundi.
Järgmisel päeval vormi taignarulliga pool taignast kergelt jahusel pinnal nii suureks ringiks, et see oleks paras 22-24 cm diameetriga ümmargusele koogivormile. Tainast peab natuke ka üle ääre jääma. Enne taigna vormi tõstmist määri vorm kergelt võiga.
Eemalda sidruniviilud kaussi tekkinud vedelikust ning laota need taignale.
Lisa kaussi munad ja sool ning vispelda, kuni need on väga hästi segunenud. Vala segu sidruniviiludele.
Rulli ülejäänud taigen nii suureks ringiks, et see vormi peale asetanuna ka veidi üle ääre jääks. Kata sellega kook ning voldi pealmise kihi serv põhjataigna serva alla. Mudi need näppudega üksteise külge kinni, et täidis välja ei pääseks (minul päris ei õnnestunud...)
Lõika terava noaga kattesse lõhed, et aur sealt küpsemise ajal välja pääseks. Küpseta 35 minutit ahju keskosas 220C juures.
Vähenda temperatuuri kuni 175C ning küpseta veel 20-25 minutit või kuni pirukas on pealt kuldpruun.
Lase koogil täiesti maha jahtuda või serveeri toatemperatuuril. Julgen öelda, et hunnik jäätist on juurde kohustuslik!

Väga võluv idee, ma ütleks. Kui kook lõpuks ahjus valmis saab, meenutab selle sisu kreemjat inglise sidrunivõid (lemon curd; valmistatakse sidrunimahlast, munast, suhkrust), kuigi viilakad jäävad...viilakateks. Kui sööjad pole just pedantlikud noa-kahvli armastajad, tuleb viilud tervena suhu pista. Naljakas, kuidas need on tõepoolest nõnda maitsvad, isegi koorealune valge kiht pole tavapäraselt mõru. Samal ajal on kook siiski sutt hapum kui tavaline lemon curd või tavaline sidrunikook, kuid seda meeldival viisil.

Ja head vaniljejäätist tuleb varuda, sest kontrast, mis tekib krõbeda taigna, magus-külma jäätise ning intensiivselt maitseva hapuka täidise vahel, on lihtsalt taevalik. Taignapoolte vahelt väljalipsavad õhukesed sidruniviilud lihtsalt ootavad, et keegi nad suhu pistaks!

Mis saaks, kui sidruni asemel laime kasutada? Teate, see meeldiks mulle veel rohkem.

Tervislik sibulapirukas kolmel viisil

2007-11-18T13:06:00.000+02:00

Kotitäis sibulaid teeb mind õnnelikumaks kui kotitäis komme.

Nagu...päriselt päriselt. Kui köögis uut posu sibulaid nägin, teadsin kohe, mida teha - ning mitte ainult seepärast, et retsepti nimi on 'tervislik sibulapirukas' (kui pool pirukat ära süüa, poleks see ju niikuinii enam tervislik).

Olen sama pirukat mitu korda valmistanud ja täitsa rahul olnud, kuigi retseptis märgitud hullumeelne soolakogus tekitab ikka nagumidaaaa efekti. Miks kokaraamatute autorid mõnikord niimoodi eksivad? Miks nad mõnikord osa retseptist lihtsalt välja jätavad? Või osa ainetest? Kas nad nagu...ei loe kirjutatut üle ja üle?
Midaiganes, see on lihtsalt nõme. Aga lõpetaks õige virisemise ja topiks suu toitu täis?

Tervislik sibulapirukas kaerahelbe-porgandipõhjal.
(mugandatud '100 pirukat', kaheksale)

Põhi:
1 dl kaerahelbeid
1 dl jahu
1 dl riivitud porgandeid
100 g küpsetusmargariini toatemperatuuril
1 tl küpsetuspulbrit
1/4 tl soola

Täidis:
3-4 sibulat
1 spl võid
2 dl piima
2 muna
3/4 tl soola

Sega riivporgand, kaerahelbed ja pehme margariin.
Sega omavahel jahu, sool ja küpsetuspulber. Lisa eelmisele segule.
Võta 24cm ümmargune koogivorm ja suru taigen selle põhja ja külgedele (seda on lihtsam teha, kui oled tainast natuke aega külmkapis hoidnud - siis ei ole see nii kleepuv). Tõsta vorm pooleks tunniks külmkappi.
Samal ajal koori ja lõika sibulad rõngasteks. Prae neid pannil võis kuni muutuvad kuldseks.
Klopi munad lahti ja sega piima ning soolaga.
Küpseta põhja eelsoojendatud ahjus keskmisel siinil 200C juures 15 minutit.
Laota põhjale sibulad ning vala peale piimasegu.
Küpseta 180C juures veel 20 minutit.

Võid vabalt sibulatele ürte lisada (tüümiani? rosmariini? salveid? hoopis punet?) või poole küpsemise peal juustu peale saputada (nime 'tervislik' luban alles jätta;))
Kindalsti kindlasti sööks mina juurde rohelist salatit (või igatahes värsket), olgu pirukas soe või külm. Jahtunud pirukas on päris hea ka siis, kui seda mikros soojendada. Sibulad on mõnusalt mahedad, parajalt paksemaks küpsenud põhja seest piiluvad välja porganditähnid. Krõbedamad on vaid päris põhi ja servad, põhja ülemine kiht sulab juba täidisega kokku.

Ammu-ammu ehk suvel tegin sama retsepti kasutades sibulakorve.

Arvan ,et eelküpsetasin põhju vast kusagil 5 minutit ning lisasin nii sibulaid kui piimasegu 1-2 spl jagu, osadele korvidele poole küpsetamise ajal ka juustu. Sõrmede vahel söömiseks lihtsalt oivalised! Kuna sel viisil kulus ära põhjataigen, kuid täidist jäi järele, küpsetasin ülejäänud täidise muffinivormi surutud saiaviiludes. Sibula-saiavormikestele lisasin juustu kohe.

Räägime 'oivalisest'? Need olid soojalt ja rohelise salatiga lihtsalt suussulavad! Ma ei usu, et konkreetsemat retsepti vaja oleks. Lihtsalt...vaadake:)

Maapähklivõist pungil jahuta küpsis

2007-11-15T22:28:00.000+02:00

Krõbeda pealispinna all on peidus pehme sisu. Hakkad nagu hammustama, aga hammas vajub läbi! Mõnusalt pudisev küpsis on nii nii päris tõelisest maapähklivõimaitsest pungil, et sama hästi võiks purgi koos lusikaga ringile saata.

Neis Nicole'i retseptist mugandatud küpsistes pole grammigi jahu. Pole jahu - pole probleemi. Nichts. Kui sa ka tõesti pole kunagi varem küpsetanud...või no - tõesti - oled iga kord seda tehes vähem või rohkem armetult läbi kukkunud, on aeg hakata käsi määrima. Ning pärast võib need muidugi puhtaks lakkuda:)

Oma käsi määrisin just enne sõbranna küllatulekut. 'Ta on 15 pärast siin, viskan käbe küpsised ahju' Ainult et...õnnestus kiireminigi.
Vastavalt oma eelistusele võid lisada 2 dl hakitud šokolaadi või peotäie maapähkleid. Või siis mõlemaid. Ma tahtsin seekord küpsistele saada võimalikult lihtsa, aga rabava maitse, seega jätsin lisandid ära.

Jahuta maapähklivõiküpsised
(mugandatud Baking bites, u 20 tk)

180 g maapähklivõid
1 3/4 dl suhkrut
1 suur muna
1/2 tl vaniljeekstrakti (või sobivas koguses muud vaniljetoodet)
1/2 tl soodat
1/4 tl soola
(omal riisikol: 2 dl hakitud šokolaadi, peotäis pähkleid:))

Eelsoojenda ahi 175C
Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga või määri võiga.
Sega kõik ained ühtlaseks (šokolaad või pähklid lisa viimasena).
Tõsta taigen supilusikatäite kaupa ahjuplaadile, vajuta küpsised niiske sõrmega veidi lamedamaks.
Küpseta umbes 10-13 minutit, kuni servadest kergelt kuldpruun.
Jahuta mõned minutid plaadil, siis tõsta restile jahtuma.

Soovitan kuumalt lühemat küpsetusaega, et küpsised jääksid seest pehmemad ja hamba all nats nätsked, aga see on juba valikuvabadus. Kui oled maapähklivõi armastaja, siis ütleme, et koos nende küpsistega sa end väga üksildaselt ei tunne:D Ja kuna mu sõbranna sel päeval ka veidi hiljaks jäi...

15 minutit vaba aega on?

Ahjus röstitud vürtsikad maguskartulid

2007-11-11T16:01:00.000+02:00

Nii, natuke inglise keelt! Loe, milliseid kommentaare selle retsepti kohta hõigatud on.

'This recipe converted me from a lifelong dislike for sweet potatoes'
'I really liked the sweet potatoes and I usually don't like sweet potatoes'
'This recipe converted my sweet-potato hating husband'
'My husband, who doesn't particularly like sweet potatoes, thought it was delicious'
'I don't really like sweet potatoes, so this recipe was a pleasant surprise'
'My husband who really doesn't care for sweet potatoes enjoyed them'

Ja nüüd - on neis ehk midagigi sarnast?
Hmmm....
Äkki tõesti... Täiesti müstiline, et üks roog võib muuta nii paljude arusaama ühest köögiviljast. Kuigi mind polnud vaja kohutavalt pikast eluaegsest maguskartulivaenust ümber kasvatada, meeldis see toit väga.

Ahjus röstitud vürtsikad maguskartulid e bataadid
(mugandatud Epicurious, portsjoneid 4-6)

1 tl koriandriseemneid
1/2 tl apteegitilliseemneid
1/2 tl kuivatatud punet e oreganot
1/2 tl kuivatatud tšillihelbeid (või vähem kui tulisusega harjunud pole)
1 tl soola
900 g maguskartuleid e bataate
3 spl taimeõli

Eelsoojenda ahi 220C
Jahvata kohviveskis jämedamateks teradeks koriander, apteegitilliseemned, pune ja tšillihelbed või purusta need peeneks uhmris. Sega hulka sool.
Koori maguskartulid ning lõika sektoriteks, lohkudeks (Kui on päris piklikud nagu minulgi, lõika kõigepealt pikkupidi kaheks, et lõigud nii pikad ei tuleks).
Võta suurem ahjupann/vorm ning pane sinna maguskartul koos vürtsisegu ja õliga. Sega hästi.
Rösti ahju keskosas 20 minutit, seejärel keera lõigud ümber ja rösti veel 15-20 minutit või kuni need on seest pehmed ja pealt kergelt pruunikad.
Söö liha kõrvale või valmista juurde lihtne hapukoore/jogurtikaste.

Minusuguse inimese jaoks oli toit päris vürtsikas, seega tšillihelbeid võtaksin küll vähemaks. Maitse asi.
Kui vürtsisegu valmis sai, oli õhk kohviveski ümber apteegitilliaroomist täitsa tihe, aga lõppude lõpuks see toidus nõnda tunda ei andnud. Maitseained tegid nii head koostööd, et lõpptulemuses ei kerkinud neist ükski liialt esile, vaid maitse oli meeldivalt omamoodi ja ümmargune. Mitte-just-väga-krõbeda pealmise kooriku all oli lõikude sisu nagu maguskartulipuder - nii pehme ja õrn.

Juurde kloppisin kiirelt kokku külma jogurtikastme, aga kujutan ette, et roog on väga hea ka liha kõrvale. Ainult et...enne peab ikka lumi maha tulema, kui ma seda süüa tahaksin...

Roheline kuskuss juurselleri ja pestoga

2007-11-08T23:01:00.000+02:00

Olen elus söönud vast 400 g kuskussi, seega ilmselgelt mingi ekspert ma ei ole. Ent tunne on, nagu oleksin selleks täiusliku viisi juba leidnud (juba? blöd... hiljem on järelikult igav) - paraja sortsu pesto ja piisava sibula-küüslauguga. Sel korral lisasin ka juursellerit (mis lihtsalt sattus teele ette), et toit saaks eriti roheline. Aga alateadlikult tegin seda ilmselt lihtsalt selleks, et isa rohkem kui poolt ampsu ära ei sööks. Kes võiks alateadvust nii geniaalse mõtte eest süüdistada?

Roheline kuskuss juurselleri ja pestoga
(2-3 portsjonit)

100 g kuskussi
1 dl vett
õli, võid
1 keskmine sibul
1 küüslauguküüs
umbes 100 g juursellerit
soolt, suhkrut
2 spl pestot
(serveerimiseks fetajuustu ja värsket kurki/kurgisalatit)

Sulata pannil umbes supilusikatäis võid, lisa sellele sibul, küüslauk ja seller ning hauta kaane all madalal tulel, kuni sibul muutub läbipaistvaks ja ehk ka natuke pruunimaks.
Lisa soolt ja julguse järgi suhkrut, sega läbi ning kuumuta kaane all veel minut.
Samal ajal kui köögiviljad pannil valmivad, aja vesi koos sutsu õli ja soolaga keema. Arvesta sellega, et eraldi saavad maitsestatud köögiviljad ning ka pesto võib olla soolane.
Eemalda vesi tulelt, sega sisse kuskuss. Kata kaanega ning lase mõned minutid paisuda.
Tõsta paariks minutiks tagasi madalale tulele ning lisa pesto. Segamiseks ja terade üksteisest eraldamiseks kasuta kahvlit.
Sega hulka kõik, mis pannil.
Söö soojalt. Kõrvale soovitan fetajuustu ja värsket kurki.

Tundub, et olen viimasel ajal korduvalt mitu päeva sooja söögita olnud, seega oli see tõeline meelehea. Eriti arvestades meie vinduvat talveilma ja akna taga lärtsuvat lumeplöga.

Toit levitab kööki mõnusat lõhna ning on nii armsalt roheline, maitseb täpselt nagu üks kiire lohutustoit maitsema peab. Kärtsult soolane feta ja mahedalt värskust lisav kurk on heaks kaaslaseks. Aga, kuulge, võib-olla see armas roheline värv peletaski mu isa minema? Me ju oleme ikkagi kartulimaa-inimesed, mitte mingid rohusööjad. Mina olen see närukael, kes kõike järsku ära tahab rikkuda.

Lootes et ükskord õnnestub. Kuid selle tee peal tuleb veel palju rohelist tundmatu päritoluga toitu süüa.

Sarapuupähklitort kohupiima-musta tee kreemiga: lubaduse ja unistuse täitumine

2007-11-05T23:12:00.001+02:00

Ma pidasin sõna.
PIDASIN SÕNA!

Täiesti lõpp, noh. Kui augusti lõpus imemaitsva musta tee maitselise kohupiimavahuga hakkama sain, lubasin ette võtta sarapuupähklikoogi tee-muna-võikreemiga. Kuidas siis iganes:) Ja ma peaaegu täitsin selle lubaduse.

Maria Öhrn on võrratu Rootsi kokaraamatuautor. Kui tema raamatut 'Tordid' poes lapanud olin ning selle kohta hiljem mõned kiidusõnad pildisin, juhtus, et sain neid sünnipäevaks lausa 2 tükki.

Woosh.

Parem 2 kui mitte midagi, eks? Kuigi raamatus on retsepte einult 30 kandis, on need väga erinevad ning suuremal osal on mingi selline teatud oma knihv või...huvitav igatahes. Knihvid mulle meeldivad. Ma sööks knihve iga päev. Oma tordi jaoks kasutasin raamatust sarapuupähklikoogi retsepti, mis oli originaalis kokku pandud Nutella ja konservpirnidega.

Sarapuupähklitort kohupiima-musta tee kreemiga
(kook Maria Öhrn'i 'Tordid')

200 g sarapuupähkleid e metspähkleid
1 dl kartulijahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 ml soola
6 munakollast
6 munavalget
2 dl suhkrut
2 spl piima
1 kogus Kohupiimavahtu musta teega
kaunistamiseks: musta teega karamellõunu ja karamellis sarapuupähkleid

Jahvata pähklid köögikombaini või kohviveskit kasutades peeneks.
Sega pähklijahu kartulijahu, küpsetuspulbri ja soolaga.
Puhtas ja kuivas kausis vahusta munavalged tugevaks vahuks.
Vispelda munakollaseid kergelt suhkruga, lisa kuivained ning piim.
Lisa ettevaatlikult munavalgevaht, alguses ainult natuke, siis ülejäänu, et segu oleks kohevam.
Vala taigen võiga määritud äravõtava servaga koogivormi (minu oma on 27 cm). Küpseta 175C juures u 45 minutit (minul läks ainult u 35). Lase koogil täielikult jahtuda ning võta siis vormist.
Lõika kook kaheks kihiks ning määri kohupiimavahtu üsna ohtralt kihtide vahele, kata sellega kook ka pealt ja külgedelt. Enne serveerimist lase vähemalt paar tundi jahedas seista.
Kui soovid, kaunista kook musta tee-karamellõuntega ja karamellistatud metspähklitega. Säti õunad koogi keskele ja pähklid äärtesse. Seda võid teha nii enne kui pärast koogi jahedasse asetamist.

Musta tee-karamellõunad
(mugandatud Epicurious)

2 väiksemat õuna
1 dl suhkrut
2 teepakikest musta teed
tuhksuhkrut

Pane potti suhkur 2 dl veega, lisa teepakikesed.
Lase keema tõusta, kuid sega kuni suhkur on lahustunud, siis keera kuumus madalaks ning keeda vaikselt ilma kaaneta 5 minutit.
Samal ajal koori õunad, lõigu mõlemad 8 sektoriks ning eemalda südamikud.
Võta siirupist välja teekotid ning lisa õunasektorid. Keeda vaiskel tulul umbes 15 minutit.
Tõsta õunad kurnlusikaga välja ja tõsta need ahjurestile, mis on asetatud ahjuplaadi kohale ja lase neil 10 minutit nõrguda.
Eelsoojenda ahju grillfunktsioon. Pudista õnasektorid üle tuhksuhkruga ja tõsta nii rest kui plaat ahju (et õuntest tilkuv vedelik ahjupõhjas kõrbema ei läheks). Grilli 3-5 minutit.

Karamellistatud sarapuupähklid e metspähklid

1 1/2 dl sarapuupähkleid
2 spl thuksuhkrut
näpuotsatäis soola

Kui soovid sellist karmi ja tahumatut välimust, kasuta koorimata pähkleid. Nende koorimiseks rösti neid mõnda aega kuival pannil ning seejärel hõõru köögiräti vahel nii, et koored maha tulevad.
Vala keskmisel kuumusel pannile kõik ained.
Kui suhkur sulama hakkab, keera kuumus madalaks ning sega pähkleid pidevalt, kuni need on karamellistunud suhkruga kaetud.
Vala pähklid ühe kihina fooliumile ja jahuta.

Mu lootused olid suht miilikõrgused, sest NO MUIDUGI ma proovisin väikeseid palasid, mis täitsa kogemata koogi kihtideks lõikamisel üle jäid ning isegi sel hetkel olid need niisked ja nii mõnusalt tugeva pähklimaitsega. Seda kokaraamatut võib armastada. Lõpuks õnnestus kõik minu jaoks suurepäraselt, maitsed sulasid üksteisega meeldivalt kokku ja igal parajalt niiskel suutäiel oli see eriline 'hakkama sain' maitse küljes. Nii tee- kui pähklimaitse on mõlemad päris intensiivsed ning kõhutunne ütleb, et neis oleks just kui midagi sarnast. Sain luba seda torti uuesti teha. Privileeg, tõesti, auasi:D

Kaunistused meeldisid ka. Õunad tõesti nõretavad parajalt teemaitsest ning oleks koos jäätisega ise mõnusaks magustoiduks. Pähklite koorimatajätmine oli hea otsus, sest tort nägi eriti sügisene välja. Siis veel lund polnud, noh!

Ja ma sööks seda iga kord, kui keegi toob perekogunemisele mingi &#"@! taimerasvatordi taimerasvakreemiga, sest siis ma ausalt öeldes mingist heast tahtest ei huvitu - halva koogi sisse ei viitsi kahvlit surgata.
Aga see tort on hea. Hah.

Ülevoolav india pähkli maitse vaid piisa roosiveega

2007-10-31T23:13:00.000+02:00

Roosiveeviirusest nii kergesti üle ei saa. Roosi-lassit tegin, jah, musta tee ja roosivee granitat ka, aga see maiustus ka vaevalt et viimaseks jääb...

Ma ei teagi, kuidas seda täpselt nimetada. Ütlen, et Kajoo Barfi, kuigi sellest ei piisa (ja nii ütlengi, hääldan nime nagu viimne eesti mats ja keegi aru ei saa - haute cuisine, noh!)
Ent tegelikult on tegu India maiustusega, mis on eriti populaarne riigi edelaosas. Ütleksin, et nagu pralinee või natuke nagu iiris. Ameeriklased ütlevad, et fudge. Aga otsustage keegi ära ja öelge mulle ka:)

India pähklist pralineemaiustus roosiveega (Kajoo Barfi)
(Julie Sahn Classic Indian Cooking, Epicurious)

4 3/4 dl india pähkleid
1 3/4 dl suhkrut
1 spl võid
2 tl roosivett

Pane pähklid kaussi ning vala neile peale keev vesi. Las võtavad tund aega vanni.
Nõruta pähklid (nt vala sõelale) ning viska köögikombaini või blenderisse, kuni tekib ühtlane pasta (Kui segu vahepeal köögikombaini seintele kinni jääb, kraabi see lihtsalt lahti ning pane masin uuesti tööle). Lisa suhkur ning lülita masin veel hetkeks tööle, et see pähklimassiga seguneks.
Võta teflonkattega pann ning kuumuta seda tühjalt keskmisel kuumusel 2 minutit. Lisa pähklimass, keera kuumus keskmisest suts madalamaks ning kuumuta seda 20 minutit. Sega tihti ning kaabi ühtlasi segu panni servadelt ja põhjast lahti. Mass peab muutuma tihkeks ja kleepuvaks.
Samal ajal valmista ette pind, kuhu maiuse valad: rasvainega määritud küpsetuspaber või küpsetusvorm, foolium või silikoonmatt (parimad variandid minu arvates silikoonmatt või fooliumiga kaetud lõikelaud). Mõõtudeks umbes 22 cm x 22 cm
Lisa segusse või ning vala see siis ettevalmistatud pinnale, aja ühtlaselt laiali. Lase täielikult jahtuda.
Kui mass on jahutnud, pintselda roosiveega (selle sammu võid ka vahele jätta).
Lõika ruutudeks või rombideks. Retsept soovitab u 4 cm suuruseid tükke, aga mina eelistasin väiksemaid.

Kuna meil pere on suuremas osas selline peps, siis lõin kartma ja pintseldasin roosiveega üle ainult poole massist (paremal pool parempoolsel pildil:)). Mina olen muidugi mina - hajameelne - ning kasutasin ära terve roosiveekoguse, aga tulemus oli täiesti OK. Kuivamiseks läks küll sutt rohkem aega, aga maitset oli täiesti parajalt. Täiesti parajalt.

Maiustus on natuke nätske ja piisavalt magus, üsna pehme, kuigi toas seistes muutub tahedamaks. Ülevoolav india pähkli maitse on vist küll üks maailma parimaid maitseid. Oi, ma ei kahtlegi selles! Siinses maiustuses voolab seda üle ääre täie raha eest ning tulemus on igatahes etem kui Kalevi pralineekommid! (See juba on midagi. Just mõnda aega tagasi arutasime sõbrannaga, et mis komme me siis sõime, kui pralineekomme polnud...ei söönudki! Hah!)

Seda pralineed võiks süüa...igavesti vist.

Soe magus-soolane fetajuust

2007-10-25T23:40:00.000+03:00

Muljetavaldav eelroog või suupiste, mis valmib vaid 5 minutiga.
Olgu, jah, olgu, pärast peab nõusid pesema. Jah. Aga see ei loe, eks - las seda teeb keegi teine.

Roog on inspireeritud Kreeta köögist, intensiivne soolane ja magus ühekorraga võivad maitsmispungad päris segadusse ära ajada - need lõpetavad analüüsimise ning hakkavad ühel hetkel lihtsalt nautima. Kuna maitse on tugev, siis mina nii suuri portsjoneid kui originaalretseptis ei pakuks - jagasin portsu kahega ja oli täitsa paras. Tegemist ei ole ju Suure Põhiroaga, eks? Suupiste, eelroog, hommikusöök, anorektiku lõuna - you name it...
Aniisiseemnete maitse on üsna jõuline, seega kui ikka seda teatud lagritsa sarnast mekki ei armasta, võib ka julgelt välja jätta. Kuigi...see pole enam see.

Grillitud fetajuust mee ja aniisiseemnetega
(Epicurious, portsjoneid 4-8)

400 g fetajuustu, tükeldatud
4 tl oliiviõli
3 spl mett
1 1/2 tl terveid aniisiseemneid
jahvatatud/purustatud musta pipart

Eelsoojenda ahju grill.
Jaga feta 4-8 väikese ahjuvormi vahel ning pintselda või piserda oliiviõliga (pintseldamine tundus mulle mõttetu pingutus ja pintslimäärimine).
Grilli umbes 3 minutit, juust peaks muutuma pealt kuldseks (Isegi kui minu oma ei muutunud, oli see ikka hea).
Samal ajal pane mesi ja aniisiseemned pisikesse potti ning kuumuta kuni kuumad. Sama võid teha ka väikeses kausis ning mikrolaineahjus - tunduvalt kiirem.
Piserda iga portsjoni peale 1/2 - 1 tl meesegu (vastavalt portsu suurusele) ning puista musta pipart.

Feta, sama soolane kui alati, ei muutu minu arvates valmistusprotsessis mahedamaks, kuid saab juurde kummalise nüansi, sellise hea ja kleepuva ja magusa. Grillimisel muutub juustu tekstuur kergelt teraliseks. Kui nõu juba peaaegu tühjaks söödud, on selle põhja jäänud väikesed fetatükid meest läbi imbunud ja eriti küllusliku maitsega. Aniisiseemned, mis on küll pepsidele sööjatele vabatahtlikud, annavad juustule tegelikult hoopis teistsuguse maitse ning kui ikka muljet avaldada tahad, siis neid välja jätta ei saa. Isegi kui avaldada muljet ainult iseendale:)

Soojalt süües võtaks kõrvale krõbeda saia. Kujutan seda fetat ette ka kergel rohelisel salatil, mis veidikese oliiviõliga segatud - suvel, muidugi. Kui roog juba jahtunud on, on juust küll tahedam, aga maitsed sama huvitavad. Ülejääke nautisin täna õhtul mahlase fooliumis küpsetatud ahjulõhega...
Jumal tänatud, et ma väga peps ei ole:)

Laimidžemm

2007-10-23T23:18:00.000+03:00

Sõbranna pistis mulle kotti neli laimi, millega tal endal midagi teha polnud, kohustades mind sellega millegi imemaitsva kokkamiseks. Eks omakasu oli ka mängus:) Suht keeruline on leida retsepte, kus laim keskmes oleks ning tervelt neli laimi ära kasutada saaks, ent kui leidsin laimidžemmi (lime marmalade) retsepti, tundsin, et Jah jah jah jah, seda ma teen.

Et mõru maitset vähendada, kavatsesin erinevalt retseptist koorealuse valge osa päris ära lõigata. Võtab rohkem aega, jah, aga asja saab. Purke veevannis üle keetma ei hakanud, kuid pikemaajaliseks säilitamiseks võib seda teha (kes näiteks juba jõulukinke teha tahab:)). Suhkrut on niigi terve laadung, seega olen oma purgitäite säilivuse pärast suht muretu.

Laimidžemm
(muudetud kujul, Food down under)

4 laimi
3/4 l vett
umbes 8 1/2 dl suhkrut

Pese laimid korralikult. Eemalda roheline koor nii, et valget osa koore külge ei jää ja lõigu see siis peeneteks ribadeks.
Eemalda laimidelt valge kiht ja viiluta viljaliha, seemned viska ära.
Pane laimikoor ja -viilud kaussi, kata veega ning lase segul üleöö seista.
Järgmisel päeval vala segu suuremasse potti ja keeda kaetult 20 minutit.
Mõõda saadud segu ning lisa sama hulk suhkrut. Mul oli igatahes segu 8 1/2 dl, seega läks suhkrut sisse samuti 8 1/2 dl.
Kuumuta keskmisel kuumusel segades kuni suhkur lahustub.
Lase segu ilma kaaneta elavalt keema ning sega seda tihti. Keeda, kuni vee osakaal on piisavalt vähenenud (minul läks vist kuni 40 minutit).
Eemalda pott tulelt ning koori ära vaht.
Vala puhastesse purkidesse (mul täitis ära 3 väiksemat purki) ja keera kaaned peale. (Kui tahad veevannis üle keeta, jäta kaane alla 2 cm vaba ruumi)
Keeda veevannis üle: Pane purgid suurde potti, vala peale vesi nii, et see purgid katab ning keeda 10 minutit.

Kuigi valge kiht sai eemaldatud, jäi maitse ikkagi mõrkjas, kuid see on vist pigem laimikoore-mõru, see hea maitse. Kui džemmi kas või päris lihtsalt saia-leiva peale määrida, on suus kerge plahvatava laimi tunne. Selline hea plahvatav tunne, noh! Pealegi on purk täis ilusaid kooreribasid.

Kuidas kasutada? Osa džemmist jätan kindlasti koogikihtide vahele suskamiseks, huvitav oleks kasutada enne küpsetamist lihale määrimiseks.

Ja sõbranna? Hakkas niutsuma, kui purgi kätte sai ja täna lärmas pea 5 minutit sellest, kui hea džemm ikkagi välja tuli ning kuidas ta vanemad palusid tal helistada ja aitäh öelda.
No kuule, aitäh sulle!:)

p.s. Džemm on vist ikka õige sõna?

Vikerkaarevärviline kohupiimakook

2007-10-19T22:44:00.000+03:00

Okei, see on küll veider kook.
Mitte halvas mõttes, pigem just kõige paremas.

Vikerkaarevärvilise juustukoogi idee leidsin ja pätsasin Slashfood'ist, kus on ka retsept Floridas asuvas Walt Disney's Pop Century Resort'is müüdava hitt-toote tegemiseks. See on Tie-dyed red velvet cheesecake, mida lapsed armastavad ja vanemad...lihtsalt peavad ka armastama. Disney unelm.

Haarasin sellest ideest ning tegin susapusa ühega oma lemmikumatest kohupiimakookidest - kohupiimapirukaga Pirukaraamatust. Asi sai ette võetud vennapoja teiseks sünnipäevaks. Ja lastele tõesti-tõesti jubedalt meeldib aidata - kolmeaastane vennatütar no lihtsalt nii kilkas, kui pirukapõhjale värvilisi lusikatäisi visata sai ning kordas aina 'see on nii tore kook!', eks vahepeal lisas ka, et 'me ei tee kunagi kodus seda kooki, emme vist ei luba...'

Vikerkaarevärviline kohupiimapirukas

(muudetud Pirukaraamatust, kaheksale)

Põhi:
3 1/2 dl jahu
4 spl sulatatud võid
1 tl küpsetuspulbrit
2 munakollast
2 spl sidrunimahla
2-3 spl vett
1 spl suhkrut
suts soola

Täidis:
3 dl kohupiima
2 spl jahu
2 spl kohvikoort
3 munakollast
2 dl suhkrut
2 1/2 dl hapukoort
1 spl sulatatud võid
1/2 tl vaniljesuhkrut
toiduvärvi (5 erinevat värvi on hea. Või rohkem. Või vähem. Samast värvist võib erineva konsentratsiooni puhul saada mitu erinevat tooni. Magustamata kakaopulbrit saab kasutada pruuni värvina.)
(Šokolaadistreusseleid)

Sega jahu küpsetuspulbriga.
Lisa või, rebud, suhkur, sool ning sidrunimahla ja vee segu.
Suru taigen 24 cm pirukavormi/lahtikäiva koogivormi põhja ja äärtele.
Sega kokku kohupiim, vaniljesuhkur, jahu ja kohvikoor.
Vahusta munad suhkruga, lisa või ning lisa segu kohupiimale.
Jaga segu erinevatesse kaussidesse ning lisa igale osale erinevat toiduvärvi (ühe võid ka jätta värvimata).
Hakka põhjale täidist lisama. Plärtsude või triipude või tilkade või laikudena, täpselt sellises kujus ja suuruses kui soovid. Püüa seejuures värve mitte omavahel segada - sa ei taha umbmäärast pruuni kooki, tõesti. Viimasele kihile saad lisada huvitavamaid kujundeid, midagi kirjutada või kui oled juhuslikult professionaalne kunstnik...joonista midagi. Peale võid saputada šokolaadistreusseleid.
Küpseta 175 juures 45 minutit.
Lase koogil täiesti jahtuda ning lõika lahti terava noaga. Kui lõikamisel servad selgete värvidega ei jää, proovi nuga enne lõikamist veidi kuumas vees hoida.

Kook saab tänu hapukoorele ja munakollastele väga kreemine. See on magus. Ja hea. Kahjuks polnud mul väga huvitavaid värve, kuid laikude tegemine on ikkagi tore mäng, isegi kui värve oleks vaid kaks - lastele meeldib see ikka ning näpuga näidatakse hiljem värvilise koogi peale - 'seda!'

Alati on ent mingi aga.

Kui kooki koos vennatütrega tegin, läks sellega rohkem aega ning värvilaigud muutusid koogis lamedamaks - ehk siis lõigud ei näinud välja nii head, kui oleksid võinud. Nädal varem proovisin sama ideed aga tillukese kohupiimakoogi peal, mille taigen oli umbes sama paksusega ja sain sellise pildi - näeb parem välja?

Ning veel üks asi. Ma ei ole mingi keemiaspetsialist (Selleks on meil ju Thredahlia:)), kuid ega suures koguses toiduvärvi palju head teha ei saa. Vahel võib, muidugi...ja niikuinii sööme igalt poolt sisse, tahtmata...aga natuke hirmutas ikka. Igasugused punased täpid laste näos ja kui mina oleksin süüdi - halb! Õnneks mingeid täppe ega vihaseid emmesid pole pärast sünnipäevapidu kohanud.
Kuid see on ka ainus päris probleem, millest selle koogi puhul rääkida.

Musta tee ja roosivee granita

2007-10-11T19:33:00.000+03:00

Keegi seal kuskil vist mõtleb täpselt samamoodi kui mina.

Ooojaaaa.

Kui kokku saavad teevaimustus ja roosiveevaimustus, siis musta tee ja roosivee granita retsepti leidmine tähendab, et see on juba sama hästi kui käegakatsutav.

Algne retsept soovitab granitat serveerida baklava juurde. Kujutan ette, et selle siirupist nõretava pähklise filotaignakoogi kõrval sobiks külm lisand küll värskendavana, aga üksipäini on granita paras kerge magustoit tööpäevaõhtul.

Mida üks granita endast kujutab? Tegemist on Sitsiiliast pärit külmutatud magusroaga, mida valmistatakse vedelikust (nt vesi, mahl, vein, tee, kohv) ja suhkrust, lisades soovi korral veel maitselisandeid või alkoholi. Kes rohkem teada tahab - soovitan lugeda Toidutare artiklit.

Koostise tegin ilusti ümmarguseks, valmistusviisi veidi lihtsamaks. Kui on olemas mõnus sügavkülma sobiv kauss, võta see kohe alguses kasutusele.

Musta tee ja roosivee granita
(Epicurious)

1 l puhast vett
1 1/2 dl suhkrut
1 tl roosivett
5 teekotti musta teed
1 1/2 dl kohvikoort

Sega kausis/kannus vesi, roosivesi ja suhkur. Lisa teekotid.
Kata nõu fooliumiga ning jäta 3 tunniks toatemperatuurile tõmbama (soojema ilmaga aknalauale päikese kätte).
Eemalda teekotid ning lisa kohvikoor.
Vala segu nõusse, mille saad tõsta sügavkülma. Kui see servadest paari sentimeetri ulatuses külmunud on, sega kahvliga uuesti ühtlaseks (vaja teha iga 30 min kuni 1 h järel). Seda on vaja teha mitu korda - kuni kogu segu on muutunud ilusateks jääkristallideks.
Võid serveerida kohe, kahvliga granitat helbelisemaks kraapides. Ühtlasema tekstuuri saavutamiseks võid segu ka köögikombainist läbi lasta - seejärel kas kohe serveerides või hilisemaks uuesti külma tõstes.

Valmistusprotsessis on oluline segu põhjalikult ühtlaseks surada, sest muidu jääb pealmine kiht vesiseks, maitsed aga vajuvad nõu põhja. Muidugi on nõu põhjast lõpuks mõnus avastada, et - ohhoo - ma mõtlesin, et sellel mögal polegi maitset, aga näe - on! Kuid...jah, see ei ole asja mõte. Segage. Kui segamine unustatud, tuleb lihtsalt lasta segul jälle pehmeneda ja külmutamisprotsessi pea otsast alustada.

Maitseb hästi! Nagu oleks talvel kusagil üritusel, kus tasuta teed pakutakse - granita on samamoodi magus, aga külmad pole mitte sõrmed käpikute sees, vaid magustoit ja soe pole mitte tee, vaid süda, eks:) Roosivesi päris ei kisenda, seega võib lisada ka siis, kui päris fanaatik ei ole - tasuta tee maitse saab natuke...tasulisema nüansi.
Korra segasin granitat ka kiirelt jogurtiga, sellest sai mõnusa jaheda magustoidu.

Tore puänt on see, et maja ette sõitis just praegu jäätiseauto.

Brokoli pistaatsiapähklivõiga

2007-09-29T00:48:00.001+03:00

Pärast turult brokoli ostmist leidsin retsepti Broccoli with hazelnut butter (brokoli metspähklivõiga), mis juba esimesest lugemishetkest alates kohutava isu tekitas. Ja ühe kommentaarikirjutaja sõnul on see näiteks tema jaoks ainus viis lastele köögivilju sisse sööta.

Aga...
...keegi unustas metspähklid ostmata. Oohjah. Kapiserval pikutanud purk soolatud pistaatsiapähklitega ent tunduski kasutamiseks veelgi paremana.

Kuigi tegin süüa vaid endale, kirjutan üles ka 6 inimesele mõeldud kogused - seda kausitäit on aga nii lihtne ja kiire teha, et ühele kokkamine pole mingi probleem. Aurutamise asemel ma siiski keetsin brokolit kergelt - see tehnika on veel õppimata... Keetmisveele soola lisamata mina jätta ei saa - maitsetud köögiviljad ei kõlba minu meelst üldiselt ka parima lisandiga.

Brokoli pistaatsiapähklivõiga
(mugandatud Epicurious'est; 6 (1) portsjonit)

900 g (150 g) brokolit
80 g (15 g) võid toatemperatuuril
115 g (20 g) soolatud pistaatsiapähkleid (ilma koorteta)
musta pipart

Lõika brokoliõisikud umbes 2 1/2 cm suurusteks tükkideks ning varred 1/2 cm paksusteks viiludeks.
Lase vesi keema ning keeda varsi soolaga maitsestatud vees 3 minutit, siis lisa õisikud ning keeda veel 5 min.
Jahvata peeneks pool pähklikogusest (nt kohviveskiga) ning sega võiga, maitsesta pipraga (soola lisada pole vaja - pähklitest tuleb seda niigi).
Nõruta brokoli ja sega võiseguga.
Haki või puruste ülejäänud pähklid ning lisa roale.
Söö soojalt.

See on kindlasti üks kiiremini valmistatavaid ja paremaid brokolitoite, mida teinud ja saanud olen. Ja ma teen seda ilmselt juba homme uuesti (järgmisena tulevad kreeka pähkli varud...) :) Brokoli on just parajalt pehme ning pähklid lisavad söömisel mõnusa krõmps-efekti. Pluss rohelist värvi taldrikutäis on ju kindlasti tervislik...ning sobiks hästi grillkana juurde.
Proovige siis laste peal;)

Roosiaia lõhna oled kunagi tundnud? Aga maitset?

2007-09-24T22:54:00.000+03:00

Lõpuks-lõpuks sain Piprapoest ostetud pudeli roosiveega (sest mida ikka teeb noor, kes juhuslikult kehalise riided koju unustab - šoppab Piprapoes ja naudib saksa keelt õppides Da Vinci kohviku salativalikut).
Isuäratava maitsega roosivett (mõnikord nimetatakse ka roosisiirupiks) valmistatakse traditsiooniliselt, kasutades roosi kroonlehti ja vett. Esmakordselt hakati seda tegema Pärsias, kuid põhiliselt on see kasutusel olnud Lõuna- ja Lääne-Aasia ning Kesk-Ida köökides magustoitude maitsestamisel. Meeldivalt lillelise lõhna trumpab üle vaid see, et midagi roosiveega maitsetatut süües või juues tundub, just kui puudutaks keelega roosiaia maitset.

Kujuta ette sooja suvepäeva aias täis lõhnavaid roose.
Nüüd kujuta ette, et tunned selle suvepäeva maitset.
See ongi roosivesi.

Oma esimeseks katsetuseks roosiveega valisin lihtsa roosi-lassi - magusa India jogurtijoogi.

Roosi-lassi
(Oma Maitse, 2-3 portsjonit)

5 dl maitsestamata jogurtit
1 dl külma vett
3 spl suhkrut
2 tl roosivett
1/2 tl purustatud/jahvatatud kardemoni
(serveerimiseks jääd ja roosi kroonlehti)

Sega omavahel korralikult jogurt, vesi, suhkru, roosivesi ja kardemon.
Soovi korral serveeri jääkuubikute või purustatud jääga ning lisa joogi pinnale roosi kroonlehti.

Nimetaksin seda lilleliseks hommikusöögiks - see ta minu jaoks ongi:) Kardemoni maitse on päris tugevalt tuntav, seega kõigile kardemoniarmastajatele peaks meeldima. Meil poodides müüdava kardemoni olen mina siiski kohviveskiga päris peeneks jahvatanud - nii on alati igas suutäies või sõõmus maitseplahvatus sees ning mingeid tükke hammaste vahele ei jää... Jää jaoks on minu jaoks praegu natuke külm, aga suvel on see kindlasti omal kohal.

Piprapoest ostetud 190 ml roosivee eest, mille koostises allikavesi ja roosiessents, maksin midagi 50 krooniga. Kuigi kulub väga vähe korraga, ei ole siiski odavaim asi, mille peale raha kulutada. Kes aias ise roose kasvatab, siis siin on retsepte roosivee koduseks valmistamiseks.

Kookospähklised ploomikommid

2007-09-19T17:43:00.000+03:00

Paar nädalat tagasi tahtsin kangesti kuuma kastmega jäätist - tuli selline hambavalutoidu isu. Kuna lihast ploomi-šokolaadikastmes posu kuivatatud ploome alles oli, viskasin need koos kookospiimaga potti keema. Kookospiim paksenes ja võttis omaks puuviljase magususe, ploomid muutusid aga pehmeks, lausa sametiseks, ise kookospiimast pungil.

Kõike ära süüa ei jaksanud, isu kui tahes tugev...
'Jäägid' avastasin hiljem, kui need juba jahtunud olid - kastme asemel olid potsikusse jäänud kookosemaitselised ploomid. Ding! Idee! Oleksin sel hetkel...no vähemalt kildi ikka maha kõndinud, et valget šokolaadi saada, millesse neid kasta, ent šokolaadi saamiseks kulus terve nädal...

Kookospähklised ploomikommid
(umbes 30 tk)

2 dl kuivatatud ploome
2 dl kookospiima
umbes 120 g valget šokolaadi
umbes 2 dl kookoshelbeid

Keeda ploome kookospiimas ilma kaaneta 10-15 min.
Eemalda kuumuselt ning lase jahtuda. Kui vedelikku on liialt alles, nopi ploomid kõigepealt välja.
Sulata šokolaad vesivannil. Väiksesse kaussi vala katmiseks ports kookoshelbeid. Valmista ette ka alus, kuhu komme asetama hakkad - foolium/küpsetuspaber/silikoonmatt (nt kata fooliumiga lõikelaud - seda saab mugavalt tõsta).
Kasta iga ploom šokolaadi sisse, lase üleliigsel šokolaadil maha nõrguda ning veereta kommi siis kookoshelvestes, seejärel tõsta alusele tahenema (kasutasin 2 lusikat - ühte ploomide šokolaadis keerutamiseks ja teist kookoshelvestega katmiseks - et šokolaad ja kookoshelbed koos segadust ja klompe ei tekitaks).

Komme võib hoida külmakapis, et neid siis mõnda aega enne söömist välja võtta - sel viisil on neid eriti mugav mitme ampsuga süüa. Kui nad aga toatemperatuuril seisavad, kipuvad hammustades killud ära kukkuma ja parem on kogu komm korraga suhu pista (mitte et see halb oleks!:))

Kui kaua ploome keeta?
Mina olen neid keetnud üsna elaval kuumusel. Esimesel korral kasutasin potsikut, milles ploomid ühte kihti ära ei mahtunudki: 15 minuti pärast oli kookospiim ikka üsna hele. Teisel korral kasutasin kastrulit, mille põhja ploomid ära ei katnud: 10 minuti möödudes oli kookospiim juba üsna pruun. Seega soovitan leida nõu, mille põhja ploomid ilusti katavad ning keetmisel silm peal hoida - kui värv natuke hirmutama hakkab, võta pott lihtsalt tulelt ära, et (vähemalt minu arvates) mõnusamat maitset saada.

Kommidel on mahe kookosemaitse ning sametine sisemus. Valge šokolaad see-eest lisab põhjalikku magusust ning muudab üleüldise mulje magusaks. Oled ekstreem-suhkruarmastaja? Proovi keetmisel lisada tumedat siirupit. Eelröstitud helveste lisamine muudaks kookosemaitse aga ilmselt mesimõnusalt vastupandamatuks.
Luban kõigil järele proovida!:)

Magus küpsisemosaiik

2007-09-14T22:27:00.000+03:00

Minu jaoks oli poes raamatut Magustoidud, kaasaegne köök lehitsedes kiusatus nii suur, et esimesel korral jätsin ricottaga küpsetatud viigimarjade idee lihtsalt meelde (parasjagu olid just esimest korda elus viigimarjad kotis), teisel korral aga haarasin raamatu ja ostsin pikalt mõtlemata ära. Kuna raamat on kirjutatud austraallaste poolt, kasutab suur osa retseptidest siinmail mitte-nii-levinud toiduaineid (a la makadaamiapähklid), siiski on teha küll ja küll.

Üks esimesi retsepte, mis pilgu naelutas, oli Mõranenud küpsised. Nende välimus on lihtsalt nii...wow, et kindel plaan küpsetada tekkis veel enne retsepti läbilugemist... Eriline välimus on saavutatud taignapallide veeretamisega tuhksukrus enne küpsetama hakkamist.

Vürtsi asendasin topletkoguses kaneeli ning pekaanipähklid kreeka pähklitega. Mingi eelarve peab ju olema, teate küll.

Mõranenud küpsised
(mugandatud: Magustoidud, kaasaegne köök)

125 g pehmet võid
370 g fariinsuhkrut
1 tl vanilliessentsi
2 muna
60 g sulatatud tumedat šokolaadi
80 ml piima
340 g jahu
2 spl magustamata kakaopulbrit
2 tl küpsetuspulbrit
1/2 tl kaneeli
soola
85 g hakitud kreeka pähkleid
tuhksuhkrut

Klopi kokku või, suhkur ja vanill, kuni segu on hele ja kreemjas.
Lisa šokolaad ja piim (Kuna kartsin, et soe šokolaad läheb jahedasse segusse lisamisel tükki, segasin sellesse kõigepealt eelnevalt soojendatud piima).
Sõelu jahu, kakaopulber, küpsetuspulber, kaneel ja näpuotsatäis soola võisegule ja sega hästi.
Lisa hakitud pähklid.
Kata taigen kinni (nt toidukilega) ning tõsta vähemalt 3 tunniks külmkappi (võib teha ka eelmisel õhtul).
Eelsoojenda ahi 180C ning määri rasvainega kergelt 2 ahjuplaati.
Kasuta mõõtmiseks teelusikat ning valmista käte vahel taignast pallid (retsepti järgi peaks neid tulema 60, mina ent sain üle 80, kuigi võtsin kuhjaga lusikatäied).
Veereta igat palli kausis, kuhu oled valanud tuhksuhkrut ning aseta need seejärel plaatidele, jäta parajad vahed.
Retsepti järgi oli küpsetusaeg 20-25 min, aga minu parim plaaditäis küpses ahju keskosas vaid 18 minutit - ääred ei tohiks väga tumedaks muutuda, see on ohumärk, et võid saada kiviküpsised, isegi kui need pole kõrbenud.).
Pärast ahjust väljavõtmist lase 3-4 minutit plaadil jahtuda, siis tõsta küpsised jahtuma restile.

Alateadlikult valisin ma hiljem kausist just neid küpsiseid, mida vähem aega küpsetanud olin - need olid seest pehmemad ning neil tundus olevat rohkem maitset. Illusioon? Küpsised olid mõõdukalt magusad ja võluva kaneelilõhnaga. Tegemist on pigem kakao- kui šokohoolikutele mõeldud küpsetisega, kui nii üldse öelda tohib! Pealegi ma usun, et ei ole lihtsalt võimalik ära öelda maiustusest, mis näeb välja nagu magus mosaiik. Isegi kui see liialt pika küpsetusaja tõttu hamba all pea päris mosaiigi moodi raksub. (Ma ikka panen natuke juurde ka:))

Maailma parimad küpsised? Ei, seda ma ei ütleks, kuid need olid head ja nägid pealegi küpsiste seas välja nagu tippmodellid. See on minu jaoks juba piisavalt hea!

Väljakutsete väljakutse - liha šokolaadiga. Nalja teete?

2007-09-03T21:06:00.000+03:00

Võtsin väljakutse katsetada järgmisi toiduaineid, mis teaduse poolest võiksid hästi kokku sobida – liha ja šokolaad. Mida rohkem sellele mõtlesin, seda suurem kiusatus oli katsetada esmakordsel kaalutlusel õõva tekitavat kombinatsiooni nii enda kui teiste peal. Et näha, mida öeldakse ja kas pärast seda enam midagi öeldakse...ent öeldi küll.

Traditsionaalne Mehhiko mole oleks olnud turvalisem valik, sest see on laialdaselt tuntud kui liharoog, mis sisaldab šokolaadi ning mida inimest reaalselt söövad ja armastavad – reaalselt. No mole aqui, amigos. Kasutasin hoopis Itaaliast Sardiiniast pärit retsepti (Cinghiale in agrodolce), mis tegelikult nõuab metssealiha kasutamist (hunnik raha kulutada esimest korda liha šokolaadiga proovides – halb mõte), ent kasutasin tavalist sealiha, samuti vähendasin punaveiniäädika hulka. Muus osas jälgisin retsepti hirmunult ja tähelepanuga.

Sealiha šokolaadi-ploomikastmes
(algallikast mugandatud: Hans Joachim Döbbelin ’Itaalia’)

100 g kuivatatud musti ploome
75 suuri kivideta rosinaid
600 g sealiha
75 g peekonit
3 spl oliiviõli
soola
50 g mõrušokolaadi
2 spl pruuni suhkrut
1 dl punase veini äädikat
3 loorberilehte
noaotsatäis kaneeli

Leota ploome ja rosinaid leiges vees
Lõika liha viiludeks
Lõika peekon tükkideks ning hauta oliiviõliga klaasjaks.
Lisa lihalõigud ning prae mõlemalt poolt, seejärel lisa soola ning prae veel 10 minutit tasasel tulel.
Nõruta ploomid ja rosinad ning riivi šokolaad (mulle osutus lihtsamaks külmkapis hoitud šokolaad lihtsalt noaga peenelt hakkida).
Kuumuta teises nõus suhkrut, äädikat ja loorberilehti, kuni suhkur lahustub, siis lisa segu lihale.
Lisa ka rosinad, ploomid, šokolaad ja kaneel, siis kuumuta peaaegu keemispunktini, kuid ära lase keema.
Sega liha korralikult kastmega ning hoia veel 15 minutit ilma keema laskmata soojas, et maitsed paremini lihasse imbuksid.
Serveeri pasta või riisiga, kui oled sama reeturlik kui mina

Ma ei kujuta ette, et sööksin sellist kastet pastaga. Tõesti-tõesti. Makaronid magushapu šokolaadikastmega? Ei. Riis sobis minu arvates kindlasti paremini.

Selle roa tegemine täitis köögi üsna kõikehõlmava äädikalõhnaga, olgu lahti aken või töötagu ventilatsioon. Mis minust, ehmatav oli see pigem emale, kes koju tulnuna ütles, et ’kui ma oleks teadnud, et sa seda liha jaoks kasutad, poleks ma seda äädikapudelit sulle eile ostnud’ ning ’kui sa palusid liha osta, mõlesin ma, et sa teed midagi tõeliselt head, aga sa tegid hoopis midagi haput.’

Hea ongi seda rooga kirjeldada sõnadega magushapu šokolaadiliha. Kõige rohkem tundus šokolaadimaitse lihtsalt kummaline. Võib-olla kummaliselt meeldiv, aga ikkagi kummaline, kummaliselt šokolaadine. Kõige rohkem meeldivad mulle sealt tegelikult hoopis ploomid, mis on kuidagi pehmed ja hõrgud ning mille maitses on hea tasakal ka šokolaadi ja äädika vahel. Eelistaksin võtta välja liha ning noppida ploomid, riisile aga söömisel lisada šokolaadikastme asemel jogurtit! Lihal on juures huvitav aktsent, väga huvitav, õnneks pole kastme maitse sellele end maitsemeelt tapva tugevusega külge haakinud.

Kui vanemad koju tulid, kordasin aina ’Tõesti, te ei pea seda sööma, võite vabalt riisi võtta ja suitsukana, tõesti. Tõesti.’ Veider, et seekord nad mind ei kuulanud, isegi kui end oma tuppa peitsin. Mul oli seal järsku vaja väga olulisi asju teha... Pärast mitmekordset kutsumist mõistatust lahendama kuulsin aga sõnu ’see oli tegelikult päris hea’.

Olen hämmeldunud, segaduses, midagi on tõeliselt valesti.
Mu vanematele meeldis šokolaadikastmes liha.

qpAwURNtdK

Kohupiimavaht musta teega

2007-08-29T20:02:00.000+03:00

Oh, olen olnud siin ja seal Eesti otsas, pommiaukudes ilma internetita ning kodus olles ilma ajata, et midagi purki pista. Tomateid olen söönud niisama nagu õunu ja gazpacho tegemise asemel väljas käinud. Laagris olles kartul, soust, kartul, soust, alaküpsenud tatrapuder õliloigus, kartul, soust... nüüd olen kodus ja kõik nagu jälle korras, seega on regulaarsed postitused tagasi:)

Teega maitsestatud magustoidud on mulle alati tundunud eksootiliste ja erilistena. Õigemini on seda teinud kõik teega valmistatud toidud. Aeg-ajalt olen teega omal käel eksperimenteerinud ning lisaks jogurtikastmele ning rohelise tee-kodujuustukoogile õnnestus lõpuks ometi midagi jälle väga hästi.

Kohupiimavaht musta teega
(4 portsjonit)

400 g kohupiimapastat
2 munakollast
2 munavalget
2 dl piima
1 dl suhkrut
4 teepakikest
vanilli

1. Kuumuta piima koos teepakkidega (võta teflonkattega pott). Kui see keema hakkab, eemalda pott kuumuselt ning lase kaane all 5 minutit tõmmata.
2. Eemalda teepakid piimast, aga ürita neist viimnegi tilk välja pigistada. 3. Klopi munakollased kausis lahti ning lisa neile segades piim.
4. Vala piima-munasegu tagasi potti ning kuumuta (kusagil keskmisel kuumusel), kuni segu pakseneb. Sega, et vältida klompide tekkimist (kõige parem on kasutada visplit). Lase segul külmkapis jahtuda, kuni teisi aineid ette valmistad.
5. Sega kohupiim kausis suhkru ja vanilliga.
6. Korralikult puhtas kuivas kausis vahusta munavalged tugevaks vahuks.
7. Sega teesegu kohupiimaga ning seejärel sega sisse munavalgevaht (Sega alguses osa sellest, et kohupiima õhulisemaks muuta).

Serveerimisel lisa hunnikute kaupa puuvilju või marju! Mida rohkem, seda – noh – uhkem, eks? Mulle on eriti meeldinud sisse segada õunakuubikuid, sest nüüd vedeleb õunu majas õnneks juba igal pool... Üks paraja suurusega koduõun iga portsjoni kohta on täiesti paras kogus, et magustoit oleks oh-kui-hea. Usun, et vaht oleks hea ka jäätisega.

Magustoidul on päris tugev musta tee maitse, see on mõõdukalt magus ja tekstuurilt meeldivalt õhune ja vahune. Samal ajal on see naudinguks kõigile minusugustele kohupiimafanattidele, sest kohupiima naturaalmaitse ei kao kuhugi varju ära.

On kellelgi välja pakkuda oma lemmikuid retsepte, milles on teed?
Minu järgmine idee oleks teha kihiline kook metspähklibiskviidi ja musta tee või-keedukreemiga. Äkki on septembris aega...

Läheme kaksteist aastat ajas tagasi ... ja teeme piimakissellile ilulõikuse

2007-08-08T11:10:00.000+03:00

Ootan pisikese köögilaua ääres.
'Kas on juba valmis?'
-'Võid sa veel natuke kannatlikult oodata?'
Ent siis, veidike aega hiljem, ulatab ema mulle supitaldriku täis valget sooja piimakisselli, mis niii mõnusalt vanilli järele lõhnab. See elevus! Lemmikmagustoidu meeldivalt magus maitse!

Oli aeg, mil piimakissell oleks olnud mu raudne esimene (ja viimane) magustoiduvalik ning alati meenub sellega seoses just see üks mälupilt vanast kodust. Nüüd pole seda magustoitu saanud aga - las ma mõtlen - aastaid (olen ma selle sõna kasutamiseks ikka piisavalt vana?)! Jah, võib-olla oleme sellest ajast välja, mööda ja üle kasvanud, süües suures valikus poejogurteid ja -pudingeid, kuid maitsemeele mälu ei peta. Seega vajab piimakissell ilmselt lihtsalt väikest iluoperatsiooni.

Renoveeritud, täiesti uus, modernne piimakissell - lööge hambad sisse!

Kookospiimakissell
(kohandatud raamatust '100 Magustoitu' ( Lia Virkus and Pille Enden))
neljale

1/2 l piima
1/2 l kookospiima
1 dl suhkrut
3/4 dl kartuli- või maisitärklist
1 tsp vaniljesukhrut

1. Lase piim keema, lisa suhkur.
2. Lahusta tärklis väheses vees ning lisa potti piimale, samal ajal hoolikalt segades, et kissell ühtlane jääks.
3. Kuumuta kissell keemiseni, kuid ära keeda, vaid tõsta tulelt ära.
4. Maitsesta vaniljesuhkruga.
5. Lase kissellil maha jahtuda, kuid aeg-ajalt sega, et nahka peale ei tuleks.
6. Söö moosi või kaneeliga.

Magustoidu tegemiseks asendasin orignaalretseptis poole piimakogusest lihtsalt kookospiimaga - selle maitse tuli minu jaoks välja täiuslikus proportsioonis kõige muuga. Mõnus siidine, magus ja armsalt vaniljemaitseline kausitäis. Mulle meeldib piimakisselli süüa, kui see on veel natuke soe, kuid ka täiesti jahtunult on see väga hea - eriti praeguse 'kõrbekuumuse' ajal! Ja pealegi, 'kõrbekuumuse' ajal on tähtis olla rohkem õues ja nautida kiirelt valmivaid toite, ilma et ahi kööki saunaks kütaks - see on kindlasti üks neist.

Teate mis? Ühel päeval minu lapsed veel küsivad minult just sellist piimakisselli!:D

Brunost : Norrakate magus pruun juust

2007-08-05T06:37:00.000+03:00

Jah, kui ma ütlen magus, siis ma ka mõtlen seda!

Enne juulikuist Norra reisi polnud ma millestki säärasest kuulnudki ning esimene pilguheit pruunile juustule hommikusöögilauas päädis sõnadega à la 'lahe, neil on suitsujuustu!'. Tegelikult...ei olnud. Pealegi tekitas kahtlust lauanaaber, kes juustuviilaka šokolaadisaia peale asetas.

Järgmine kohtumine tegi juba natuke targemaks. Paadireisil olles ostsime vahvleid ning arvake ära, mida kõrvale pakuti - sedasama juustu. Kui giidilt kohaliku toote kohta küsisin, sain vastuseks, et norrakad mõtlevad sellest pigem nagu karamellist, mitte juustust. Nii! Päevi hiljem olime ent peaaegu ise tunnistajateks, kuidas ühes vabaõhumuuseumis rahvariietes tädid pruuni juustu valmistasid, seal oli mul aega ka rohkem pärida - ja julgust kõiki kuuldud sõnu uskuda.

Brunost (otsetõlkes 'pruun juust') valmib, kui vadakut, koort ja piima üheskoos keedetakse. Protsess on üsna pikk ning lõpuks aurustub peaaegu kogu vesi, laktoos (piimasuhkur) karamellistub, andes juustule selle iseloomuliku maitse. Tekkinud mass jahutatakse.

Norras supermarketist pruuni juustu ostmine võib esimesel korral aga keerukas olla (või õigemini - oligi), sest valida saab laia sortimendi seast. Tooted erinevad koostise, rasvaprotsendi ja tekstuuri poolest. Populaarseim on Gudbrandsdalost - sellele on lisatud teatud koguses kitsepiima. Geitost on kas täielikult või osaliselt kitsepiimast tehtud. Fløtemysost kasutab vaid lehmapiima. On olemas ka määrdejuustuvariant, mis saavutatud lühemat keetmisaega kasutades - Prim.

Kõige tavalisem on Brunosti süüa saiakattena (eriti hommikusöögiks). Tegelikult käivad Brunost ja juustunuga kokku kui rama lama lama ke ding a de dinga a dong, sest nii on seda kõige kergem lõigata. Tõsi, külmkapist võetuna on juust piisavalt kõva, et asja ajab ära ka nuga, kuid toas seisnuna meenutab selle tekstuur pigem plastiliini. Võrratult ja tugevalt maitsvat suussulavat plastiliini, mis on magus ning samal ajal just kui veidike soolane, maitseb nii karamelli kui juustu moodi ja meenutab natuke mingeid teatud kooreiiriseid.

Sügavalt sõltuvust tekitav!
Kui peaks leiduma keegi, kellel on pruuni juustu valmistamiseks reaalne retsept välja pakkuda (või kellel on sellega mistahes kogemusi), siis palun kõva häälega karjuda!

Lillkapsagratään, millest suu värskelt õhkama jääb

2007-07-26T17:57:00.000+03:00

Võtsin endale taas väikeseks väljakutseks valmistada roog They Go Really Well Together 'ürituse' jaoks. Selle idee on ühendada komponente, millel on piisavalt ühiseid lenduvaid aroomiosakesi ning peaksid seega - teoreetiliselt - kokku sobima (loe veel siit ja siit). Seekord kombineeritakse sinepit mündiga.

Isegi mulle tundus esmapilgul keeruline välja mõelda midagi, mis ei kõlaks kui Hirmu Faktorist pärit väljakutse:) *** sinep *** mündiga? Mis mõttes? Ent mõtlesin välja roa, mis ka reaalselt maitses.

Võtsin kasutusse kuivatatud piparmündilehed, kuid rooga võib teha ka täiesti ilma piparmündita - sel juhul tuleb lillkapsaõisikud lihtsalt keevasse vette visata. Lillkapsa asemel võib kasutada brokolit. Tunnistan, see oligi mu esialgne plaan, aga - noh - isegi Tallinna hüpermarketid... ja pealegi õnnestus lillkapsaga ka täitsa hästi.

Niisiis...

Piparmündiga maitsestatud lillkapsa gratään juustu ja sinepiga

vähemalt 400 g lillkapsast
100 g riivjuustu
1/2 dl vahukoort
1 spl mahedat sinepit
1 munakollane
u 1 dl kuivatatud piparmündilehti (mitte kokkupressitult! ja värske piprmünt on muidugi veel parem - kui seda on)
soola
valget pipart

1. Vala kastrulisse vett (rohkem kui liiter oli seda mul kindlasti) ning lisa piparmündilehed. Lase keema tõusta ja keeda mõned minutid.
2. Lõika lillkapsas õisikuteks ning lisa need vette. Lisa ka veidi soola ning keeda 5 minutit.
3. Samal ajal sega munakollane sinepiga ühtlaseks ning lisa vahukoor ja riivjuust. Maitseta kastet soola ja valge pipraga.
4. Nõruta lillkapsaõisikud ning eemalda nende küljest piparmündilehed (kui soovid tugevamat piparmündimaitset, võid muidugi mõned lehed hakkida ning kastmesse lisada). Sega õisikud kastmega.
5. Määri ahjuvorm või või õliga ning pane sellesse lillkapsa-kastmesegu. Küpseta 200C juures umbes 20 minutit.

Kui pärast keetmist lillkapsast maitsesin, ma piparmündimaitset tegelikult ei tundnudki. Väike pettumus, muidugi. Kuid kui valmis rooga proovisime, oli see täiesti olemas. Esiteks tuli tavaline ja mugav juustu-lillkapsagratääni maitse, siis tungis peale sinep, mis üritas juustumaitsest üle olla ning lõpus just kui sulas maitsesse sisse ka piparmünt, mis lõpus suhu isegi üsna värske tunde jättis.

Arvan, et kasutatud piparmündi hulk oli päris paras - see tuletas end toidus rahulikult meelde, mitte ei karjunud hamba all. Sinepit on muidugi suures valikus, kasutasin mingit Soome mahedat (teate küll, nn hot dogi sinepit). Ja emalt, eneselegi ootamatult, sain kommentaari 'päris hea'. See ju on sutt parem kui eestlase tavaline 'käib kah'. Kui ei tea, kuidas võtta - tuleb võtta komplimendina.

Rahvusvaheline Brie juust

2007-07-12T20:16:00.000+03:00

'Brie juust külastab Eestit' tahtsin alguses postitusele nimeks panna, kuid see oleks olnud viga. See, mida siin näete, on täiesti rahvusvaheline roog - koostisained erinevatest maailma otstest pandud kokku üheks veidralt, kuid võrratult maitsvaks magustoiduks. Üheks veidralt, kuid võrratult maitsvaks kiirelt valmivaks magustoiduks.

Brie juust Prantsusmaalt, mustsõstramoos vanaema tagaaiast, kookoshelbed...nohjah, kes-teab-kust.

Praetud Brie juust mustsõstramoosi ja kookosega

Väike Brie juust (125 g)
Mustsõstramoosi
Kookoshelbeid (röstimata)

1. Vala kookoshelbed alustassile või väiksesse kaussi.
2. Viiluta juust õhukesteks rõngasteks.
3. Määri igat rõngast mõlemalt poolt moosiga ning suru siis helvestesse, et need paksult juustu külge jääksid.
4. Kuumuta pannil veidi õli ning prae juustu, kuni kookos on kuldpruun.

Magustoit sobib eriti suurepäraselt külma jäätisega. Juustu krõbedad servad, sügava maitsega pehme moos ja eksootilisus kookosest...ma ei kujutanud ette, kuidas selle idee teostamine välja kukub, kuid olin ise positiivselt üllatunud.
Brie juustu külastus Eestisse vist õnnestus:)

Miks seekordne postitus nõnda lühikeseks jäi? Järgmised 2 nädalat veedan Norras ning kohe-kohe kiirustan sõidule. Ärge siis ilma minuta süüa unustage!

Kihiline leiva-saiavorm, mis rikub ainult natuke reegleid

2007-07-10T20:24:00.000+03:00

Ülejääkidest, jah.
Ent suussulav.

Kuidagiviisi ootamatult (egotsentriliselt tahaks arvata, et sellel oli midagi tegemist mu sünnipäevaga) ilmus meile koju veidi suurem kogus saia-leiba. Polekski nagu hull, aga osa sellest ilmutas end külmkapis. Nii, sai-leib külmas on sitke, aga ka silmale halb vaadata. Lahendus? Kuidas oleks, kui õige sööks selle kõik ära?

Tavaliselt juhtuks sujuvalt, et saiast saab saiavorm ja leivast leivasupp, aga tänane vorm sai natuke eksperimentaalsem ja mässavam. Kusjuures luban seda kindlasti uuesti teha! Kohupiima võib muidugi asendada ka hapukoore, toorjuustu või jogurtiga, vahukoore asemel võib magustoitu ju lisada kohvikoort või piima - aga uskuge, vahukoor on julge ja õige ja kreemine ja suussulav otsus!

Kihiline leiva-saiavorm

150-200 g saia
150-200 g rukkileiba
1 dl õunapüreed/moosi (väikesed tükid sees on nii head!)
2 dl vahukoort
1 dl kohupiima
2 muna
3 spl suhkrut
1/4 tl - 1/2 tl kaneeli
vanilli

1. Tükelda sai ja leib kuubikuteks.
2. Määri rasvainega piklik keeksivorm ning lao saiakuubikud selle põhja.
3. Kata saiakuubikud õunapüreega ning puista sinna peale leivakuubikud.
4. Klopi munad lahti ning sega kohupiima ja vahukoorega ühtlaseks, lisa suhkur, kaneel ja vanill. Vala segu vormi (püüa seda teha nii, et kogu leib niiskeks saaks).
5. Soovi korral puista peale suhkrut ning siis küpseta 180C juures umbes pool tundi.
6. Serveeri soojalt külma piimaga (peale valatult või kõrval), jäätise või kisselliga.

Vormi alumine osa on nii mõnusalt pehme ning piisavalt magus. Kohupiim annab sellele väga meeldiva tekstuuri (nagu kõigele!). Pealmine osa on tumepruun ja krõbekrõbe. Kuigi ahjus tumenev leib võib ohtlikult kõrbevana näida, ei tasu tegelikult karta, sest sellel kulubki krõbedaks muutumiseks rohkem aega - tulemus on hea ja julge hundi kõht täis. Soovin, et oleks lisanud veidi enam kaneeli, sest 1/4 tl on meile, kes me saiavormi üldiselt hunniku kaneeliga sööme, natuke vähevõitu.

Kuna lubasin, et seda magustoitu kindlasti veel teen, siis järgmisel korral ronivad vormi ka marjad või puuviljad. Tunnen selle vajadust aiast korjatud värskete mustsõstarde või murelite järele. Või mõnel teisel päeval...banaanide ja mustikate järele.

Ahh, Eesti toit on hea.

Pirukas armastusest juustu vastu

2007-06-27T14:31:00.000+03:00

Ja nüüd, kõik, kes armastavad juustu – tõstke käed!

Nagu olingi arvanud – kätemeri:) Viskasin enda käed ka kõrgele õhku, sest kuigi ma pidevalt juustu ei vitsuta, tekib mõnikord selle järele hirmus isu. Nagu näiteks täna. Teadsin küll, mida teha tahan – täiuslikku juustupirukat. Ent kus häda kõige suurem, seal...häda kõige suurem. Mul polnud aimugi, kuidas. Kui olin isegi mõned retseptid läbi lugenud, mõistsin, et poodi niikuinii ei jõua... See ei olnud aga meeleheitehetk, tegin külmkapi lahti ja mõtlesin lahenduse välja. ’Said siis täiusliku piruka?’ võite ju küsida ja vastan julgelt – üsnagi.

Vähemalt täiuslik hunnik juustu on selles küll.

Piruka maitse on üsna tugev ning seega tuleb valida juust, mis tõepoolest meeldib (Olen Atleedi-leeris, viimase aja üks hea leid on Juku juust, mis käe vahel ära ei lagune ja hästi maitseb). Soola kogust võib vähendada – ma olen siiski nohuse ninaga (ja laulupeoni on ainult 4 päeva!) ning tarvitan seda veidi ülemäära. Tõsi, ema mainis, et üsna soolane... Tilli võib asendada endale meeldiva ürdiga – parasjagu oli meil seda just maalt toodud ning tundus maitsega sobivat.

Juustupirukas tilliga

3 muna
250 g hapukoort
2 spl jahu
150 g + 100 g riivjuustu
1/4 tl soola
kuni ½ dl hakitud tilli (lõikamiseks kasutan kääre)

1. Klopi munad lahti ning sega hapukoorega, lisa jahu, sool, till ja 150 g riivjuustu.
2. Võta lahtikäiv vorm (kasutasin 24 cm läbimõõduga) ning võita selle põhi või kata küpsetuspaberiga.
3. Vala segu vormi ning puista peale ülejäänud juust.
4. Küpseta 200C juures umbes pool tundi.

Sõin viilu sooja pirukat värske rohelise salatiga (lehtsalat + jogurt + suhkur) ning see oli sobivaim lisand. Pirukas ise pole ju just kuigi kerge. Seest pehme, pealt meeldivalt krõbe, igati juustune ja tugeva tillimaitsega.
Pirukast saaks suurepärased suupisted, kui see väikseteks ruutudeks lõigata. Kujutan ette, et serveerida võiks tiku otsa pistetult koos paprikatükkidega.

Järgmine kord aga kui juustuisu peale tuleb, võiks sedasama pirukat proovida erineva lisandiga. Näiteks väikeste singitükkide ja tilli asemel basiilikuga. Või suitsuvorsti ja punega. Või kes mind teab – äkki hoopis porgandiga?

Kaerapiim hoiab haigused eemal

2007-06-15T09:51:00.000+03:00

Olen harjumustelt tõsimeelne piimajooja ja lihasööja, selles pole mingit kahtlust. Rolli mängib vaid see väike detail, et mulle meeldib eksperimenteerida, igapäevasele toidule veider knihv juurde anda. Olen varem valmistanud mandli-india pähkli piima ning eelmisel aastal Soomes treeninglaagris olles märkasin poes kaerapiimast valmistatud jäätist, mis kindla soovi tekitas seda ise järele proovida. Kindel soov kindlaks sooviks, ent liitrit jäätist poleks ma küll suutnud ära süüa!

Veebis veidi ringi vaadates avastasin, et kaerapiimale omistatakse lugematuid häid omadusi. Sellest on abi külmetuse, bronhiidi või lihtsalt pärast stressirohket päeva keha valitseva jõuetuse korral. Raviks tuleks kaerapiima juua mitu korda peävas ja nii pikema aja jooksul. Kui aga õhtuti on raskusi uinumisega? Unetuse või külmetuse korral soovitatakse juua tassitäis sooja kaerapiima meega just enne magamaminekut. Erinevused lehmapiimaga võrreldes on suur kiudainesisaldus ning fakt, et kaerapiimas pole grammigi laktoosi või kolesterooli. Tekib juba huvi? Samuti on see E-vitamiini allikas.
Kuidas siis valmistada?

Kaerapiim
(umbes 7-8 dl)

2 dl kaerahelbeid
3 dl+7 dl vett (vähemalt)
1 1/2 spl mett

1. Leota kaerahelbeid üleöö 3 dl veega.
2. Püreesta kaerahelbesegu ühtlaseks massiks ning siia lisa teised ained, kuni saad ühtlase vedeliku.
3. Nõruta vedelik läbi peene marli, et sellesse jäänud tahketest osadest lahti saada (marlit ma ei leidnud, kuid kasutasin selle asemel õhukest puuvillast riiet).
3. Säilita kaerapiima külmikus, kus see seisab värskena mõned päevad.

Rääkisin tervislikust küljest.
Kuid on olemas ka maitsev külg.

Kaerapiim on lehmapiimale heaks asendajaks igasugustes roogades ning annab neile huvitava aktsendi. Ausalt öeldes eelistaksingi mina seda just toidutegemisel kasutada (putrudes, jäätistes, smuutides...), mitte nii väga omapäi juua, joomiseks sobib minu arvates paremini pähklitest valmistatud piim ning ma ju joon lehmapiima, nagu mäletate. Mitmesugustes roogades on kaerapiim aga mõnus.
Seda aga poest osta? Vabandage väga, aga selle tegevuse jätaksin inimestele, kellel juhuslikult tagaaias rahapuu kasvab. Meil on siin kahjuks ainult lilled ja petersell.

Koriandri-kookosesiirup päikselistel maasikatel

2007-06-14T20:43:00.000+03:00

Maasikate ja koriandri paaripanek õilsatel eesmärkidel on tekitanud huvitavaid ideid ning köögis olles pinget pakkunud.
Kuigi jah...mitte kogu aeg. See on esimene kord, kui kasutasin värsket koriandrit, kuid koriandriseemnetega on sõbralik läbisaamine olnud juba pikka aega. Muidugi ma uskusin neisse. Kui aga tahtsin valmistada maasikaid koriandrimaitselises šokolaadis, võisin šokolaadisse visata kui palju jahvatatud seemneid tahes, maitse sellest ei muutunud. Ma ei mõista. Tean küll, et šokolaadil on tugev maitse ja et maasikad šokolaadis on head ka lihtsalt mandlipurusse kastetult ja isegi ilma selleta, aga koriandriseemnete peale sain piisavalt pahaseks, et lihtsalt minna ja värsket ürti osta (Rimis polevat leidunud, Kaubamajast sain).

Õnneks. Sest see magustoit on rohkemat kui mingi veider eksperiment! Paneb mul suu vesistama kui Keila joa:) Idee koriandrisiirupile kookospiima lisada leidsin Internetist, retsepti koostasin aga oma maitse järgi.

Koriandri-kookosesiirup
(umbes 3 1/2 dl)

2 dl suhkrut
2 dl vett
1/2 dl hakitud värskeid koriandrilehti
1 dl kookospiima

1. Pane kastrulisse kokku suhkur ja vesi ning kuumuta, segades suhkru sulamiseni.
2. Kui siirup keemispunktini jõuab, tõsta see kuumuselt ära ning lisa hakitud koriandrilehed.
3. Jäta siirup 20 minutiks tõmbama ja jahtuma ning siis vala läbi sõela, et see selgeks saada.
4. Lisa selgele siirupile kookospiim ning sega hästi.

Siirup on mõõdukalt magus ning maitstes annab endast esmalt märku kookos. Koriandri maitse jääb aga hiljemgi suhu. Kumbki maitseandjatest pole liialt domineeriv. Kujutan seda ette näiteks ananassi- või šokolaadikoogil, jäätisel, banaanidel...

...ning maasikatel. Serveerimisel võib lisada ka vahustatud koort, sest mis on maasikad ilma vahukooreta, eks?

Maasikate ja siirupi maitsed sobivad tõepoolest hästi kokku ning täiendavad üksteist. Kes oleks võinud arvata? Olgu-olgu, aga kes oleks võinud arvata, et need nõnda hästi kokku sobivad? Asi võib ju olla maitses, ent mina olen positiivselt üllatunud. Ilmselt on asi heas maitses! Kookos oleks just kui olnud puuduv lüli. Usun, et seda siirupit valmistan tulevikus uuesti. Maasikatele või millele iganes.

On see...on see tõesti JÄÄTIS seal sees? Šokolaaditrühvlid väikese üllatusega

2007-06-12T15:47:00.000+03:00

Avastasin selle võrratu idee Epicurious'est juba päris ammu ja olin hämmastuses. Jäätis? Šokolaadis? Nagu siinsamas minu majas või? Jah, olin vaimustatud ja kukkusin esimesel katsel haledalt läbi. Haledalt. Ent kuhu oleks inimesed jõudnud ilma neile pakutud teiste võimalusteta?

Halb uudis - jäätisetrühvleid ei ole tõesti lihtne teha (kuigi mõned kommentaarid Epicurious'es seda väitsid - on need tüübid professionaalid või midagi?). Kuid on ka hea uudis - jagatud on mitmeid nippe ning seega kirjutan välja nimekirja kogutud ja enda poolt lisatud ideedest.

1. Kasuta tiheda struktuuriga jäätist, sest osadesse jäätistesse on klopitud väga palju õhku.
2. Kasutuses olevad köögiriistad võiksid olla jääkülmad, seega võid näiteks lusika ja aluse, kuhu peale trühvlid asetada kavatsed , varakult sügavkülma seisma panna.
3. Kui trühvlid korralikult kaetud ei saa, võib need pärast jahtumist uuesti šokolaadisse kasta - nii saab lihtsamini katta ka kaunistustega.
4. Võid põhimõtteliselt pooleldi külmikus töötada:) Kas või igat jäätisepalli üksikult välja võttes. Rohkem jooksu küll, aga kindlasti vähem sulamist.
5. Ära katsu jäätist käega - selleks on su süda liiga soe.
6. Suurema rasvasisaldusega jäätis sulab aeglasemalt - ei mingit pabistamist rasvasisalduse pärast, niikuinii saab jäätis trühvlitesse vaid ampshaaval!
7. Valge šokolaadiga võib olla lihtsam ümber käia, sest see ei muutu nii kiiresti kõvaks.
8. Ära sulata kogu šokolaadi korraga, vaid tee seda portsukaupa, sest jäätisel on komme tasapisi šokolaadi sisse sulada, muutes selle kasutuskõlbmatuks.

Kui kavatsed jäätisetrühvleid proovida, loe need nipid enne kindlasti hoolikalt läbi. See on üleüldine idee, ent kokkusobivad jäätisemargid ja šokolaadi valid ise. Katmiseks võid kasutada hakitud pähkleid või kookoshelbeid.

Jäätisetrühvlid

Jäätist omal valikul (eelistatult kõrge rasvasisalduse ja tiheda struktuuriga)
Šokolaadi
Õli (umbes 1 tl 125 g šokolaadi kohta)
(Hakitud pähkleid/kookoshelbeid)

1.Kaabi jäätisest välja 1,5 - 2 cm suurused pallid ning aseta need sügavkülma. Olenevalt oma kiirusest vali, kui palju neid korraga valmistad: pallide kuju säilitamiseks on parem valmistada osa korraga ning külma tõsta, siis asuda uute kallale.
2. Lase pallidel sügavkülmas tugevaks külmuda, seega las nad olla seal mõned tunnid, lihtne on need eelmisel õhtul valmis panna.
3. Sulata šokolaad vesivannil ning lisa sellele õli (kõigepealt sulata esimene ports šokolaadist).
4. Kasta jäätisepallid šokolaadisse (selleks kasuta nt kahvlit) ning tõsta need küpsetuspaberile või fooliumile (või silikoonmatile nagu mina) ning tõsta sügavkülma.
5. Et trühvleid kaunistada, vala väikestesse kaussidesse nt kookoshelbeid või hakitud pähkleid. Pärast šokolaadisse kastmist keeruta trühvleid kiiresti kausis ning tõsta siis sügavkülma. Võid seda teha ka pärast trühvlite külmutamist. Sulata lihtsalt uus ports šokolaadi ning kasta trühvlid sellesse, seejärel pähklipurusse või kookoshelvestesse ning sügavkülma.

Jubedalt tahaks neid külalistele serveerida, siiani pole selleks juhust olnud. Või pigem tahaks just näha, kuidas esimene neist trühvlit hammustades üllatusest kiunub. Vabandage nüüd minu amatöörlikkust, aga mina küll kiunuksin! Sest üksteisesse sulavad jäätis ja šokolaad...lihtsalt tuleb võtta roog ning teha see vaid ampsusuuruseks ja kordi parem maitseelamus on garanteeritud!

Hommikusöögiks? Üks kaerahelbekarask, muud ma ei palu

2007-06-08T14:24:00.001+03:00

Kuna suvehommikutest on lihtsalt võimatu mööda vaadata, tulen nende juurde tagasi. Kindla plaaniga kõik leivad-saiad (peale armsa Jassi seemneleiva, okei) aknast välja visata, et siis igal hommikul kõhtu karaskiga hellitada. Vähese kvaliteetse või (Valio koorevõi on siin majapidamises au sees) ning tomati, kurgi, juustu või lehtsalatiga...ja nii iga päev. Selles retseptis on osalised tippklassi tegijad kohupiim, kaerahelbed ja odrajahu. Jumal tänatud, et hommikut saab nautida iga päev.

Muidugi võib koostisosi vastavalt vajadusele natuke muuta. Kohupiima asemel võiks ju kasutada paksu hapukoort või hapupiima. Maitserohelist võib samuti lisada ning näiteks köömen tundub mulle maitseainetest kuidagi sobiva valikuna.

Kaerahelbekarask

200 g kohupiima
1 1/2 spl õli
1 1/2 dl kaerahelbeid
1/2 dl odrajahu
1/3 tl soola
1 purustatud küüslauguküüs
1/4 tl soodat

1. Sega kõik ained omavahel.
2. Määri taigen võitatud või küpsetuspaberiga kaetud (parem variant) ahjuplaadi või -vormi põhjale umbes 1 1/2 cm paksuseks ringiks.
3. Küpseta 220C juurs umbes pool tundi.
4. Naudi soojalt.

Karaski välispind on mõnusalt kuldpruun ja krõbe, sisu pehme - eks mõnus tekstuur ole kohupiima teene. Juba üks küüs küüslauku annab piisavalt maitset, kuid küüslauguarmastaja võib veel teisegi lisada. Karaskil on röstitud kaerahelveste maitse, odrajahu lisab taas maalähedust. Seega killuke head võid ning tegelikult polegi muud juurde vaja! Kuigi tomat või kaks on juures vaid tervislikuks boonuseks.

Nagu on ka ühistranspordi asendamine rulluiskudega - mis muide sõidavad ka siis, kui bussid enam ei sõida!

TGRWT#3 - Maasikad ja koriander

2007-06-07T12:28:00.000+03:00

Esimest korda on mul au korraldada üritust toidublogosfääris, seda Martini palvel. Ürituseks on They Go Really Well Together #3, mille eesmärk on valmistada roogi, mis kombineeriksid maasikaid ja koriandrit. Milles idee seisneb? Neil toiduainetel on ühiseid lenduvaid aroomiosakesi, millest lähtuvalt peaksid nad hästi kokku sobima. On nimelt avastatud, et vaid 20% maitseelamustest tajume keelega, hoopis tähtsamat rolli mängivad retseptorid ninas. Kellel poleks olnud tugevat nohu? Selle ajal on teaduslikult välja uuritud fakt hästi tunda - toit maitseks just kui kõik ühtemoodi.

Ma ei hakka siia kõike ümber kirjutama, kuid kes soovib, võib samuti osaleda. Mingeid keelepiiranguid pole! Tähtajaks on esimene juuli, selleks ajaks tuleks valmistada roog, mis sisaldaks maasikaid ja koriandrit, teha sellest pilt, maitseelamust kirjeldada ning mulle sellest teada anda. Olgu katsetus siis kas blogisse kantud või lihtsalt meilile saadetud. Kui aega jätkub, võin aidata ka tõlkega inglise keelde, kokkuvõttesse kirjutan inglise keeles niikuinii. Ajaga on muidugi see lugu, et laulupidu ja laulupidu ja laulupidu...:)

Peaaegu traditsiooniline roheline suvesalat

2007-06-05T14:49:00.000+03:00

Terve toidublogosfäär on nakatunud rabarberihooaega nagu mõnda haigusesse ning kummalisel kombel olen sellest siiani kõrvale hiilida suutnud. Kuigi mitte tõeliselt, sest külmkapp on praegugi täis pakitud rabarberivarsi, mida igal nädalavahetusel vanaema juurest terve uus kuhi saabub. Ei ole ju võimalik kõiki neid vaid suhkrusse pistes ära süüa. Kuigi järele mõeldes...ei, siiski mitte. Rabarber on igati andekas, sest sobib ühtviisi hästi nii soolase kui magusa roa sisse. Seekord ent jääb viljale mängida vaid kõrvalosa suvesalatis.

Kui rääkida traditsioonidest, on meie pere traditsioonilisim suvesalat lihtne lehtsalat hapukoore ja suhkruga, tihti on sees ka redist. Seda teeb mu vanaema. Seda teeb mu teine vanaema. Seda teeb mu ema. Seda me armastame.

Kõik oli hästi, kuni tulin mina oma ideedega kasutada hapukoore asemel jogurtit või lisada ananassi või kreeka pähkleid või mida iganes. Seega aeg-ajalt saab vanast ja turvalisest salatist uus ja täiustatud. Minu jaoks on seesama vana ja turvaline väga tihti suvise lõuna baasretseptiks, sest selliste ilmadega ju raskelt süüa ei taha. Siin on tänane variant. Sõin viimse suutäieni. Üksi. Korruta retsept vähemalt kahega, taeva päralt!

Roheline suvesalat
(ühele kergeks eineks või kahele prae kõrvale)

3 dl tükeldatud lehtsalatit (parim on 'tükeldada' kääridega)
1/2 dl tükeldatud rohelist sibulat
1/2 dl tükeldatud rabarberit
1/2 dl tükeldatud redist
1/2 dl maitsestamata jogurtit
1/2 dl kodujuustu
1-2 tl suhkrut
näpuotsaga soola

1. Salatikastme jaoks seda jogurt, kodujuust, suhkur ja sool.
2. Sega kõik ained kokku või aseta kaussi kihiti.

Kuigi kihiti asetsevad salatiained näevad välja tõesti head ning tõesti-tõesti head, eelistan salati läbi segada, sest ilu ei ole küll ainus söömise põhjus:) Salat on päris magus, seega soovitan lisada vaid ühe tl suhkrut, juhul kui sinus lehtsalatist rääkides maiasmokk ei ärka. Värskus ent ja kõik-kõik-kõik - suvi poleks selliste salatiteta sama. Minu jaoks on nüüd aga aeg veidikeseks päikeseks ja trenniks!

Taarapõllu talu köögivilja- ja marjajahud

2007-06-04T17:39:00.000+03:00

Sattusin ühel pühapäevasel päeval Nõmme turule ning sealsest pisikesest ökopoest vutimune ostes märkasin seinale kinnitatud kotikesi - sees mitmed köögiviljadest ja marjadest tehtud jahud. Vau-efekt. Oli peedist, õunast, astelpajust, sõstardest... kokku olevat erinevaid paarkümmend sorti, lisaks köögiviljadele ja marjadele ka seentest (seenejahu tegemine on ka mul plaanis olnud). Viskasin endalegi ühe peedijahu kotti, mis seal siis ikka.

Maalehe artiklist loen, et sarnast toodet mujal Eestis ei toodetagi. Võrumaal asuvas Taarapõllu talus tehake 'jahusid' mahlade ja mooside valmistamisel tekkinud jääkidest, mis pärast kuivatamist jahvatatakse.

Nüüd siis mõtlen, mida ostetud peedijahuga peale hakata. Teeks pikkpoissi? Hakkliha juurde tundub see kuidagi sobiva lisandina. On kellelgi ideid? Või ehk isegi kogemusi? See Eesti toode tundub eriliselt huvitav.

Ja oma porgandid jood ära!

2007-06-04T00:49:00.000+03:00

Ma lihtsalt armastan neid suvehommikuid. Esmalt jooksuring metsa all, siis päikselises köögis mängiv raadio, kerget hommikusööki süües tänaval kõndivate inimeste jälgimine... Mis võiks sellega võistleda? Ehk aias päevaitamine? Õhtupoolikul tänaval jalutades ninna kippuv grill-liha ja värskelt pöetud muru lõhn?

Nagu juba varemgi öelnud olen, armastan ma porgandeid. Siiski, tõsi, see on esimene kord neid juua. Piimakokteil on päeva alustuseks suurepärane. Magusama joogi saamiseks võib lisada enam mett (või selle asemel suhkrut), kuid kui palju magusat siiski vajab inimene, kelle akna taga laulavad linnud ning põski paitab läbi klaasi paistev päike? Mõõdukas magusus on minu jaoks siinkohal küll okei!

Porgandi ja apelsiniga piimakokteil
(ühele)

50 g keedetud porgandeid
1 dl piima
1 dl apelsinimahla
1 tl mett

1. Püreesta porgandid.
2. Lisa neile piim ning püreesta, kuni segu on ühtlaselt siidine.
3. Lisa aplesinimahl ning mesi (Kui mesi on suhkrustunud, siis soojenda seda hetkeks nt mikrolaineahjus)

Kokteil on tõeliselt siidine. Lonksates kerkib esmalt esile aplesinimahla maitse, kuid järelmaitsena jääb kindlalt suhu porgandi oma. Jook on just mõõdukalt magus ning piisavalt värskendav, veidi vahunegi. Lisaks hommikusöögikõrvasena sobiks see hästi ka õhtuseks 'suupisteks', seda täna oma tervislikkusele. Klaasiserva torgatud maasikas või apelsinilõik ning mõned mandlilaastud annavad kokteilile päikselise ilmaga sarnaneva kena väljanägemise.