laupäev, 23. detsember 2006

Piparkoogimaania

Vürtsilõhnane köök, salapäraselt särisev suhkur ja silmapesukausitäis pruunikat tainast, pisike laud ja selle ümber kogunenud pere, kõigil ees oma portsjon sõtkumiseks ning muidugi...tasakesi suhu pistmiseks. Ma mäletan, kuidas vanaema juures piparkookide tegemine käis. Taigen pakiti kokku ja see jäi järgmist õhtut ootama, et siis taas kokku saaks tulla. Ka mu vennale tuli seesama mälestus pähe, kui ta mult üht õhtupoolikut vabaks palus. Kuigi nostalgilise sõtkumise ajal sai taignasse veidi liialt jahu lisatud, sai taignavalmistusprotsessi põhiline eesmärk täidetud - olla omadega koos. Vend kordaski aina, et aga vanaema tegi nii. Müstilised on need vanaemad ja nende kokakunst.


Traditsiooniliselt küpsetasin selgi aastal koos sõbranna Mariega, kellega tühipaljastest piparkookidest võib saada midagi hoopis suuremat. Lemmikutena tahaksin kindlasti propageerida täidisega piparkooke (pildil banaanitäidisega). Nende tegemiseks tuleb lihtsalt täidis kahe piparkoogi vahele asetada, servad kokku suruda ja soovil mustrilise servaga vormiga kujundada. Küpsetada tuleb sel juhul muidugi veidi kauem. Miks mitte proovida soolast täidist? Suupistevaagnal võib jõuludel meeldivaks üllatuseks osutuda toorjuustukreemi, pasteedi või hallitusjuustu täidisega piparkook. Magusa täidisena passivad suurepäraselt marjad (külmutatud marjad tuleb pärast sulatamist ka kuivatada), puuviljad (eriti tänuväärne on banaan, millele suskasime juurde ka veidi tšillit), ka kuivatatud puuviljad, pähklid, šokolaad, maapähklivõi (vaatan laual neid piparkooke ja püüan ära mõistatada, millises just pähklivõi võiks olla:)).


Vitraažpiparkoogid on jõululaual eriti muhedad. Nende jaoks tuleb vaid ahjuplaadile toimetada auguga piparkoogid, mille keskele panna purukstehtud klaaskomm.


Piparkoogipallid on eelmise talve avastus, mida on ülimalt mõnus kotikestes sõpradele kinkida või kausist tasapisi nagistada. Hea kasutus taignale, mis osutub muidu vormimatuks (paraku tuli eelmisel aastal nõnda küll üks terve pakk tainast ära pallistada).


Glasuurimisest ei saa samuti kõrvale jääda. Siiski kasutasime sel aastal reetlikult, kuid kellaseiereid jälgides poeglasuuri (puhtam köök ja vähem suhkrumaalinguid!). No kassidele vurrude joonistamine on meie jaoks juba läbitud etapp, seekord mässasime toidunimedega:) Mainiksin ära, et täiesti on võimalik ka pintsleid kasutades glasuuriga maalida ning seesugused maalid näevad igati šefid välja.

Soovitan piparkooginostalgiat ja uute maitsete katsetamist! Häid jõule!

1 kommentaar:

Peach ütles ...

Aga piparkoogitainast ise ei teegi? Mina teen juba teist aastat järjest ja naudin iga hetke. Enam seda maitsetut poekraami ei tahagi nagu:)