laupäev, 29. september 2007

Brokoli pistaatsiapähklivõiga

Pärast turult brokoli ostmist leidsin retsepti Broccoli with hazelnut butter (brokoli metspähklivõiga), mis juba esimesest lugemishetkest alates kohutava isu tekitas. Ja ühe kommentaarikirjutaja sõnul on see näiteks tema jaoks ainus viis lastele köögivilju sisse sööta.

Aga...
...keegi unustas metspähklid ostmata. Oohjah. Kapiserval pikutanud purk soolatud pistaatsiapähklitega ent tunduski kasutamiseks veelgi paremana.


Kuigi tegin süüa vaid endale, kirjutan üles ka 6 inimesele mõeldud kogused - seda kausitäit on aga nii lihtne ja kiire teha, et ühele kokkamine pole mingi probleem. Aurutamise asemel ma siiski keetsin brokolit kergelt - see tehnika on veel õppimata... Keetmisveele soola lisamata mina jätta ei saa - maitsetud köögiviljad ei kõlba minu meelst üldiselt ka parima lisandiga.


Brokoli pistaatsiapähklivõiga
(mugandatud Epicurious'est; 6 (1) portsjonit)

900 g (150 g) brokolit
80 g (15 g) võid toatemperatuuril
115 g (20 g) soolatud pistaatsiapähkleid (ilma koorteta)
musta pipart

  1. Lõika brokoliõisikud umbes 2 1/2 cm suurusteks tükkideks ning varred 1/2 cm paksusteks viiludeks.
  2. Lase vesi keema ning keeda varsi soolaga maitsestatud vees 3 minutit, siis lisa õisikud ning keeda veel 5 min.
  3. Jahvata peeneks pool pähklikogusest (nt kohviveskiga) ning sega võiga, maitsesta pipraga (soola lisada pole vaja - pähklitest tuleb seda niigi).
  4. Nõruta brokoli ja sega võiseguga.
  5. Haki või puruste ülejäänud pähklid ning lisa roale.
  6. Söö soojalt.


See on kindlasti üks kiiremini valmistatavaid ja paremaid brokolitoite, mida teinud ja saanud olen. Ja ma teen seda ilmselt juba homme uuesti (järgmisena tulevad kreeka pähkli varud...) :) Brokoli on just parajalt pehme ning pähklid lisavad söömisel mõnusa krõmps-efekti. Pluss rohelist värvi taldrikutäis on ju kindlasti tervislik...ning sobiks hästi grillkana juurde.
Proovige siis laste peal;)

esmaspäev, 24. september 2007

Roosiaia lõhna oled kunagi tundnud? Aga maitset?

Lõpuks-lõpuks sain Piprapoest ostetud pudeli roosiveega (sest mida ikka teeb noor, kes juhuslikult kehalise riided koju unustab - šoppab Piprapoes ja naudib saksa keelt õppides Da Vinci kohviku salativalikut).
Isuäratava maitsega roosivett (mõnikord nimetatakse ka roosisiirupiks) valmistatakse traditsiooniliselt, kasutades roosi kroonlehti ja vett. Esmakordselt hakati seda tegema Pärsias, kuid põhiliselt on see kasutusel olnud Lõuna- ja Lääne-Aasia ning Kesk-Ida köökides magustoitude maitsestamisel. Meeldivalt lillelise lõhna trumpab üle vaid see, et midagi roosiveega maitsetatut süües või juues tundub, just kui puudutaks keelega roosiaia maitset.

Kujuta ette sooja suvepäeva aias täis lõhnavaid roose.
Nüüd kujuta ette, et tunned selle suvepäeva maitset.
See ongi roosivesi.


Oma esimeseks katsetuseks roosiveega valisin lihtsa roosi-lassi - magusa India jogurtijoogi.

Roosi-lassi
(Oma Maitse, 2-3 portsjonit)

5 dl maitsestamata jogurtit
1 dl külma vett
3 spl suhkrut
2 tl roosivett
1/2 tl purustatud/jahvatatud kardemoni
(serveerimiseks jääd ja roosi kroonlehti)
  1. Sega omavahel korralikult jogurt, vesi, suhkru, roosivesi ja kardemon.
  2. Soovi korral serveeri jääkuubikute või purustatud jääga ning lisa joogi pinnale roosi kroonlehti.

Nimetaksin seda lilleliseks hommikusöögiks - see ta minu jaoks ongi:) Kardemoni maitse on päris tugevalt tuntav, seega kõigile kardemoniarmastajatele peaks meeldima. Meil poodides müüdava kardemoni olen mina siiski kohviveskiga päris peeneks jahvatanud - nii on alati igas suutäies või sõõmus maitseplahvatus sees ning mingeid tükke hammaste vahele ei jää... Jää jaoks on minu jaoks praegu natuke külm, aga suvel on see kindlasti omal kohal.

Piprapoest ostetud 190 ml roosivee eest, mille koostises allikavesi ja roosiessents, maksin midagi 50 krooniga. Kuigi kulub väga vähe korraga, ei ole siiski odavaim asi, mille peale raha kulutada. Kes aias ise roose kasvatab, siis siin on retsepte roosivee koduseks valmistamiseks.

kolmapäev, 19. september 2007

Kookospähklised ploomikommid

Paar nädalat tagasi tahtsin kangesti kuuma kastmega jäätist - tuli selline hambavalutoidu isu. Kuna lihast ploomi-šokolaadikastmes posu kuivatatud ploome alles oli, viskasin need koos kookospiimaga potti keema. Kookospiim paksenes ja võttis omaks puuviljase magususe, ploomid muutusid aga pehmeks, lausa sametiseks, ise kookospiimast pungil.

Kõike ära süüa ei jaksanud, isu kui tahes tugev...
'Jäägid' avastasin hiljem, kui need juba jahtunud olid - kastme asemel olid potsikusse jäänud kookosemaitselised ploomid. Ding! Idee! Oleksin sel hetkel...no vähemalt kildi ikka maha kõndinud, et valget šokolaadi saada, millesse neid kasta, ent šokolaadi saamiseks kulus terve nädal...


Kookospähklised ploomikommid
(umbes 30 tk)

2 dl kuivatatud ploome
2 dl kookospiima
umbes 120 g valget šokolaadi
umbes 2 dl kookoshelbeid

  1. Keeda ploome kookospiimas ilma kaaneta 10-15 min.
  2. Eemalda kuumuselt ning lase jahtuda. Kui vedelikku on liialt alles, nopi ploomid kõigepealt välja.
  3. Sulata šokolaad vesivannil. Väiksesse kaussi vala katmiseks ports kookoshelbeid. Valmista ette ka alus, kuhu komme asetama hakkad - foolium/küpsetuspaber/silikoonmatt (nt kata fooliumiga lõikelaud - seda saab mugavalt tõsta).
  4. Kasta iga ploom šokolaadi sisse, lase üleliigsel šokolaadil maha nõrguda ning veereta kommi siis kookoshelvestes, seejärel tõsta alusele tahenema (kasutasin 2 lusikat - ühte ploomide šokolaadis keerutamiseks ja teist kookoshelvestega katmiseks - et šokolaad ja kookoshelbed koos segadust ja klompe ei tekitaks).
Komme võib hoida külmakapis, et neid siis mõnda aega enne söömist välja võtta - sel viisil on neid eriti mugav mitme ampsuga süüa. Kui nad aga toatemperatuuril seisavad, kipuvad hammustades killud ära kukkuma ja parem on kogu komm korraga suhu pista (mitte et see halb oleks!:))



Kui kaua ploome keeta?
Mina olen neid keetnud üsna elaval kuumusel. Esimesel korral kasutasin potsikut, milles ploomid ühte kihti ära ei mahtunudki: 15 minuti pärast oli kookospiim ikka üsna hele. Teisel korral kasutasin kastrulit, mille põhja ploomid ära ei katnud: 10 minuti möödudes oli kookospiim juba üsna pruun. Seega soovitan leida nõu, mille põhja ploomid ilusti katavad ning keetmisel silm peal hoida - kui värv natuke hirmutama hakkab, võta pott lihtsalt tulelt ära, et (vähemalt minu arvates) mõnusamat maitset saada.

Kommidel on mahe kookosemaitse ning sametine sisemus. Valge šokolaad see-eest lisab põhjalikku magusust ning muudab üleüldise mulje magusaks. Oled ekstreem-suhkruarmastaja? Proovi keetmisel lisada tumedat siirupit. Eelröstitud helveste lisamine muudaks kookosemaitse aga ilmselt mesimõnusalt vastupandamatuks.
Luban kõigil järele proovida!:)

reede, 14. september 2007

Magus küpsisemosaiik

Minu jaoks oli poes raamatut Magustoidud, kaasaegne köök lehitsedes kiusatus nii suur, et esimesel korral jätsin ricottaga küpsetatud viigimarjade idee lihtsalt meelde (parasjagu olid just esimest korda elus viigimarjad kotis), teisel korral aga haarasin raamatu ja ostsin pikalt mõtlemata ära. Kuna raamat on kirjutatud austraallaste poolt, kasutab suur osa retseptidest siinmail mitte-nii-levinud toiduaineid (a la makadaamiapähklid), siiski on teha küll ja küll.

Üks esimesi retsepte, mis pilgu naelutas, oli Mõranenud küpsised. Nende välimus on lihtsalt nii...wow, et kindel plaan küpsetada tekkis veel enne retsepti läbilugemist... Eriline välimus on saavutatud taignapallide veeretamisega tuhksukrus enne küpsetama hakkamist.

Vürtsi asendasin topletkoguses kaneeli ning pekaanipähklid kreeka pähklitega. Mingi eelarve peab ju olema, teate küll.



Mõranenud küpsised

(mugandatud: Magustoidud, kaasaegne köök)

125 g pehmet võid
370 g fariinsuhkrut
1 tl vanilliessentsi
2 muna
60 g sulatatud tumedat šokolaadi
80 ml piima
340 g jahu
2 spl magustamata kakaopulbrit
2 tl küpsetuspulbrit
1/2 tl kaneeli
soola
85 g hakitud kreeka pähkleid
tuhksuhkrut

  1. Klopi kokku või, suhkur ja vanill, kuni segu on hele ja kreemjas.
  2. Lisa šokolaad ja piim (Kuna kartsin, et soe šokolaad läheb jahedasse segusse lisamisel tükki, segasin sellesse kõigepealt eelnevalt soojendatud piima).
  3. Sõelu jahu, kakaopulber, küpsetuspulber, kaneel ja näpuotsatäis soola võisegule ja sega hästi.
  4. Lisa hakitud pähklid.
  5. Kata taigen kinni (nt toidukilega) ning tõsta vähemalt 3 tunniks külmkappi (võib teha ka eelmisel õhtul).
  6. Eelsoojenda ahi 180C ning määri rasvainega kergelt 2 ahjuplaati.
  7. Kasuta mõõtmiseks teelusikat ning valmista käte vahel taignast pallid (retsepti järgi peaks neid tulema 60, mina ent sain üle 80, kuigi võtsin kuhjaga lusikatäied).
  8. Veereta igat palli kausis, kuhu oled valanud tuhksuhkrut ning aseta need seejärel plaatidele, jäta parajad vahed.
  9. Retsepti järgi oli küpsetusaeg 20-25 min, aga minu parim plaaditäis küpses ahju keskosas vaid 18 minutit - ääred ei tohiks väga tumedaks muutuda, see on ohumärk, et võid saada kiviküpsised, isegi kui need pole kõrbenud.).
  10. Pärast ahjust väljavõtmist lase 3-4 minutit plaadil jahtuda, siis tõsta küpsised jahtuma restile.


Alateadlikult valisin ma hiljem kausist just neid küpsiseid, mida vähem aega küpsetanud olin - need olid seest pehmemad ning neil tundus olevat rohkem maitset. Illusioon? Küpsised olid mõõdukalt magusad ja võluva kaneelilõhnaga. Tegemist on pigem kakao- kui šokohoolikutele mõeldud küpsetisega, kui nii üldse öelda tohib! Pealegi ma usun, et ei ole lihtsalt võimalik ära öelda maiustusest, mis näeb välja nagu magus mosaiik. Isegi kui see liialt pika küpsetusaja tõttu hamba all pea päris mosaiigi moodi raksub. (Ma ikka panen natuke juurde ka:))



Maailma parimad küpsised? Ei, seda ma ei ütleks, kuid need olid head ja nägid pealegi küpsiste seas välja nagu tippmodellid. See on minu jaoks juba piisavalt hea!

esmaspäev, 3. september 2007

Väljakutsete väljakutse - liha šokolaadiga. Nalja teete?

Võtsin väljakutse katsetada järgmisi toiduaineid, mis teaduse poolest võiksid hästi kokku sobida – liha ja šokolaad. Mida rohkem sellele mõtlesin, seda suurem kiusatus oli katsetada esmakordsel kaalutlusel õõva tekitavat kombinatsiooni nii enda kui teiste peal. Et näha, mida öeldakse ja kas pärast seda enam midagi öeldakse...ent öeldi küll.

Traditsionaalne Mehhiko mole oleks olnud turvalisem valik, sest see on laialdaselt tuntud kui liharoog, mis sisaldab šokolaadi ning mida inimest reaalselt söövad ja armastavad – reaalselt. No mole aqui, amigos. Kasutasin hoopis Itaaliast Sardiiniast pärit retsepti (Cinghiale in agrodolce), mis tegelikult nõuab metssealiha kasutamist (hunnik raha kulutada esimest korda liha šokolaadiga proovides – halb mõte), ent kasutasin tavalist sealiha, samuti vähendasin punaveiniäädika hulka. Muus osas jälgisin retsepti hirmunult ja tähelepanuga.

Sealiha šokolaadi-ploomikastmes
(algallikast mugandatud: Hans Joachim DöbbelinItaalia)

100 g kuivatatud musti ploome
75 suuri kivideta rosinaid
600 g sealiha
75 g peekonit
3 spl oliiviõli
soola
50 g mõrušokolaadi
2 spl pruuni suhkrut
1 dl punase veini äädikat
3 loorberilehte
noaotsatäis kaneeli

  1. Leota ploome ja rosinaid leiges vees
  2. Lõika liha viiludeks
  3. Lõika peekon tükkideks ning hauta oliiviõliga klaasjaks.
  4. Lisa lihalõigud ning prae mõlemalt poolt, seejärel lisa soola ning prae veel 10 minutit tasasel tulel.
  5. Nõruta ploomid ja rosinad ning riivi šokolaad (mulle osutus lihtsamaks külmkapis hoitud šokolaad lihtsalt noaga peenelt hakkida).
  6. Kuumuta teises nõus suhkrut, äädikat ja loorberilehti, kuni suhkur lahustub, siis lisa segu lihale.
  7. Lisa ka rosinad, ploomid, šokolaad ja kaneel, siis kuumuta peaaegu keemispunktini, kuid ära lase keema.
  8. Sega liha korralikult kastmega ning hoia veel 15 minutit ilma keema laskmata soojas, et maitsed paremini lihasse imbuksid.
  9. Serveeri pasta või riisiga, kui oled sama reeturlik kui mina

Ma ei kujuta ette, et sööksin sellist kastet pastaga. Tõesti-tõesti. Makaronid magushapu šokolaadikastmega? Ei. Riis sobis minu arvates kindlasti paremini.

Selle roa tegemine täitis köögi üsna kõikehõlmava äädikalõhnaga, olgu lahti aken või töötagu ventilatsioon. Mis minust, ehmatav oli see pigem emale, kes koju tulnuna ütles, et ’kui ma oleks teadnud, et sa seda liha jaoks kasutad, poleks ma seda äädikapudelit sulle eile ostnud’ ning ’kui sa palusid liha osta, mõlesin ma, et sa teed midagi tõeliselt head, aga sa tegid hoopis midagi haput.

Hea ongi seda rooga kirjeldada sõnadega magushapu šokolaadiliha. Kõige rohkem tundus šokolaadimaitse lihtsalt kummaline. Võib-olla kummaliselt meeldiv, aga ikkagi kummaline, kummaliselt šokolaadine. Kõige rohkem meeldivad mulle sealt tegelikult hoopis ploomid, mis on kuidagi pehmed ja hõrgud ning mille maitses on hea tasakal ka šokolaadi ja äädika vahel. Eelistaksin võtta välja liha ning noppida ploomid, riisile aga söömisel lisada šokolaadikastme asemel jogurtit! Lihal on juures huvitav aktsent, väga huvitav, õnneks pole kastme maitse sellele end maitsemeelt tapva tugevusega külge haakinud.

Kui vanemad koju tulid, kordasin aina ’Tõesti, te ei pea seda sööma, võite vabalt riisi võtta ja suitsukana, tõesti. Tõesti.’ Veider, et seekord nad mind ei kuulanud, isegi kui end oma tuppa peitsin. Mul oli seal järsku vaja väga olulisi asju teha... Pärast mitmekordset kutsumist mõistatust lahendama kuulsin aga sõnu ’see oli tegelikult päris hea’.

Olen hämmeldunud, segaduses, midagi on tõeliselt valesti.
Mu vanematele meeldis šokolaadikastmes liha.

qpAwURNtdK