neljapäev, 26. juuli 2007

Lillkapsagratään, millest suu värskelt õhkama jääb

Võtsin endale taas väikeseks väljakutseks valmistada roog They Go Really Well Together 'ürituse' jaoks. Selle idee on ühendada komponente, millel on piisavalt ühiseid lenduvaid aroomiosakesi ning peaksid seega - teoreetiliselt - kokku sobima (loe veel siit ja siit). Seekord kombineeritakse sinepit mündiga.

Isegi mulle tundus esmapilgul keeruline välja mõelda midagi, mis ei kõlaks kui Hirmu Faktorist pärit väljakutse:) *** sinep *** mündiga? Mis mõttes? Ent mõtlesin välja roa, mis ka reaalselt maitses.

Võtsin kasutusse kuivatatud piparmündilehed, kuid rooga võib teha ka täiesti ilma piparmündita - sel juhul tuleb lillkapsaõisikud lihtsalt keevasse vette visata. Lillkapsa asemel võib kasutada brokolit. Tunnistan, see oligi mu esialgne plaan, aga - noh - isegi Tallinna hüpermarketid... ja pealegi õnnestus lillkapsaga ka täitsa hästi.

Niisiis...

Piparmündiga maitsestatud lillkapsa gratään juustu ja sinepiga

vähemalt 400 g lillkapsast
100 g riivjuustu
1/2 dl vahukoort
1 spl mahedat sinepit
1 munakollane
u 1 dl kuivatatud piparmündilehti (mitte kokkupressitult! ja värske piprmünt on muidugi veel parem - kui seda on)
soola
valget pipart

1. Vala kastrulisse vett (rohkem kui liiter oli seda mul kindlasti) ning lisa piparmündilehed. Lase keema tõusta ja keeda mõned minutid.
2. Lõika lillkapsas õisikuteks ning lisa need vette. Lisa ka veidi soola ning keeda 5 minutit.
3. Samal ajal sega munakollane sinepiga ühtlaseks ning lisa vahukoor ja riivjuust. Maitseta kastet soola ja valge pipraga.
4. Nõruta lillkapsaõisikud ning eemalda nende küljest piparmündilehed (kui soovid tugevamat piparmündimaitset, võid muidugi mõned lehed hakkida ning kastmesse lisada). Sega õisikud kastmega.
5. Määri ahjuvorm või või õliga ning pane sellesse lillkapsa-kastmesegu. Küpseta 200C juures umbes 20 minutit.

Kui pärast keetmist lillkapsast maitsesin, ma piparmündimaitset tegelikult ei tundnudki. Väike pettumus, muidugi. Kuid kui valmis rooga proovisime, oli see täiesti olemas. Esiteks tuli tavaline ja mugav juustu-lillkapsagratääni maitse, siis tungis peale sinep, mis üritas juustumaitsest üle olla ning lõpus just kui sulas maitsesse sisse ka piparmünt, mis lõpus suhu isegi üsna värske tunde jättis.

Arvan, et kasutatud piparmündi hulk oli päris paras - see tuletas end toidus rahulikult meelde, mitte ei karjunud hamba all. Sinepit on muidugi suures valikus, kasutasin mingit Soome mahedat (teate küll, nn hot dogi sinepit). Ja emalt, eneselegi ootamatult, sain kommentaari 'päris hea'. See ju on sutt parem kui eestlase tavaline 'käib kah'. Kui ei tea, kuidas võtta - tuleb võtta komplimendina.

neljapäev, 12. juuli 2007

Rahvusvaheline Brie juust

'Brie juust külastab Eestit' tahtsin alguses postitusele nimeks panna, kuid see oleks olnud viga. See, mida siin näete, on täiesti rahvusvaheline roog - koostisained erinevatest maailma otstest pandud kokku üheks veidralt, kuid võrratult maitsvaks magustoiduks. Üheks veidralt, kuid võrratult maitsvaks kiirelt valmivaks magustoiduks.


Brie juust Prantsusmaalt, mustsõstramoos vanaema tagaaiast, kookoshelbed...nohjah, kes-teab-kust.

Praetud Brie juust mustsõstramoosi ja kookosega

Väike Brie juust (125 g)
Mustsõstramoosi
Kookoshelbeid (röstimata)

1. Vala kookoshelbed alustassile või väiksesse kaussi.
2. Viiluta juust õhukesteks rõngasteks.
3. Määri igat rõngast mõlemalt poolt moosiga ning suru siis helvestesse, et need paksult juustu külge jääksid.
4. Kuumuta pannil veidi õli ning prae juustu, kuni kookos on kuldpruun.



Magustoit sobib eriti suurepäraselt külma jäätisega. Juustu krõbedad servad, sügava maitsega pehme moos ja eksootilisus kookosest...ma ei kujutanud ette, kuidas selle idee teostamine välja kukub, kuid olin ise positiivselt üllatunud.
Brie juustu külastus Eestisse vist õnnestus:)

Miks seekordne postitus nõnda lühikeseks jäi? Järgmised 2 nädalat veedan Norras ning kohe-kohe kiirustan sõidule. Ärge siis ilma minuta süüa unustage!

teisipäev, 10. juuli 2007

Kihiline leiva-saiavorm, mis rikub ainult natuke reegleid

Ülejääkidest, jah.
Ent suussulav.

Kuidagiviisi ootamatult (egotsentriliselt tahaks arvata, et sellel oli midagi tegemist mu sünnipäevaga) ilmus meile koju veidi suurem kogus saia-leiba. Polekski nagu hull, aga osa sellest ilmutas end külmkapis. Nii, sai-leib külmas on sitke, aga ka silmale halb vaadata. Lahendus? Kuidas oleks, kui õige sööks selle kõik ära?

Tavaliselt juhtuks sujuvalt, et saiast saab saiavorm ja leivast leivasupp, aga tänane vorm sai natuke eksperimentaalsem ja mässavam. Kusjuures luban seda kindlasti uuesti teha! Kohupiima võib muidugi asendada ka hapukoore, toorjuustu või jogurtiga, vahukoore asemel võib magustoitu ju lisada kohvikoort või piima - aga uskuge, vahukoor on julge ja õige ja kreemine ja suussulav otsus!


Kihiline leiva-saiavorm

150-200 g saia
150-200 g rukkileiba
1 dl õunapüreed/moosi (väikesed tükid sees on nii head!)
2 dl vahukoort
1 dl kohupiima
2 muna
3 spl suhkrut
1/4 tl - 1/2 tl kaneeli
vanilli

1. Tükelda sai ja leib kuubikuteks.
2. Määri rasvainega piklik keeksivorm ning lao saiakuubikud selle põhja.
3. Kata saiakuubikud õunapüreega ning puista sinna peale leivakuubikud.
4. Klopi munad lahti ning sega kohupiima ja vahukoorega ühtlaseks, lisa suhkur, kaneel ja vanill. Vala segu vormi (püüa seda teha nii, et kogu leib niiskeks saaks).
5. Soovi korral puista peale suhkrut ning siis küpseta 180C juures umbes pool tundi.
6. Serveeri soojalt külma piimaga (peale valatult või kõrval), jäätise või kisselliga.



Vormi alumine osa on nii mõnusalt pehme ning piisavalt magus. Kohupiim annab sellele väga meeldiva tekstuuri (nagu kõigele!). Pealmine osa on tumepruun ja krõbekrõbe. Kuigi ahjus tumenev leib võib ohtlikult kõrbevana näida, ei tasu tegelikult karta, sest sellel kulubki krõbedaks muutumiseks rohkem aega - tulemus on hea ja julge hundi kõht täis. Soovin, et oleks lisanud veidi enam kaneeli, sest 1/4 tl on meile, kes me saiavormi üldiselt hunniku kaneeliga sööme, natuke vähevõitu.

Kuna lubasin, et seda magustoitu kindlasti veel teen, siis järgmisel korral ronivad vormi ka marjad või puuviljad. Tunnen selle vajadust aiast korjatud värskete mustsõstarde või murelite järele. Või mõnel teisel päeval...banaanide ja mustikate järele.


Ahh, Eesti toit on hea.