Suutäied raamatu kõrvale

Vahel meeldib mulle lugemise ajal süüa. Või pigem söömise ajal lugeda. Või, ah, ma ei tea. Argihommikud lähevad tihti kombinatsioonis hommikusöök-ajaleht, sest rahulikuks toidunautimiseks ja lugemiseks mõlemaks aega ei jätkuks ning need kaks asja teevad ju hommiku heaks (lisada lusikatäis ärkamisjärgset trenni ja olengi taevas).

Olin siin ühel päeval hoopis sügavalt raamatus, kui miski sees lõunat! lõunat! karjus. Ja nakitsesin valmis parajad raamatu kõrvale sobivad suutäied - sõrmeotste jaoks rasvavabad, kõhule toitvad.

Ning nüüd need suutäied tahavad end juba kusagil peol eksponeerida. Edevad, raisk.

Apteegitilliampsud pasteediga

Apteegitillimugul
Maksapasteeti
Kaunistamiseks apteegitillilehti, tilli või murulauku

1. Lõika mugul pooleks ning lõika selle kihid parajateks apsusuurusteks 'paatideks'.
2. Lisa tükkide otsa pasteeti. Ilusamaks tulemuseks kasuta tordipritsi, aga lusikaga kena kuhja tegemine õnnestub ka.
3. Kaunista apteegitillilehtede, tilli või murulauguga.
   

Maitsed sobivad täiesti uskumatult hästi kokku. Suutäis pasteeti vajab enda kõrvale just midagi värsket (sellest tavapärane kombo kurgiga) ja kergelt magusjat (sellest minu taldrikus tavapärane kombo õuna või õhukese kihi õunamoosiga). Haarasin esmajoones just jämedamate tükkide järele - rohkem värsket raskepärase pasteedi tasakaalustamiseks.

Pasteedi otsas kasutasin tilli - oligi kuidagi laiem maitsemuster, samas kui apteegitillilehed oleks lihtsalt veel oma aniisist maitset rõhutanud.

Kreemjas brokolisupp pestoõli ja kõrvitsaseemnetega

Ma ei jõudnud laupäeval seda suppi süües isegi mitte kordagi mõelda, et mu ees on kausitäis tervist. Olin nautimisega liiga hõivatud.
Ning arvestades sellega, kui tervislik kausitäis brokolisupii reaalselt on - see juba tähendab midagi;)


Kreemjas brokolisupp pestoõli ja kõrvitsaseemnetega
(4 portsu)

500 g brokolit
2 keskmist kartulit
kanapuljonigt
100 g toorjuustu
soola, valget pipart, suhkrut

serveerimiseks:
basiilikupestot
oliiviõli
kõrvitsaseemneid

1. Lõika ära brokoli õisikud, tükelda varred ning kooritud kartulid. Pane kartulid, brokolivarred ning pooled õisikutest potti ning vala peale nii palju kanapuljongit, et see köögivilju vaevalt katab. Kaas peale ja keeda 20 minutit.
2. Püreesta kogu potitäis, lisa ka toorjuust. Maitsesta soola, valge pipra ja sutsu suhkruga.
3. Vala supp tagasi potti, lisa ülejäänud õisikud ning kuumuta veel 5 minutit.
4. Sega pesto hulka veidi õli. Kui supp kaussi tõstetud, nirista peale veidi pestoõli ja puista natuke kõrvitsaseemneid.

Meeldivalt kreemjas toorjuustune supp. Kui õisikud on lõigatud väikesed, jagub neid piisavalt pea igasse lusikatäiesse. Päris pehmeks keeda need ei jõua ning annavad koos kõrvitsaseemnetega muidu nii kreemjale supile mõnusa krõmpsu. Kartulid teevad supi mehisemaks ning pesto üllatab mahedamaitselises supis oma tugevusega, luues väga hea kombinatsiooni.

Soovitan siin lahjemat puljongit kasutada (nt vähem kuubikut), et brokoli õrna matset mitte ära summutada. Tervislik osa tahab ka oma tähelepanu:)

Kõige lemmikum soojendav supp

Sina ütled 'püreesupp' - mina mõtlen 'porgandisupp koriandri ja aniisiga'

Minu jaoks on see püreesupi täiuslik olemus, kulbiga tõstetav unistus, kuum kosutus käredal talvepäeval ja jahe värskendus palaval suvisel pärastlõunal. See on nii mitmekülgne ja nii omane.

Külmkapist on meil vanaema juurest toodud porgandeid peaaegu kogu aeg võtta. Need on mõnusalt maitsest pungil ja pealegi on keegi tavaliselt nad juba ära jõudnud koorida. Päris superluks! Selle supi tegemine on lihtne ning sobib tõesti nii kuumalt kui ka jahtunult nautimiseks. Pange juulikuuks meeldetuletus;)

Kanapuljongi asemel võib võtta köögiviljapuljongi, toorjuustu asendada vahukoore või hapukoorega - mida parasjagu külmas leidub. Igasugused maitsestatud toorjuustud on ka muhedad ja annavad oma nüansi - küüslauguga Bonjouri (ikka seda õiget, mitte mingit Rama-jama) näiteks olen korduvalt sisse seganud.


Porgandisupp koriadri ja aniisiga
(4 portsu)

400 g porgandit
1 sibul
1 spl võid
8 dl kanapuljongit
jahvatatud koriandriseemneid
jahvatatud aniisiseemneid
4 spl toorjuustu
1 tl suhkrut
soola, pipart

1. Viiluta sibul ja porgandid, hauta supipoti põhjas võis, kuni sibul muutub läbipaistvaks, umbes 10 minutit.
2. Lisa puljong ning keeda kuni porgandid on piisavalt pehmed, 20 minutist ilmselt aitab.
3. Püreesta potitäis ning vala tagasi potti.
4. Lisa toorjuust ning maitsesta koriandri, aniisi, soola (kui vaja, sest puljong võib üsna soolaseks teha), pipra ja suhkruga. Lase uuesti kuumaks, kuid keema pole vaja lasta.

Supp on nii meeldivalt kreemjas, isegi väike kogus toorjuustu võib imet teha! Porgandite maitse on magusjas, vürtsid toovad selle nüanssideni välja. Koriander ja aniis pole väga kanged maitsestajad, pigem mahedad, seega sobivad need porgandiga suurepäraselt.

Seekord viskasin supi otsa krõbedaid leivakuubikuid, aga eks saama hea on sepikukuubikute või hoopis grillkanaga. Pigem tihti kui harva meeldib mulle seda süüa aga täitsa alasti, ilma mingi lisandita. Supi maitse ise juba kuidagi täiendab ennast...kummaline. Aga võimas.

Ma kardan, et see supp vist saadab mind terve eesseisva elu.

Roheline kuskuss juurselleri ja pestoga

Olen elus söönud vast 400 g kuskussi, seega ilmselgelt mingi ekspert ma ei ole. Ent tunne on, nagu oleksin selleks täiusliku viisi juba leidnud (juba? blöd... hiljem on järelikult igav) - paraja sortsu pesto ja piisava sibula-küüslauguga. Sel korral lisasin ka juursellerit (mis lihtsalt sattus teele ette), et toit saaks eriti roheline. Aga alateadlikult tegin seda ilmselt lihtsalt selleks, et isa rohkem kui poolt ampsu ära ei sööks. Kes võiks alateadvust nii geniaalse mõtte eest süüdistada?

Roheline kuskuss juurselleri ja pestoga (2-3 portsjonit) 100 g kuskussi 1 dl vett õli, võid 1 keskmine sibul 1 küüslauguküüs umbes 100 g juursellerit soolt, suhkrut 2 spl pestot (serveerimiseks fetajuustu ja värsket kurki/kurgisalatit) Sulata pannil umbes supilusikatäis võid, lisa sellele sibul, küüslauk ja seller ning hauta kaane all madalal tulel, kuni sibul muutub läbipaistvaks ja ehk ka natuke pruunimaks. Lisa soolt ja julguse järgi suhkrut, sega läbi ning kuumuta kaane all veel minut. Samal ajal kui köögiviljad pannil valmivad, aja vesi koos sutsu õli ja soolaga keema. Arvesta sellega, et eraldi saavad maitsestatud köögiviljad ning ka pesto võib olla soolane. Eemalda vesi tulelt, sega sisse kuskuss. Kata kaanega ning lase mõned minutid paisuda. Tõsta paariks minutiks tagasi madalale tulele ning lisa pesto. Segamiseks ja terade üksteisest eraldamiseks kasuta kahvlit. Sega hulka kõik, mis pannil. Söö soojalt. Kõrvale soovitan fetajuustu ja värsket kurki.

Tundub, et olen viimasel ajal korduvalt mitu päeva sooja söögita olnud, seega oli see tõeline meelehea. Eriti arvestades meie vinduvat talveilma ja akna taga lärtsuvat lumeplöga.

Toit levitab kööki mõnusat lõhna ning on nii armsalt roheline, maitseb täpselt nagu üks kiire lohutustoit maitsema peab. Kärtsult soolane feta ja mahedalt värskust lisav kurk on heaks kaaslaseks. Aga, kuulge, võib-olla see armas roheline värv peletaski mu isa minema? Me ju oleme ikkagi kartulimaa-inimesed, mitte mingid rohusööjad. Mina olen see närukael, kes kõike järsku ära tahab rikkuda.

Lootes et ükskord õnnestub. Kuid selle tee peal tuleb veel palju rohelist tundmatu päritoluga toitu süüa.

Soe magus-soolane fetajuust

Muljetavaldav eelroog või suupiste, mis valmib vaid 5 minutiga.
Olgu, jah, olgu, pärast peab nõusid pesema. Jah. Aga see ei loe, eks - las seda teeb keegi teine.

Roog on inspireeritud Kreeta köögist, intensiivne soolane ja magus ühekorraga võivad maitsmispungad päris segadusse ära ajada - need lõpetavad analüüsimise ning hakkavad ühel hetkel lihtsalt nautima. Kuna maitse on tugev, siis mina nii suuri portsjoneid kui originaalretseptis ei pakuks - jagasin portsu kahega ja oli täitsa paras. Tegemist ei ole ju Suure Põhiroaga, eks? Suupiste, eelroog, hommikusöök, anorektiku lõuna - you name it...
Aniisiseemnete maitse on üsna jõuline, seega kui ikka seda teatud lagritsa sarnast mekki ei armasta, võib ka julgelt välja jätta. Kuigi...see pole enam see.

Grillitud fetajuust mee ja aniisiseemnetega
(Epicurious, portsjoneid 4-8)

400 g fetajuustu, tükeldatud
4 tl oliiviõli
3 spl mett
1 1/2 tl terveid aniisiseemneid
jahvatatud/purustatud musta pipart

1. Eelsoojenda ahju grill.
2. Jaga feta 4-8 väikese ahjuvormi vahel ning pintselda või piserda oliiviõliga (pintseldamine tundus mulle mõttetu pingutus ja pintslimäärimine).
3. Grilli umbes 3 minutit, juust peaks muutuma pealt kuldseks (Isegi kui minu oma ei muutunud, oli see ikka hea).
4. Samal ajal pane mesi ja aniisiseemned pisikesse potti ning kuumuta kuni kuumad. Sama võid teha ka väikeses kausis ning mikrolaineahjus - tunduvalt kiirem.
5. Piserda iga portsjoni peale 1/2 - 1 tl meesegu (vastavalt portsu suurusele) ning puista musta pipart.

Feta, sama soolane kui alati, ei muutu minu arvates valmistusprotsessis mahedamaks, kuid saab juurde kummalise nüansi, sellise hea ja kleepuva ja magusa. Grillimisel muutub juustu tekstuur kergelt teraliseks. Kui nõu juba peaaegu tühjaks söödud, on selle põhja jäänud väikesed fetatükid meest läbi imbunud ja eriti küllusliku maitsega. Aniisiseemned, mis on küll pepsidele sööjatele vabatahtlikud, annavad juustule tegelikult hoopis teistsuguse maitse ning kui ikka muljet avaldada tahad, siis neid välja jätta ei saa. Isegi kui avaldada muljet ainult iseendale:)

Soojalt süües võtaks kõrvale krõbeda saia. Kujutan seda fetat ette ka kergel rohelisel salatil, mis veidikese oliiviõliga segatud - suvel, muidugi. Kui roog juba jahtunud on, on juust küll tahedam, aga maitsed sama huvitavad. Ülejääke nautisin täna õhtul mahlase fooliumis küpsetatud ahjulõhega...
Jumal tänatud, et ma väga peps ei ole:)

Brokoli pistaatsiapähklivõiga

Pärast turult brokoli ostmist leidsin retsepti Broccoli with hazelnut butter (brokoli metspähklivõiga), mis juba esimesest lugemishetkest alates kohutava isu tekitas. Ja ühe kommentaarikirjutaja sõnul on see näiteks tema jaoks ainus viis lastele köögivilju sisse sööta.

Aga...
...keegi unustas metspähklid ostmata. Oohjah. Kapiserval pikutanud purk soolatud pistaatsiapähklitega ent tunduski kasutamiseks veelgi paremana.


Kuigi tegin süüa vaid endale, kirjutan üles ka 6 inimesele mõeldud kogused - seda kausitäit on aga nii lihtne ja kiire teha, et ühele kokkamine pole mingi probleem. Aurutamise asemel ma siiski keetsin brokolit kergelt - see tehnika on veel õppimata... Keetmisveele soola lisamata mina jätta ei saa - maitsetud köögiviljad ei kõlba minu meelst üldiselt ka parima lisandiga.


Brokoli pistaatsiapähklivõiga
(mugandatud Epicurious'est; 6 (1) portsjonit)

900 g (150 g) brokolit
80 g (15 g) võid toatemperatuuril
115 g (20 g) soolatud pistaatsiapähkleid (ilma koorteta)
musta pipart

1. Lõika brokoliõisikud umbes 2 1/2 cm suurusteks tükkideks ning varred 1/2 cm paksusteks viiludeks.
2. Lase vesi keema ning keeda varsi soolaga maitsestatud vees 3 minutit, siis lisa õisikud ning keeda veel 5 min.
3. Jahvata peeneks pool pähklikogusest (nt kohviveskiga) ning sega võiga, maitsesta pipraga (soola lisada pole vaja - pähklitest tuleb seda niigi).
4. Nõruta brokoli ja sega võiseguga.
5. Haki või puruste ülejäänud pähklid ning lisa roale.
6. Söö soojalt.

See on kindlasti üks kiiremini valmistatavaid ja paremaid brokolitoite, mida teinud ja saanud olen. Ja ma teen seda ilmselt juba homme uuesti (järgmisena tulevad kreeka pähkli varud...) :) Brokoli on just parajalt pehme ning pähklid lisavad söömisel mõnusa krõmps-efekti. Pluss rohelist värvi taldrikutäis on ju kindlasti tervislik...ning sobiks hästi grillkana juurde.
Proovige siis laste peal;)

Roosiaia lõhna oled kunagi tundnud? Aga maitset?

Lõpuks-lõpuks sain Piprapoest ostetud pudeli roosiveega (sest mida ikka teeb noor, kes juhuslikult kehalise riided koju unustab - šoppab Piprapoes ja naudib saksa keelt õppides Da Vinci kohviku salativalikut).
Isuäratava maitsega roosivett (mõnikord nimetatakse ka roosisiirupiks) valmistatakse traditsiooniliselt, kasutades roosi kroonlehti ja vett. Esmakordselt hakati seda tegema Pärsias, kuid põhiliselt on see kasutusel olnud Lõuna- ja Lääne-Aasia ning Kesk-Ida köökides magustoitude maitsestamisel. Meeldivalt lillelise lõhna trumpab üle vaid see, et midagi roosiveega maitsetatut süües või juues tundub, just kui puudutaks keelega roosiaia maitset.

Kujuta ette sooja suvepäeva aias täis lõhnavaid roose.
Nüüd kujuta ette, et tunned selle suvepäeva maitset.
See ongi roosivesi.


Oma esimeseks katsetuseks roosiveega valisin lihtsa roosi-lassi - magusa India jogurtijoogi.

Roosi-lassi
(Oma Maitse, 2-3 portsjonit)

5 dl maitsestamata jogurtit
1 dl külma vett
3 spl suhkrut
2 tl roosivett
1/2 tl purustatud/jahvatatud kardemoni
(serveerimiseks jääd ja roosi kroonlehti)

1. Sega omavahel korralikult jogurt, vesi, suhkru, roosivesi ja kardemon.
2. Soovi korral serveeri jääkuubikute või purustatud jääga ning lisa joogi pinnale roosi kroonlehti.

Nimetaksin seda lilleliseks hommikusöögiks - see ta minu jaoks ongi:) Kardemoni maitse on päris tugevalt tuntav, seega kõigile kardemoniarmastajatele peaks meeldima. Meil poodides müüdava kardemoni olen mina siiski kohviveskiga päris peeneks jahvatanud - nii on alati igas suutäies või sõõmus maitseplahvatus sees ning mingeid tükke hammaste vahele ei jää... Jää jaoks on minu jaoks praegu natuke külm, aga suvel on see kindlasti omal kohal.

Piprapoest ostetud 190 ml roosivee eest, mille koostises allikavesi ja roosiessents, maksin midagi 50 krooniga. Kuigi kulub väga vähe korraga, ei ole siiski odavaim asi, mille peale raha kulutada. Kes aias ise roose kasvatab, siis siin on retsepte roosivee koduseks valmistamiseks.

Läheme kaksteist aastat ajas tagasi ... ja teeme piimakissellile ilulõikuse

Ootan pisikese köögilaua ääres.
'Kas on juba valmis?'
-'Võid sa veel natuke kannatlikult oodata?'
Ent siis, veidike aega hiljem, ulatab ema mulle supitaldriku täis valget sooja piimakisselli, mis niii mõnusalt vanilli järele lõhnab. See elevus! Lemmikmagustoidu meeldivalt magus maitse!

Oli aeg, mil piimakissell oleks olnud mu raudne esimene (ja viimane) magustoiduvalik ning alati meenub sellega seoses just see üks mälupilt vanast kodust. Nüüd pole seda magustoitu saanud aga - las ma mõtlen - aastaid (olen ma selle sõna kasutamiseks ikka piisavalt vana?)! Jah, võib-olla oleme sellest ajast välja, mööda ja üle kasvanud, süües suures valikus poejogurteid ja -pudingeid, kuid maitsemeele mälu ei peta. Seega vajab piimakissell ilmselt lihtsalt väikest iluoperatsiooni.


Renoveeritud, täiesti uus, modernne piimakissell - lööge hambad sisse!

Kookospiimakissell
(kohandatud raamatust '100 Magustoitu' ( Lia Virkus and Pille Enden))
neljale

1/2 l piima
1/2 l kookospiima
1 dl suhkrut
3/4 dl kartuli- või maisitärklist
1 tsp vaniljesukhrut

1. Lase piim keema, lisa suhkur.
2. Lahusta tärklis väheses vees ning lisa potti piimale, samal ajal hoolikalt segades, et kissell ühtlane jääks.
3. Kuumuta kissell keemiseni, kuid ära keeda, vaid tõsta tulelt ära.
4. Maitsesta vaniljesuhkruga.
5. Lase kissellil maha jahtuda, kuid aeg-ajalt sega, et nahka peale ei tuleks.
6. Söö moosi või kaneeliga.


Magustoidu tegemiseks asendasin orignaalretseptis poole piimakogusest lihtsalt kookospiimaga - selle maitse tuli minu jaoks välja täiuslikus proportsioonis kõige muuga. Mõnus siidine, magus ja armsalt vaniljemaitseline kausitäis. Mulle meeldib piimakisselli süüa, kui see on veel natuke soe, kuid ka täiesti jahtunult on see väga hea - eriti praeguse 'kõrbekuumuse' ajal! Ja pealegi, 'kõrbekuumuse' ajal on tähtis olla rohkem õues ja nautida kiirelt valmivaid toite, ilma et ahi kööki saunaks kütaks - see on kindlasti üks neist.

Teate mis? Ühel päeval minu lapsed veel küsivad minult just sellist piimakisselli!:D

Lillkapsagratään, millest suu värskelt õhkama jääb

Võtsin endale taas väikeseks väljakutseks valmistada roog They Go Really Well Together 'ürituse' jaoks. Selle idee on ühendada komponente, millel on piisavalt ühiseid lenduvaid aroomiosakesi ning peaksid seega - teoreetiliselt - kokku sobima (loe veel siit ja siit). Seekord kombineeritakse sinepit mündiga.

Isegi mulle tundus esmapilgul keeruline välja mõelda midagi, mis ei kõlaks kui Hirmu Faktorist pärit väljakutse:) *** sinep *** mündiga? Mis mõttes? Ent mõtlesin välja roa, mis ka reaalselt maitses.

Võtsin kasutusse kuivatatud piparmündilehed, kuid rooga võib teha ka täiesti ilma piparmündita - sel juhul tuleb lillkapsaõisikud lihtsalt keevasse vette visata. Lillkapsa asemel võib kasutada brokolit. Tunnistan, see oligi mu esialgne plaan, aga - noh - isegi Tallinna hüpermarketid... ja pealegi õnnestus lillkapsaga ka täitsa hästi.

Niisiis...

Piparmündiga maitsestatud lillkapsa gratään juustu ja sinepiga

vähemalt 400 g lillkapsast
100 g riivjuustu
1/2 dl vahukoort
1 spl mahedat sinepit
1 munakollane
u 1 dl kuivatatud piparmündilehti (mitte kokkupressitult! ja värske piprmünt on muidugi veel parem - kui seda on)
soola
valget pipart

1. Vala kastrulisse vett (rohkem kui liiter oli seda mul kindlasti) ning lisa piparmündilehed. Lase keema tõusta ja keeda mõned minutid.
2. Lõika lillkapsas õisikuteks ning lisa need vette. Lisa ka veidi soola ning keeda 5 minutit.
3. Samal ajal sega munakollane sinepiga ühtlaseks ning lisa vahukoor ja riivjuust. Maitseta kastet soola ja valge pipraga.
4. Nõruta lillkapsaõisikud ning eemalda nende küljest piparmündilehed (kui soovid tugevamat piparmündimaitset, võid muidugi mõned lehed hakkida ning kastmesse lisada). Sega õisikud kastmega.
5. Määri ahjuvorm või või õliga ning pane sellesse lillkapsa-kastmesegu. Küpseta 200C juures umbes 20 minutit.

Kui pärast keetmist lillkapsast maitsesin, ma piparmündimaitset tegelikult ei tundnudki. Väike pettumus, muidugi. Kuid kui valmis rooga proovisime, oli see täiesti olemas. Esiteks tuli tavaline ja mugav juustu-lillkapsagratääni maitse, siis tungis peale sinep, mis üritas juustumaitsest üle olla ning lõpus just kui sulas maitsesse sisse ka piparmünt, mis lõpus suhu isegi üsna värske tunde jättis.

Arvan, et kasutatud piparmündi hulk oli päris paras - see tuletas end toidus rahulikult meelde, mitte ei karjunud hamba all. Sinepit on muidugi suures valikus, kasutasin mingit Soome mahedat (teate küll, nn hot dogi sinepit). Ja emalt, eneselegi ootamatult, sain kommentaari 'päris hea'. See ju on sutt parem kui eestlase tavaline 'käib kah'. Kui ei tea, kuidas võtta - tuleb võtta komplimendina.

Kihiline leiva-saiavorm, mis rikub ainult natuke reegleid

Ülejääkidest, jah.
Ent suussulav.

Kuidagiviisi ootamatult (egotsentriliselt tahaks arvata, et sellel oli midagi tegemist mu sünnipäevaga) ilmus meile koju veidi suurem kogus saia-leiba. Polekski nagu hull, aga osa sellest ilmutas end külmkapis. Nii, sai-leib külmas on sitke, aga ka silmale halb vaadata. Lahendus? Kuidas oleks, kui õige sööks selle kõik ära?

Tavaliselt juhtuks sujuvalt, et saiast saab saiavorm ja leivast leivasupp, aga tänane vorm sai natuke eksperimentaalsem ja mässavam. Kusjuures luban seda kindlasti uuesti teha! Kohupiima võib muidugi asendada ka hapukoore, toorjuustu või jogurtiga, vahukoore asemel võib magustoitu ju lisada kohvikoort või piima - aga uskuge, vahukoor on julge ja õige ja kreemine ja suussulav otsus!


Kihiline leiva-saiavorm

150-200 g saia
150-200 g rukkileiba
1 dl õunapüreed/moosi (väikesed tükid sees on nii head!)
2 dl vahukoort
1 dl kohupiima
2 muna
3 spl suhkrut
1/4 tl - 1/2 tl kaneeli
vanilli

1. Tükelda sai ja leib kuubikuteks.
2. Määri rasvainega piklik keeksivorm ning lao saiakuubikud selle põhja.
3. Kata saiakuubikud õunapüreega ning puista sinna peale leivakuubikud.
4. Klopi munad lahti ning sega kohupiima ja vahukoorega ühtlaseks, lisa suhkur, kaneel ja vanill. Vala segu vormi (püüa seda teha nii, et kogu leib niiskeks saaks).
5. Soovi korral puista peale suhkrut ning siis küpseta 180C juures umbes pool tundi.
6. Serveeri soojalt külma piimaga (peale valatult või kõrval), jäätise või kisselliga.



Vormi alumine osa on nii mõnusalt pehme ning piisavalt magus. Kohupiim annab sellele väga meeldiva tekstuuri (nagu kõigele!). Pealmine osa on tumepruun ja krõbekrõbe. Kuigi ahjus tumenev leib võib ohtlikult kõrbevana näida, ei tasu tegelikult karta, sest sellel kulubki krõbedaks muutumiseks rohkem aega - tulemus on hea ja julge hundi kõht täis. Soovin, et oleks lisanud veidi enam kaneeli, sest 1/4 tl on meile, kes me saiavormi üldiselt hunniku kaneeliga sööme, natuke vähevõitu.

Kuna lubasin, et seda magustoitu kindlasti veel teen, siis järgmisel korral ronivad vormi ka marjad või puuviljad. Tunnen selle vajadust aiast korjatud värskete mustsõstarde või murelite järele. Või mõnel teisel päeval...banaanide ja mustikate järele.


Ahh, Eesti toit on hea.

Pirukas armastusest juustu vastu

Ja nüüd, kõik, kes armastavad juustu – tõstke käed!

Nagu olingi arvanud – kätemeri:) Viskasin enda käed ka kõrgele õhku, sest kuigi ma pidevalt juustu ei vitsuta, tekib mõnikord selle järele hirmus isu. Nagu näiteks täna. Teadsin küll, mida teha tahan – täiuslikku juustupirukat. Ent kus häda kõige suurem, seal...häda kõige suurem. Mul polnud aimugi, kuidas. Kui olin isegi mõned retseptid läbi lugenud, mõistsin, et poodi niikuinii ei jõua... See ei olnud aga meeleheitehetk, tegin külmkapi lahti ja mõtlesin lahenduse välja. ’Said siis täiusliku piruka?’ võite ju küsida ja vastan julgelt – üsnagi.

Vähemalt täiuslik hunnik juustu on selles küll.

Piruka maitse on üsna tugev ning seega tuleb valida juust, mis tõepoolest meeldib (Olen Atleedi-leeris, viimase aja üks hea leid on Juku juust, mis käe vahel ära ei lagune ja hästi maitseb). Soola kogust võib vähendada – ma olen siiski nohuse ninaga (ja laulupeoni on ainult 4 päeva!) ning tarvitan seda veidi ülemäära. Tõsi, ema mainis, et üsna soolane... Tilli võib asendada endale meeldiva ürdiga – parasjagu oli meil seda just maalt toodud ning tundus maitsega sobivat.


Juustupirukas tilliga

3 muna
250 g hapukoort
2 spl jahu
150 g + 100 g riivjuustu
1/4 tl soola
kuni ½ dl hakitud tilli (lõikamiseks kasutan kääre)

1. Klopi munad lahti ning sega hapukoorega, lisa jahu, sool, till ja 150 g riivjuustu.
2. Võta lahtikäiv vorm (kasutasin 24 cm läbimõõduga) ning võita selle põhi või kata küpsetuspaberiga.
3. Vala segu vormi ning puista peale ülejäänud juust.
4. Küpseta 200C juures umbes pool tundi.



Sõin viilu sooja pirukat värske rohelise salatiga (lehtsalat + jogurt + suhkur) ning see oli sobivaim lisand. Pirukas ise pole ju just kuigi kerge. Seest pehme, pealt meeldivalt krõbe, igati juustune ja tugeva tillimaitsega.
Pirukast saaks suurepärased suupisted, kui see väikseteks ruutudeks lõigata. Kujutan ette, et serveerida võiks tiku otsa pistetult koos paprikatükkidega.

Järgmine kord aga kui juustuisu peale tuleb, võiks sedasama pirukat proovida erineva lisandiga. Näiteks väikeste singitükkide ja tilli asemel basiilikuga. Või suitsuvorsti ja punega. Või kes mind teab – äkki hoopis porgandiga?

Peaaegu traditsiooniline roheline suvesalat

Terve toidublogosfäär on nakatunud rabarberihooaega nagu mõnda haigusesse ning kummalisel kombel olen sellest siiani kõrvale hiilida suutnud. Kuigi mitte tõeliselt, sest külmkapp on praegugi täis pakitud rabarberivarsi, mida igal nädalavahetusel vanaema juurest terve uus kuhi saabub. Ei ole ju võimalik kõiki neid vaid suhkrusse pistes ära süüa. Kuigi järele mõeldes...ei, siiski mitte. Rabarber on igati andekas, sest sobib ühtviisi hästi nii soolase kui magusa roa sisse. Seekord ent jääb viljale mängida vaid kõrvalosa suvesalatis.

Kui rääkida traditsioonidest, on meie pere traditsioonilisim suvesalat lihtne lehtsalat hapukoore ja suhkruga, tihti on sees ka redist. Seda teeb mu vanaema. Seda teeb mu teine vanaema. Seda teeb mu ema. Seda me armastame.

Kõik oli hästi, kuni tulin mina oma ideedega kasutada hapukoore asemel jogurtit või lisada ananassi või kreeka pähkleid või mida iganes. Seega aeg-ajalt saab vanast ja turvalisest salatist uus ja täiustatud. Minu jaoks on seesama vana ja turvaline väga tihti suvise lõuna baasretseptiks, sest selliste ilmadega ju raskelt süüa ei taha. Siin on tänane variant. Sõin viimse suutäieni. Üksi. Korruta retsept vähemalt kahega, taeva päralt!


Roheline suvesalat
(ühele kergeks eineks või kahele prae kõrvale)

3 dl tükeldatud lehtsalatit (parim on 'tükeldada' kääridega)
1/2 dl tükeldatud rohelist sibulat
1/2 dl tükeldatud rabarberit
1/2 dl tükeldatud redist
1/2 dl maitsestamata jogurtit
1/2 dl kodujuustu
1-2 tl suhkrut
näpuotsaga soola

1. Salatikastme jaoks seda jogurt, kodujuust, suhkur ja sool.
2. Sega kõik ained kokku või aseta kaussi kihiti.

Kuigi kihiti asetsevad salatiained näevad välja tõesti head ning tõesti-tõesti head, eelistan salati läbi segada, sest ilu ei ole küll ainus söömise põhjus:) Salat on päris magus, seega soovitan lisada vaid ühe tl suhkrut, juhul kui sinus lehtsalatist rääkides maiasmokk ei ärka. Värskus ent ja kõik-kõik-kõik - suvi poleks selliste salatiteta sama. Minu jaoks on nüüd aga aeg veidikeseks päikeseks ja trenniks!

Ja oma porgandid jood ära!

Ma lihtsalt armastan neid suvehommikuid. Esmalt jooksuring metsa all, siis päikselises köögis mängiv raadio, kerget hommikusööki süües tänaval kõndivate inimeste jälgimine... Mis võiks sellega võistleda? Ehk aias päevaitamine? Õhtupoolikul tänaval jalutades ninna kippuv grill-liha ja värskelt pöetud muru lõhn?

Nagu juba varemgi öelnud olen, armastan ma porgandeid. Siiski, tõsi, see on esimene kord neid juua. Piimakokteil on päeva alustuseks suurepärane. Magusama joogi saamiseks võib lisada enam mett (või selle asemel suhkrut), kuid kui palju magusat siiski vajab inimene, kelle akna taga laulavad linnud ning põski paitab läbi klaasi paistev päike? Mõõdukas magusus on minu jaoks siinkohal küll okei!


Porgandi ja apelsiniga piimakokteil
(ühele)

50 g keedetud porgandeid
1 dl piima
1 dl apelsinimahla
1 tl mett

1. Püreesta porgandid.
2. Lisa neile piim ning püreesta, kuni segu on ühtlaselt siidine.
3. Lisa aplesinimahl ning mesi (Kui mesi on suhkrustunud, siis soojenda seda hetkeks nt mikrolaineahjus)

Kokteil on tõeliselt siidine. Lonksates kerkib esmalt esile aplesinimahla maitse, kuid järelmaitsena jääb kindlalt suhu porgandi oma. Jook on just mõõdukalt magus ning piisavalt värskendav, veidi vahunegi. Lisaks hommikusöögikõrvasena sobiks see hästi ka õhtuseks 'suupisteks', seda täna oma tervislikkusele. Klaasiserva torgatud maasikas või apelsinilõik ning mõned mandlilaastud annavad kokteilile päikselise ilmaga sarnaneva kena väljanägemise.

Saiavormikesed kondenspiima, maapähklivõi ja ploomidega

Saiavormil on minu jaoks väga tähtis reeglistik.
Saiavorm on pooleldi pehme. Saiavorm on pooleldi krõbe. Saiavormi sees on midagi hapukat. Saiavormi peale on puistatud suhkrut. Saiavormi kastme hulgas on rohkem kui ainult muna ja piim. Saiavormi maitsestatakse vanilliga. Saiavorm on pealt kuldpruun. Saiavormi süüakse külma piimaga. Saiavormi serveerimisportsjon on hästi suur paraja suurusega.

Tegelt keda huvitab, eks? Kui tahan, viskan saiavormi sisse kas marju, pirne või soolakala, see toit on täpselt tegija näoga (noo seda soolakalaga tegija nägu mina küll ent näha ei tahaks...). Mulle väga meeldib pealevalatavat kastet rikastada vähese toorjuustu, kohupiima, hapukoore või jogurtiga - tuleb vormi alumine osa maitsvam. Seekord on saia kogus tavalisest väiksem, aga gurmeereiting jällegi tõuseb. Võta kinni, kas on progreess või mitte, eks...:)


Saiavormikesed kondenspiima, pähklivõi ja ploomidega

100 g saia
100 g ploome (värskeid/külmutatud)
1 spl maapähklivõid
3-4 spl kondenspiima
1 1/4 dl piima
1 muna
1 munakollane
vanilli
suhkrut pealeraputamiseks

1. Lõika tükkideks ploomid ning lao muffinipanni põhjadesse.
2. Tükelda sai kuubikuteks ning lisa muffinipesadesse
3. Sega kokku ülejäänud ained peale suhkru ning vala need samuti pesadesse.
4. Puista üle paraja koguse suhkruga ning küpseta 190C juures, kuni seest küpsed j apealt kullakarva, vast umbes 25 minutit.



Üldiselt saavad vormikesed oma magususe kondenspiimast, kuid kes soovib, võib veel lisaks suhrkut segada. Pähklivõi maitset on tunda vaid kergelt - maitse ei tahagi sellele kontsentereeruda, vaid tagataustaks huvi juurde pakkuda. Just - alt pehme, peale krõbe. Lihtne küll, aga õpetage sööklatädidele ka:)

P.S. Muide, ostsin seda tavapärast odavat maapähklivõid ning selle konsistents tundus kahtlaselt vedelam kui enne. Kas äkki on rohkem hakataud lisama õli? Purgi enda peal pole midagi sellekohast kirjas. Murelik lugu natuke.

Vaniljelilled, mis magavad kirsikastmes

Sugar High Friday#30 Flower Power puhul oleksin tahtnud haarata söödavate lillede või vähemalt roosivee suunas, aga olude (mitte üldse halbade olude) sunnil tegin lilled lihtsalt ise. Ent kui juba jutuks tuli, siis kas keegi Tallinnas roosivett müügil pole näinud? Ei suutnud Stockistki leida.
Siin on tegu lihtsamast-lihtsama-lihtsama koogiga, millest olude sunnil, jällegi, sai üllatav magustoit. Haarad aga külmakapist ja sahvrist kahe peoga jahud-piimad kokku ning keegi ei märkagi, et ekstravagantseid eesmärke silmas pidades pole kulutatud kolme tundi šopinguaega kalleid koostisaineid otsides. Oh ei. Lõigu-lõigu-lõigu-lõigu ning aseta-aseta-aseta-aseta. Fantaasiaga võib vahel üllatavalt raha säästa, et siis endale midagi erilist osta. Ma olen isekas, mis? Aga selles olukorras tahaksid vist kõik isekad olla. Et keegi nüüd 'ei' ei karju!



Lihtne kokkusegatud vaniljekook

130 g jahu
200 g sulavõid
4 muna
2 dl piima
90 g suhkrut
vanilli
soola

1. Klopi munad suhkruga vahule.
2. Lisa sulavõi, seejärel piim ja jahu ning ka vanilli ja näpuotsatäis soola.
3. Vala meeldivasse võiga määritud küpsetusvormi ning küpseta 170C juures umbes 50 minutit (keskele torgatud hambatikk peab puhtana välja tulema).
4. Serveerimiseks kata glasuuriga-kreemiga, paku moosi, magusa kastme või jäätisega, magustoidus serveerimiseks lõigu tükkideks.


Magus kirsi-metspähkli-jogurtikaste

3 dl maitsestamata jogurtit
2 spl suhkrut
120 g kirsse/mureleid (võivad olla külmutatud)
120 g metspähkleid e sarapuupähkleid
veidi jahvatatud kardemoni (poest ostetu on minul kohviveskis päris peeneks jahvatatud)

1. Haki ja rösti pähklid kuival pannil kuldpruuniks (need võib ka enne koorida - seda on lihtne teha sarnaselt mandlitele 30 sekundiks keevasse vette visates, külma veega jahutades ning seejärel sõrmede vahel koori maha tõmmates).
2. Sega kõik kokku. Kui kasutad värskeid marju, lõika need pooleks. Mina kasutasin külmunuid (tuleb eelnevalt sulatada) ja surusin neid lihtsalt segades kergelt lusikaseljaga, et maitsed rohkem seguneks.

Magustoidu kokkupanemise juurde. Esmalt jaga taldrikutele kastet. Kook lõika sobiva suurusega viiludeks (selleks peab kook olema jahtunud) ning säti kastmele nii, et tekib lillekujutis. Üks kirss/murel veel kõikse keskele ning natuke tuhksuhkrut peale saputada. Valmis!


Vanilje maitse jääb koogis hästi esiplaanile, sest iseenesest on see nii lihtne - ei midagi muud segamas! Suus pehme ja küllaltki rikas (vaata (või parem mitte) või kogust!). Kuna kook väga hästi ei säili, oleks kõige parem ta juba samal päeval ära süüa, muul juhul tuleb lihtsalt korralikult kinni katta. Kaste lisab justkui puuduva noodi ning üllatuslikult jääb lille alla peitu palju rohkem krõmpsuvaid pähklikilde, kui arvatagi oleks osanud.
Meie kodus pole koogil vist küll kunagi kokkusegatud magustoidus oma kohta olnud. Parim aspekt selle juures (jah, parim) on aga, et tükkideks lõigatult tundub seda taldrikul ikka palju rohkem olevat, isegi kui see nii ei ole. See on juba väärt nõuanne!

Suitsuvorstisuutäis ananassi-toorjuustukreemiga

Suupiste, mis valmis pärast lootusetult külmkapiuksest sissevaatamist. Kummaline kui hästi sellised mõnikord õnnestuvad! Need snäkid lõhnavad küll pigem sõpradele korraldatud õhtusöögi kui koduse näkitsemise järele.

Krõbedad suitsuvorstilaastud (muidugi on väga hea maitsega vorst kohustuslik) on mõnusad ka päris omapead, aga eks nad on veidi ka kartulikrõpsude moodi - dipikastet pole kunagi liiga palju. Toorjuustukreemi võibki serveerida ka eraldi kausis dipina, ent mulle tundusid üksikud suutäied kuidagi...ekstravagantsemana. Kui need suupisted kunagi tõesti õhtusöögile ja külalisteni peaksid jõudma, vajavad nad kaunistamiseks kindlasti värsket basiilikut (ja mina kasutasin kuivatatud ürti? milline reetur kokkade seas! see on see viga kiirelt külmkapisisust kokkulahmitud toitudega).

Suitsuvorstisuutäied ananassi-toorjuustukreemiga

Väga õhukeselt viilutatud suitsuvorsti (või salaamit)
1 dl kompotiananassi
1 dl maitsestamata toorjuustu (muidugi võid ka maitsestatud varianti kasutada - nt küüslauguga)
basiilikut

1. Eelsoojenda ahi kuni 110C. Kata ahjuplaati küpsetuspaberiga (mina kasutasin selle asemel silikoonmatti) ning lao vorstilõigud plaadile. Küpseta ahjus umbes 12 minutit krõbedaks (aga mitte kõrbenuks, eks?)
2. Võta vorstilõigud ahjust ning lase neil köögipaberil nõrguda.
3. Toorjuustukreem. Püreesta ananass koos toorjuustuga ja ongi kõik.
4. Serveeri toorjuustukreemi jahtunud suitsuvorstilõikudel ning puista peale basiilikut (soovitavalt värsket).


Krõbe, kreemjas, soolane, vürtsikas, eksootiline, magus - vastuolulisus mängib siin hea rolli ning samas on puhtad maitsed komplimendiks nii ihule kui hingele.

Lihtne ja kodune leivasupp

Ja üldsegi, kes hakkas seda supiks nimetama?
Minu jaoks on leivasupp igatahes üks mälestus ajast, mil olin väike. Mu ema jaoks tundub nii leivasupi söömine kui ka - veel hullem - valmistamine ilmselt jubedana kui mõni Hirmu Faktori ülesanne ning seepärast võib vaid ette kujutada, kui ääretult särama mu silmad läksid, kui vanaema kunagi mulle valmistamise triki selgeks tegi. Nii et ettevaatust - salajane pereretsept!
Ah keda ma ikka lollitan - see on ülimalt lihtne ning nõuab vaid oskust pliidinuppe keerata ja natuke segada.


Ma puhteestlaslikult armastan seda magustoitu. Tervislik, lihtne, kiire, maitsev. No võib-olla olin ma ise väga väike, aga mäletan, kuidas vanemal oli alati tehtud TOHUTU kausitäis leivasuppi ja ma mõtlen TOHUTU. Ise valmistan tavaliselt pisikese koguse, parim viis tahkeks läinud leiba ära kasutada. Vastavalt tujule läheb peale kas peen- või täisteraleib ning kui leivas endas seemneid pole, võib pähkleid-seemneid ise sisse loopida. See retsept on nö umbes-täpselt variant, sest valmistamine on endal käe järgi.


Leivasupp
(3-4 portsjonit)

150 g rukkileiba
3-4 dl vett
1 spl mannat
3 spl suhkrut
soovi korral pähkleid, seemneid, rosinaid, kuivatatud puuvilju
serveerimiseks piima, vahukoort või moosi

1. Leota leiba eelnevalt vees (Väga mugav on leib nt õhtul vette panna, saab hommikul kiirelt söögi valmis) või valmista magustoit kohe. Kui tahad seda kohe teha, lihtsalt pudista leib vette, lisa manna ja suhkur (ning pähkleid, rosinad jne) ja keeda, kuni peaaegu täiesti ühtlane (See võib võtta veidi üle 10 minuti, eelneva leotamise puhul muidugi vähem).
2. Serveeri soojalt või külmalt, piima, vahukoore või moosiga.

Jahtudes muutub magustoit tahedamaks ja nii on see minu arvates kõige parem, kuigi esimese portsjoni söön tavaliselt soojalt (ehk siis olen halb ootaja, nagu pildiltki näha võib). Puhas rukkileiva maitse ongi siin õnnestumise nipp. Olen proovinud lisada ka kaneeli (mis oli täitsa hea) ning vanilli (ja kuigi armastan vanilli, siis selle roa rikkus ta minu jaoks ära). Ilmselt on traditsioon see komponent, mille lisamine toidu eriti oivaliseks muudab.

Mesine õuna-sibulasupp köömnetega

Kartulid kapsaga - nii reageerisid kõik, kes seda suppi esmakordselt nägid. Ma ei imesta, minuga saabki vahel petta ka. Pigem kahtlustaksin ma aga roogi, mis enesestmõistetavalt kartulist-kapsast tehtud on ja püüaksin kindlaks teha, kas kapsalehtede asemel äkki magusjaid taevalikult maitsvaid sibulaliblesid pole. Aga seekord oli petukas täiesti kogemata. Kui ootamatult soe ilm jälle tüüpilise halva suusailma poole pöörduma hakkas, tundsin vastupandamatut vajadust soojendava sibulasupi järele. Aitab ka juba sellest kartulist ja kapsast!


Päris lihtsalt sibulasuppi olen söönud vaid paar korda, tavaliselt meeldib ikka midagi lisada. Õnneks on köögikapi peal alati kauss legendaarsete vanaema õuntega (ja see kauss pole kunagi tühi!). Kui vaja paar õuna toidu jaoks koorida, pistan kooredki tihtipeale suhu ja mitte otse prügikasti, sest koore all on teatavasti kõvasti vitamiine (õunakoored vs tabletid - milline oleks sinu valik?). Köömen ja mesi...muidugi samuti kodused.

Mesine õuna-sibulasupp köömnetega
(kahele)

150 g õuna, kooritud ja kuubikuteks
150 g sibulat, suuremateks tükkideks
1 spl võid
1/3 tl jahvatatud köömneid
1 spl mett
3 dl köögiviljapuljongit (või kanapuljongit)
1 1/2 dl piima
soola, pipart
1-2 spl riivjuustu

1. Sulata kastrulis või ning lisa õuna- ja sibulatükid. Kata kaanega ning küpseta võis keskmisel kuumusel umbes 10 minutit, kuni sibul on läbipaistev ja kuldne.
2. Võta kaas ära ning keera kuumust kõvemaks. Kuumuta veel viis minutit, sibul ja õun peavad saama kerge jume.
3. Lisa köömned ja mesi, seejärel piim ja puljong. Lase supil keema tõusta ning keeda 5 minutit. Maitsesta soola ja pipraga.
4. Serveeri kuumalt, viska peale riivjuustu ning rohelist sibulat.



Supil on üsna palju magusust - mesine on oma mõnusalt kleepuva kõlaga kirjeldamiseks täpselt õige sõna. Köömen seevastu näitab iseloomu ning muudab roa veidi rohkem maalähedaseks. Õunatükid on veel viimase piirini oma kuju hoidmas, hambad vajuvad neist pehmelt läbi. Sibulapealsed ja juust...no need on veel ainult kirsiks koogi peal. Piima lisamine muudab puljongit küll hägusemaks, kuid samas on maitse meeldivalt mahe. Just seepärast on piim minu arvates sibulasupis pea kohustuslik.
Ja muidugi, sobivaimad lisandid - käär leiba ning lootus, et päike jälle välja tuleb.

Karamelline jogurtimagustoit porgandiga

Olen lõunaks söönud nii soolast kui magusat porgandit ning ellu jäänud. Tegelikult on olukord kontrolli all, porgandirohkus on minu puhul täiesti normaalne nähtus. Igati normaalne. Aga paratamatult meenutavad porgandimagustoidud pea alati eksperimentaal-koolimagustoite ning seda juba normaalseks lugeda ei saa. Seega - mainekujundustöö!

Kodus riivime alati köögikombainiga veidi suurema koguse porgandit. Põhieesmärk on muidugi, et ema saaks kiiresti meie pere klassikalist valmistada - porgandisalatit hapukoore ja suhkruga. Kuid mulle on see võimalus oma nö kiirtoitude sisse aega viitmata porgandit ja tervist kahmata. Tegin seda jälle ning seekord, tähelepanu-tähelepanu, sai tulemuseks ka magustoit.


Karamelline jogurtimagustoit porgandiga
kahele

3 spl suhkrut
1 tl võid
3 dl riivitud porgandit
3 dl maitsestamata jogurtit
1/2 dl india pähkleid, suurteks sükkideks hakitud
kaneeli

1. Kuumua suhkrut kastrulis koos pähklitega.
2. Kui suhkur karamellistuma hakkab, lisa või ning porgand ja sega hästi, et porgandid ilusti karamelliga kokku saaks. Kuumuta mõned minutid.
3. Eemalda kastrul tulelt ning lase veidi jahtuda, siis lisa segule jogurt.
4. Serveerimisel puista peale kaneeli ning lisa taldrikusse mõned pähklid



Porgandid karamelliseeruvad kenasti ja pähklid on meeldivalt pralineemaitselised. Mõnikord satuvad keelele suuremad karamellitükid ning sulavad seal siis kui väikesed kalliskivid. Lisaks karamellile pole suhkrut rohkem lisatud, et jogurti maitse kontrastsemalt välja tuleks. See ei tähenda aga, et magustoit piisavalt magus poleks, selles on piisavalt suhkrut. Ning õnneks ei meenuta karvavõrdki koolieksperimente. Porgandi maine on nüüd puhas.

Kama vallutab hommikusöögikaraskid

Kummalisel või vähem kummalisel kombel pole mul kodus täisterajahu. Seega iga kord kui seda vajan, vaatan pingsalt köögis ringi ja otsustan:
a) ilma täisterajahuta valmib see toit ainult üle minu laiba
b) olgu, saan kuidagi ilma hakkama
c) ohjah, kasutan siis jälle kama
Nii juhtubki, et kama avastab end pahaaimamatult kõiksugustest roogades. Asendan osa täisterajahust tavalise nisujahuga, osa kamaga, tulemus on alati huvitav. Nädalavahetuse hommikusöögina sai hommikusöögikarask tõeliselt eestlaslik.


Need karaskid on ühtmoodi head nii soolase kui magusa kattega. Kvaliteetne koorevõi või moos soojal viilul on klassika - nii lihtne ja hea kui veel olla saab. Mina sõin viilu juustuga ning viilu vanillipudingi ja šokolaadikastmega.

Hommikusöögikarask kamaga

1 3/4 dl nisujahu
1/2 dl kama
1 tl küpsetuspulbrit
1/4 tl soola
1/2 tl suhkrut
25 g toasooja võid
1 dl piima

1. Sega omavahel jahud, küpsetuspulber, sool ja uhkur. Seejärel lisa või ning sega hoolikalt. Viimaks sega kiirelt sisse piim.
2. Pna epann sooja, samal ajal vormi taignast umbes 1 cm paksune ring. Tee sellele kahvliga täkked ning küpseta pannil keskmisel kuumusel umbes 6 minutit mõlemalt poolt.
3. Serveeri soojalt või jahtunult, lõika sektoriteks.



Kuna hiljem sellised karaskid enam nii hästi ei maitse, tuleks need samal päeval ära süüa. Valmistamine on aga kiire, seega pole see probleemiks. Värske karask on hea asemik leivale kas nädalavahetusehommikul või kas või tööpäevahommikul, kui iga minut tõusmisest kodust lahkumiseni täpselt paika pandud pole.