Mundris õunad

Mis on õuntes? Seemned? C-vitamiin?

Mõnikord kui päris kogemata terve kausitäis ära süüa, on õuntes ka kõhuvalu. Njaa.

Nende õuntega siin on aga üpris kindel laks – seemneid ei ole, kõhuvalu (ma luban!) ka mitte, C-vitamiini jätkub ning pealegi on nende sees...õunad:)

Esimest korda sattusin puuvilju mundrisse toppima, kui korra pirukapõhja kõrvalt muretainast üle jäi ning sellistel puhkudel ongi see magustoit taignajääkide ära kasutamiseks parim viis maailmas . Pealegi hoiab see ära võimaluse, et kogu ülejääk tasapisi nokkides otse suhu võiks sattuda;)

Mundris õunad
(neli portsu)

4 pisemat õuna
umbes 170 g magusat muretainast
3 spl suhkrut
¾ tl kaneeli

1. Koori õunad ning lõika alumine ots natuke lamedamaks, et need paremini püsti seisaksid. Lõika välja südamik, kuid ära õuna põhjast läbi lõika.
2. Jaga taigen neljaks osaks ning rulli iga osa õhemaks ringiks; natuke tainast jäta kaunistuse jaoks.
3. Täida õunad pilgeni suhkru ja kaneeli seguga.
4. Aseta õunad taignaringide peale ning mässi need siis taignasse. Vaata, et taigen oleks ühtlase paksusega ning pealt võimalikult sile – tekivad ilusad pallid.
5. Ülejäänud taignast vormi iga õuna jaoks 2 lehte, suru need „õuna“ külge ning pressi noateraga peale lehemuster.
6. Küpseta õunu võitatud vormis 175C juures pool tundi, kuni need näevad välja küpsed ja kullased. Söö soojalt vaniljekastme või -jäätisega.
   

Kui kahju, et mul valmis õuntest pilti pole! Sest need on oma kullakarva tooniga nii armsad ja ümmargused, et tahaks kohe žongleerida, käes veeretada või ära süüa. Lusika all rabeda koore varjus on pehme sisu, täidisest on aga tekkinud lausa magus tume kaste, mis veidi hapukama õuna sisse kole hästi sobib.

Veidi jäätist või vaniljekastet (nt pudingile natuke piima lisades) otsa ning käib küll ja paremini veel:)

Kõige tumedamad veinised õunad

Või, esimesel pilgul, pigem nagu sabadega peedid.

Eriti just jõulude ja uusaasta ümber tuleb nii Internetis kui igal pool ja igal pool soovitusi veinipirne teha kui seeni pärast vihma. Miks ma enda õuntest üldse kirjutan, on see, et need tulid lihtsalt piisavalt vinged välja. Mõnusa tökatise tooniga:)

Täpseid koguseid ma öelda ei oska, võin ainult oletada. Viskasin ju potti lihtsalt, mis maal olles ette juhtus. Õunad olid pigem tillukesed. Ning vabalt võib asendada hoopis pirnidega.


Vürtsidega õunad punases veinis ja mustsõstramahlas

Õunu (mul oli 10 pisikest)
Umbes 1/2 l mustsõstramahla
Umbes 7 dl punast veini
1 vaniljekaun
nelki, umbes 10 tk
1 tähtaniis
1 kaneelikoor

1. Võta piisavalt suur pott, et õunad selle põhjale ära mahuksid.
2. Lisa kõik ained peale õunte ning lase keema tõusta.
3. Samal ajal hakka koorima õunu. Jäta varred kindlasti külge. Südamik lõika välja altpoolt, samuti lõika põhjast ära viilakas, et õun paremini püsti seisaks.
4. Lisa õunad potti ning keeda neid tasasel tulel pool tundi, kuni on pehmed. Kuna vedelik ilmselt õunu täielikult ei kata, võid neid vahepeal mõned korrad ümber keerata, et värv tuleks ühtlasem.
5. Eemalda kuumuselt ning lase õuntel vedelikus jahtuda.
6. Serveeri vaniljekastmega.
   

Mustsõstramahl on tugev maitseandja. Õunad tõesti näevad peedikarva välja, kuid maitsevad pigem nagu lahjendatud vürtsimustsõstrad või midagi:) Õrna viljalihaga, mahlased. Karjuvad vaniljekastme järele. Nii tumedad kui võimalik.

Vanaema üllatamiseks oli see ilmselt parim viis. Mõelda vaid, et olles terve elu õuntest ja igasugustest kättesaadavatest asjadest maiuspalu valmistanud...ja siis mina lihtsalt viskan needsamad õunad sellesama mahla sisse ning kaneel ja nelk ja....kes oleks võinud arvata, eks?

Sarapuupähklitort kohupiima-musta tee kreemiga: lubaduse ja unistuse täitumine

Ma pidasin sõna.
PIDASIN SÕNA!

Täiesti lõpp, noh. Kui augusti lõpus imemaitsva musta tee maitselise kohupiimavahuga hakkama sain, lubasin ette võtta sarapuupähklikoogi tee-muna-võikreemiga. Kuidas siis iganes:) Ja ma peaaegu täitsin selle lubaduse.

Maria Öhrn on võrratu Rootsi kokaraamatuautor. Kui tema raamatut 'Tordid' poes lapanud olin ning selle kohta hiljem mõned kiidusõnad pildisin, juhtus, et sain neid sünnipäevaks lausa 2 tükki.

Woosh.

Parem 2 kui mitte midagi, eks? Kuigi raamatus on retsepte einult 30 kandis, on need väga erinevad ning suuremal osal on mingi selline teatud oma knihv või...huvitav igatahes. Knihvid mulle meeldivad. Ma sööks knihve iga päev. Oma tordi jaoks kasutasin raamatust sarapuupähklikoogi retsepti, mis oli originaalis kokku pandud Nutella ja konservpirnidega.


Sarapuupähklitort kohupiima-musta tee kreemiga
(kook Maria Öhrn'i 'Tordid')

200 g sarapuupähkleid e metspähkleid
1 dl kartulijahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 ml soola
6 munakollast
6 munavalget
2 dl suhkrut
2 spl piima
1 kogus Kohupiimavahtu musta teega
kaunistamiseks: musta teega karamellõunu ja karamellis sarapuupähkleid

1. Jahvata pähklid köögikombaini või kohviveskit kasutades peeneks.
2. Sega pähklijahu kartulijahu, küpsetuspulbri ja soolaga.
3. Puhtas ja kuivas kausis vahusta munavalged tugevaks vahuks.
4. Vispelda munakollaseid kergelt suhkruga, lisa kuivained ning piim.
5. Lisa ettevaatlikult munavalgevaht, alguses ainult natuke, siis ülejäänu, et segu oleks kohevam.
6. Vala taigen võiga määritud äravõtava servaga koogivormi (minu oma on 27 cm). Küpseta 175C juures u 45 minutit (minul läks ainult u 35). Lase koogil täielikult jahtuda ning võta siis vormist.
7. Lõika kook kaheks kihiks ning määri kohupiimavahtu üsna ohtralt kihtide vahele, kata sellega kook ka pealt ja külgedelt. Enne serveerimist lase vähemalt paar tundi jahedas seista.
   
8. Kui soovid, kaunista kook musta tee-karamellõuntega ja karamellistatud metspähklitega. Säti õunad koogi keskele ja pähklid äärtesse. Seda võid teha nii enne kui pärast koogi jahedasse asetamist.

Musta tee-karamellõunad
(mugandatud Epicurious)

2 väiksemat õuna
1 dl suhkrut
2 teepakikest musta teed
tuhksuhkrut

1. Pane potti suhkur 2 dl veega, lisa teepakikesed.
2. Lase keema tõusta, kuid sega kuni suhkur on lahustunud, siis keera kuumus madalaks ning keeda vaikselt ilma kaaneta 5 minutit.
3. Samal ajal koori õunad, lõigu mõlemad 8 sektoriks ning eemalda südamikud.
4. Võta siirupist välja teekotid ning lisa õunasektorid. Keeda vaiskel tulul umbes 15 minutit.
5. Tõsta õunad kurnlusikaga välja ja tõsta need ahjurestile, mis on asetatud ahjuplaadi kohale ja lase neil 10 minutit nõrguda.
6. Eelsoojenda ahju grillfunktsioon. Pudista õnasektorid üle tuhksuhkruga ja tõsta nii rest kui plaat ahju (et õuntest tilkuv vedelik ahjupõhjas kõrbema ei läheks). Grilli 3-5 minutit.

Karamellistatud sarapuupähklid e metspähklid

1 1/2 dl sarapuupähkleid
2 spl thuksuhkrut
näpuotsatäis soola

1. Kui soovid sellist karmi ja tahumatut välimust, kasuta koorimata pähkleid. Nende koorimiseks rösti neid mõnda aega kuival pannil ning seejärel hõõru köögiräti vahel nii, et koored maha tulevad.
2. Vala keskmisel kuumusel pannile kõik ained.
   
3. Kui suhkur sulama hakkab, keera kuumus madalaks ning sega pähkleid pidevalt, kuni need on karamellistunud suhkruga kaetud.
4. Vala pähklid ühe kihina fooliumile ja jahuta.
   

Mu lootused olid suht miilikõrgused, sest NO MUIDUGI ma proovisin väikeseid palasid, mis täitsa kogemata koogi kihtideks lõikamisel üle jäid ning isegi sel hetkel olid need niisked ja nii mõnusalt tugeva pähklimaitsega. Seda kokaraamatut võib armastada. Lõpuks õnnestus kõik minu jaoks suurepäraselt, maitsed sulasid üksteisega meeldivalt kokku ja igal parajalt niiskel suutäiel oli see eriline 'hakkama sain' maitse küljes. Nii tee- kui pähklimaitse on mõlemad päris intensiivsed ning kõhutunne ütleb, et neis oleks just kui midagi sarnast. Sain luba seda torti uuesti teha. Privileeg, tõesti, auasi:D

Kaunistused meeldisid ka. Õunad tõesti nõretavad parajalt teemaitsest ning oleks koos jäätisega ise mõnusaks magustoiduks. Pähklite koorimatajätmine oli hea otsus, sest tort nägi eriti sügisene välja. Siis veel lund polnud, noh!

Ja ma sööks seda iga kord, kui keegi toob perekogunemisele mingi &#"@! taimerasvatordi taimerasvakreemiga, sest siis ma ausalt öeldes mingist heast tahtest ei huvitu - halva koogi sisse ei viitsi kahvlit surgata.
Aga see tort on hea. Hah.

Mesine õuna-sibulasupp köömnetega

Kartulid kapsaga - nii reageerisid kõik, kes seda suppi esmakordselt nägid. Ma ei imesta, minuga saabki vahel petta ka. Pigem kahtlustaksin ma aga roogi, mis enesestmõistetavalt kartulist-kapsast tehtud on ja püüaksin kindlaks teha, kas kapsalehtede asemel äkki magusjaid taevalikult maitsvaid sibulaliblesid pole. Aga seekord oli petukas täiesti kogemata. Kui ootamatult soe ilm jälle tüüpilise halva suusailma poole pöörduma hakkas, tundsin vastupandamatut vajadust soojendava sibulasupi järele. Aitab ka juba sellest kartulist ja kapsast!


Päris lihtsalt sibulasuppi olen söönud vaid paar korda, tavaliselt meeldib ikka midagi lisada. Õnneks on köögikapi peal alati kauss legendaarsete vanaema õuntega (ja see kauss pole kunagi tühi!). Kui vaja paar õuna toidu jaoks koorida, pistan kooredki tihtipeale suhu ja mitte otse prügikasti, sest koore all on teatavasti kõvasti vitamiine (õunakoored vs tabletid - milline oleks sinu valik?). Köömen ja mesi...muidugi samuti kodused.

Mesine õuna-sibulasupp köömnetega
(kahele)

150 g õuna, kooritud ja kuubikuteks
150 g sibulat, suuremateks tükkideks
1 spl võid
1/3 tl jahvatatud köömneid
1 spl mett
3 dl köögiviljapuljongit (või kanapuljongit)
1 1/2 dl piima
soola, pipart
1-2 spl riivjuustu

1. Sulata kastrulis või ning lisa õuna- ja sibulatükid. Kata kaanega ning küpseta võis keskmisel kuumusel umbes 10 minutit, kuni sibul on läbipaistev ja kuldne.
2. Võta kaas ära ning keera kuumust kõvemaks. Kuumuta veel viis minutit, sibul ja õun peavad saama kerge jume.
3. Lisa köömned ja mesi, seejärel piim ja puljong. Lase supil keema tõusta ning keeda 5 minutit. Maitsesta soola ja pipraga.
4. Serveeri kuumalt, viska peale riivjuustu ning rohelist sibulat.



Supil on üsna palju magusust - mesine on oma mõnusalt kleepuva kõlaga kirjeldamiseks täpselt õige sõna. Köömen seevastu näitab iseloomu ning muudab roa veidi rohkem maalähedaseks. Õunatükid on veel viimase piirini oma kuju hoidmas, hambad vajuvad neist pehmelt läbi. Sibulapealsed ja juust...no need on veel ainult kirsiks koogi peal. Piima lisamine muudab puljongit küll hägusemaks, kuid samas on maitse meeldivalt mahe. Just seepärast on piim minu arvates sibulasupis pea kohustuslik.
Ja muidugi, sobivaimad lisandid - käär leiba ning lootus, et päike jälle välja tuleb.