Väljakutsete väljakutse - liha šokolaadiga. Nalja teete?

Võtsin väljakutse katsetada järgmisi toiduaineid, mis teaduse poolest võiksid hästi kokku sobida – liha ja šokolaad. Mida rohkem sellele mõtlesin, seda suurem kiusatus oli katsetada esmakordsel kaalutlusel õõva tekitavat kombinatsiooni nii enda kui teiste peal. Et näha, mida öeldakse ja kas pärast seda enam midagi öeldakse...ent öeldi küll.

Traditsionaalne Mehhiko mole oleks olnud turvalisem valik, sest see on laialdaselt tuntud kui liharoog, mis sisaldab šokolaadi ning mida inimest reaalselt söövad ja armastavad – reaalselt. No mole aqui, amigos. Kasutasin hoopis Itaaliast Sardiiniast pärit retsepti (Cinghiale in agrodolce), mis tegelikult nõuab metssealiha kasutamist (hunnik raha kulutada esimest korda liha šokolaadiga proovides – halb mõte), ent kasutasin tavalist sealiha, samuti vähendasin punaveiniäädika hulka. Muus osas jälgisin retsepti hirmunult ja tähelepanuga.

Sealiha šokolaadi-ploomikastmes
(algallikast mugandatud: Hans Joachim Döbbelin ’Itaalia’)

100 g kuivatatud musti ploome
75 suuri kivideta rosinaid
600 g sealiha
75 g peekonit
3 spl oliiviõli
soola
50 g mõrušokolaadi
2 spl pruuni suhkrut
1 dl punase veini äädikat
3 loorberilehte
noaotsatäis kaneeli

1. Leota ploome ja rosinaid leiges vees
   
2. Lõika liha viiludeks
3. Lõika peekon tükkideks ning hauta oliiviõliga klaasjaks.
4. Lisa lihalõigud ning prae mõlemalt poolt, seejärel lisa soola ning prae veel 10 minutit tasasel tulel.
5. Nõruta ploomid ja rosinad ning riivi šokolaad (mulle osutus lihtsamaks külmkapis hoitud šokolaad lihtsalt noaga peenelt hakkida).
6. Kuumuta teises nõus suhkrut, äädikat ja loorberilehti, kuni suhkur lahustub, siis lisa segu lihale.
7. Lisa ka rosinad, ploomid, šokolaad ja kaneel, siis kuumuta peaaegu keemispunktini, kuid ära lase keema.
8. Sega liha korralikult kastmega ning hoia veel 15 minutit ilma keema laskmata soojas, et maitsed paremini lihasse imbuksid.
9. Serveeri pasta või riisiga, kui oled sama reeturlik kui mina

Ma ei kujuta ette, et sööksin sellist kastet pastaga. Tõesti-tõesti. Makaronid magushapu šokolaadikastmega? Ei. Riis sobis minu arvates kindlasti paremini.

Selle roa tegemine täitis köögi üsna kõikehõlmava äädikalõhnaga, olgu lahti aken või töötagu ventilatsioon. Mis minust, ehmatav oli see pigem emale, kes koju tulnuna ütles, et ’kui ma oleks teadnud, et sa seda liha jaoks kasutad, poleks ma seda äädikapudelit sulle eile ostnud’ ning ’kui sa palusid liha osta, mõlesin ma, et sa teed midagi tõeliselt head, aga sa tegid hoopis midagi haput.’

Hea ongi seda rooga kirjeldada sõnadega magushapu šokolaadiliha. Kõige rohkem tundus šokolaadimaitse lihtsalt kummaline. Võib-olla kummaliselt meeldiv, aga ikkagi kummaline, kummaliselt šokolaadine. Kõige rohkem meeldivad mulle sealt tegelikult hoopis ploomid, mis on kuidagi pehmed ja hõrgud ning mille maitses on hea tasakal ka šokolaadi ja äädika vahel. Eelistaksin võtta välja liha ning noppida ploomid, riisile aga söömisel lisada šokolaadikastme asemel jogurtit! Lihal on juures huvitav aktsent, väga huvitav, õnneks pole kastme maitse sellele end maitsemeelt tapva tugevusega külge haakinud.

Kui vanemad koju tulid, kordasin aina ’Tõesti, te ei pea seda sööma, võite vabalt riisi võtta ja suitsukana, tõesti. Tõesti.’ Veider, et seekord nad mind ei kuulanud, isegi kui end oma tuppa peitsin. Mul oli seal järsku vaja väga olulisi asju teha... Pärast mitmekordset kutsumist mõistatust lahendama kuulsin aga sõnu ’see oli tegelikult päris hea’.

Olen hämmeldunud, segaduses, midagi on tõeliselt valesti.
Mu vanematele meeldis šokolaadikastmes liha.

qpAwURNtdK