Kõrvitsat rohkem kui aega? Kannatuse asemel varu veidi rukkileiba.

Nõutuna külmkapi ust edasi-tagasi kiigutades, mõistus pea sama tühi kui kõht, vaatasin kõrvitsale otsa. Mu kõht ei oleks oodanud praadi, ei poolt tundigi talvise supi pärast. Seega, kibekiirelt haaras mõistus õhust idee kõrvitsast leivapaneeringus. Ning kõhule meeldis.


Kasutasin üsna jämedaid kõrvitsaviile, kuid tegelikult oleks veidi peenemad paremad: maitseained mõjutavad köögivilja sisemust rohkem. Minul oli raisata päris värske leib, kuid tegelikult oleks ilmselt lihtsam ja muidugi otstarbekam kasutada mõne päeva vanust või kuivanud leiba. Poes olevat riivleiba isegi pakkides müügil, aga värskelt peenestatu on kindlasti etem.


Rukkileivas paneeritud kõrvits

Mõned kõrvitsaviilud
Riivleiba
Jahu
1 muna
Soola, pipart

1. Maitsesta jahu soola ja pipraga, klopi lahti muna. Pannil kuumuta õli või või (kõrbemise vältimiseks koos vähese õliga).
2. Kasta kõrvitsaviilud ükshaaval jahusse, seejärel munasse ning riivleivasse. Vaata hoolega, et kõik küljed oleks kaetud ning suru leiba kõrvitsa külge võimalikult palju. Prae paneeritud viilusid pannil.
3. Kui oled kõrvitsa pannilt ära võtnud, võid munale suts soola lisada ning sellest kõrvale omleti küpsetada.

Sõin kogu kremplit küüslauguse toorjuustu ja õunapüreega. Riivleivakate oli mõnusalt krõmps, kõrvits poolküps. Andis eestlase tunde küll. Leiva liigse pruunistumise pärast ei maksa muretseda, see ei juhtu kiiresti. Igati mitte-nii-surmasaatev kiirtoit. Klaas külma piima on loomulikult kohustuslik.