pühapäev, 15. aprill 2007

Lihtne ja kodune leivasupp

Ja üldsegi, kes hakkas seda supiks nimetama?
Minu jaoks on leivasupp igatahes üks mälestus ajast, mil olin väike. Mu ema jaoks tundub nii leivasupi söömine kui ka - veel hullem - valmistamine ilmselt jubedana kui mõni Hirmu Faktori ülesanne ning seepärast võib vaid ette kujutada, kui ääretult särama mu silmad läksid, kui vanaema kunagi mulle valmistamise triki selgeks tegi. Nii et ettevaatust - salajane pereretsept!
Ah keda ma ikka lollitan - see on ülimalt lihtne ning nõuab vaid oskust pliidinuppe keerata ja natuke segada.


Ma puhteestlaslikult armastan seda magustoitu. Tervislik, lihtne, kiire, maitsev. No võib-olla olin ma ise väga väike, aga mäletan, kuidas vanemal oli alati tehtud TOHUTU kausitäis leivasuppi ja ma mõtlen TOHUTU. Ise valmistan tavaliselt pisikese koguse, parim viis tahkeks läinud leiba ära kasutada. Vastavalt tujule läheb peale kas peen- või täisteraleib ning kui leivas endas seemneid pole, võib pähkleid-seemneid ise sisse loopida. See retsept on nö umbes-täpselt variant, sest valmistamine on endal käe järgi.


Leivasupp
(3-4 portsjonit)

150 g rukkileiba
3-4 dl vett
1 spl mannat
3 spl suhkrut
soovi korral pähkleid, seemneid, rosinaid, kuivatatud puuvilju
serveerimiseks piima, vahukoort või moosi

1. Leota leiba eelnevalt vees (Väga mugav on leib nt õhtul vette panna, saab hommikul kiirelt söögi valmis) või valmista magustoit kohe. Kui tahad seda kohe teha, lihtsalt pudista leib vette, lisa manna ja suhkur (ning pähkleid, rosinad jne) ja keeda, kuni peaaegu täiesti ühtlane (See võib võtta veidi üle 10 minuti, eelneva leotamise puhul muidugi vähem).
2. Serveeri soojalt või külmalt, piima, vahukoore või moosiga.

Jahtudes muutub magustoit tahedamaks ja nii on see minu arvates kõige parem, kuigi esimese portsjoni söön tavaliselt soojalt (ehk siis olen halb ootaja, nagu pildiltki näha võib). Puhas rukkileiva maitse ongi siin õnnestumise nipp. Olen proovinud lisada ka kaneeli (mis oli täitsa hea) ning vanilli (ja kuigi armastan vanilli, siis selle roa rikkus ta minu jaoks ära). Ilmselt on traditsioon see komponent, mille lisamine toidu eriti oivaliseks muudab.

5 kommentaari:

nete ütles ...

oled sa alati mannaga teinud? ma vist pean mannaga varianti ka proovima, siiani olen ilma teinud ;)

ma mõtlen ainult leiva ja nt rosinate, kuivatatud õuna tükkidega varianti pole proovinud (s.o ilma mannata)? ise olen kakaod ja kaneeli ka maitsestamiseks lisanud (mitte korraga, muidugi), mõttes on ka kohviga proovida

Evelin ütles ...

Vahel olen teinud ka ilma mannata, kuid mulle meeldib seda natuke lisada - annab meeldiva tvisti. Ilma on hea, aga mannaga veel parem:)

Ja kohvi idee on sul väga hea! (Mis paneb edasi mõtlema, et mis saaks, kui lisaks hoopis musta teed?:D)

Anonüümne ütles ...

soovitaks aroonnia marjade,rosinate ja vähese mahlaga!!! meile meeldis-serveerisin vaniljese vahukoorega ja kooslus oli super!!!

Marta ütles ...

Ahh, kus oli see retsept siis, kui ma leivapudruretsepti otsisin?

Tulemus oli siis mingi ebamäärane pudruTAOLINE rukkipala-riisihelbe-kiirkaerahelbe (suhetes 80%-10%-10%) moodustis, keedetud piima, vee ja rohke suhkruga. Tegelikult kannatas isegi süüa, millegipärast läheb leib ja suhkur hästi kokku.

Luban käsi südamel järgmine kord seda retsepti kasutada. Tõotab tulla kõvasti parem :)

Heda ütles ...

Hei, leidsin tund aega tagasi selle retsepti, panin leiva likku ja just sain maitsva kausitäiega ühele poole.
See oli mu esimene kord leivasuppi teha ja ausalt öeldes ei uskunud, et see nii lihtne on.
Muide, sõime seda hoopis hapukoorega - väga hea.
Järgmisena ilmselt proovin su saiavormi.