Stiilipuhas virin

...mis paljastab end täpselt nii palju, kui etikett nõuab ja õigel hetkel viskab boolero maha, et päris sentimentaalseks minna.

Et siis...ma olen haige. Ah et ei puutu siia? EI PUUTU? (vabandust) Paneme puutuma.

Neljandat päeva jutti lihtsalt eksisteerin. Nohu on selline mõrvar, et ööund sain varahommikul kõva poolteist tundi - ülejäänud aeg möödus käegalöövalt õndsas vaikuses Põrgupõhjat lugedes, käsi iga veidi aja tagant teetassi või salvrätti haaramas. Oleks et päevane uni õnnestuks - ei ei!

Ning täna oligi alles jäänud vaid kaks võimalust. Kas oodata, et Hiro Nakamura (või kas või Marty ja Doc) tuleks tulevikust mingi imeravimiga või võtta ette alternatiivmeetod. Ehk siis - deem küll, hakkan sibulaid hakkima. Kogemus andis nõu. Ja, ma räägin, esimest korda elus nägin nii memmekaid sibulaid, mis isegi tõsise lihunikutöö tulemusena pisarat lahti ei võta. Rääkides täiuslikust ajastusest, eks.

Ah, mis seal ikka, viskasin potti ning veits fariinsuhrkut, võid ja palsamiäädikat otsa (umbes nagu siin) ning lasin podiseda, pärast panin justkui lohutuslõunaks taldrikule väikese kohupiima-juustuomleti ja porgandisalatiga. Ning siis - bäng! bäng! ainus maitse, mida tundsin, oli suhkur. Terves taldrikus. Ja ainult natukene.
Võtsin hommikust alles jäänud pool Digestive küpsist ning pistsin selle nahka nagu ploki kvaliteetset saepuru. Susi küll.

Kui mina maitseid tundma ei hakka, siis, kuulge, jääb vist ära - nälg majas!
Ei saa ikka aru sellest kontingendist, kelle jaoks söök on pelk kütus ja siis tangitakse endale suvalist mootorisuretajat sisse.
Ning mu päeva parimaks söögiks jäigi öösel suure näljaga ära söödud puding. Oeh.