Päris lihtsalt sibulasuppi olen söönud vaid paar korda, tavaliselt meeldib ikka midagi lisada. Õnneks on köögikapi peal alati kauss legendaarsete vanaema õuntega (ja see kauss pole kunagi tühi!). Kui vaja paar õuna toidu jaoks koorida, pistan kooredki tihtipeale suhu ja mitte otse prügikasti, sest koore all on teatavasti kõvasti vitamiine (õunakoored vs tabletid - milline oleks sinu valik?). Köömen ja mesi...muidugi samuti kodused.
Mesine õuna-sibulasupp köömnetega
(kahele)
150 g õuna, kooritud ja kuubikuteks
150 g sibulat, suuremateks tükkideks
1 spl võid
1/3 tl jahvatatud köömneid
1 spl mett
3 dl köögiviljapuljongit (või kanapuljongit)
1 1/2 dl piima
soola, pipart
1-2 spl riivjuustu
1. Sulata kastrulis või ning lisa õuna- ja sibulatükid. Kata kaanega ning küpseta võis keskmisel kuumusel umbes 10 minutit, kuni sibul on läbipaistev ja kuldne.
2. Võta kaas ära ning keera kuumust kõvemaks. Kuumuta veel viis minutit, sibul ja õun peavad saama kerge jume.
3. Lisa köömned ja mesi, seejärel piim ja puljong. Lase supil keema tõusta ning keeda 5 minutit. Maitsesta soola ja pipraga.
4. Serveeri kuumalt, viska peale riivjuustu ning rohelist sibulat.
Supil on üsna palju magusust - mesine on oma mõnusalt kleepuva kõlaga kirjeldamiseks täpselt õige sõna. Köömen seevastu näitab iseloomu ning muudab roa veidi rohkem maalähedaseks. Õunatükid on veel viimase piirini oma kuju hoidmas, hambad vajuvad neist pehmelt läbi. Sibulapealsed ja juust...no need on veel ainult kirsiks koogi peal. Piima lisamine muudab puljongit küll hägusemaks, kuid samas on maitse meeldivalt mahe. Just seepärast on piim minu arvates sibulasupis pea kohustuslik.
Ja muidugi, sobivaimad lisandid - käär leiba ning lootus, et päike jälle välja tuleb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar