Pirukas armastusest juustu vastu

Ja nüüd, kõik, kes armastavad juustu – tõstke käed!

Nagu olingi arvanud – kätemeri:) Viskasin enda käed ka kõrgele õhku, sest kuigi ma pidevalt juustu ei vitsuta, tekib mõnikord selle järele hirmus isu. Nagu näiteks täna. Teadsin küll, mida teha tahan – täiuslikku juustupirukat. Ent kus häda kõige suurem, seal...häda kõige suurem. Mul polnud aimugi, kuidas. Kui olin isegi mõned retseptid läbi lugenud, mõistsin, et poodi niikuinii ei jõua... See ei olnud aga meeleheitehetk, tegin külmkapi lahti ja mõtlesin lahenduse välja. ’Said siis täiusliku piruka?’ võite ju küsida ja vastan julgelt – üsnagi.

Vähemalt täiuslik hunnik juustu on selles küll.

Piruka maitse on üsna tugev ning seega tuleb valida juust, mis tõepoolest meeldib (Olen Atleedi-leeris, viimase aja üks hea leid on Juku juust, mis käe vahel ära ei lagune ja hästi maitseb). Soola kogust võib vähendada – ma olen siiski nohuse ninaga (ja laulupeoni on ainult 4 päeva!) ning tarvitan seda veidi ülemäära. Tõsi, ema mainis, et üsna soolane... Tilli võib asendada endale meeldiva ürdiga – parasjagu oli meil seda just maalt toodud ning tundus maitsega sobivat.


Juustupirukas tilliga

3 muna
250 g hapukoort
2 spl jahu
150 g + 100 g riivjuustu
1/4 tl soola
kuni ½ dl hakitud tilli (lõikamiseks kasutan kääre)

1. Klopi munad lahti ning sega hapukoorega, lisa jahu, sool, till ja 150 g riivjuustu.
2. Võta lahtikäiv vorm (kasutasin 24 cm läbimõõduga) ning võita selle põhi või kata küpsetuspaberiga.
3. Vala segu vormi ning puista peale ülejäänud juust.
4. Küpseta 200C juures umbes pool tundi.



Sõin viilu sooja pirukat värske rohelise salatiga (lehtsalat + jogurt + suhkur) ning see oli sobivaim lisand. Pirukas ise pole ju just kuigi kerge. Seest pehme, pealt meeldivalt krõbe, igati juustune ja tugeva tillimaitsega.
Pirukast saaks suurepärased suupisted, kui see väikseteks ruutudeks lõigata. Kujutan ette, et serveerida võiks tiku otsa pistetult koos paprikatükkidega.

Järgmine kord aga kui juustuisu peale tuleb, võiks sedasama pirukat proovida erineva lisandiga. Näiteks väikeste singitükkide ja tilli asemel basiilikuga. Või suitsuvorsti ja punega. Või kes mind teab – äkki hoopis porgandiga?