Kihiline leiva-saiavorm, mis rikub ainult natuke reegleid

Ülejääkidest, jah.
Ent suussulav.

Kuidagiviisi ootamatult (egotsentriliselt tahaks arvata, et sellel oli midagi tegemist mu sünnipäevaga) ilmus meile koju veidi suurem kogus saia-leiba. Polekski nagu hull, aga osa sellest ilmutas end külmkapis. Nii, sai-leib külmas on sitke, aga ka silmale halb vaadata. Lahendus? Kuidas oleks, kui õige sööks selle kõik ära?

Tavaliselt juhtuks sujuvalt, et saiast saab saiavorm ja leivast leivasupp, aga tänane vorm sai natuke eksperimentaalsem ja mässavam. Kusjuures luban seda kindlasti uuesti teha! Kohupiima võib muidugi asendada ka hapukoore, toorjuustu või jogurtiga, vahukoore asemel võib magustoitu ju lisada kohvikoort või piima - aga uskuge, vahukoor on julge ja õige ja kreemine ja suussulav otsus!


Kihiline leiva-saiavorm

150-200 g saia
150-200 g rukkileiba
1 dl õunapüreed/moosi (väikesed tükid sees on nii head!)
2 dl vahukoort
1 dl kohupiima
2 muna
3 spl suhkrut
1/4 tl - 1/2 tl kaneeli
vanilli

1. Tükelda sai ja leib kuubikuteks.
2. Määri rasvainega piklik keeksivorm ning lao saiakuubikud selle põhja.
3. Kata saiakuubikud õunapüreega ning puista sinna peale leivakuubikud.
4. Klopi munad lahti ning sega kohupiima ja vahukoorega ühtlaseks, lisa suhkur, kaneel ja vanill. Vala segu vormi (püüa seda teha nii, et kogu leib niiskeks saaks).
5. Soovi korral puista peale suhkrut ning siis küpseta 180C juures umbes pool tundi.
6. Serveeri soojalt külma piimaga (peale valatult või kõrval), jäätise või kisselliga.



Vormi alumine osa on nii mõnusalt pehme ning piisavalt magus. Kohupiim annab sellele väga meeldiva tekstuuri (nagu kõigele!). Pealmine osa on tumepruun ja krõbekrõbe. Kuigi ahjus tumenev leib võib ohtlikult kõrbevana näida, ei tasu tegelikult karta, sest sellel kulubki krõbedaks muutumiseks rohkem aega - tulemus on hea ja julge hundi kõht täis. Soovin, et oleks lisanud veidi enam kaneeli, sest 1/4 tl on meile, kes me saiavormi üldiselt hunniku kaneeliga sööme, natuke vähevõitu.

Kuna lubasin, et seda magustoitu kindlasti veel teen, siis järgmisel korral ronivad vormi ka marjad või puuviljad. Tunnen selle vajadust aiast korjatud värskete mustsõstarde või murelite järele. Või mõnel teisel päeval...banaanide ja mustikate järele.


Ahh, Eesti toit on hea.