Stiilipuhas virin

...mis paljastab end täpselt nii palju, kui etikett nõuab ja õigel hetkel viskab boolero maha, et päris sentimentaalseks minna.

Et siis...ma olen haige. Ah et ei puutu siia? EI PUUTU? (vabandust) Paneme puutuma.

Neljandat päeva jutti lihtsalt eksisteerin. Nohu on selline mõrvar, et ööund sain varahommikul kõva poolteist tundi - ülejäänud aeg möödus käegalöövalt õndsas vaikuses Põrgupõhjat lugedes, käsi iga veidi aja tagant teetassi või salvrätti haaramas. Oleks et päevane uni õnnestuks - ei ei!

Ning täna oligi alles jäänud vaid kaks võimalust. Kas oodata, et Hiro Nakamura (või kas või Marty ja Doc) tuleks tulevikust mingi imeravimiga või võtta ette alternatiivmeetod. Ehk siis - deem küll, hakkan sibulaid hakkima. Kogemus andis nõu. Ja, ma räägin, esimest korda elus nägin nii memmekaid sibulaid, mis isegi tõsise lihunikutöö tulemusena pisarat lahti ei võta. Rääkides täiuslikust ajastusest, eks.

Ah, mis seal ikka, viskasin potti ning veits fariinsuhrkut, võid ja palsamiäädikat otsa (umbes nagu siin) ning lasin podiseda, pärast panin justkui lohutuslõunaks taldrikule väikese kohupiima-juustuomleti ja porgandisalatiga. Ning siis - bäng! bäng! ainus maitse, mida tundsin, oli suhkur. Terves taldrikus. Ja ainult natukene.
Võtsin hommikust alles jäänud pool Digestive küpsist ning pistsin selle nahka nagu ploki kvaliteetset saepuru. Susi küll.

Kui mina maitseid tundma ei hakka, siis, kuulge, jääb vist ära - nälg majas!
Ei saa ikka aru sellest kontingendist, kelle jaoks söök on pelk kütus ja siis tangitakse endale suvalist mootorisuretajat sisse.
Ning mu päeva parimaks söögiks jäigi öösel suure näljaga ära söödud puding. Oeh.

Aga muidugi kama!

Ilusat jätkuvat sünnipäeva:)

Lisaks hommikusele Toompea käigule otsustasime siin ka hilise lõunasöögi suts ilusamini mööda saata. Valge lina. Suured praetaldrikud. Värske karask, vürtsikilu ja keedumuna, kartulipuder, pikkpoiss ning mesikooresed ahjuköögiviljad. Et 1/3 perekonnast söömaaja vältel Faluni MK etapile keskendunud on...seda me päris ei plaaninud. Aga kamatort, vähemasti, tõi tähelepanu lauale mõneks ajaks tagasi;)

Sai sellist piisavalt eestikat torti mõeldud. Biskviidiretsept on pärit Oma Maitsest, retseptist 'kamatort mustikate ja banaanidega', muu on ilulõikus.

Kamatort meekreemi ja marjadega
(biskviidi retsept pärit Oma Maitsest)

biskviit:
6 muna
1 1/2 dl suhkrut
1 dl nisujahu
1/2 dl kama
1 1/2 tl küpsetuspulbrit
50 g sulatatud võid, jahtunud

täidis:
1 kogus meekreemi (vaata alla)
4 dl vahukoort
400 g kohupiimapastat
2 dl suhkrut
vanilli
marju

1. Vahusta munad suhkruga kohevaks vahuks.
2. Sega omavahel jahud ning küpsetuspulber, vispleda munavahu hulka.
3. Lisa sulavõi, sega ühtlaseks.
4. Vala tainas lahtikäivasse koogivormi (minu oma on 27 cm), mille põhi on kaetud küpsetuspaberiga, servad määritud võiga ning küpseta 200C juures 15-20 minutit.
5. Lase mõni minut vormis jahutda, siis jahuta täielikult restil. Lõika 2 kihiks.
6. Vahusta mikseriga vahukoor koos suhkruga, lisa vahustades kohupiimapasta ning maitsesta vanilliga.
7. Määri koogi alumisele kihile kõigepealt meekreem, siis selle peale ettevaatlikult osa kohupiimakreemist (võid panna üsna julgelt palju). Tõsta peale teine kiht ja kata ülejäänud kohupiimakreemiga. Tõsta vähemalt paariks tunniks jahedasse seisma.
8. Enne serveerimist kata tort marjadega.

Kuigi biskviidil üksinda on kama maitse ilusti olemas, trügib magus meekreem selle tordis lõpuks natuke varju. Aga...ei virise. Kuna kohupiimakreemi on palju, jääb tort hästi mahlane. Piisavalt magus. Meekreemi on piisavalt, et mesist tooni hoida. Panime marjad täitsa külmunult peale ning see oli tegelikult väga mõnus - veidi krõmps, ei mingit läga, puhas maitse. Ning ei ole need marjad päras sulamist koogi pinda midagi nii ära määrinud. Tõeline pidupäevakook:) Tõesti, ma räägin, see on väga hea.


Meekreem

3 muna, lahti klopitud
100 g võid
150 g mett
vanilli

1. Sulata või paksupõhjalises potis tasasel kuumusel. Lisa mesi ning sega, kuni see on täiesti sulanud.
2. Lisa lahti klopitud munad ning vispelda segu keskmisel kuumusel, kuni see pakseneb. Ära keema lase.
3. Maitsesta vanilliga ja vala purkidesse või jäta jahtuma, et koogi või magustoidu jaoks kasutada.

Üsna intensiivse meemaitsega kreem. Kõige parem olekski koogi vahele või magustoidu sisse. Või jäätise peale. Või küpsise peale. Või, oh, kohupiima otsa. Päris magus, vanill teeb maitset harjumuspärasemaks ja ümmargusemaks - nagu meile meeldib.

Okei, ma lähen nüüd kleite vaatama:)

Idee - Coca Colast sorbetiks

Cocat ma ei joo. Ma ei tea, minu meelest kogu see suhkur peaaegu kõrvetab kurgus, kui juua.

Pealegi, muide, see on happelisem kui happevihmad;)

Ja kui sügisel toimunud karjäärikonverentsi käigus Baltimaade Coca Cola juhi loengut kuulasime (mis pidi olema ettevõtlusest, aga oli hoopis PROMO), ütles ta, et 'all our products is healthy' ('Kõik meie tooted on tervislik') ning et tema lubab neid isegi oma pisitütrele. Mul oli tüdrukust kole kahju. Halvim loeng mu elus. Ma ei valeta.

Kuigi, noh, üldsegi, mis see tervis siis nii väga ära on, eks?

Tegin millalgi Coca Colast 'sorbetti' (Pille, sinu jaoks 'sorbeed';)) See on pigem lihtsalt kui idee - äärmiselt lihtne ellu viia, kuid kindla peale huvitav lahendus mõne magustoidu juurde või hea viis üht võib-olla lemmikmaitset (kes teid teab...) natuke vähem, aga kindlasti nauditavalt tarbida. Võib seda üldse retseptiks nimetada?
Ja ma ei mängi siin silmakirjalikku - mulle meeldis.

Coca Cola 'sorbett'

Kui sul on jäätisemasin, võid vast valmistamiseks selle võtta. Muidu külmuta Coca Cola, seda iga 30-60 minuti tagant köögikombainis või blenderis või saumikseriga (sel juhul võta kohe sobiv nõu) ühtlaseks purustades, kuni konsistents on paras. Hoia külmas;)

Sellise sorbeti kujul ei tundu Coca nii magus ning see on ilmselt ka põhjuseks, miks see mulle täitsa meeldis. Mõnusale tsitruselisele maitsele on nii palju lihtsam keskenduda. Hea üksipäini, kuid veelgi parem koos marjade või pannil pehmeks karamellistatud puuviljadega.

Naudi;)

Metspähkliküpsised musta pipra ja roosiveega

Küpsiste suhtes kipun ma tihti skeptiline olema. Teen viltust nägu. Kujutan nende maitset enne ettevõtmist ette. Otsustan, et igasugust jama mina ei tee ning lähen võtan topsi jogurtit. Aga kogu selles toidublogiasjanduses sees olles võib osa nimesid kinnisilmi uskuda segi siis, kui nad propageerivad, noh, ütleme, lõhemaitselist kakaod. Või siiski - tõmbaks piiri sellise lause juurde nagu 'suts pipart ülistab metspähklite maitset nagu ei miski muu' ('a dash of pepper exalts the flavor of hazelnuts like no other')


Clotildel oli õigus. See oli juba mu teine plaaditäis! (kes jõulupaki sai, mäletab esimest ka;)) Ja tavaliselt küpsised teise plaaditäieni ei jõua! Paraku küpsesid need seekord natuke liiga kaua - ära kunagi võta telefoni vastu, kui küpsised kohe-kohe ahjust välja pead võtma!


Metspähkliküpsised musta pipra ja roosiveega
(Clotilde's muudatustega Laurence Salomon'i raamatust 'Fondre de plaisir')

100 g metspähkleid
200 g jahu
70 g kaerahelbeid
120 g suhkrut
1 tl soodat
korralik näpuotsatäis soola
1/4 tl (värskelt jahvatatud) musta pipart
130 g võid, väikeseks tükeldatud, otse külmkapist
2 spl roosivett (võib asendada tavalise veega)

1. Rösti pähkleid kuival pannil, kuni peaaegu kõik koored on lahti. Hõõru neid soojana puhta köögirätiku vahel, et koori eemaldada, jahuta natuke ning haki siis suuremateks tükkideks.
2. Sega kausis kõik kuivained jahust piprani, lisa pähklid.
3. Lisa külmakapist võetud või ning mudi see käte (või mikseri taignakonksudaga?) kuivainete hulka nii, et tekiks ühtalne jämedam puru.
4. Lisa roosivesi ning sõtku see taignasse, kuni saad taignast 2 palli moodustada.
5. Kata kauss (rätiku/kilega) ning tõsta tunniks jahedasse (sahver, külmkapp)
6. Tee taignast pallid, mis oleksid veidi suuremad kreeka pähklitest (koos koorega;)), suru need veidi lamedamaks ning aseta küpsetuspaberiga kaetud või võiga määritud ahjuplaadile. Jäta vahele paisumisek snatuke ruumi.
   
7. Küpseta eelsoojendatud ahjus 150C juures 25 minutit, kuni küpsised on küpsed ja kergelt jumekad. Lase 5 minutit plaadil jahtuda nin gtõsta siis täielikuks jahtumiseks restile.

Küpsised on mõnusalt muredad, parajalt magusad, omamoodi unikaalsed. Must pipar ei hakka magusale maitsele vastu, vaid hoopis täiendab seda meeldivalt ning tekitab kurgus isegi kerge mõnusa soojatunde. Imelik öelda, aga isegi maitse on kuidagi...soe või? Roosivee maitse on tuntav, kuid see pole tugev. Hästi meeldiv.

Lõpptulemuseks on pisem kausitäis metspähkliküpsiseid. Mitte pipraküpsiseid. Mitte roosiveeküpsiseid. Metspähkliküpsiseid - muredaid ja muhedaid, väikeste üllatustega, suurepäraseid külma piimaga.

Ning eriti suurepäraseid toredaks tüdrukuteõhtuks.

Leivavorm külmkapist kuhjatud marjadega

Kappi seisma jäänud leivast kästakse-lubatakse tavaliselt leivasuppi teha, aga seekord ütles tuju natuke teistmoodi. Teistmoodid on head. Kogemus räägib. Selles konkreetses teistmoodis on eriti suurepärane sügavkülmas olevaid suviseid marjahunnikuid kasutada, sest ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga me lihtsalt UNUSTAME NEED KOGU AEG ÄRA.


Inspiratsiooni leivaseguks sain kesteabkust leitud kaheksakümnendatest pärit pisikesest brošüür-raamatust 'toite tahkunud leivast'. Naljakas raamat ning olin kindel, et ka kasutu.
Et siis...ohhoo.

Leivavorm marjadega

200 g rukkileivaviilakaid (kuivama jäänud/värskest pakist/ise tead)
2 dl õunamahla
4 munakollast
4 spl suhkrut
1 tl kaneeli
100 g maitsestamata toorjuustu
4 dl (külmutatud) marju (kasutasin mureleid ja mustikaid)
1 spl suhrkut

1. Lase leival õunamahlas pehmeks liguneda, see võtab umbes tund. Vahepeal võiks segada.
2. Vahusta munakollased koos 4 spl suhkru ja kaneeliga. Lisa toorjuust ning vahusta, kuni segu on ühtlane.
3. Pressi leib lusikaseljaga ühtlaseks, vaata et suuri tükke ei jääks ning sega see toorjuustuseguga kokku.
4. Määri võiga (24 cm läbimõõduga) pirukavorm (või vanaema juurest varastatud pirukapann), Laota selle põhjale marjad, puista neile peale 1 spl suhrkut ja vala üle leivaseguga.
   
5. Küpseta 200C juures 20 minutit. Söö soojalt koos jäätise või vaniljekastme või piimaga.

Marjad muutuvad põhjas mahedaks tükiliseks moosiks, väga suvemälestuseliseks. Leivakiht jääb mahlaseks - toorjuust ja munakollased kasutavad lihtsalt kogu oma šarmi ära.
Kuna võtta oli põhiliselt peenleiba, sai nii vormi maitse (ja värv!) natuke kergem, mitte nii tugev, seega järgmisel korral tahaks raudselt tumedat ning seemnetega. Ohjaa.
Mingitmoodi leivavormi olen paar korda varem ka teha üritanud, end selle pärast hiljem sõimates, aga seekord õnnestus maitse tõesti täiesti võluväel.


Soojana on suurepärane, külmana on hea. Aga klaas piima kõrvale küllap kompenseerib siis kõik puudused:)

Kreemjas brokolisupp pestoõli ja kõrvitsaseemnetega

Ma ei jõudnud laupäeval seda suppi süües isegi mitte kordagi mõelda, et mu ees on kausitäis tervist. Olin nautimisega liiga hõivatud.
Ning arvestades sellega, kui tervislik kausitäis brokolisupii reaalselt on - see juba tähendab midagi;)


Kreemjas brokolisupp pestoõli ja kõrvitsaseemnetega
(4 portsu)

500 g brokolit
2 keskmist kartulit
kanapuljonigt
100 g toorjuustu
soola, valget pipart, suhkrut

serveerimiseks:
basiilikupestot
oliiviõli
kõrvitsaseemneid

1. Lõika ära brokoli õisikud, tükelda varred ning kooritud kartulid. Pane kartulid, brokolivarred ning pooled õisikutest potti ning vala peale nii palju kanapuljongit, et see köögivilju vaevalt katab. Kaas peale ja keeda 20 minutit.
2. Püreesta kogu potitäis, lisa ka toorjuust. Maitsesta soola, valge pipra ja sutsu suhkruga.
3. Vala supp tagasi potti, lisa ülejäänud õisikud ning kuumuta veel 5 minutit.
4. Sega pesto hulka veidi õli. Kui supp kaussi tõstetud, nirista peale veidi pestoõli ja puista natuke kõrvitsaseemneid.

Meeldivalt kreemjas toorjuustune supp. Kui õisikud on lõigatud väikesed, jagub neid piisavalt pea igasse lusikatäiesse. Päris pehmeks keeda need ei jõua ning annavad koos kõrvitsaseemnetega muidu nii kreemjale supile mõnusa krõmpsu. Kartulid teevad supi mehisemaks ning pesto üllatab mahedamaitselises supis oma tugevusega, luues väga hea kombinatsiooni.

Soovitan siin lahjemat puljongit kasutada (nt vähem kuubikut), et brokoli õrna matset mitte ära summutada. Tervislik osa tahab ka oma tähelepanu:)

Domino küpsistest šokolaaditrühvlid Valentinipäevaks

Eelmisel olid selleks aastal mõrvarlikult suhkrust pungil roosad vahukommid, sel aastal võtan endaga valentinipäeval kooli ilmselt portsu Domino küpsistest šokolaaditrüvleid. Tühjade kätega südametunnistus minna ei luba:)

Fazeri Domino küpsised on ju paljude jaoks täiuslikud küpsised (mitte minu...ee...ei armasta šokolaadi nii väga...aga ma võin teeselda, kuigi nende maitse on üsna taevalik...). Ning šokolaaditrühvlid, mis maitsevad nagu Domino küpsised - mul on neljapäeval ilmselt rohkem sõpru, kui arvatagi oleks osanud:D

Domino küpsistest šokolaaditrühvlid
(inspiratisooniks Bakerella Oreo trühvlid; väljatulek umbes 50)

350 g Domino küpsiseid (2 väikest karpi)
175 g toorjuustu
umbes 200 g tumedat šokolaadi

1. Purusta küpsised köögikombainis peeneks puruks.
2. Lisa toorjuust ning lase köögikombainil töötada nii kaua, et segu oleks väga kreemjas.
3. Tõsta segu külmkappi tahenema.
4. Vormi segust kuulid (või mingid teised kujundid) ning aseta need mõneks ajaks külmikusse tagasi.
5. Sulata šokolaadi vesivanni kohal ning kasta iga trühvel šokolaadisse, siis tõsta tahenema nt fooliumiga kaetud kandikule või lõikelauale. Tõsta külma tahenema.

Ilma naljata, neis küpsistes tuleb tuttav Domino maitse üsna kohe esile. Need on šokolaadised, väga kreemjad. Väga kreemjad. Parajalt magusad ning suus sulades siidised. Väga kreemjad. Šokolaadiglasuur jääb suts pehmem kui tavaliselt ning hoiab murenemata igal ampsul trühvlist truult kinni. Järgmisel korral lisan sisse ka pisikesi küpsisetükke, saavad veel paremad.

...ning üks superluks asi on veel. KÕIGE SUPERLUKSIM üldse, kui minult küsida. Tavaliselt on trühvlite vorpimine häirivalt määriv, sõrmede vahel soojenenud šokolaadiläga teeb käed kleepuvaks ja kogu protsess võtab kauem aega. Vihkan seda (tähendab - ma ei vihka sõrmede puhtakslakkumist, see on meeldiv, aga kõike muud kaasnevat - vihkan!)

See trühvlisegu EI OLE HÄIRIVALT KLEEPUV.
Ma ahmisin ise ka õhku.

Pruunistatud võiga maitsestatud või

Nii erilise maitsega, aga häbiväärselt lihtne.
Eee...lubage, ma lähen võtan viilu leiba...

Või, noh, olgem tõsised. Ma olen ikka või-inimene olnud. On ju olemas põhjus, miks sõnas 'võileib' on sõna 'või', eks.
Väiksena võtsin kääru peenleiba ja määrisin sellele ilmatuma kihi võid, sukeldusin diivanile telekat vaatama ning sõin leiba imeväikeste suutäite haaval. Toorjuustu šarmist olen end piisavalt pimestada lasknud, jah, aga aeg-ajalt tuleb ikka jube leiba-võiga-kohe! tahtmine peale või tahab värskelt poest toodud sepik, et seda võikihi ja meresoolahelvestega söödaks.

Eelmises märtsis tuli Ideas in Food välja ideega teha pruunistatud või maitsega võid. Selle komponendiga on avastamisruumi veel piisavalt, kuid väikesest aardejahist ma ära ei ütle. Piisav aare on see idee küll:)


Pruunistatud võiga maitsestatud või
(Ideas in food)

Hea kvaliteediga võid
Meresoola

1. Jaga või kaheks osaks.
2. Sulata üks osa pannil ning pruunista seda, kuni üsna tumepruun. Jahuta (näiteks jääga täidetud kausi kohal segades, kui oled eriti lahe).
3. Tükelda ülejäänud või ning lisa, vispeldades.
4. Lisa maitse järgi soola.
   

Võil on selline omane sügav ja natuke tummine pruunistatud või maitse. Täitsa täiuslik, et külalistele hea saia-leiva peale pakkuda või tööpäevaõhtul kerge vaevaga gurmaani mängida. Tõsi, ma olen alles ainult leiva ja sepiku peal proovinud, aga suudan täpselt ette kujutada, kui hea see veel pistaatsiapähklivõiga brokoli peal olla võiks...