Halvaa, mis ei tunnegi piire

Minu jaoks on halvaa (ehk halva, halvah, halava) definitsiooniks alati olnud arahhisehalvaa. Teate ju küll neid läikivaid Ali Babaga pakendeid. Kuigi, tõsi, poodides on ka kvaliteetset seesamihalvaad (pakk-väike, hind-kõrge, sees aga seesamiseemned - müstika). Väikestes nurgapealsetes poodides võib muidugi kohata ka kilekotti topitud päevalillehalvaa kamakaid, mis võivad küll huvitavad välja näha, kuid minu arvates sellega nende omadused piirduvadki.
Ent arahhisehalvaa. Väiksena püüdsin alati suuremaid tükke nillida, kui ema pakki perele lahti lõikas. Nüüd haaran noa täiesti omavoliliselt ning pudistan halvaad nii magustoidu sisse kui koogi peale. Suurepäraselt sobib see muide kokku õuntega. Ja marjadega. Ja kohupiimaga. Ja jogurtiga muidugi ka.


Halvaa on üsna laialtlevinud magustoit. Tavalisimad on koostises tahini (seesamipasta) või semolina jahu. Umbes aasta tagasi avastasin India-pärase porgandihalvaa retsepti (kellel süda selle peale kas või üllatusest ei hüppaks?) ning nägin, kui palju võimalusi selle teada-tuntud nime taga tegelikult peidus on: köögiviljad, seemned, pähklid. Miks mitte proovida näiteks peedihalvaad?
Igal juhul on halvaa alati väga magus ning seda serveeritakse külmalt. Mesi on üks tavalisemaid lisandeid, kuid soovi järgi võib sisse visata toiduaineid alates vürtsidest, rosinates, siirupitest, jätkates pähklitükkide ja vanilliga ning lõpetades just seal, kus lõpeb fantaasia. Püüdsin kokku panna hea baasretsepti arahhisehalvaale ning kuigi ei saavutanud päris soovitud tulemust, sain väga meeldiva magustoidu. Ilmselt võiks siin minna ka lihtsama vastupanu teed ning katsetada poest ostetud maapähklivõiga.


Arahhisehalvaa vanilliga

140 g maapähkleid
2 spl suhkrut
1 spl mett
vanilli

1. Rösti pähklid kuival pannil kuldpruuniks.
2. Jahvata pähklid koos suhkruga peeneks ning jahutaoliseks (Kasutasin selleks vana kohviveskit, kuna kodune köögikombain nii head tööd ei tee).


3. Lisa mesi ja vanill. Nüüd segu köögikombaini ja mürista sellega nii kaua, kuni konsistents on päris ühtlane ning halvaad on võimalik vormida või ta on juba ise tihkeks palliks vormunud (vajadusel kraabi segu vahepeal nõu seintelt alla ning tööta edasi).
4. Vormi halvaa nii, kuidas endale meeldib ja paki see toidukilesse/küpsetuspaberisse. Jäta külmkappi mitmeks tunniks seisma, enne kui serveerid.



Tulemus pole selle retsepti järgi küll nõnda kuiv ja pudisev kui poeamaiustus, kuid võib sellega maitse poolest võistelda. Tükki saab kenasti viiludeks lõigata ning nõnda on seda ilmselt ka parim serveerida - puhtalt, kõrvale teadmine, et halvaa on ikka kodus tehtud. Konsistents on kusagil pudiseva ja pehme vahel, tüki küljest viile lõigates säilitab see ikka oma kuju, mitte ei lähe surve all lapikuks (siis võiks juba nimetuses halvaa kahtlema hakata). Maitse on samuti veidi rohkem maapähklivõi moodi, kuid ilmselt on siin süüdi ka tõsiasi, et lisasin suhkrut-mett tavapärasest natuke vähem. Korra kaalub magustoit ka suulakke kinnijäämist, kuid otsustab siis ümber (hea uudis arahhibutürofoobia põdejatele, kes kardavad pähklivõi suulakke kinnijäämist:)). Oh ja sõrmed! Sõrmedele jääb täpselt selline tunne, nagu oleks halvaad söönud. Seega on õige asi küll!

Mis edasi saab? Ehk tuleks katsetada siirupiga, mis omakorda massi tugevamaks muudab või lisada rohkem suhkrut. Idee on ühtlaseks saanud mass kuumutada, et seega vedelikukogus väheneks ning suhkur karamelliseeruks. Muidugi ei teeks paha järgmine kord näiteks india pähkel ette võtta. Eks ükskord tuleb porgandihalvaa ka ära proovida, ent see on juba teine retsept, teine jutt ja teine päev.

Postitus rändab ka Monthly Mingle #9 üritusse, teemaks Arabian Nights.