Pühapäev, 15. november 2009

Kärts ja mürts! Ja suppi ka.

Tere!
Woooooop yayayay, ma olen tagasi ja lahedam kui varem!

Noh, võib-olla.
Aga igatahes olen end viimaste kuude jooksul kogunud ja Eesti ellu sisse elanud. See on lausmüstiline, kui suure põntsu mu Tšiili-seiklus kokkamisharjumusele pani. Esimestel kuudel ideed voolasid, aga peres, kus elasin, ei tahtnud ema mind eriti kaheruutmeetrise köögi lähedale lasta ning pealegi oleks silmakirjalik olnud aina kohalikke delikatesse koju tassida, kui seal saia peale singi ostmisekski alati raha ei jätkunud. Elasin aasta jooksul mitmes kodus ning väga erinevates majanduslikes olukordades, aga harjumus mitte süüa teha jäi sisse. Halb, noh, muidugi.

Ent ühiskonnas, kus pea alati teeb süüa ema või majapidajanna (sest pere sööb koos!)? Kus olukord kõikus hommikusöögi puudumisest selleni, et teenija juustusaiad ja tee voodisse tõi? Ah, rohkem kui mõistlik.
Sõin ja muutsin harjumusi kuhjaga, ajasin kahe suupoolega sisse avokaadot, supileeme seest väljaurgitsetud maisi, maailma parimat kuningkrabi, saia, saia, saia, veel saia, odavat rämpsumaitsega šokolaadi ning veel natuke saia, peale liitrites cocat ja pulbrijooki, rasva, õli, õlis küpsetatud rasva, kõike milles liialt värvaineid/viinereid/muid mõrvareid. Kuid õppisin ka palju uut.

Minu kaerahelbepätse, hakklihakastet, kirjut koera ja saiavormi ei unusta Ladina-Ameerika igatahes aga kunagi.

Tühjade kätega ma siia ei tule, kaasas on üks täna sündinud porgandisupp, mis oli nii soojendav ja meeldivalt piprane, et sulatas pea õueski lume ära.
(ai, oma halva-nalja-vaba teksti pean vist harjutama veel)


Vabal valikul võib siin ära jätta pähklid või tüümiani või fetajuustu või ise teate, mis talveõhtul külmkapis on.

Porgandisupp tüümiani, fetajuustu-lisandi ja metspähklitega
(neli portsu)

1 sibul
400 g kooritud porgandeid
8 dl kanapuljongit
soola, musta pipart
(paar spl vahukoort/hapukoort/toorjuustu)
3-4 tl mett
tüümiani

50 g fetajuustu
50 g maitsestamata jogurtit (miks ka mitte koort selle asemel, peaasi, et vedelamaks teeb)
sidrunimahla

metspähkleid
  1. Tükelda sibul ja hauta paksupõhjalises potis või ja õli segus klaasjaks, umbes kümme minutit.
  2. Lisa tükeldatud porgand ja puljong, keeda kuni porgand on pehme (20-30 minutit).
  3. Vahepeal sega fetajuust koos jogurti või koorega kreemjaks ning lisa maitse järgi sidrunimahla (soola on fetas juba piisavalt). Uhmerda või tükelda pähklid noaga.
  4. Püreesta pehmeks keenud potitäis ja vala tagasi potti.
  5. Maitsesta supp soola, musta pipra (julgelt!), mee ja tüümianiga. Lisa veidi koort/hapukoort/toorjuustu, kui tahad et see kreemjam oleks.
  6. Serveeri supp soojalt koos fetalisandi ja metspähklitega
Kontrastid selles supis on marud. Supp ise on mesine, soe, magusjas, veidi pipraselt õhetav, nii et soolane, sidrunihapu ja külm fetajuustulisand tundub just kui teiselt planeedilt. Aga ilmselt on see suhe nagu Pretty Womanis, kus Richard Gere ja Julia Roberts kokku jäid olenemata sellest, et üks oli rahulik ärimees ja teine rahutu prostituut.
Pealegi, tüümian ja metspähklid annavad mõlemad juurde heas mõttes puiset maitset, kogu krempli rüselemist natuke tagasi tõmmates.

Täiuslik pealekas suusatamisele!

Laupäev, 24. jaanuar 2009

Valge šokolaadi-kohvitrühvlid kuivatatud maasikatega

Oh, mis rõõm, lõppude lõpuks jõudsin kombinatsioonini väärt maitse pluss väärt internetiühendus. Ehk te ei usu mind, aga see on maagiline tunne, justkui hetkeks oleks seesama inimene, kes kuus kuud tagasi:)

Mu kokkamisvõimalused on ka sutt lihtsamaks muutunud, hurraa, ning ehk kuuleb must nüüd natuke tihedamalt, pöidlad pihku!

Kotitäis trühvleid läks külakostiks perele, kelle juures kaks nädalat tütreks olin (mu sibulapiruka retsept jääb neile vist maitsvaks perereliikviaks)


Valge šokolaadi-kohvitrühvlid kuivatatud maasikatega
(30)

200g + 160g valget šokolaadi
½ dl vahukoort1
½ tl lahustuvat kohvipulbrit (või espressopulbrit, või eksperimenteeri kohviekstraktiga)
1 spl kuuma vett
umbes 20 g kuivatatud maasikaid(röstitud) kookoshelbeid

1. Tükelda valge šokolaad väikesteks tükkideks.
2. Kuumuta vahukoor keemiseni ning vala šokolaadi otsa, sega hästi kuni šokolaad on sulanud.
3. Sega kohvipulber kuuma veega ning lisa segu vähehaaval šokolaadile, maitstes et saada just meeldivat maitsekangust (kui kõik lisada, on kohvi maitse päris tugev, aga jätkuvalt hea;))
4. Tükelda kuivatatud maasikad pisikesteks tükkideks ning lisa šokolaadisegule. Tõsta segu umbes pooleks tunniks külmkappi.
5. Sel ajal kui šokolaad külmas passib, rösti ära kookoshelbed, kuival pannil ja madalal kuumusel (kasutasin gaasipliidi miinimumkuumust – täiuslik). Jäta jahtuma.
6. Vormi šokolaadisegust pallikesed ning tõsta tagasi külma tahkuma.
7. Sulata ülejäänud šokolaad veevannil või mikrolaineahjus ning pane röstitud kookoshelbed väikesesse kaussi (kui šokolaadi mikrolaineahjus sulatad, pead seda poole trühvlitegemisprotsessi ajal uuesti tegema, sest šokolaad kipub tahkemaks muutuma)
8. Pista trühvlid esmalt šokolaadisse, seejärel veereta kookoshelvestes ning jäta fooliumile või küpsetuspaberile tahkuma (mina veeretan trühvlit šokolaadis teelusikaga, kukutan siis kookoshelveste otsa ning keerutan katmiseks kahvliga, ent nii, et klompide vältimiseks šokolaad kahvlit ega kausikest ei määriks).
9. Tõsta trühvlid tahkumiseks külmkappi ning hoia hiljem külmkapis või toatemperatuuril.



Mõrusus kohvist (ning suts ka suhkruta röstitud kookoshelvestest) tasakaalustab ülemäära magusat valget šokolaadi imehästi, piisavalt et lisada magusaid kuivatatud maasikaid. Need annavad suvise lõbusa nüansi, kohv teeb trühvlitest ju alati nagu täiskasvanu-versiooni.
Oleks maru sedasama šokolaadisegu tervete kuivatatud maasikate ümber mässida ning nõnda suuri trühvleid teha, nii tuleks maasikamaitse palju rohkem esile ka, sest praegu trühvlid just „maasikas!“ ei karju, pigem „kohv! Mm! Mõrumagusmagus! Veel üks!“

Kolmapäev, 19. november 2008

Luban shokeeringut ja kuhjaga vabandusi!

Oh, tere, kallid!

Pole teid ammu n2inud (nii kuid, aga h2bi p2rast olen nende lugemise l6petanud). See ei t2henda sugugi, et oleksin s6rmede toidusse pistmise vastu huvi kaotanud, oh ei!

Muretsemiseks pole p6hjust, varem v6i hiljem j6uan endaks tagasi, praegu lihtsalt elan hoopis pea-alaspidi elamusi, sest olen alates juulikuust vahetus6pilasena Tshiilis Punta Arenases, yhes maailma l6unapoolsemaist linnadest. Juulikuust juulikuuni. (Talvest talveni v6i suvest suveni, oleneb kust poolt vaadata...)

Pistan kartulit, k6rvitsat, maisi, kikerherneid ja hunnikutes igas kujus ja suuruses saia. L6unas66k on koolist tulles alati laual, 6htuti n2rime saia, pealegi on meil siin kodus reegel, et kui keegi midagi valmistab, peavad k6ik seda s66ma (ja kes ei s66 - noh, n2lg on ju alati v6imalus). Ma arvan, et on selge, miks mu loovsilm viimastel kuudel magama on j22nud. Ning kes minu puhul blogis ikka hakklihakastmest v6i kaerahelbekypsistest kuulda tahab, v6iks ikka millegi revolutsioonilisemaga lagedale tulla...ei ole seda Interneti-aega ka jalaga segada, Eestiga v6rreldes j6uab Internet niigi kohale l2bil6igatud kandadega, valust 2gades ja roomates.

Loodan, et j6uan siia varsti tagasi. Ma lihtsalt ei oska ega saa praegu midagi lubada:)
Nautige minu eest kilode kaupa leiba ja kohupiima!
(Tegelikult on mul kohupiimaretsept juba v2lja prinditud, mul lihtsalt ei ole hetkel piisavalt sirget selga, et sellest kahtlasest plaanist perele teada anda. Yks mis kindel - k6ik s66vad!)

Besos y abrazos! Cuidense!

Reede, 4. juuli 2008

Röstitud banaani jäätis mooniseemnetega

Ehk läksid sina ka sel ühel päeval külmast hoopis plahvatavpunaseid tomateid otsima, leides nende asemel vaid mustakstõmbunud banaanikobara. Ei mingeid tomateid. Melanhoolne hetk. Ja banaanid nägid välja nagu nad oleksid juba ära surnud ning maha maetud. Tõesti melanhoolne hetk.

Banaanid on ent ses mõttes toredad kaabakad, et hirmutavad küll, eks, aga pärast on seestpoolt ikka nii nummid, et vähe pole.

Paneb mõtlema, et võib-olla ma tegelikult ei tahtnudki neid tomateid nii väga.


See on mu esimene katse valmistada jäätist valitseva jäätisejumaluse David Lebovitz'i retsepti järgi. Juramata jätta ma siiski ei suutnud, susi küll.


Röstitud banaani jäätis mooniseemnetega
(mugandatud David Lebovitzi raamatust The Perfect Scoop, butter sugar flour vahendusel)

3 küpset banaani
75 g pruuni suhkrut
3 dl piima
1 dl kohupiima (toorjuust võiks siin ka mõnus olla)
2 spl suhkrut
2 tl laimimahla
vanilli (1/2 tl ekstrakti)
1/4 tl soola
vahemalt 1 spl mooniseemneid
  1. Eelsoojenda ahi 200C.
  2. Viiluta banaanid ning lao väiksemasse ahjuvormi, sega hulka pruun suhkur. Küpseta umbes 40 minutit, kuni banaanid on karamelliseerunud ja küpsed. Keera neid korra küpsemisaja jooksul.
  3. Köögikombainis, belnderis või saumikseirga püreesta banaanid koos ahjuvormist pärit siirupi, piima, kohupiima, suhkru, laimimahla, vanilli ja soolaga. Lisa mooniseemned.
  4. Lase segul külmkapitemperatuurini jahtuda.
  5. Pista jäätisemasinasse või sügavkülma sobivasse plastiknõusse, kus jäätisesegu tunni-paari tagant segamini vispeldada saaks (aeg vastavalt sügavkülma temperatuurile).
Sõna banaanijäätis ei ole mul kunagi neelusid tööle pannud, sest pähe kargab kohe poest ostetud banaanijäätiste ilmselge essentsimaitse, mis end igas banaaniMAITSELISES maiuses ikka ja jälle kordab.
Oled ehk näinud neid kollaseid banaanikujulisi kummikomme. Igatahes, ma kipun arvama, et neil on selline kuju vaid sellepärast, et keegi ei saaks muidu aru, et need on banaaniMAITSELISED.

Röstimine muudab banaanide maitseomadusi aga intensiivsemaks, nii et tulemuseks pole mitte lihtsalt banaanimaitseline jäätis, vaid tõesti banaanijäätis. Mis - halloooo - on ju täiesti neelusid tekitav magustoit. Mooniseemned? Need lihtsalt tundusid olevat veel ainus asi, mis jäätise seest puudu oli.

Kolmapäev, 25. juuni 2008

Roosilised rabarberitrühvlid

Olen elevil. Kookospähkliste ploomitrühvlitega hakkas tee lunastuseni (loe: kogu tõde parimate marja- ja puuviljatrühvlite tegemisest) juba paistma. Mõelge, võimalusi on miljon.

Siis tulid rabarberid.

Ja siis sain aru, kui väga ma ennast seda kontseptsiooni ikkagi armastan.


Roosilised rabarberitrühvlid

300 g rabarberivarsi (2 suuremat või 3 väiksemat)
2 dl suhkrut
2-3 spl roosivett
valget šokolaadi
(mandlilaaste või hakitud mandleid)
  1. Koori rabarbervarred (noored varred võib ka koorimata jätta) ning lõika parajateks ampsusuurusteks lõikudeks. Pane need paksupõhjalisse potti ning lisa sinna otsa suhkur ja roosivesi.
  2. Kata kaanega ning kuumuta, kuni suhkur ja mahl on moodustanud siirupi. Keeda madalal tulel, kuni rabarber on õrn, aga mitte veel katki (ehk umbes 10 minutit?). Vahel sega väga ettevaatlikult või keera tükke pea alaspidi.
  3. Lase rabarberil siirupis jahtuda, eelistatult üleöö.
  4. Patsuta rabarber köögipaberil natuke kuivemaks, siirup jäta hilisemaks kasutamiseks kindlasti alles. Sulata šokolaad vesivannil ning surka iga tükk šokolaadi (soovi korral pärast seda ka mandlitükkidesse/laastudesse), siis tõsta fooliumile tahkuma. Hoia külmas, aga mõnda aega enne pakkumist võta toatemperatuurile.
Rabarberid on nii mõnusalt õrnad, roosikarva põskede ja valgete kuubedega. Roosimaitse on mõõdukas ning valge šokolaadi imalmagusus täiesti hädavajalik, sest kuigi täidis on magus, annavad rabarberid siiski juurde kõvasti haput. Suhkrut ja roosivett võib muidugi ka lisada, kui isu on intensiivsema maitse järele.

Eelmisel korral lisasin katmisel mandlitükke ning elamus oli selle võrra suurem, kui palju need pehme trühvli kõrval suus katki krõbisesid. Seega järgmisel korral kindlasti jälle. Järelejäänud siirupist saab vett lisades ent jube mõnusa joogi.

Järgmine mõte on mustas tees pehmeks keedetud pirnitükid mõrušokolaadis metspähklitega. Ja sealt edasi...