Kolmapäev, 25. juuni 2008

Roosilised rabarberitrühvlid

Olen elevil. Kookospähkliste ploomitrühvlitega hakkas tee lunastuseni (loe: kogu tõde parimate marja- ja puuviljatrühvlite tegemisest) juba paistma. Mõelge, võimalusi on miljon.

Siis tulid rabarberid.

Ja siis sain aru, kui väga ma ennast seda kontseptsiooni ikkagi armastan.


Roosilised rabarberitrühvlid

300 g rabarberivarsi (2 suuremat või 3 väiksemat)
2 dl suhkrut
2-3 spl roosivett
valget šokolaadi
(mandlilaaste või hakitud mandleid)
  1. Koori rabarbervarred (noored varred võib ka koorimata jätta) ning lõika parajateks ampsusuurusteks lõikudeks. Pane need paksupõhjalisse potti ning lisa sinna otsa suhkur ja roosivesi.
  2. Kata kaanega ning kuumuta, kuni suhkur ja mahl on moodustanud siirupi. Keeda madalal tulel, kuni rabarber on õrn, aga mitte veel katki (ehk umbes 10 minutit?). Vahel sega väga ettevaatlikult või keera tükke pea alaspidi.
  3. Lase rabarberil siirupis jahtuda, eelistatult üleöö.
  4. Patsuta rabarber köögipaberil natuke kuivemaks, siirup jäta hilisemaks kasutamiseks kindlasti alles. Sulata šokolaad vesivannil ning surka iga tükk šokolaadi (soovi korral pärast seda ka mandlitükkidesse/laastudesse), siis tõsta fooliumile tahkuma. Hoia külmas, aga mõnda aega enne pakkumist võta toatemperatuurile.
Rabarberid on nii mõnusalt õrnad, roosikarva põskede ja valgete kuubedega. Roosimaitse on mõõdukas ning valge šokolaadi imalmagusus täiesti hädavajalik, sest kuigi täidis on magus, annavad rabarberid siiski juurde kõvasti haput. Suhkrut ja roosivett võib muidugi ka lisada, kui isu on intensiivsema maitse järele.

Eelmisel korral lisasin katmisel mandlitükke ning elamus oli selle võrra suurem, kui palju need pehme trühvli kõrval suus katki krõbisesid. Seega järgmisel korral kindlasti jälle. Järelejäänud siirupist saab vett lisades ent jube mõnusa joogi.

Järgmine mõte on mustas tees pehmeks keedetud pirnitükid mõrušokolaadis metspähklitega. Ja sealt edasi...

Neljapäev, 19. juuni 2008

Vanaemale kiiks külge

Ma vist ei pea tundide kaupa veenma ning selle käigus veidi nõelu küünte alla toppima, et selgeks teha, kui head on majoneesiküpsised. Eestlased on ju nendega üldiselt tuttavad. Ma arvan. Või kelles sõna 'majonees' hirmu tekitab, siis selle koostisainete peale mõeldes tulevadki ju pähe veid need, mida ka magusates küpsetistes kasutatake. Sest muud seal polegi. Kõik klapib. Nagu Norras.

Mu vanaema Vilma on majoneesiküpsiste maestro ning ükskõik kui palju ma ka üritaks, ei õnnestuks need mul kunagi nii õigesti. Ehk seepärast mõtlesingi teha oma mutandi. Või noh, variandi (suurepärane idee, ta oleks mu üle uhke, kui teaks). Esimesel korral vanaema retsepti järgi küpsetades kasutasin kogemata originaalkoguseid ning tulemuseks oli küpsiste alla mattuv köök. Ah, teate, vanaemad ja nende retseptid.


Tegin kogused väiksemaks, et küpsistesse uppumist kartma ei peaks (mis muidugi iseenesest pole alati väga paha, eks)

Majoneesiküpsised valge šokolaadiga

100 g majoneesi
100 g võid, toatemperatuuril
4 dl jahu
2 dl suhkrut
1 muna

valget šokolaadi
  1. Klopi pehmet võid suhkruga, kuni muutub kohevaks.
  2. Vispelda sisse majonees ning seejärel muna. Lõpuks lisa jahu.
  3. Tõsta taigen pooleks tunniks külma.
  4. Tee taingast käte vahel väikesed pallid, tõsta need võiga määritud plaadile ning vajuta kahvliga lamedaks.
  5. Küpseta 190C juures, kuni servadest kergelt kullased. Lase jahtuda.
  6. Sulata šokolaad vesivannil ning kaunista sellega küpsised. Võid peale määrida või teha meelepäraseid kaunistusi. Lase tahkuda.
Tunnistan, tunnistan - taigen ise maitseb päris kummaliselt. Nagu majoneesitaigen, eksole. Aga sest pole midagi, küpsised tulevad lõpuks lapselikult magusad. Teistmoodi ei saagi öelda - need on nii keeruliselt omanäolised. Ent see-eest lõputult maitsvad, valge šokolaad annab neile juurde uue magusa dimensiooni ning muudab lõpptulemuse lausa plikatirtsulikuks. Seletamatu.

Teisipäev, 17. juuni 2008

Suutäied raamatu kõrvale

Vahel meeldib mulle lugemise ajal süüa. Või pigem söömise ajal lugeda. Või, ah, ma ei tea. Argihommikud lähevad tihti kombinatsioonis hommikusöök-ajaleht, sest rahulikuks toidunautimiseks ja lugemiseks mõlemaks aega ei jätkuks ning need kaks asja teevad ju hommiku heaks (lisada lusikatäis ärkamisjärgset trenni ja olengi taevas).

Olin siin ühel päeval hoopis sügavalt raamatus, kui miski sees lõunat! lõunat! karjus. Ja nakitsesin valmis parajad raamatu kõrvale sobivad suutäied - sõrmeotste jaoks rasvavabad, kõhule toitvad.

Ning nüüd need suutäied tahavad end juba kusagil peol eksponeerida. Edevad, raisk.

Apteegitilliampsud pasteediga

Apteegitillimugul
Maksapasteeti
Kaunistamiseks apteegitillilehti, tilli või murulauku
  1. Lõika mugul pooleks ning lõika selle kihid parajateks apsusuurusteks 'paatideks'.
  2. Lisa tükkide otsa pasteeti. Ilusamaks tulemuseks kasuta tordipritsi, aga lusikaga kena kuhja tegemine õnnestub ka.
  3. Kaunista apteegitillilehtede, tilli või murulauguga.
Maitsed sobivad täiesti uskumatult hästi kokku. Suutäis pasteeti vajab enda kõrvale just midagi värsket (sellest tavapärane kombo kurgiga) ja kergelt magusjat (sellest minu taldrikus tavapärane kombo õuna või õhukese kihi õunamoosiga). Haarasin esmajoones just jämedamate tükkide järele - rohkem värsket raskepärase pasteedi tasakaalustamiseks.

Pasteedi otsas kasutasin tilli - oligi kuidagi laiem maitsemuster, samas kui apteegitillilehed oleks lihtsalt veel oma aniisist maitset rõhutanud.

Neljapäev, 12. juuni 2008

Soojad kohupiimasaiad suitsuvorsti ja fetajuustuga

Kohupiimasaiu küpsetame pigem külmal ajal, kui kuivanud saia millegipärast juba terve köök täis on. Need on magusad, meeliülendavalt head magustoiduks ja järgmise päeva hommikusöögiks. Aga mingit magusat juttu minu suust täna enam ei kuule. See jutt on lukus.

SELLE ASEMEL on mul pakkuda kohupiimasaiad, mis on un poco loco. Isud olid eile peas segamini ja soolase eest oleks elu andnud.

Ahh, siia sisse võiks ju ükskõik mida toppida.

Soojad kohupiimasaiad suitsuvorsti ja fetajuustuga
(6 tk)

6 saiaviilu
250 g kohupiima
1 muna
1/2 - 1 sibulat (vastavalt sibulaarmastusele)
võid
about 1/2 tl kuivatatud ürte (kasutasin pitsamaitseainet, milles basiilik, pune ja majoraan, aga võiks kasutada ka vaid üht neist)
20 g suitsuvorsti (kasutasin hirvevorsti)
50 g fetajuustu
umbes 1 dl riivjuustu
soola, pipart, suhkrut
  1. Tükelda sibul ning hauta pannil võis, kuni muutub läbipaistvaks ja kergelt kullakaks, umbes 10 minutit.
  2. Tükelda peenelt suitsuvorst ning lõika parajateks kuubikuteks feta.
  3. Sega kohupiim munaga, lisa ürdid, vorst, feta ja hautatud sibul. Maitsesta soola, pipra ja sutsu suhkruga.
  4. Lao saiaviilud võiga määritud ahjuplaadile ning jaga kohupiimasegu nende peale.
  5. Küpseta 200C juures 10 minutit, seejärel saputa peale riivjuust ning küpseta 5 minutit veel. Söö soovitatavalt soojalt.
(Tegelikult käivad külmalt ka. Hea näiteks vajadusel lõunakarpi kaasa võtta)

Ükski maitse siin teistele ära ei pane, tasakaal on paigas kui heas pitsas. Sai on krõbe, täidis soe ja kreemjas. Juba üksipäini on head, aga veel paremad värskete tomativiiludega või rohkem lõuna moodi lõunasöögiks koos taldrikutäie värske salatiga.

Veider, et päris tavaline kontseptsioon nii palju üllada võib.
Hea veidrus, hea veidrus.

Teisipäev, 10. juuni 2008

Ampsusuurused lehtsalatirullid suitsuse kalaga

Suupisterullid on juba põhimõtteliselt marud. Aga nagu enamiku toitude puhul, kisendab sees ikka hääl 'TAHAKS HOOAJALIST'! Just, hoolimata juustutäidisega singirullide hoomamatust lahedusefaktorist nad praegu ikka nõnda peale ei lähe. Kamoon, väljas isegi ei saja mitte. Ning hoia-seelik-paigal-või-jääd-sellest-ilma tuul ei loe.

Polnud midagi sellist küll varem kohanud, aga salatilehtedest saab täitsa muhedaid suviseid rulle keerata.

Sellest vist tulebki fraas sex, drugs 'n' lettuce rolls, baby!;)


Lehtsalatirullid punase suitsukalaga


lehtsalatit (või muud sobivat salatilist)
heledaid viinamarju
rosinaid

umbes 200 g küüslaugumaitselist toorjuustu
1/2 dl peenelt kuubistatud tomatit
1/2 dl punase suitsukala tükke
1 spl rosinaid
  1. Sega toorjuust tomati, suitsukala ja rosinatega.
  2. Määri segu salatilehtedele ning keera need rulli. Tõsta pooleks tunniks külma (ma seda seekord ei teinud, aga see peaks täidist tihkemaks muutma).
  3. Lõika rullid ampsusuurusteks tükkideks ning aja viinamarjade ja rosinatega tiku otsa.


Maitse on üllatavalt värske, tavaliselt seda taoliste rullide puhul ju ei kohta. Suitsust kalamaitset on just parajalt ning magusad rosinad on selle juures mõnusalt tasakaalukad. Viinamarjad on rullide otsas küll head, aga mõte liigub sutt ka oliivide poole. Selliste mustade ja heade. Järgmisel korral ehk:)

Esmaspäev, 9. juuni 2008

Üledoos magusat kookosmeest

Kui poeriiulilt järjekordse kookospiimapurgi järele haaran, käib sellega pea iga kord kaasas alateadlik 'pole aimugi, mis seekord välja tuleb' mõte. Ja andke mulle andeks, kui see kõlab seiklusjutulikult, aga et selle purgitäie saatust ette ennustada...see oleks, nagu ennustada, kuhu Indiana Jones pärast järjekordsest kahtlasest redelist allaronimist jõuab. Põhimõtteliselt.

Vaene kookospiim sattus seekord purki, koos kleepuvmagusa mee ja vaniljeseemnetega.

Indianal pole pärast ükskõik millisest redelist allaronimist nii hästi läinud, see on ehk kindel..:D


Kookosmesi vaniljega


3 dl kookospiima
1 dl mett
pool vaniljekauna
1 spl võid

1. Vala kookospiim ja mesi paksupõhjalisse potti. Lõika vaniljekaun pooleks ning lisa.
2. Keeda segu ilma kaaneta, kuni muutub paksemaks, umbes 15 minutit.
3. Lisa või.
4. Vala segu purki, sulge kaanega ning jäta toatemperatuurile jahtuma. Hoia külmas.

Kuidas mekib? Kujuta ette, kuidas sõna 'kookosmesi' aeglaselt keele peal sulab, magus ja kleepuv, vaniljest juures kergelt plikatirtsulik toon.

Esimesed suutäied sõin šokolaadimagustoidul ja mustikatega, aga jäätise või täitsa tavalise jogurti otsas kujutan seda veel siirupiselt paremana ette. Või siis värskete maasikate peale sirratult. Seikluslikult hea, mis?;)

Neljapäev, 5. juuni 2008

Kohvikohupiim nelgibanaanide ja mandlipralineega

Kui nüüd retseptidest rääkida, siis hakkab mul mõtteprotsess tihti pihta hoopis maitsekombinatsioonidest, mitte aga valmistusviisidest või isegi sellest, kas tahan teha midagi soolast või mesimagusat. See annab mõttelennule suurema vabaduse ning genereerib tihemini fantastideid (isegi kui osa neist osutub võimatuks...või pigem minu jaoks võimatuks täiuslikult valmistada).

Ning just nagu ütlesin, kohupiimast meil siin pääsu EI OLE. Seekord olgu ta paraad kombinatsioonile kohv-nelk-banaan-mandel, kus banaan on tegelikult võrrandi X, edukalt asendatav nektariinide, virsikute või aprikoosidega.


Kohvikohupiim nelgibanaanide ja mandlipralineega
(3 portsjonit)

400 g kohupiimapastat
umbes 1 tl kohviessentsi (võite proovida asendada lahustuva puruga)
umbes 2 1/2 spl suhkrut
vanilli
1 banaan
3 spl suhkrut
1/2 tl jahvatatud nelki
mandlipralineed (nt seda)
  1. Sega kohupiimapasta maitse järgi kohviessentsi (või lahustuva pulbri), suhkru ja vanilliga.
  2. Pane pannile banaaniviilud, suhkur ja jahvatatud nelk. Kuumuta, kuni suhkrust on saanud hele karamell. Vahel sega ja keera banaaniviile ümber.
  3. Purusta mandlipralinee väikesteks tükkideks.
  4. Serveeri kohupiima (soovitatavalt soojade) banaaniviilude ja pralineetükkidega.
Banaanid muutuvad karamellistamisprotsessis kohe päris pehmeks ning saavad sügava nelgimaitse, mis sobib kohupiima kohvise maitsega nagu..üks asi, mis sellega kohe väga väga kokku sobib:)

Siin ongi olemas kõik, mida ühes magustoidus vaja on: kohupiima kreemisus, banaanide kleepivmagusus ning krõmps mandlipralineest; pluss intensiivsed maitsed, mis suus nii meeldivalt kokku sulavad.

Metsapesto

Oeh, olen kirjutamisega natuke tukkuma jäänud. Teate küll - suvi, vabadus, päike, kõikmuu.

Aga kuna helerohelisi kuusekasve veel leidub, ei saa ma sest viimasest katsetusest rääkimata jätta.

Ehk pole teie seas säänseid pesto-konservatiive, kes pärast basiilikuvaba segu pestoks nimetamist kohe kividega sihtima hakkaksid. Metsapesto kõlab ju lausluuleliselt. Kuusekasvud on ju metsast ja metspähklid nagu...ka:)

Metsapesto

50 g helerohelisi kuusekasve
25 g metspähkleid
1 küüslauguküüs
1 spl riivitud parmesani
umbes 4 spl oliiviõli
soola
  1. Purusta kuusekasvud, pähklid ja küüslauk koos natukese oliiviõliga üsna ühtlaseks (kasutasin saumikserit, peaks saama ka köögikombainiga).
  2. Lisa riivjuust ning piisvalt õli, et saada paras konsistents. Maitsesta soolaga.
Kasutada võib täitsa sarnsaelt basiilikupestoga. Makaroniroogades, saial...ja eriti krõbedal saial koos toorjuustu ning sügavpunaste tomativiiludega.

Maitse on üllatavalt värske.
Kujuta ette, et jalutad kuusikus. Värske õhk, puud kahisevad, sammal krudiseb jala all. Ja suurt sõõmu õhku kopsudesse tõmmates tuleb kaasa imemõnus värske kuuselõhn. Hea, eks? Lisa sellele sutt hapukamat tooni, mahedat metspähklimaitset, hea parmesani trotsi ja natuke küüslaugust käredust ning oledki valmis.
Siis serveeri seda tunnet krõbedal saial koos toorjuustu ja tomatitega...

...ja kes veel kuusekasve mingil ennenägematul põhjusel proovinud ei ole, siis selleks on tagumine aeg.

Ma viskan peotäie üle jäänud kasve vist otsaga sügavkülma. Värset kuusekasvuvõid tahaks ka südasuvehommikul kaerahelbekaraski otsa :=)