Jah. Täna olen enda üle isegi natuke uhke. Just kui oleksin elus esimest korda valmistanud midagi...elegantset. On see see sõna? Tegelikult ei teadnud ma mida teha kavatsesin või, jumal hoia, kuidas seda teha kavatsesin, ent ladusin lauale aprikoosipoolikute purgi, šokolaadi, paki martsipani ja kuivatatud aprikoose. Ootasin. Ning ootasin. Kuni...
Ding!
Ja välja tuli nii.
Šokolaadipallid aprikooside ja martsipaniga
(6 tk)
12 aprikoosipoolikut konservist
6 kuivatatud aprikoosi
120 g martsipani
100 g tumedat šokolaadi
1. Nõruta aprikoosipoolikuid köögipaberil, kuni need on üsna kuivad.
2. Aseta kuivatatud aprikoosid aprikoosipoolikute vahele.
3. Rulli martsipan õhukeseks leheks ning jaga see 6 osaks. Seejärel keera iga 'aprikoos' martsipani sisse, seejuures püüa vältida auke martsipanis.
4. Sulata šokolaad vesivannil ning kasta martsipanisse pakitud aprikoosid sellesse (Avastasin enda jaoks, et parim võimalus konkreetsel juhul on kasutada supilusikat, millega palli šokolaadis ringi veeretada). Pane kaetud pallid küpsetuspaberile või fooliumile ning tõsta sellega kõigepealt sügavkülma, et šokolaad kiirelt tahkuks.
5. Umbes 5 minuti pärast tõsta tavalisse külmikusse, kust välja võta enne serveerimist.
Sisu saab martsipanilt parajalt mandli (või siis arahhise) maitset, martsipan ise on aprikoosimahla tõttu pehmeks muutunud. Hambaid või lusikat sisse lüües voolab välja martsipanimaitselist mahla, mis on kui magusaks kastmeks. Suus martsipanisse sulav šokolaad...kas paremaks saabki enam minna? Arvan, et lisaknihvi andmiseks võiks kuivatatud aprikoosi ning aprikoosipoolikute vahele panne ka veidi samast puuviljast tehtud džemmi. Või miks mitte selle asemel hoopis mandlilaaste? Magustoidule lisanduks veel üks erinev tekstuur.
Sele postituse annan üles ka üritusse Waiter, there's something in my... stuffed fruit/vegetables! , mille võõrustajaks seekord blogist Cook Sister pärit Jeanne.
Head isu!
esmaspäev, 28. mai 2007
pühapäev, 27. mai 2007
Beseed kohvi, kakao ja sidrunikoorega
Koos nende beseedega tuli välja ka päike, seega pole vist kahtlustki, kas vaev end ära tasus või mitte. Päike ju sobib ometi kergete krõmpsuvate beseedega, mis?
Kuigi neid ahjust välja võttes kukkus pool ahju sisemust kohutava kolinaga kokku. Jäin ellu, õnneks, samuti beseed ja ahigi, sest tuleb välja, et ma polegi nii halb parandusnaine!
Asjast! Beseed.
Beseed kohvi, kakao ja sidrunikoorega
5 munavalget
3 dl suhkrut
1 tl peent lahustuvat kohvipulbrit
1 tl naturaalset kakaopulbrit
2 tl riivitud sidrunikoort
1. Vahusta munavalgeid teravate tipude moodustumiseni, seejärel lisa tasapisi vahustades suhkur.
2. Veidi enne vahustamise lõppe lisa ka kohvipulber, kakaopulber ja sidrunikoor
3. Kata (eeldatavasti) 2 küpsetusplaati küpsetuspaberiga ning lase sellele tordipritsiga või tõsta lusikaga väikised kujundid.
4. Küpseta 110C juures umbes 2 tundi, seejuures tuleks ahjuuks irvakil hoida, et õhk parmini läbi käiks. Lase beseedel ahjust olla, kuni see täiesti jahtunud on.
Kummastav, kuidas vaid kolm varjundit võivad maitsemeele mõtlema jätta: 'Mis siis siin ikkagi on?' Kergelt hapukas, kerge mõru, ent samal ajal väga magus ja sügava maitsega.
Aga kui need peaksid olema ka parimad beseed maailmas, naudiks ma pigem ikka väljas päikesevalgust ja sooja õhku. See on lõpuks siin.
Oh, see on nii armas, kuidas vanaema ütleb besee asemel bissee. Kõigil omad murded:)
Kuigi neid ahjust välja võttes kukkus pool ahju sisemust kohutava kolinaga kokku. Jäin ellu, õnneks, samuti beseed ja ahigi, sest tuleb välja, et ma polegi nii halb parandusnaine!
Asjast! Beseed.
Beseed kohvi, kakao ja sidrunikoorega
5 munavalget
3 dl suhkrut
1 tl peent lahustuvat kohvipulbrit
1 tl naturaalset kakaopulbrit
2 tl riivitud sidrunikoort
1. Vahusta munavalgeid teravate tipude moodustumiseni, seejärel lisa tasapisi vahustades suhkur.
2. Veidi enne vahustamise lõppe lisa ka kohvipulber, kakaopulber ja sidrunikoor
3. Kata (eeldatavasti) 2 küpsetusplaati küpsetuspaberiga ning lase sellele tordipritsiga või tõsta lusikaga väikised kujundid.
4. Küpseta 110C juures umbes 2 tundi, seejuures tuleks ahjuuks irvakil hoida, et õhk parmini läbi käiks. Lase beseedel ahjust olla, kuni see täiesti jahtunud on.
Kummastav, kuidas vaid kolm varjundit võivad maitsemeele mõtlema jätta: 'Mis siis siin ikkagi on?' Kergelt hapukas, kerge mõru, ent samal ajal väga magus ja sügava maitsega.
Aga kui need peaksid olema ka parimad beseed maailmas, naudiks ma pigem ikka väljas päikesevalgust ja sooja õhku. See on lõpuks siin.
Oh, see on nii armas, kuidas vanaema ütleb besee asemel bissee. Kõigil omad murded:)
neljapäev, 24. mai 2007
Hatšapuri - Gruusia juustuleib Suluguniga
Gruusias olles tegi just see mu söögiajad nii nauditavaks ja rõõmsaks. Alati värskelt valmistatud ja soe, hammustades kohalik Suluguni juust sulavalt venimas, piisavalt soolane, et äratada meeled - hatšapuri - lubasin endale, et vähemalt selle proovin kodus järele.
Tbilisi turult juustu ostmine oli paras elamus. Kuna olin endale lubanud, et kaubaks läheb vaid parimaga, oli ühel hektel juba juustu nii sõrmede kui lõugade vahel veidi rohkem, kui seda soovinud oleksin. Pooleldi söödud juustukildu ei saa ju niisama maha visata, või mis? Ei saa! Kui Suluguni järele pärisin, suunati meid ühe kindla müüja juurde. Tema käest sain maitsta nii magedamat kui valutamapanevalt soolast juustu, lõpuks valisin välja keskmise soolasusega ratta. Ja endaga rahul - kuigi Suluguni on kuulsaim Gruusia juust, oli seda meile muu sortimendi kõrval harva pakutud.
Hatšapurisid on väga erinevaid kuju ja täidiste poolest, erinevates regioonides ootab ees omamoodi maitseelamus. Minu arusaama järgi taignas tavaliselt pärmi ei kasutata, kuid huvi pärast tahaks ka sellist retsepti proovida. Puhas uudishimu! Häbiga ütlen, et rullides sai küll lauale veidi liialt jahu raputatud, aga et keegi sama viga ei teeks, siis ähvardan surma, hambaarsti ja tuima taignaga! Võimaluse korral haara kindlasti Suluguni juustu järele (mida peaks meil turul saada olema). Tahad tingimata asendada? Katseta grusiinide Imeruli või Brõnsaga. Kõrge sulamistemperatuuri tõttu sobiks ilmselt ka Halloumi.
Hatšapuri
("Oma Maitse")
Taigen
2 1/2 dl piima
1 muna
1/2 tl küpsetuspulbrit
soola
jahu
õli
Täidis
300 g Suluguni juustu
1 muna
1. Sega omavahel piim ja muna, lisa soola (kuna juust ise on küllaltki soolane, pole seda pea vajagi - tunde järgi).
2. Lisa jahu, et moodustuks pehme rullitav taigen (lisasin vist umbes 350 g) ning sõtku seda hoolega.
3. Lisa suts õli ning jäta taigen 10-15 minutiks ootama.
4. Riivi juust ning sega lahtiklpitud munaga.
5. Jaga taigen ja juustusegu portsjoniteks - Mina jagasin kolmeks ja sain ühe hatšpuri just veidi väiksema tavalisest pannist.
6. Rulli üks portsjon õhukeseks ringiks ning laota osa juustusegu sellele. Kroogi ringi välimised servad juustusegu peale keskpunkti kokku ning suru pind siledamaks, et juustu kusagilt näha poleks.
7. Kuumuta pannil veidi õli ning prae hatšapurit, sama pool ülal kaanega kaetult, kuni alt kuldpruun. Seejärel keera ümber ning prae ilma kaaneta kuni küps.
8. Serveeri soojalt.
Jah, serveeri soojalt. Võid küll pärast pannil, ahjus või mikros üles soojendada, kuid värske hatšapuri on lihtsalt oma triljon-ziljon korda parem. Kui seda Gruusias esimest korda sõin, tegin nuga ja kahvlit haarates saatusliku vea - käituks ikka eetikareeglite kohaselt, mis? Kahvel eemale ja näppudega ligi! Võib ju salatit kõrvale võtta, et seda kahvliga süüa. "Küll õpib," lugesin välja grusiinide silmadest. Ning õppisin ma igatahes.
Tbilisi turult juustu ostmine oli paras elamus. Kuna olin endale lubanud, et kaubaks läheb vaid parimaga, oli ühel hektel juba juustu nii sõrmede kui lõugade vahel veidi rohkem, kui seda soovinud oleksin. Pooleldi söödud juustukildu ei saa ju niisama maha visata, või mis? Ei saa! Kui Suluguni järele pärisin, suunati meid ühe kindla müüja juurde. Tema käest sain maitsta nii magedamat kui valutamapanevalt soolast juustu, lõpuks valisin välja keskmise soolasusega ratta. Ja endaga rahul - kuigi Suluguni on kuulsaim Gruusia juust, oli seda meile muu sortimendi kõrval harva pakutud.
Hatšapurisid on väga erinevaid kuju ja täidiste poolest, erinevates regioonides ootab ees omamoodi maitseelamus. Minu arusaama järgi taignas tavaliselt pärmi ei kasutata, kuid huvi pärast tahaks ka sellist retsepti proovida. Puhas uudishimu! Häbiga ütlen, et rullides sai küll lauale veidi liialt jahu raputatud, aga et keegi sama viga ei teeks, siis ähvardan surma, hambaarsti ja tuima taignaga! Võimaluse korral haara kindlasti Suluguni juustu järele (mida peaks meil turul saada olema). Tahad tingimata asendada? Katseta grusiinide Imeruli või Brõnsaga. Kõrge sulamistemperatuuri tõttu sobiks ilmselt ka Halloumi.
Hatšapuri
("Oma Maitse")
Taigen
2 1/2 dl piima
1 muna
1/2 tl küpsetuspulbrit
soola
jahu
õli
Täidis
300 g Suluguni juustu
1 muna
1. Sega omavahel piim ja muna, lisa soola (kuna juust ise on küllaltki soolane, pole seda pea vajagi - tunde järgi).
2. Lisa jahu, et moodustuks pehme rullitav taigen (lisasin vist umbes 350 g) ning sõtku seda hoolega.
3. Lisa suts õli ning jäta taigen 10-15 minutiks ootama.
4. Riivi juust ning sega lahtiklpitud munaga.
5. Jaga taigen ja juustusegu portsjoniteks - Mina jagasin kolmeks ja sain ühe hatšpuri just veidi väiksema tavalisest pannist.
6. Rulli üks portsjon õhukeseks ringiks ning laota osa juustusegu sellele. Kroogi ringi välimised servad juustusegu peale keskpunkti kokku ning suru pind siledamaks, et juustu kusagilt näha poleks.
7. Kuumuta pannil veidi õli ning prae hatšapurit, sama pool ülal kaanega kaetult, kuni alt kuldpruun. Seejärel keera ümber ning prae ilma kaaneta kuni küps.
8. Serveeri soojalt.
Jah, serveeri soojalt. Võid küll pärast pannil, ahjus või mikros üles soojendada, kuid värske hatšapuri on lihtsalt oma triljon-ziljon korda parem. Kui seda Gruusias esimest korda sõin, tegin nuga ja kahvlit haarates saatusliku vea - käituks ikka eetikareeglite kohaselt, mis? Kahvel eemale ja näppudega ligi! Võib ju salatit kõrvale võtta, et seda kahvliga süüa. "Küll õpib," lugesin välja grusiinide silmadest. Ning õppisin ma igatahes.
reede, 18. mai 2007
Petersellitäidisega banaanid peekonis
TGRWT ehk They Go Really Well Together (Nad sobivad tõesti hästi kokku) on üritus, mille algatas Martin blogist Khymos.org ning sel kuul korraldab seda Tara oma blogiga Should you eat that. Selle kuu staarid banaan ja petersell pole valitud uisapäisa. Neil on sarnaseid lenduvaid aroomiühendeid - fakt, mille ilmselt esimesena avastas molekulaargastronoomiaga katsetava restorani Fat Duck peakokk Heston Blumenthal, kui jänesehautisesse peterselli visates banaanilõhna tundis.
Mulle meeldib mõte sellest, kuidas keemia oma maagiat mu roogades kasutab. Ja olgugi, et see toimub igapäevaselt, tekib uudishimu.
Kuigi uudishimu tappis kassi. Ohjah.
Mäletasin, et olin kusagil näinud peekonisse mässitud banaani retsepti. Mõnikord magus saabki soolase roa oluliseks tuumaks. Noppisin aiast mälestusele ka peotäie peterselli kaasa.
Petersellitäidisega banaanid peekonis
3 banaani
1 dl hakitud peterselli
1 1/2 spl toorjuustu
9 peekoniviilu
soola, valget pipart
1. Lõika banaanid kolmeks jupiks ning jupid pikuti kaheks.
2. Sega hakitud petersell toorjuustuga ning maitsesta segu soola ja pipraga.
3. Jaga segu banaanilõikude vahel, et oleks võimalik pooli taas kokku panna.
4. Pane banaanipooled kokku, mähi iga jupi ümber peekonit ning kinnita see hambatikuga.
5. Grilli banaane peekoni krõbedaks muutumiseni (kuigi banaanist tuleva niiskuse tõttu see täiesti kõrbedaks ei muutugi). Mul võttis see ahjus aega umbes veerand tundi.
6. Serveeri soojalt.
No see oli huvitav! Heas mõttes. Faktiga, et banaanid magusad on, võidelda ei saa ja pole vajagi. Nende tekstuur (ilmselt oli mõjutus ka peekonil) tuletas kuidagi väga kartulit meelde - kummaline küll, seest veel veidi kooresed...
Banaan ja peekon said hästi läbi küll, aga petersell? Kuigi seda tundus alguses olevat terve hunnik, ei pistnud ürt suus karjuma 'Petersell! Banaani sees!' Roog keerles rohkem banaani ümber, petersell lisas omamoodi värskust. Just nagu pitsa ei ole tehtud tomatikastme eksponeerimiseks, tähtis on pitsakate. Kombinatsioon saab ent minu poolt heakskiidu.
Serveerisin banaane kartulipudruga (võite kokku liita kogu kogunenud kartulitunde). Igati normaale, aga hing kisendas pigem hoopis rohelise salati järele. Seega kuna suvi on alles teel, on aega grille valmis seada, sest see roog on koos rohelise salatiga paras suvise pärastlõuna grillisöömaajaks!
Mida ma ei teinud?
Banaanipätsi peterselliga.
Banaaniga küpsetatud kana petersellikattega.
Rohelist salatit banaani ja jogurti-petersellikastmega.
Banaanisuppi peterselliga (kuigi avastasin olemasoleva retsepti soolase Ameerika banaanisupi kohta).
Mulle meeldib mõte sellest, kuidas keemia oma maagiat mu roogades kasutab. Ja olgugi, et see toimub igapäevaselt, tekib uudishimu.
Kuigi uudishimu tappis kassi. Ohjah.
Mäletasin, et olin kusagil näinud peekonisse mässitud banaani retsepti. Mõnikord magus saabki soolase roa oluliseks tuumaks. Noppisin aiast mälestusele ka peotäie peterselli kaasa.
Petersellitäidisega banaanid peekonis
3 banaani
1 dl hakitud peterselli
1 1/2 spl toorjuustu
9 peekoniviilu
soola, valget pipart
1. Lõika banaanid kolmeks jupiks ning jupid pikuti kaheks.
2. Sega hakitud petersell toorjuustuga ning maitsesta segu soola ja pipraga.
3. Jaga segu banaanilõikude vahel, et oleks võimalik pooli taas kokku panna.
4. Pane banaanipooled kokku, mähi iga jupi ümber peekonit ning kinnita see hambatikuga.
5. Grilli banaane peekoni krõbedaks muutumiseni (kuigi banaanist tuleva niiskuse tõttu see täiesti kõrbedaks ei muutugi). Mul võttis see ahjus aega umbes veerand tundi.
6. Serveeri soojalt.
No see oli huvitav! Heas mõttes. Faktiga, et banaanid magusad on, võidelda ei saa ja pole vajagi. Nende tekstuur (ilmselt oli mõjutus ka peekonil) tuletas kuidagi väga kartulit meelde - kummaline küll, seest veel veidi kooresed...
Banaan ja peekon said hästi läbi küll, aga petersell? Kuigi seda tundus alguses olevat terve hunnik, ei pistnud ürt suus karjuma 'Petersell! Banaani sees!' Roog keerles rohkem banaani ümber, petersell lisas omamoodi värskust. Just nagu pitsa ei ole tehtud tomatikastme eksponeerimiseks, tähtis on pitsakate. Kombinatsioon saab ent minu poolt heakskiidu.
Serveerisin banaane kartulipudruga (võite kokku liita kogu kogunenud kartulitunde). Igati normaale, aga hing kisendas pigem hoopis rohelise salati järele. Seega kuna suvi on alles teel, on aega grille valmis seada, sest see roog on koos rohelise salatiga paras suvise pärastlõuna grillisöömaajaks!
Mida ma ei teinud?
Banaanipätsi peterselliga.
Banaaniga küpsetatud kana petersellikattega.
Rohelist salatit banaani ja jogurti-petersellikastmega.
Banaanisuppi peterselliga (kuigi avastasin olemasoleva retsepti soolase Ameerika banaanisupi kohta).
teisipäev, 15. mai 2007
Saiavormikesed kondenspiima, maapähklivõi ja ploomidega
Saiavormil on minu jaoks väga tähtis reeglistik.
Saiavorm on pooleldi pehme. Saiavorm on pooleldi krõbe. Saiavormi sees on midagi hapukat. Saiavormi peale on puistatud suhkrut. Saiavormi kastme hulgas on rohkem kui ainult muna ja piim. Saiavormi maitsestatakse vanilliga. Saiavorm on pealt kuldpruun. Saiavormi süüakse külma piimaga. Saiavormi serveerimisportsjon onhästi suur paraja suurusega.
Tegelt keda huvitab, eks? Kui tahan, viskan saiavormi sisse kas marju, pirne või soolakala, see toit on täpselt tegija näoga (noo seda soolakalaga tegija nägu mina küll ent näha ei tahaks...). Mulle väga meeldib pealevalatavat kastet rikastada vähese toorjuustu, kohupiima, hapukoore või jogurtiga - tuleb vormi alumine osa maitsvam. Seekord on saia kogus tavalisest väiksem, aga gurmeereiting jällegi tõuseb. Võta kinni, kas on progreess või mitte, eks...:)
Saiavormikesed kondenspiima, pähklivõi ja ploomidega
100 g saia
100 g ploome (värskeid/külmutatud)
1 spl maapähklivõid
3-4 spl kondenspiima
1 1/4 dl piima
1 muna
1 munakollane
vanilli
suhkrut pealeraputamiseks
1. Lõika tükkideks ploomid ning lao muffinipanni põhjadesse.
2. Tükelda sai kuubikuteks ning lisa muffinipesadesse
3. Sega kokku ülejäänud ained peale suhkru ning vala need samuti pesadesse.
4. Puista üle paraja koguse suhkruga ning küpseta 190C juures, kuni seest küpsed j apealt kullakarva, vast umbes 25 minutit.
Üldiselt saavad vormikesed oma magususe kondenspiimast, kuid kes soovib, võib veel lisaks suhrkut segada. Pähklivõi maitset on tunda vaid kergelt - maitse ei tahagi sellele kontsentereeruda, vaid tagataustaks huvi juurde pakkuda. Just - alt pehme, peale krõbe. Lihtne küll, aga õpetage sööklatädidele ka:)
P.S. Muide, ostsin seda tavapärast odavat maapähklivõid ning selle konsistents tundus kahtlaselt vedelam kui enne. Kas äkki on rohkem hakataud lisama õli? Purgi enda peal pole midagi sellekohast kirjas. Murelik lugu natuke.
Saiavorm on pooleldi pehme. Saiavorm on pooleldi krõbe. Saiavormi sees on midagi hapukat. Saiavormi peale on puistatud suhkrut. Saiavormi kastme hulgas on rohkem kui ainult muna ja piim. Saiavormi maitsestatakse vanilliga. Saiavorm on pealt kuldpruun. Saiavormi süüakse külma piimaga. Saiavormi serveerimisportsjon on
Tegelt keda huvitab, eks? Kui tahan, viskan saiavormi sisse kas marju, pirne või soolakala, see toit on täpselt tegija näoga (noo seda soolakalaga tegija nägu mina küll ent näha ei tahaks...). Mulle väga meeldib pealevalatavat kastet rikastada vähese toorjuustu, kohupiima, hapukoore või jogurtiga - tuleb vormi alumine osa maitsvam. Seekord on saia kogus tavalisest väiksem, aga gurmeereiting jällegi tõuseb. Võta kinni, kas on progreess või mitte, eks...:)
Saiavormikesed kondenspiima, pähklivõi ja ploomidega
100 g saia
100 g ploome (värskeid/külmutatud)
1 spl maapähklivõid
3-4 spl kondenspiima
1 1/4 dl piima
1 muna
1 munakollane
vanilli
suhkrut pealeraputamiseks
1. Lõika tükkideks ploomid ning lao muffinipanni põhjadesse.
2. Tükelda sai kuubikuteks ning lisa muffinipesadesse
3. Sega kokku ülejäänud ained peale suhkru ning vala need samuti pesadesse.
4. Puista üle paraja koguse suhkruga ning küpseta 190C juures, kuni seest küpsed j apealt kullakarva, vast umbes 25 minutit.
Üldiselt saavad vormikesed oma magususe kondenspiimast, kuid kes soovib, võib veel lisaks suhrkut segada. Pähklivõi maitset on tunda vaid kergelt - maitse ei tahagi sellele kontsentereeruda, vaid tagataustaks huvi juurde pakkuda. Just - alt pehme, peale krõbe. Lihtne küll, aga õpetage sööklatädidele ka:)
P.S. Muide, ostsin seda tavapärast odavat maapähklivõid ning selle konsistents tundus kahtlaselt vedelam kui enne. Kas äkki on rohkem hakataud lisama õli? Purgi enda peal pole midagi sellekohast kirjas. Murelik lugu natuke.
Sildid:
Kiired toidud,
KOndenspiim,
Leib-sai,
Magus,
Magustoidud,
Ploomid,
Pähklivõi,
Retseptid,
Sai
reede, 11. mai 2007
Trikoloorne keeks patriootidele
Olgu siis seoses hullumeelse poliitikaralli, eurovisiooni või lihsa ning ilusa kodanikumeelestatusega, võib Eestit ka süüa tehes südame lähedal hoida. Kuulge ma ei hakka ometi keset maikuud mingitest hapukapsastest rääkima! Magus mõjub aga olenemata ilmast, valitsevast peaministrist ja tujust ikka positiivselt.
Tuli idee teha lipukook. Midagi sellist üpris lihtsat, aga erilist. Eks siin võib südamerahuga katsetada erinevaid keeksiretsepte, aga võimalikult valget karva keeksipinna saavutamiseks otsustasin munakollased maha jätta. Tegin paraja portsu tainast ning see ei mahtunud kõik vormi ära - seega lõikasin retsepti siin 2/3 hulga peale. Et oleks rahulik ja muretu valmistamine, mille ühes vormis lõpule saab viia. Tum-tum-tum, siin ta ongi!
Eesti lipu värvides keeks
120 g toasooja võid
200 g suhkrut
290 g jahu
2 tl küpsetuspulbrit
1/5 tl soola
1 1/2 dl piima
2 munavalget
vanilli
2 spl magustamata kakaopulbrit
sinist toiduvärvi
1. Vahusta omavahel või ja suhkur.
2. Sega omavahel hästi jahu, küpsetuspulber, sool ja vanill ning lisa seda segu kordamööda piimaga või hulka, et tekiks ühtlane taigen.
3. Vahusta munavalged väga tugevaks vahuks ning sega need õrnalt valmis taigna sisse (kõigepealt tuleb segada hulka väiksem hulk, et tainast õhulisemaks muuta).
4. Jaga taigen kolmeks osaks.
5. Määri keeksivorm võiga ning tõsta sellesse üks kolmandik taignast. Küpseta keskmisel siinil 180C juures ahjus umbes 10 minutit.
6. Lisa teisele taignaportsule kakaopulber ning tõsta see segu esimese kihi peale (püüa pealispinda siluda - keskelt võib isegi veidi madalama jätta, sest sealt paisub kook niigi kõige rohkem). Tõsta vorm jälle 10 min ahju.
7. Kolmandale taignaportsule lisa sinine toiduvärv ning kui eelmised kihid on küpsenud, lisa see vormi ning küpseta veel umbes 30 minutit.
Maitse jääb keeksil mahedalt magus ja kakaomaitseline osa on meeldivalt tugevamaitseline. Koorik jääb üsna tugev - tegelikult lihtsam süüa viilakas pihus kui lusikas näpui otsas keeksitükki taldrikul tga ajamas. Parem oleks süüa koos mõne lisandiga - olgu selleks siis vaniljekaste või jäätis. Üks maruhea nipp on näiteks vaniljekastet teha pudingile natuke piima lisades - sellisele kastmele võib alati maitseid lisada, näiteks kardemoni.
Aga visuaalsel efektil on ikkagi oma kandev roll. Keeks lihtsalt püüab silma juba köögikapil puhates, mis siis veel kellelegi üllatuslikult serveerimisel. Noh, jah, tõsi, päris õiget sini-must-valget kokku küll ei näe, aga sellegipoolest võib koogi juba järgmise aasta iseseisvuspäeva tähistamise jaoks ideena meelde jätta.
Keeksi eest!
Tuli idee teha lipukook. Midagi sellist üpris lihtsat, aga erilist. Eks siin võib südamerahuga katsetada erinevaid keeksiretsepte, aga võimalikult valget karva keeksipinna saavutamiseks otsustasin munakollased maha jätta. Tegin paraja portsu tainast ning see ei mahtunud kõik vormi ära - seega lõikasin retsepti siin 2/3 hulga peale. Et oleks rahulik ja muretu valmistamine, mille ühes vormis lõpule saab viia. Tum-tum-tum, siin ta ongi!
Eesti lipu värvides keeks
120 g toasooja võid
200 g suhkrut
290 g jahu
2 tl küpsetuspulbrit
1/5 tl soola
1 1/2 dl piima
2 munavalget
vanilli
2 spl magustamata kakaopulbrit
sinist toiduvärvi
1. Vahusta omavahel või ja suhkur.
2. Sega omavahel hästi jahu, küpsetuspulber, sool ja vanill ning lisa seda segu kordamööda piimaga või hulka, et tekiks ühtlane taigen.
3. Vahusta munavalged väga tugevaks vahuks ning sega need õrnalt valmis taigna sisse (kõigepealt tuleb segada hulka väiksem hulk, et tainast õhulisemaks muuta).
4. Jaga taigen kolmeks osaks.
5. Määri keeksivorm võiga ning tõsta sellesse üks kolmandik taignast. Küpseta keskmisel siinil 180C juures ahjus umbes 10 minutit.
6. Lisa teisele taignaportsule kakaopulber ning tõsta see segu esimese kihi peale (püüa pealispinda siluda - keskelt võib isegi veidi madalama jätta, sest sealt paisub kook niigi kõige rohkem). Tõsta vorm jälle 10 min ahju.
7. Kolmandale taignaportsule lisa sinine toiduvärv ning kui eelmised kihid on küpsenud, lisa see vormi ning küpseta veel umbes 30 minutit.
Maitse jääb keeksil mahedalt magus ja kakaomaitseline osa on meeldivalt tugevamaitseline. Koorik jääb üsna tugev - tegelikult lihtsam süüa viilakas pihus kui lusikas näpui otsas keeksitükki taldrikul tga ajamas. Parem oleks süüa koos mõne lisandiga - olgu selleks siis vaniljekaste või jäätis. Üks maruhea nipp on näiteks vaniljekastet teha pudingile natuke piima lisades - sellisele kastmele võib alati maitseid lisada, näiteks kardemoni.
Aga visuaalsel efektil on ikkagi oma kandev roll. Keeks lihtsalt püüab silma juba köögikapil puhates, mis siis veel kellelegi üllatuslikult serveerimisel. Noh, jah, tõsi, päris õiget sini-must-valget kokku küll ei näe, aga sellegipoolest võib koogi juba järgmise aasta iseseisvuspäeva tähistamise jaoks ideena meelde jätta.
Keeksi eest!
Sildid:
Eestipärane,
Keeksid,
Koogid,
Retseptid
teisipäev, 8. mai 2007
Gruusia kulinaarne reisikiri
საქართველო ehk maakeeli Gruusia - lisaks kultuurilisele, lumisele ja mägisele sain ka piisavalt hunnitu kulinaarse ehmatuse. Kui alguses võisin arvata, et nii külalislahked grusiinid meeleldi ekstra rahvuskööki tutvustavad, mõistsin järgmisel hetkel, et see ongi ainus köök, mis selles riigis eksisteerib. Pealinnast võib küll leida arvatavasti ühe käe sõrmedel kokkuloetava hulga võõrast kokakunsti pakkuvaid lokaale, kuid sellele läbi sõrmede vaadates valitsevad toidulauda hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni traditsioonid, tavad, kombed ja...traditsioonid.
Jõudsime pealinnasuminast piisavalt kaugele. Kus aga tahes, jäi alkohol oluliseks osaks söömaajast. Vein ei ole lihtsalt vein - see on kui pudelisse püütud päike ja elujõud, mis on kannudes serveerituna lahjem, kui eestlane harjunud on. Punane maitses minu jaoks hea, valget maitsesin vaid viisakuse pärast, kui grusiinid, traditsioonide kohaselt, kõige sügavamatel teemadel kirglikult tooste laususid. Korra teel olles väikseses kohas hommikut süües sai toidu kõrval kolme mehe peale tühjaks terve pudel konjakit, aga pärast sai rahulikult edasi sõidetud - sest ega ju linnast väljas nii ohtlik ole! Tegelikult isegi õhtusel koosviibimisel lauatäie kohalikega (külalisena olin erand, tavaliselt sellisel puhul naisi lauas pole) nägin, et kuigi veinikanne täideti ja täideti, tarbiti jooki mõõdukalt. Ja nii ongi - liialdaja see rahvas ei ole, kui siis ainult sõnade poolest (kuigi konjak muidugi ajas mind veidi pabinasse).
Mida siis laual leidus? Alati oli kohal 'roheline kauss' - talisibul, petersell, estragon, redis. Sealt siis kahmati lehti näpu vahel otse suhu või pisteti enne soolatopsist läbi. Jah, mind tuli tihti tagant utsitada käte vahel sööma. Estragon on Gruusias aga kohal pea igas toidus (k.a. kurikuulus limonaad Tarhun, mida järjekindlalt jooma pidi) ning soolatopsi suunas liikusid kohalike näpud tihedasti.
Salatiks alati kurk-tomat, kui maitsestatud, siis kindlasti sibula-peterselli-estragoniga, laual tihti ka marineeritud tomat, kurk või roheline pipar.
Leiva aset täitis lavaš, igasuguses suuruses ja kujus maisileib ning eks ka muidugi Suluguni juustuga täidetud hatšapuri, mille valmistamine virsti-varsti ette tuleb võtta. Eks see maisileib selline maitsetu oli, aga hatšapuri sai igatahes minu lemmikuks.
Lihast rääkides ilmus lauale ikka ja jälle šašlõkk, korra sai maitsta ka kebabi, mis maitsestatud barbarissiga ning keeratud õhukese lavaši sisse.
Grusiinid armastavad oma tšakapulit. Hapukas liha ja kolme kamaluga koriandrit aga suutsid minu armastuse juba üsna alguses eemale tõrjuda. Ei, mitte et midagi halba, aga minu jaoks sai seda ürtii selleks ajaks juba...sinnamaani. Huvitav maitsmine aga kindlasti. Eriti elamus oli see, kuidas korra tee ääres ühe karjuse juures kinni pidasime, võõrustajatel oli nimelt plaan õhtul kitse valmistada. Kui loom lõpuks välja valitud, tõmbas karjus ta sealsamas pärast tapmist jalgupidi puu otsa, tõmbas naha üle kõrvade, puhastas siseelunditest ning viskas auto peale. Vat eks ole euronõudeid ja õhtust tšakapulit.
Ja kes poleks kuulnud hinkalitest? Neid tavapäraselt hakklihaseguga täidetud taignataskuid (ja ikka musta pipraga ülepuistatud) tuleb süüa näppude vahel ja kahe käega, hoolitsedes, et end taskusse tekkinud puljongiga üle ei vala. Pealmise nupsu võib viisakalt alles jätta, aga seegi on olukorda arvestades alguses keerukas:) Gudauris üle 2 km kõrgusel ühes toidukohas käisin köögis piilumas, kui kiiresti hinkalid ikkagi valmis sõrmitsetakse. Imetlustäratav. Ja absoluutne kohustuslik söömiskogemus.
Oh ja huvitavad olid veel baklažaaniviilud kreeka pähkli kattega (see oli veidi mõru maitsega, üsna tugevalt küüslaugune) ning punaste kastmete kõrval küüslaugukaste, mis koosneski vaid pressitud küüslaugust ja veest - lihtne ja loogiline, liha peal väga hea.
Lisaks Borjomi allikale sai mineraalvett vahel ka lihtsalt tee äärest. Võrratu süsteem, kas pole? Soolad ja gaaski sees, otsi ainult pudel ja võta kaasa, mis maa seest välja jookseb...
Magusa puhul piirdusime väljas süües vaid kiivi ja apelsinidega - kohalikud ise eriti vist magusast ei hooligi kui soolane laual. Hing kisendas sees! Seega üks kotti ununenud Mõnus Maius päästis minu ja isa elu, peaaegu.
Turg on ent juba teine jutt ning sinnakanti jääb juust ka, aga vahepeal plaanin natuke magada. Ei teeks tervisele halba, mis?
Jõudsime pealinnasuminast piisavalt kaugele. Kus aga tahes, jäi alkohol oluliseks osaks söömaajast. Vein ei ole lihtsalt vein - see on kui pudelisse püütud päike ja elujõud, mis on kannudes serveerituna lahjem, kui eestlane harjunud on. Punane maitses minu jaoks hea, valget maitsesin vaid viisakuse pärast, kui grusiinid, traditsioonide kohaselt, kõige sügavamatel teemadel kirglikult tooste laususid. Korra teel olles väikseses kohas hommikut süües sai toidu kõrval kolme mehe peale tühjaks terve pudel konjakit, aga pärast sai rahulikult edasi sõidetud - sest ega ju linnast väljas nii ohtlik ole! Tegelikult isegi õhtusel koosviibimisel lauatäie kohalikega (külalisena olin erand, tavaliselt sellisel puhul naisi lauas pole) nägin, et kuigi veinikanne täideti ja täideti, tarbiti jooki mõõdukalt. Ja nii ongi - liialdaja see rahvas ei ole, kui siis ainult sõnade poolest (kuigi konjak muidugi ajas mind veidi pabinasse).
Mida siis laual leidus? Alati oli kohal 'roheline kauss' - talisibul, petersell, estragon, redis. Sealt siis kahmati lehti näpu vahel otse suhu või pisteti enne soolatopsist läbi. Jah, mind tuli tihti tagant utsitada käte vahel sööma. Estragon on Gruusias aga kohal pea igas toidus (k.a. kurikuulus limonaad Tarhun, mida järjekindlalt jooma pidi) ning soolatopsi suunas liikusid kohalike näpud tihedasti.
Salatiks alati kurk-tomat, kui maitsestatud, siis kindlasti sibula-peterselli-estragoniga, laual tihti ka marineeritud tomat, kurk või roheline pipar.
Leiva aset täitis lavaš, igasuguses suuruses ja kujus maisileib ning eks ka muidugi Suluguni juustuga täidetud hatšapuri, mille valmistamine virsti-varsti ette tuleb võtta. Eks see maisileib selline maitsetu oli, aga hatšapuri sai igatahes minu lemmikuks.
Lihast rääkides ilmus lauale ikka ja jälle šašlõkk, korra sai maitsta ka kebabi, mis maitsestatud barbarissiga ning keeratud õhukese lavaši sisse.
Grusiinid armastavad oma tšakapulit. Hapukas liha ja kolme kamaluga koriandrit aga suutsid minu armastuse juba üsna alguses eemale tõrjuda. Ei, mitte et midagi halba, aga minu jaoks sai seda ürtii selleks ajaks juba...sinnamaani. Huvitav maitsmine aga kindlasti. Eriti elamus oli see, kuidas korra tee ääres ühe karjuse juures kinni pidasime, võõrustajatel oli nimelt plaan õhtul kitse valmistada. Kui loom lõpuks välja valitud, tõmbas karjus ta sealsamas pärast tapmist jalgupidi puu otsa, tõmbas naha üle kõrvade, puhastas siseelunditest ning viskas auto peale. Vat eks ole euronõudeid ja õhtust tšakapulit.
Ja kes poleks kuulnud hinkalitest? Neid tavapäraselt hakklihaseguga täidetud taignataskuid (ja ikka musta pipraga ülepuistatud) tuleb süüa näppude vahel ja kahe käega, hoolitsedes, et end taskusse tekkinud puljongiga üle ei vala. Pealmise nupsu võib viisakalt alles jätta, aga seegi on olukorda arvestades alguses keerukas:) Gudauris üle 2 km kõrgusel ühes toidukohas käisin köögis piilumas, kui kiiresti hinkalid ikkagi valmis sõrmitsetakse. Imetlustäratav. Ja absoluutne kohustuslik söömiskogemus.
Oh ja huvitavad olid veel baklažaaniviilud kreeka pähkli kattega (see oli veidi mõru maitsega, üsna tugevalt küüslaugune) ning punaste kastmete kõrval küüslaugukaste, mis koosneski vaid pressitud küüslaugust ja veest - lihtne ja loogiline, liha peal väga hea.
Lisaks Borjomi allikale sai mineraalvett vahel ka lihtsalt tee äärest. Võrratu süsteem, kas pole? Soolad ja gaaski sees, otsi ainult pudel ja võta kaasa, mis maa seest välja jookseb...
Magusa puhul piirdusime väljas süües vaid kiivi ja apelsinidega - kohalikud ise eriti vist magusast ei hooligi kui soolane laual. Hing kisendas sees! Seega üks kotti ununenud Mõnus Maius päästis minu ja isa elu, peaaegu.
Turg on ent juba teine jutt ning sinnakanti jääb juust ka, aga vahepeal plaanin natuke magada. Ei teeks tervisele halba, mis?
teisipäev, 1. mai 2007
Küdooniamoos kaneeliga
Mida teha oma esimese küdooniaga?
Küdooniad enne tarvitamist tavaliselt küpsetatakse. Oma kõrge pektiinisisaldusega sobivad nad hästi moosiks, hispaanlastel on huvitav roog membrillo (quince paste), mida traditsiooniliselt süüakse koos Manchego juustuga. Või äkki teha küdooniatarretist? Seda puuvilja võib rahus lisada ka kõikidesse õunu sisaldavatesse retseptidesse (eelistatult sellistesse, mis eeldavad küpsetamist) või õunu sellega asendada.
Minu esimene küdoonia tahtis saada moosiks.
Küdooniamoos kaneeliga
250 g küdoonia viljaliha
250 g suhkrut
1/2 dl vett
1/4 tl kaneeli
1. Vala kastrulisse suhkur ja vesi ning lase keema. Sega, kuni suhkur on lahustunud.
2. Koori küdoonia ning lõika välja südamik. Lõika väiksemateks tükkideks ning püreesta.
3. Lisa püreeritud küdoonia ja kaneel kastrulis olevalt siirupile, sega läbi ning lase umbes 5 minutit keeda.
4. Vala moos väiksesse purki ning lase jahtuda - esmalt toatemperatuuril, siis säilita külmikus.
Ma ei ole tegelt moosi-inimene. Aga ilmselt lollitas kaneel mind seekord ära, sest see oli hea! Kaneel annab päris julgelt maitset. Sõime küpsistel, saial, segasime jogurtisse ja surkasime pudru sisse. Veidikese toorjuustuga segades saab väga mõnusa saiakatte.
Nüüd mida teha teise küdooniaga?
P.S. Lähen täna umbes nädalaks Gruusiasse, seega olge valmis Gruusia juustuks, sest mina olen Gruusia SPA-ks igatahes valmis!
Küdooniad enne tarvitamist tavaliselt küpsetatakse. Oma kõrge pektiinisisaldusega sobivad nad hästi moosiks, hispaanlastel on huvitav roog membrillo (quince paste), mida traditsiooniliselt süüakse koos Manchego juustuga. Või äkki teha küdooniatarretist? Seda puuvilja võib rahus lisada ka kõikidesse õunu sisaldavatesse retseptidesse (eelistatult sellistesse, mis eeldavad küpsetamist) või õunu sellega asendada.
Minu esimene küdoonia tahtis saada moosiks.
Küdooniamoos kaneeliga
250 g küdoonia viljaliha
250 g suhkrut
1/2 dl vett
1/4 tl kaneeli
1. Vala kastrulisse suhkur ja vesi ning lase keema. Sega, kuni suhkur on lahustunud.
2. Koori küdoonia ning lõika välja südamik. Lõika väiksemateks tükkideks ning püreesta.
3. Lisa püreeritud küdoonia ja kaneel kastrulis olevalt siirupile, sega läbi ning lase umbes 5 minutit keeda.
4. Vala moos väiksesse purki ning lase jahtuda - esmalt toatemperatuuril, siis säilita külmikus.
Ma ei ole tegelt moosi-inimene. Aga ilmselt lollitas kaneel mind seekord ära, sest see oli hea! Kaneel annab päris julgelt maitset. Sõime küpsistel, saial, segasime jogurtisse ja surkasime pudru sisse. Veidikese toorjuustuga segades saab väga mõnusa saiakatte.
Nüüd mida teha teise küdooniaga?
P.S. Lähen täna umbes nädalaks Gruusiasse, seega olge valmis Gruusia juustuks, sest mina olen Gruusia SPA-ks igatahes valmis!
Tellimine:
Postitused (Atom)