Luban shokeeringut ja kuhjaga vabandusi!

Oh, tere, kallid!

Pole teid ammu n2inud (nii kuid, aga h2bi p2rast olen nende lugemise l6petanud). See ei t2henda sugugi, et oleksin s6rmede toidusse pistmise vastu huvi kaotanud, oh ei!

Muretsemiseks pole p6hjust, varem v6i hiljem j6uan endaks tagasi, praegu lihtsalt elan hoopis pea-alaspidi elamusi, sest olen alates juulikuust vahetus6pilasena Tshiilis Punta Arenases, yhes maailma l6unapoolsemaist linnadest. Juulikuust juulikuuni. (Talvest talveni v6i suvest suveni, oleneb kust poolt vaadata...)

Pistan kartulit, k6rvitsat, maisi, kikerherneid ja hunnikutes igas kujus ja suuruses saia. L6unas66k on koolist tulles alati laual, 6htuti n2rime saia, pealegi on meil siin kodus reegel, et kui keegi midagi valmistab, peavad k6ik seda s66ma (ja kes ei s66 - noh, n2lg on ju alati v6imalus). Ma arvan, et on selge, miks mu loovsilm viimastel kuudel magama on j22nud. Ning kes minu puhul blogis ikka hakklihakastmest v6i kaerahelbekypsistest kuulda tahab, v6iks ikka millegi revolutsioonilisemaga lagedale tulla...ei ole seda Interneti-aega ka jalaga segada, Eestiga v6rreldes j6uab Internet niigi kohale l2bil6igatud kandadega, valust 2gades ja roomates.

Loodan, et j6uan siia varsti tagasi. Ma lihtsalt ei oska ega saa praegu midagi lubada:)
Nautige minu eest kilode kaupa leiba ja kohupiima!
(Tegelikult on mul kohupiimaretsept juba v2lja prinditud, mul lihtsalt ei ole hetkel piisavalt sirget selga, et sellest kahtlasest plaanist perele teada anda. Yks mis kindel - k6ik s66vad!)

Besos y abrazos! Cuidense!

Röstitud banaani jäätis mooniseemnetega

Ehk läksid sina ka sel ühel päeval külmast hoopis plahvatavpunaseid tomateid otsima, leides nende asemel vaid mustakstõmbunud banaanikobara. Ei mingeid tomateid. Melanhoolne hetk. Ja banaanid nägid välja nagu nad oleksid juba ära surnud ning maha maetud. Tõesti melanhoolne hetk.

Banaanid on ent ses mõttes toredad kaabakad, et hirmutavad küll, eks, aga pärast on seestpoolt ikka nii nummid, et vähe pole.

Paneb mõtlema, et võib-olla ma tegelikult ei tahtnudki neid tomateid nii väga.


See on mu esimene katse valmistada jäätist valitseva jäätisejumaluse David Lebovitz'i retsepti järgi. Juramata jätta ma siiski ei suutnud, susi küll.


Röstitud banaani jäätis mooniseemnetega
(mugandatud David Lebovitzi raamatust The Perfect Scoop, butter sugar flour vahendusel)

3 küpset banaani
75 g pruuni suhkrut
3 dl piima
1 dl kohupiima (toorjuust võiks siin ka mõnus olla)
2 spl suhkrut
2 tl laimimahla
vanilli (1/2 tl ekstrakti)
1/4 tl soola
vahemalt 1 spl mooniseemneid

1. Eelsoojenda ahi 200C.
2. Viiluta banaanid ning lao väiksemasse ahjuvormi, sega hulka pruun suhkur. Küpseta umbes 40 minutit, kuni banaanid on karamelliseerunud ja küpsed. Keera neid korra küpsemisaja jooksul.
3. Köögikombainis, belnderis või saumikseirga püreesta banaanid koos ahjuvormist pärit siirupi, piima, kohupiima, suhkru, laimimahla, vanilli ja soolaga. Lisa mooniseemned.
   
4. Lase segul külmkapitemperatuurini jahtuda.
5. Pista jäätisemasinasse või sügavkülma sobivasse plastiknõusse, kus jäätisesegu tunni-paari tagant segamini vispeldada saaks (aeg vastavalt sügavkülma temperatuurile).
   

Sõna banaanijäätis ei ole mul kunagi neelusid tööle pannud, sest pähe kargab kohe poest ostetud banaanijäätiste ilmselge essentsimaitse, mis end igas banaaniMAITSELISES maiuses ikka ja jälle kordab.
Oled ehk näinud neid kollaseid banaanikujulisi kummikomme. Igatahes, ma kipun arvama, et neil on selline kuju vaid sellepärast, et keegi ei saaks muidu aru, et need on banaaniMAITSELISED.

Röstimine muudab banaanide maitseomadusi aga intensiivsemaks, nii et tulemuseks pole mitte lihtsalt banaanimaitseline jäätis, vaid tõesti banaanijäätis. Mis - halloooo - on ju täiesti neelusid tekitav magustoit. Mooniseemned? Need lihtsalt tundusid olevat veel ainus asi, mis jäätise seest puudu oli.

Roosilised rabarberitrühvlid

Olen elevil. Kookospähkliste ploomitrühvlitega hakkas tee lunastuseni (loe: kogu tõde parimate marja- ja puuviljatrühvlite tegemisest) juba paistma. Mõelge, võimalusi on miljon.

Siis tulid rabarberid.

Ja siis sain aru, kui väga ma ennast seda kontseptsiooni ikkagi armastan.

Roosilised rabarberitrühvlid

300 g rabarberivarsi (2 suuremat või 3 väiksemat)

2 dl suhkrut

2-3 spl roosivett

valget šokolaadi

(mandlilaaste või hakitud mandleid)

1. Koori rabarbervarred (noored varred võib ka koorimata jätta) ning lõika parajateks ampsusuurusteks lõikudeks. Pane need paksupõhjalisse potti ning lisa sinna otsa suhkur ja roosivesi.
2. Kata kaanega ning kuumuta, kuni suhkur ja mahl on moodustanud siirupi. Keeda madalal tulel, kuni rabarber on õrn, aga mitte veel katki (ehk umbes 10 minutit?). Vahel sega väga ettevaatlikult või keera tükke pea alaspidi.
   
3. Lase rabarberil siirupis jahtuda, eelistatult üleöö.
4. Patsuta rabarber köögipaberil natuke kuivemaks, siirup jäta hilisemaks kasutamiseks kindlasti alles. Sulata šokolaad vesivannil ning surka iga tükk šokolaadi (soovi korral pärast seda ka mandlitükkidesse/laastudesse), siis tõsta fooliumile tahkuma. Hoia külmas, aga mõnda aega enne pakkumist võta toatemperatuurile.

Rabarberid on nii mõnusalt õrnad, roosikarva põskede ja valgete kuubedega. Roosimaitse on mõõdukas ning valge šokolaadi imalmagusus täiesti hädavajalik, sest kuigi täidis on magus, annavad rabarberid siiski juurde kõvasti haput. Suhkrut ja roosivett võib muidugi ka lisada, kui isu on intensiivsema maitse järele.

Eelmisel korral lisasin katmisel mandlitükke ning elamus oli selle võrra suurem, kui palju need pehme trühvli kõrval suus katki krõbisesid. Seega järgmisel korral kindlasti jälle. Järelejäänud siirupist saab vett lisades ent jube mõnusa joogi.

Järgmine mõte on mustas tees pehmeks keedetud pirnitükid mõrušokolaadis metspähklitega. Ja sealt edasi...

Vanaemale kiiks külge

Ma vist ei pea tundide kaupa veenma ning selle käigus veidi nõelu küünte alla toppima, et selgeks teha, kui head on majoneesiküpsised. Eestlased on ju nendega üldiselt tuttavad. Ma arvan. Või kelles sõna 'majonees' hirmu tekitab, siis selle koostisainete peale mõeldes tulevadki ju pähe veid need, mida ka magusates küpsetistes kasutatake. Sest muud seal polegi. Kõik klapib. Nagu Norras.

Mu vanaema Vilma on majoneesiküpsiste maestro ning ükskõik kui palju ma ka üritaks, ei õnnestuks need mul kunagi nii õigesti. Ehk seepärast mõtlesingi teha oma mutandi. Või noh, variandi (suurepärane idee, ta oleks mu üle uhke, kui teaks). Esimesel korral vanaema retsepti järgi küpsetades kasutasin kogemata originaalkoguseid ning tulemuseks oli küpsiste alla mattuv köök. Ah, teate, vanaemad ja nende retseptid.


Tegin kogused väiksemaks, et küpsistesse uppumist kartma ei peaks (mis muidugi iseenesest pole alati väga paha, eks)

Majoneesiküpsised valge šokolaadiga

100 g majoneesi
100 g võid, toatemperatuuril
4 dl jahu
2 dl suhkrut
1 muna

valget šokolaadi

1. Klopi pehmet võid suhkruga, kuni muutub kohevaks.
2. Vispelda sisse majonees ning seejärel muna. Lõpuks lisa jahu.
3. Tõsta taigen pooleks tunniks külma.
4. Tee taingast käte vahel väikesed pallid, tõsta need võiga määritud plaadile ning vajuta kahvliga lamedaks.
5. Küpseta 190C juures, kuni servadest kergelt kullased. Lase jahtuda.
6. Sulata šokolaad vesivannil ning kaunista sellega küpsised. Võid peale määrida või teha meelepäraseid kaunistusi. Lase tahkuda.
   

Tunnistan, tunnistan - taigen ise maitseb päris kummaliselt. Nagu majoneesitaigen, eksole. Aga sest pole midagi, küpsised tulevad lõpuks lapselikult magusad. Teistmoodi ei saagi öelda - need on nii keeruliselt omanäolised. Ent see-eest lõputult maitsvad, valge šokolaad annab neile juurde uue magusa dimensiooni ning muudab lõpptulemuse lausa plikatirtsulikuks. Seletamatu.

Suutäied raamatu kõrvale

Vahel meeldib mulle lugemise ajal süüa. Või pigem söömise ajal lugeda. Või, ah, ma ei tea. Argihommikud lähevad tihti kombinatsioonis hommikusöök-ajaleht, sest rahulikuks toidunautimiseks ja lugemiseks mõlemaks aega ei jätkuks ning need kaks asja teevad ju hommiku heaks (lisada lusikatäis ärkamisjärgset trenni ja olengi taevas).

Olin siin ühel päeval hoopis sügavalt raamatus, kui miski sees lõunat! lõunat! karjus. Ja nakitsesin valmis parajad raamatu kõrvale sobivad suutäied - sõrmeotste jaoks rasvavabad, kõhule toitvad.

Ning nüüd need suutäied tahavad end juba kusagil peol eksponeerida. Edevad, raisk.

Apteegitilliampsud pasteediga

Apteegitillimugul
Maksapasteeti
Kaunistamiseks apteegitillilehti, tilli või murulauku

1. Lõika mugul pooleks ning lõika selle kihid parajateks apsusuurusteks 'paatideks'.
2. Lisa tükkide otsa pasteeti. Ilusamaks tulemuseks kasuta tordipritsi, aga lusikaga kena kuhja tegemine õnnestub ka.
3. Kaunista apteegitillilehtede, tilli või murulauguga.
   

Maitsed sobivad täiesti uskumatult hästi kokku. Suutäis pasteeti vajab enda kõrvale just midagi värsket (sellest tavapärane kombo kurgiga) ja kergelt magusjat (sellest minu taldrikus tavapärane kombo õuna või õhukese kihi õunamoosiga). Haarasin esmajoones just jämedamate tükkide järele - rohkem värsket raskepärase pasteedi tasakaalustamiseks.

Pasteedi otsas kasutasin tilli - oligi kuidagi laiem maitsemuster, samas kui apteegitillilehed oleks lihtsalt veel oma aniisist maitset rõhutanud.

Soojad kohupiimasaiad suitsuvorsti ja fetajuustuga

Kohupiimasaiu küpsetame pigem külmal ajal, kui kuivanud saia millegipärast juba terve köök täis on. Need on magusad, meeliülendavalt head magustoiduks ja järgmise päeva hommikusöögiks. Aga mingit magusat juttu minu suust täna enam ei kuule. See jutt on lukus.

SELLE ASEMEL on mul pakkuda kohupiimasaiad, mis on un poco loco. Isud olid eile peas segamini ja soolase eest oleks elu andnud.

Ahh, siia sisse võiks ju ükskõik mida toppida.

Soojad kohupiimasaiad suitsuvorsti ja fetajuustuga
(6 tk)

6 saiaviilu
250 g kohupiima
1 muna
1/2 - 1 sibulat (vastavalt sibulaarmastusele)
võid
about 1/2 tl kuivatatud ürte (kasutasin pitsamaitseainet, milles basiilik, pune ja majoraan, aga võiks kasutada ka vaid üht neist)
20 g suitsuvorsti (kasutasin hirvevorsti)
50 g fetajuustu
umbes 1 dl riivjuustu
soola, pipart, suhkrut

1. Tükelda sibul ning hauta pannil võis, kuni muutub läbipaistvaks ja kergelt kullakaks, umbes 10 minutit.
2. Tükelda peenelt suitsuvorst ning lõika parajateks kuubikuteks feta.
3. Sega kohupiim munaga, lisa ürdid, vorst, feta ja hautatud sibul. Maitsesta soola, pipra ja sutsu suhkruga.
4. Lao saiaviilud võiga määritud ahjuplaadile ning jaga kohupiimasegu nende peale.
5. Küpseta 200C juures 10 minutit, seejärel saputa peale riivjuust ning küpseta 5 minutit veel. Söö soovitatavalt soojalt.
   

(Tegelikult käivad külmalt ka. Hea näiteks vajadusel lõunakarpi kaasa võtta)

Ükski maitse siin teistele ära ei pane, tasakaal on paigas kui heas pitsas. Sai on krõbe, täidis soe ja kreemjas. Juba üksipäini on head, aga veel paremad värskete tomativiiludega või rohkem lõuna moodi lõunasöögiks koos taldrikutäie värske salatiga.

Veider, et päris tavaline kontseptsioon nii palju üllada võib.
Hea veidrus, hea veidrus.

Ampsusuurused lehtsalatirullid suitsuse kalaga

Suupisterullid on juba põhimõtteliselt marud. Aga nagu enamiku toitude puhul, kisendab sees ikka hääl 'TAHAKS HOOAJALIST'! Just, hoolimata juustutäidisega singirullide hoomamatust lahedusefaktorist nad praegu ikka nõnda peale ei lähe. Kamoon, väljas isegi ei saja mitte. Ning hoia-seelik-paigal-või-jääd-sellest-ilma tuul ei loe.

Polnud midagi sellist küll varem kohanud, aga salatilehtedest saab täitsa muhedaid suviseid rulle keerata.

Sellest vist tulebki fraas sex, drugs 'n' lettuce rolls, baby!;)


Lehtsalatirullid punase suitsukalaga

lehtsalatit (või muud sobivat salatilist)
heledaid viinamarju
rosinaid

umbes 200 g küüslaugumaitselist toorjuustu
1/2 dl peenelt kuubistatud tomatit
1/2 dl punase suitsukala tükke
1 spl rosinaid

1. Sega toorjuust tomati, suitsukala ja rosinatega.
2. Määri segu salatilehtedele ning keera need rulli. Tõsta pooleks tunniks külma (ma seda seekord ei teinud, aga see peaks täidist tihkemaks muutma).
3. Lõika rullid ampsusuurusteks tükkideks ning aja viinamarjade ja rosinatega tiku otsa.

Maitse on üllatavalt värske, tavaliselt seda taoliste rullide puhul ju ei kohta. Suitsust kalamaitset on just parajalt ning magusad rosinad on selle juures mõnusalt tasakaalukad. Viinamarjad on rullide otsas küll head, aga mõte liigub sutt ka oliivide poole. Selliste mustade ja heade. Järgmisel korral ehk:)

Üledoos magusat kookosmeest

Kui poeriiulilt järjekordse kookospiimapurgi järele haaran, käib sellega pea iga kord kaasas alateadlik 'pole aimugi, mis seekord välja tuleb' mõte. Ja andke mulle andeks, kui see kõlab seiklusjutulikult, aga et selle purgitäie saatust ette ennustada...see oleks, nagu ennustada, kuhu Indiana Jones pärast järjekordsest kahtlasest redelist allaronimist jõuab. Põhimõtteliselt.

Vaene kookospiim sattus seekord purki, koos kleepuvmagusa mee ja vaniljeseemnetega.

Indianal pole pärast ükskõik millisest redelist allaronimist nii hästi läinud, see on ehk kindel..:D


Kookosmesi vaniljega

3 dl kookospiima
1 dl mett
pool vaniljekauna
1 spl võid

1. Vala kookospiim ja mesi paksupõhjalisse potti. Lõika vaniljekaun pooleks ning lisa.
2. Keeda segu ilma kaaneta, kuni muutub paksemaks, umbes 15 minutit.
3. Lisa või.
4. Vala segu purki, sulge kaanega ning jäta toatemperatuurile jahtuma. Hoia külmas.

Kuidas mekib? Kujuta ette, kuidas sõna 'kookosmesi' aeglaselt keele peal sulab, magus ja kleepuv, vaniljest juures kergelt plikatirtsulik toon.

Esimesed suutäied sõin šokolaadimagustoidul ja mustikatega, aga jäätise või täitsa tavalise jogurti otsas kujutan seda veel siirupiselt paremana ette. Või siis värskete maasikate peale sirratult. Seikluslikult hea, mis?;)

Kohvikohupiim nelgibanaanide ja mandlipralineega

Kui nüüd retseptidest rääkida, siis hakkab mul mõtteprotsess tihti pihta hoopis maitsekombinatsioonidest, mitte aga valmistusviisidest või isegi sellest, kas tahan teha midagi soolast või mesimagusat. See annab mõttelennule suurema vabaduse ning genereerib tihemini fantastideid (isegi kui osa neist osutub võimatuks...või pigem minu jaoks võimatuks täiuslikult valmistada).

Ning just nagu ütlesin, kohupiimast meil siin pääsu EI OLE. Seekord olgu ta paraad kombinatsioonile kohv-nelk-banaan-mandel, kus banaan on tegelikult võrrandi X, edukalt asendatav nektariinide, virsikute või aprikoosidega.


Kohvikohupiim nelgibanaanide ja mandlipralineega
(3 portsjonit)

400 g kohupiimapastat
umbes 1 tl kohviessentsi (võite proovida asendada lahustuva puruga)
umbes 2 1/2 spl suhkrut
vanilli
1 banaan
3 spl suhkrut
1/2 tl jahvatatud nelki
mandlipralineed (nt seda)

1. Sega kohupiimapasta maitse järgi kohviessentsi (või lahustuva pulbri), suhkru ja vanilliga.
2. Pane pannile banaaniviilud, suhkur ja jahvatatud nelk. Kuumuta, kuni suhkrust on saanud hele karamell. Vahel sega ja keera banaaniviile ümber.
3. Purusta mandlipralinee väikesteks tükkideks.
4. Serveeri kohupiima (soovitatavalt soojade) banaaniviilude ja pralineetükkidega.

Banaanid muutuvad karamellistamisprotsessis kohe päris pehmeks ning saavad sügava nelgimaitse, mis sobib kohupiima kohvise maitsega nagu..üks asi, mis sellega kohe väga väga kokku sobib:)

Siin ongi olemas kõik, mida ühes magustoidus vaja on: kohupiima kreemisus, banaanide kleepivmagusus ning krõmps mandlipralineest; pluss intensiivsed maitsed, mis suus nii meeldivalt kokku sulavad.

Metsapesto

Oeh, olen kirjutamisega natuke tukkuma jäänud. Teate küll - suvi, vabadus, päike, kõikmuu.

Aga kuna helerohelisi kuusekasve veel leidub, ei saa ma sest viimasest katsetusest rääkimata jätta.

Ehk pole teie seas säänseid pesto-konservatiive, kes pärast basiilikuvaba segu pestoks nimetamist kohe kividega sihtima hakkaksid. Metsapesto kõlab ju lausluuleliselt. Kuusekasvud on ju metsast ja metspähklid nagu...ka:)

Metsapesto

50 g helerohelisi kuusekasve
25 g metspähkleid
1 küüslauguküüs
1 spl riivitud parmesani
umbes 4 spl oliiviõli
soola

1. Purusta kuusekasvud, pähklid ja küüslauk koos natukese oliiviõliga üsna ühtlaseks (kasutasin saumikserit, peaks saama ka köögikombainiga).
2. Lisa riivjuust ning piisvalt õli, et saada paras konsistents. Maitsesta soolaga.

Kasutada võib täitsa sarnsaelt basiilikupestoga. Makaroniroogades, saial...ja eriti krõbedal saial koos toorjuustu ning sügavpunaste tomativiiludega.

Maitse on üllatavalt värske.
Kujuta ette, et jalutad kuusikus. Värske õhk, puud kahisevad, sammal krudiseb jala all. Ja suurt sõõmu õhku kopsudesse tõmmates tuleb kaasa imemõnus värske kuuselõhn. Hea, eks? Lisa sellele sutt hapukamat tooni, mahedat metspähklimaitset, hea parmesani trotsi ja natuke küüslaugust käredust ning oledki valmis.
Siis serveeri seda tunnet krõbedal saial koos toorjuustu ja tomatitega...

...ja kes veel kuusekasve mingil ennenägematul põhjusel proovinud ei ole, siis selleks on tagumine aeg.

Ma viskan peotäie üle jäänud kasve vist otsaga sügavkülma. Värset kuusekasvuvõid tahaks ka südasuvehommikul kaerahelbekaraski otsa :=)

Metspähkli-rummitrühvlid

Rummikoogid on mul puha klassikalised lemmikud. Usun, et olen neid söönud ehk terve tonni jagu. Sellise suurema tonni jagu. Et kohe päris tonni.

Päris õiget rummikooki pole ma suutnud kodus produtseerida, aga nüüd sain hakkama üsna täiusliku variatsioonivariandiga. Metspähklid on ühele soliidsele rummikoogile alati sobiva kaaslasena tundunud ning kondenspiim on üldiselt sama hästi kui hea kaaslase sünonüüm.

Pardon uduste piltide pärast. Mul oli üks näljane gäng külas, kellele idee trühvlite allesjätmisest üldse ei meeldinud:)

Metspähkli-rummitrühvlid

2 dl jahvatatud metspähkleid (kui aega on - umbes 200 g pähklitest, mis on kuival pannil röstitud ning rätiku vahel hõõrudes kooritud)
1 dl küpsise- või koogipuru
1 spl magustamata kakaopulbrit
2 spl võid
1 dl magusat kondenspiima
vanilli
rummiessentsi
tumedat šokolaadi ja metspähkleid kaunistamiseks

1. Sega omavahel hästi jahvatatud pähklid, küpsise- või koogipuru ning kakaopulber.
   
2. Sulata või ning sega see hästi kondenspiima hulka. Lisa rummiessentsi ja vanilli, siis vala segu kuivainete otsa ning sega korralikult läbi.
   
3. Aseta segu vähemalt pooleks tunniks külma, siis tee sellest pallid ning tõsta tagasi külma tahenema.
   
4. Sulata tume šokolaad vesivannil, kasta pallid šokolaadisse ning lase neil fooliumil või küpsetuspaberil tahkuda. Enne glasuuri kõvaks muutumist viska igaühe otsa üks metspähkel. Hoia külmas.

Kuigi maitse on veidi erinev vastavalt erinevate küpsise- või koogipurude kasutamisele, annavad metspähklid ikka meeldiva ilmselge maitse. Rummi maitsega pähklid lausa flirdivad ning šokolaadiga sobivad kokku kui valatud. Mõelge Nutella peale;)

Olles öö külmas veetnud, maitsevad trühvlid aga veel väikese tsiljoni võrra paremini. Maitse on ühtlasem, tekstuur tugevam.

Järgmisel korral võiks väike pudel pähkliliksi ka kõrval olla, et seda natuke sisse sirrata. Oleks eht!:)

Sidrunitrühvel piprasooja glasuuriga

Jube kavalad trühvlid. Selles mõttes, et nende sidrunine sisu ja piprasoe glasuur annavad kokku täitsa tervislikuna mõjuva efekti. Sidrunise ja sooja. Nagu tassitäis sidruniteed, ainult et tegelikult on peotäis komme!;)

Sidrun ja must pipar on üks järjekorne kombinatsioon magnifico. Soovitan proovida igasuguses variandis, mis pähe kukub!

Sidrunitrühvlid piprasooja glasuuriga
(umbes 30 tk)

200 g valget šokolaadi
½ dl vahukoort
vähemalt 1 spl sidrunimahla

160 g valget šokolaadi
¼ - ½ tl musta pipart

1. Haki šokolaad peeneks.
2. Kuumuta vahukoor keemiseni ning vala kohe hakitud šokolaadi peale. Sega, kuni segu on ühtlane. Lisa sidrunimahl.Tõsta trühvlisegu vähemalt pooleks tunniks külmkappi tahenema.
3. Vormi tahkunud segust pisikesed pallid ning tõsta need siis tagasi külma.
4. Sulata veevannil ülejäänud šokolaad ning lisa sellele pipar. Torka trühvlid glasuurimiseks ükshaaval kiirelt šokolaadi sisse ning tõsta siis fooliumile või küpsetuspaberile tahkuma. Hoia külmas.

Vahel nii imalmagusana tunduv valge šokolaad saab siin sidrunist juurde värskust ja erksust. Kui valge šokolaad oleks soliidses vanuses naine, siis ses trühvlis oleks ta küll uuesti noor... :) Pipar on alguses tasakaalustav maitse, mis sidrunist värskust ohjes hoiab, lõpuks jätab ta ent suu meeldivalt soojalt õhkama. Kontrastid ja uudsus. Värskus ja soojus.

Must pipar jätab endast igatahes mulje kui täieõiguslikust magustoiduvürtsist. Soovitan meelde jätta;)

Lemmikteest smuuti

Minus on mitu grammi teefanatti. Mingi ekspert ma pole, pigem olen üsna kaugel ka kõige mökumast teeteadjast. Aga oma tassi teed ma jumaldan: vahel meie enda korjatud taimedest, vahel kvaliteetset musta, tavaliselt paraja kangusega rohelist ja alati ilma suhkruta.

Ning neelud käivad tegelikult kõige peale, mis vähegi teed sisaldab (eriti kui tegemist on selle koogiga). Tänane magustoit, hommikusöök või misiganes on ent nii lihtne, kui olla saab, aga on erinevaid teesid kasutades siiski jube hea. Teate küll, iga kord natuke erinev!

Lemmikteest smuuti
(ühele)

1 dl kanget teed
2 dl maitsestamata jogurtit
1,2 – 2 spl suhkrut
(vanilli)
(jääkuubikuid)

1. Valmista kange tee ning jahuta.
2. Sega tee maitsestamata jogurti hulka ning lisa suhkrut nii palju, et smuuti oleks meeldivalt magus. Soovi korral lisa vanilli.
   
3. Naudi valgete vuntside või kõrrega, lisada võid jääkuubikuid.
   

Smuuti on täpselt nii hea, kui hea on tee;) Parajalt magus, piisavalt voolav, et muretult kõrrest juua. Vist päris hea variatsioon jääteele nende kuumade-kuumade ilmade jaoks, mis varsti ilmuma peavad...

Ananassi-laimivõie aprikoosidega

Bäng ja padahh ning soojast ilmast ongi järele jäänud vaid vihmahood, tuul ja halb tuju.

Vähim, mida ses olukorras väärt oleme, oleks hea pikk TROOPILINE PUHKUS, või mis?

Aga ei. Ei mingit puhkust. Vaid purk vähemalt sama troopilist kreemi ning kujutlus sellest, kuidas rannal uutes sinistes bikiinides päikesepõsitades küpsed (soovitatavalt kooritud ja viilutatud) ananassid otse kätte kukuvad (ooojaa, see oleks totaalne tujuparandaja!). Hah.

Seega, nutmata...

Ananassi-laimivõie aprikoosidega

5 dl ananassimahla
umbes 10 kuivatatud aprikoosi
3 muna
100 g võid
2 1/2 dl suhkrut
vanilli
1/2 dl laimimahla

1. Vala potti ananassimahl ja aprikoosid, keeda ilma kaaneta elaval tulel, kuni mahla jääb alles umbes vaid 1/2 dl, see peaks aega võtma 20-30 minutit.
2. Mõõda välja umbes 1/2 dl mahla ning aprikoosid haki pisikesteks tükkideks.
3. Sulata paksupõhjalises potis või, lisa suhkur ja lahtiklopitud munad, vispelda segamini. Lisa ka laimi- ja kontsentreeritud ananassimahl. Vispelda keskmisel kuumusel, kuni segu pakseneb.
   
4. Maitsesta vanilliga ning lisa aprikoositükid, kuid vaata, et need üksteise külge kinni ei jääks.
5. Vala võie purkidesse, sulge need ning lase toatemperatuuril jahtuda, seejäral hoia külmikus.

Võidel on tõesti päris ananassimaitse, suure vihjega laimile. Aprikoositükid on pehmed ja hambaga peale sattudes maitsest pungil! Seest ja väljast ilus kui klassikaline inglise sidrunivõie, ent paremgi veel;)
Hea küpsiste või jäätisega, koogi või pannkoogi vahel, hea niisama lusika sissepistmiseks, et terve lusikatäis elamust korraga suhu pista. Lihtsalt hea..

Kevadekasvud!

Kuusehekist mööda kõndides sirutan kevadel käe täitsa vaistlikult noorte kasvude järele. Ah, vaevalt et ma ainus olen. Mõnusalt hapukad ja head ning vitamiine ajab ju üle ääre.

Kuusekasvud on tegelikult natuke müstika. Sest kui tuua jutuks, et neid võiks lisaks möödaminnes näksimisele ka reaalses roas kasutada, tuleb vastuseks enamasti 'ooo, mmm, jaaa, pole selle peale nagu kunagi mõelnud.'

Ravimina peaks kuusakasvutee või -siirup hästi mõjuma köha ning külmetushaiguste puhul, aitama ka väsimuse ja närvilisuse peletamisel, vereringe ja vereloome elavdamisel. Neil on isegi kergelt antibiootiline toime! (et ära hoida küsimusi stiilis 'kas neid ikka tohib süüa?')

Minu katsetused algasid täna:)

Kuusekasvuvõi

Helerohelisi kuusekasvusid (korjatud soovitatavalt tänavasaastevabast kohast)
Pehmet võid
(mere)soola, pipart

1. Loputa kasvud puhtaks.
2. Kui tahad krõmpsumat ja säravrohelisega võid, haki pisikesteks tükkideks värsked kuusekasvud. Kui pehmemat, lase potis keema vesi ning keeda kasvusid kümmekond minutit, seejärel haki.
3. Sega hakitud kasvud pehme võiga (umbes sama suur kogus) ning lisa maitse järgi soola ja pipart.

Võid on väga hea süüa lihtsalt krõbeda saia/leiva peal, aga kindlasti oleks see super liha, köögiviljade või värskete kartulitega...ohjah. Mõnus hapukas kuusene maitse, kuidagi kodune.

Veel võiks ju visata ahjuroogadesse, lisada salatitesse, teha maitseõli. Nii saaks teed ja siirupit, kuusekasvudega ahjukana, kuusekasvumarmelaadi, jäätisekokteili.
On kellelgi ideepärleid veel üle?;)

Kakaokohupiim mustsõstrakastme ja kiividega

Kui ma peaks elu lõpuni vaid üht asja sööma, oleks selleks ilmselt kohupiim. Või - olgu - kohupiim ja rukkileib. Aga ikkagi. Igapäevaselt avastab see end miljonis kombinatsioonis, retseptidest ei hooli ent pea kunagi. See on Nautlus - lihtne ja täiesti ilma loogikata.

Aga aeg-ajalt saab mõni kombinatsioon täpselt millelegi pihta. Nagu eile. Nagu üksosamagusatkohupiima-üksosavaniljepudingit-üksosaahjuõunajogurtit, ainult et teismoodi.

Kuigi kaste on üksi päris tugeva maitsega, kaob see tugevus natuke ära, kui kohupiimale palju kakaod lisada. Seega soovitan väiksemat kuhja kakaopulbrit.
Ning tükkide pärast moosis ei tasu karta, need on tegelikult booooonus!


Kakaokohupiim mustsõstrakastme ja kiividega
(3-4 portsu)

400 g kohupiimapastat
1 dl vahukoort
suhkrut (umbes 1/2 dl?)
vanilli
1-2 spl magustamata kakaopulbrit
mustsõstra-koorekastet
2-4 kiivit

1. Sega kohupiim suhkru ja vanilliga.
2. Vahusta vahukoor ning lisa (või kui oled laisk - sega see lihtsalt sisse ning klopi segu natuke aega, ma teen tihti nii).
3. Lisa maitse järgi kakaopulbrit, sega hästi.
4. Koori ja viiluta kiivid.
5. Paku kreemi sooja või külma kastme ning kiiviviiludega. Soovi korral lisa küpsisetükke.

Mustsõstra-koorekaste

1/2 dl mustsõstramoosi
1 dl vahukoort
soovi korral kaneeli

1. Võta väike pott või pliivi peale sobiv nõu ning kuumuta moosi, kuni see vedelamaks muutub.
2. Lisa vahukoor, sega. Soovi korral lisa kaneeli.
3. Keeda 5 mitutit, serveeri soojalt või külmalt (küõlmalt kaua seistes muutub parajalt paksemaks - sel juhul lisa vedelikku).

Mustsõstra ja kiivi kombinatsioon on jube tore leid, millega juba kaua katsetada olen tahtnud ning see läks tõesti hästi kokku! Võ'iks ju proovida ka pea-alaspidi varienti, kus oleks kiivikaste ning värsked mustsõstrad...(suvi, suvi, tule jubaaaaa!)

Mahe kreem sobib tugevamaitselise , kuid hapuka kastme ning eksootiliste kiividega hästi. Küpsisetükid annavad juurde krõbedust (ma olen nt väiksest saati harjunud kohupiima küpsistega sööma), soe kaste (eriti kui selles on kaneeli) omapära.

Kohupiima tuleb varsti veel;)

Mundris õunad

Mis on õuntes? Seemned? C-vitamiin?

Mõnikord kui päris kogemata terve kausitäis ära süüa, on õuntes ka kõhuvalu. Njaa.

Nende õuntega siin on aga üpris kindel laks – seemneid ei ole, kõhuvalu (ma luban!) ka mitte, C-vitamiini jätkub ning pealegi on nende sees...õunad:)

Esimest korda sattusin puuvilju mundrisse toppima, kui korra pirukapõhja kõrvalt muretainast üle jäi ning sellistel puhkudel ongi see magustoit taignajääkide ära kasutamiseks parim viis maailmas . Pealegi hoiab see ära võimaluse, et kogu ülejääk tasapisi nokkides otse suhu võiks sattuda;)

Mundris õunad
(neli portsu)

4 pisemat õuna
umbes 170 g magusat muretainast
3 spl suhkrut
¾ tl kaneeli

1. Koori õunad ning lõika alumine ots natuke lamedamaks, et need paremini püsti seisaksid. Lõika välja südamik, kuid ära õuna põhjast läbi lõika.
2. Jaga taigen neljaks osaks ning rulli iga osa õhemaks ringiks; natuke tainast jäta kaunistuse jaoks.
3. Täida õunad pilgeni suhkru ja kaneeli seguga.
4. Aseta õunad taignaringide peale ning mässi need siis taignasse. Vaata, et taigen oleks ühtlase paksusega ning pealt võimalikult sile – tekivad ilusad pallid.
5. Ülejäänud taignast vormi iga õuna jaoks 2 lehte, suru need „õuna“ külge ning pressi noateraga peale lehemuster.
6. Küpseta õunu võitatud vormis 175C juures pool tundi, kuni need näevad välja küpsed ja kullased. Söö soojalt vaniljekastme või -jäätisega.
   

Kui kahju, et mul valmis õuntest pilti pole! Sest need on oma kullakarva tooniga nii armsad ja ümmargused, et tahaks kohe žongleerida, käes veeretada või ära süüa. Lusika all rabeda koore varjus on pehme sisu, täidisest on aga tekkinud lausa magus tume kaste, mis veidi hapukama õuna sisse kole hästi sobib.

Veidi jäätist või vaniljekastet (nt pudingile natuke piima lisades) otsa ning käib küll ja paremini veel:)

Pastinaagisupp suitsujuustu ja sojakastmega

Öelge selle kohta kevadväsimus, muusaotsing või idiootne paus, aga nüüd olen ma siin - pärast kaht kuud omavolilist vaikivat puhkust. Mul on muidugi kahju, sest viisakana peab mul olema, ent õnneks (et kõik mu äraoleku kiiresti andeks võiksid anda) leidsin vahepeal ka muusa ning tagataskus on nüüd paras posu huvitavat.

Ainult et...suurem osa on hetkel veel ilma piltideta. Rumal rumal mina.

See supp püsis parajat aega teostamatu unistusena, kuni ühel korral oli lihtsalt kõik paigas. Ja sõna otseses mõttes läks kausitäis suppi alla pideva 'mmmmmmmmmm' saatel. Ei uskunud, noh! Väärikas vastane lemmikule porgandisupile.

Hoia puljong lahjem ning süda avali, siis on elamus eriti meeldejääv.

Pastinaagisupp suitsujuustu ja sojakastmega
(kolmele)

300 g pastinaaki
1 sibul
4 küüslauguküünt
2 dl puljongit
4 dl piima
100 g suitsujuustu (ilma kõvade servadeta, nt seda torukujulist on väga hea kasutada)
1 spl võid
Soola, suhkrut
Sojakastet serveerimiseks

1. Sulata supipotis või, lisa tükeldatud sibul, küüslauk ja pastinaak ning hauta kaane all madalal kuumusel umbes 10 minutit, kuni sibul muutub kullaseks.
2. Lisa puljong ning keeda pool tundi, kuni pastinaak on pehme.
3. Püreeri segu saumikseri või blenderiga, lisa ka suitsujuust ning püreesta ühtlaseks
4. Vala segu tagasi supipotti, lisa segades piim, maitsesta soola ja sutsu suhkruga ning lase supp kuumaks.
5. Serveerimisel sirra portsjonile peale sojakastet.

Supp on maitsest tulvil. Väike magus nõks on pärit nii pastinaagi loomulikust magususest (see, nagu ka porgand, võib ärksamaks teha igasuguse soolase roa) kui ka kohustuslikust sutsust suhkrust. Suitsujuust muudab selle kreemjamaks ning lisab iseloomu, teeb maitset intensiivsemaks.

Sojakaste (mis on maitsekombinatsiooni seisukohast ülioluline) paneb maitse justkui elama. Tahtsin saada natuke iga suutäie juurde, seega lisasin pärast poole portsu ärasöömist juurdegi. Seda ei tohiks supi sisse segada, vaid nautida kontrasti, lisaväärtusena. Sojakastme fänn ma ei ole, aga armastan seda punase kala peal ning selle supi otsas jumaldan.

Näeme veel!

Juustukook vähemusele

Ja kuigi mu elu käib praegu soodaaurust tabletiassortiini, kraadiklaasist sinise lambini ja köhahoogudest esmaspäeva ootuseni, sest siis saan armsad antibiootikumid, pakun vahepeal ühe kuu aja taguse maiuspala. Sest noh meenutaks endalegi maailma maitset natuke:)

Ohjah, lagrits.

Minu meelest on Eestis valik lihtsalt liiga väike. Soome minnes on mõningad ostud lihtsalt kindlad. Alati seesama topsik Tax Freest. Kindlasti pakk lagritsanätsu. Ja kui veab...siis ka jäätist, tuub magusat kastet või isegi lagritsamaitselist Tuplat.

Ma olen vähemuses, ma tean.

Aga lagritsat kasutavaid retsepte on veelgi vähem. Paar aastat tagasi sai minumoodi lagritsat armastavale sõbrantsile želatiiniga lagritsa-juustukooki tehtud, isegi täitsa retsepti järgi, aga alles mõnda aega tagasi jõudsin lõpuks küpsetatud juustukooki katsetada. See idee oli ennast lihtsalt juba liiga kaua peas praadinud. Võinoh.

Vanematele kui esimestele maitsjatele ning lagritsat põlgavatele inimestele koogi valmistusprotsessist enne esimesi ampse rääkima ei hakanud. Ent neile mõlemale meeldis...imelik...äärmiselt imelik. Aga tore.

Lagritsa-juustukook šokolaadi ja pohlamoosiga

180 g šokolaadiküpsiseid (nt Kalevi omasid)
50 g sulatatud võid
100 g tavalisi lagritsakomme
1 dl vahukoort
500 g maitsestamata toorjuustu
3 muna
1/2 dl suhkrut
vanilli
1 1/2 dl pohlamoosi
50 g riivitud tumedat šokolaadi

1. Purusta küpsised peeneks (nt köögikombainis) ning lisa sulavõi. Määri võiga lahtikäiva servaga koogivorm (minu oma oli ~27 cm) ning suru küpsisegu põhjale ja külgedele. Küpseta 175C juures 10 minutit.
2. Haki lagrits väikesteks tükkideks ning pane koos vahukoorega väiksemasse potti. Keeda madalal kuumusel, kuni lagrits on suuremas osas sulanud.
3. Vala segu köögikombaini ning lase sellel töötada, kuni segu on üsna ühtlane.
4. Lisa toorjuust, munad, vanill ja suhkur. Mürista, kuni segu on täiesti ühtlane.
5. Soojenda moos kergelt (mikros/pliidil) ning määri see siis eelküpsetatud põhjale.
6. Vala täidis moosi peale ning puista sellele riivitud šokolaad.
7. Küpseta veel umbes 40 minutit.

Üldine mulje on üsna šokolaadine (ja ma juba kuulen, kuidas keegi karjub, et 'sa ei pidanud ju armastama šokolaadi nii väga!). Šokolaadi ja lagritsa maitsed sobivad väga hästi kokku ning suussulaval šokolaadikattel on veel üks pluss - see katab ära värvilt mitte-nii-ahvatleva hallikarva täidise (näete? kogu sellel šokolaadil on põhjus!)

Lagritsamaitse ei ole lõpptulemuses väga domineeriv või midagi, kuid see on täiesti mõõdukalt aniisiselt olemas - see seletab, miks isegi lagritsapõlgajad esimese suutäie väljasülitamise asemel hoopis teist koogitükki tahtsid. Lootsin, et pohlamoos oleks kihtide vahel paremini nähtav, aga see sulas pigem põhja sisse ära. Sellegipoolest annab moos koogile oma mõrkja varjundi.

Veebist lagritsat kasutavaid retsepte otsides siiski ka leidsin mõned. The Well-Seasoned Cook'i Licorice pudding , Courier Mail'is ilmunud Licorice ice cream ning Martha Stewarti Black Licorice Creme Brulee Tarts. Üks lagritsa-šokolaadikook on ka 'Eesti Kokkade Kokaraamatus'.

...ja nüüd täiskohaga ravimise juurde tagasi.

Stiilipuhas virin

...mis paljastab end täpselt nii palju, kui etikett nõuab ja õigel hetkel viskab boolero maha, et päris sentimentaalseks minna.

Et siis...ma olen haige. Ah et ei puutu siia? EI PUUTU? (vabandust) Paneme puutuma.

Neljandat päeva jutti lihtsalt eksisteerin. Nohu on selline mõrvar, et ööund sain varahommikul kõva poolteist tundi - ülejäänud aeg möödus käegalöövalt õndsas vaikuses Põrgupõhjat lugedes, käsi iga veidi aja tagant teetassi või salvrätti haaramas. Oleks et päevane uni õnnestuks - ei ei!

Ning täna oligi alles jäänud vaid kaks võimalust. Kas oodata, et Hiro Nakamura (või kas või Marty ja Doc) tuleks tulevikust mingi imeravimiga või võtta ette alternatiivmeetod. Ehk siis - deem küll, hakkan sibulaid hakkima. Kogemus andis nõu. Ja, ma räägin, esimest korda elus nägin nii memmekaid sibulaid, mis isegi tõsise lihunikutöö tulemusena pisarat lahti ei võta. Rääkides täiuslikust ajastusest, eks.

Ah, mis seal ikka, viskasin potti ning veits fariinsuhrkut, võid ja palsamiäädikat otsa (umbes nagu siin) ning lasin podiseda, pärast panin justkui lohutuslõunaks taldrikule väikese kohupiima-juustuomleti ja porgandisalatiga. Ning siis - bäng! bäng! ainus maitse, mida tundsin, oli suhkur. Terves taldrikus. Ja ainult natukene.
Võtsin hommikust alles jäänud pool Digestive küpsist ning pistsin selle nahka nagu ploki kvaliteetset saepuru. Susi küll.

Kui mina maitseid tundma ei hakka, siis, kuulge, jääb vist ära - nälg majas!
Ei saa ikka aru sellest kontingendist, kelle jaoks söök on pelk kütus ja siis tangitakse endale suvalist mootorisuretajat sisse.
Ning mu päeva parimaks söögiks jäigi öösel suure näljaga ära söödud puding. Oeh.

Aga muidugi kama!

Ilusat jätkuvat sünnipäeva:)

Lisaks hommikusele Toompea käigule otsustasime siin ka hilise lõunasöögi suts ilusamini mööda saata. Valge lina. Suured praetaldrikud. Värske karask, vürtsikilu ja keedumuna, kartulipuder, pikkpoiss ning mesikooresed ahjuköögiviljad. Et 1/3 perekonnast söömaaja vältel Faluni MK etapile keskendunud on...seda me päris ei plaaninud. Aga kamatort, vähemasti, tõi tähelepanu lauale mõneks ajaks tagasi;)

Sai sellist piisavalt eestikat torti mõeldud. Biskviidiretsept on pärit Oma Maitsest, retseptist 'kamatort mustikate ja banaanidega', muu on ilulõikus.

Kamatort meekreemi ja marjadega
(biskviidi retsept pärit Oma Maitsest)

biskviit:
6 muna
1 1/2 dl suhkrut
1 dl nisujahu
1/2 dl kama
1 1/2 tl küpsetuspulbrit
50 g sulatatud võid, jahtunud

täidis:
1 kogus meekreemi (vaata alla)
4 dl vahukoort
400 g kohupiimapastat
2 dl suhkrut
vanilli
marju

1. Vahusta munad suhkruga kohevaks vahuks.
2. Sega omavahel jahud ning küpsetuspulber, vispleda munavahu hulka.
3. Lisa sulavõi, sega ühtlaseks.
4. Vala tainas lahtikäivasse koogivormi (minu oma on 27 cm), mille põhi on kaetud küpsetuspaberiga, servad määritud võiga ning küpseta 200C juures 15-20 minutit.
5. Lase mõni minut vormis jahutda, siis jahuta täielikult restil. Lõika 2 kihiks.
6. Vahusta mikseriga vahukoor koos suhkruga, lisa vahustades kohupiimapasta ning maitsesta vanilliga.
7. Määri koogi alumisele kihile kõigepealt meekreem, siis selle peale ettevaatlikult osa kohupiimakreemist (võid panna üsna julgelt palju). Tõsta peale teine kiht ja kata ülejäänud kohupiimakreemiga. Tõsta vähemalt paariks tunniks jahedasse seisma.
8. Enne serveerimist kata tort marjadega.

Kuigi biskviidil üksinda on kama maitse ilusti olemas, trügib magus meekreem selle tordis lõpuks natuke varju. Aga...ei virise. Kuna kohupiimakreemi on palju, jääb tort hästi mahlane. Piisavalt magus. Meekreemi on piisavalt, et mesist tooni hoida. Panime marjad täitsa külmunult peale ning see oli tegelikult väga mõnus - veidi krõmps, ei mingit läga, puhas maitse. Ning ei ole need marjad päras sulamist koogi pinda midagi nii ära määrinud. Tõeline pidupäevakook:) Tõesti, ma räägin, see on väga hea.


Meekreem

3 muna, lahti klopitud
100 g võid
150 g mett
vanilli

1. Sulata või paksupõhjalises potis tasasel kuumusel. Lisa mesi ning sega, kuni see on täiesti sulanud.
2. Lisa lahti klopitud munad ning vispelda segu keskmisel kuumusel, kuni see pakseneb. Ära keema lase.
3. Maitsesta vanilliga ja vala purkidesse või jäta jahtuma, et koogi või magustoidu jaoks kasutada.

Üsna intensiivse meemaitsega kreem. Kõige parem olekski koogi vahele või magustoidu sisse. Või jäätise peale. Või küpsise peale. Või, oh, kohupiima otsa. Päris magus, vanill teeb maitset harjumuspärasemaks ja ümmargusemaks - nagu meile meeldib.

Okei, ma lähen nüüd kleite vaatama:)