kolmapäev, 19. detsember 2007

Mitte lihtsalt järjekordne piparkoogikuhi

Sel aastal läks meil vaid 8,5 tundi. Oh, progress!

Just nagu eelmisel aastal, küpsetasin vägagi traditsiooniliselt jälle sõbranna Mariega koos. Erinevalt tavalisest lõpetasime siiski enne varajasi hommikutunde...ent kõik muu kreisi teema oli kohal. Ühel päeval ma veel julgen rääkida, kuidas kunagi alustasime...nii amatöör ikka ju ei oleks! Kuid mitte veel...veel ma ei tunnista. Ei!

Aga uskuge mind: TÄIDETUD PIPARKOOKE LIHTSALT PEAB TEGEMA. Me viskame sisse muidugi kõike, mida leiame, aga alustuseks oleks targem enne siiski natuke mõelda ka...


Magusateks soovitan maapähklivõid ja banaani, aga samuti šokolaadikamakaid, kuivatatud puuvilju, pähkleid, marju. Maapähklivõi, muide, on kohustuslik.
Kui oled julge, proovid soolased ka ära - maksapasteediga saab eriti head jõululised snäkid. Ilma naljata.
Nii me neid teeme...


Kui plaanid kinkida natuke komme või lihtsalt midagi väikest (ning usaldad sealjuures natuke oma oskusi), võib täitsa selliseid piparkoogikarpe soovitada.

Tuleb lihtsalt iga karbi jaoks 6 ruutu välja lõigata ning küpsetada (varusid on ka vaja...meil kulus 5 karbi jaoks 4 varuruutu!) ja pannil ports suhkrut karamelliks kõrvetada (lihtsustamiseks võib lisada sutsu siirupit). Kõigepealt tuleb karamelliga kokku 'liimida' viis ruutu, siis pahn sisse pista ja viimane ruut lõpuks mingil viisil peale 'liimida'. Glasuurimise võib jätta viimaseks, et karp rohkem tõeline välja näeks (see siin on küll suht tavaline, aga mõte saab selgeks).

Piparkoogipallid on jätkuvalt lemmikud. Parim asi, mida krõbistada. Hea kotikestes kinkida. Kui tainas on väga kleebu või mingil muul viisil vormimisel vastu hakkab, siis on kõige õigem lihtsalt PALLE TEHA. Tegelikult ka - vähem deprekat. Nende tegemine on isegi natuke teraapiline;)

Rääkides taignast - ostsime kolme erinevat.
Parim konkurentsitult oli Liivimaa pagari käsitööna valminud taigen. Mõnusalt tume, väga hea rullida (kuigi nõudis natuke ülakehajõudu;)) ning piparkoogid saab ilusti kätte, õige kujuga. Ainult et pakk kusagil 750-800 g maksis 52 krooni. Samas kulutaks selle raha iga kell enne kui teeks kaks korda rohkem...
Europagari piparkoogitaignast. Täiesti idiootne tainas! Ainult pallideks kõlbab. Proovi ainult rullida või midagi kätte saada laua pealt - võimatu. Maitstes krõbisevad ka suhkruterad hamba all. 800 g oli alla 30 krooni. Palun ärge ostke, siiralt.
Hagari tainas oli igatahes parem. Veidi tumedam, normaalselt vormitav. 500 g samuti alla 30 krooni.

Piparkookide küpsetamine pole vist aga veel läbi, pidime maal ka portsu tegema. Ah, täiuslikud jõulud!

esmaspäev, 17. detsember 2007

Suti tagasivaatamist ja üks äärmiselt hea retsept

Tänasest on minus juba natuke toidublogiveterani, sest täis on üks aasta, mis oli täis nii võrratuid maitseelamusi kui ka hunnikutes õhku paisatud sõnu nende kirjeldamiseks. Päris hirmutav.

Olen endast kogu plämasuramura vahel maha jätnud 70 kandis erinevat retsepti, millest ehk pooled on omalooming. Ei hakka üle arvutama:) Olen ahminud Gruusias ja Norras, šokolaadikoogi taga korra teiste blogijatega kokku saanud, aasta lõpuks raamatussegi sattunud. Üsna hästi!

Pidev kroonikakirjutamine on vast natuke rohkem katsetama pannud küll, aga üleõhtused kiired tsiuhtsäuh õhtusöögid, mis tihti just need kõige geniaalsemad tunduvad, jäävad tavaliselt kajastamata. Kõht on tühi. Ja fotokas on ülalkorrusel. Ning patareid on tühjad. Aga eks visake õhukeselt viilutatud porgandid mee ja või ja kõige heaga külmkapist pannile ning minulik õhtusöök ongi valmiiis.

Aga - tagasi vaadates. Alustasin omamoodi rabarberi-kamakoogiga, siis tulid lemmikud sibulamarmelaad, toscaküpsised, laimikreemikorvid, õuna-sibulasupp, mooniseemnekook kohupiimaga, kohupiimavaht musta teega, brokoli pistaatsiapähklivõiga, india pähklist pralineemaiustus, röstitud bataadid, sibulapirukas. Oeh. Need on piisad, ma ütlen.

Aitäh-aitäh kõigile, kes vaatajanumbri parajalt suureks on kasvatanud! Kasutangi oma privileegi küsimiseks (jah, ka kõigilt neilt, kes suud siiani lahti teinud ei ole) - Mis on meeldinud? Mis mitte? Mida keegi järele on proovinud? Olen üsna suur kõrv.

Nüüd aga lubatud retsept. Kuidas teile meeldiks teha...

...seda?

Õunakaste e mitme sentimeetri paksune must asi potipõhjas
(tööd jätkub kahele inimesele ja mitmeks päevaks)

4 dl õunamahla
1 dl suhkrut
tükk kaneelikoort
jupp vaniljekauna
  1. Mõõda kõik ained paksupõhjalisse potti ning aja keema.
  2. Jäta pott päris elavalt mulisema, tegele oma asjadega, kuid viska sellele aeg-ajalt pilk peale.
  3. Kui kaste on 10 minutit keenud, otsusta, et aega läheb veel ning mine tegele veel oma asjadega.
  4. Mine tšeki natukese aja pärast kastet.
  5. Ürita potist tulevat paksu tossu külma kraaniveega summutada.
  6. Anna alla ja viska pott lihtsalt aknast välja lume sisse.
  7. Vannu võimalikult palju.
  8. Ava kõik aknad, mille leiad ning kindlasti ka see, mida sa hiljem enam kinni ei saa, nii et pead selle all oleva radiaatori maksimumi peale panema, et mitte surnuks külmuda.
  9. Vehi kätega, et toss aknast välja läheks (ei aita).
  10. Ürita pott lume seest kätte saada. Kui selle sisse näed, vannu veel.
  11. Puhasta pott kesteabkuidas ja viska must asi minema.
Tegijail, jah, juhtub. Jah, mul on häbi. Jah jah jah.
Jah.

Aga mis siin edasi saab? Allkorrusel on ennejõuluselt hunnikuis piparkooke ja käsitöökomme, aga nendest kuulete tasapisi. Teine aasta tuleb sama kindlalt kui esimene lõppes:)

reede, 14. detsember 2007

Tallinna Noorteaasta 2007 Kokaraamat - elamus, mitte pelgalt tolmukoguja!


See lugu sai alguse ohh...septembris. Kui väljas oli soe ja suvi veel meeles.

Enne üht matemaatikat luges klassiõde linnalehest nuppu, et 'Ouuuu, Evelin, midagi sulle!' Ühesõnaga, Tallinna Noorteaasta 2007 puhul korraldatud noorte tervislike toitude retseptivõistluse lõpptähtajani oli kolm päeva. Kolm närust tegemisi täistopitud päeva. Ütlesin 'oh khuul' ja suht kopeerisin-pasteerisin kolm sobivat retsepti blogist wordi ning off they went. Sest muuks poleks aega olnud.

Ja noh...nii asi jäi ja unus, kuni ühel päeval helistas armas Eva Tallinna Spordi- ja Noorsooametist ning kutsus mind Anni Arro juurde kokkama. Lausa kolme toitu! Just Anni aitas raamatut kokku panna ja sinna retsepte valida. Mõtlesin 'eiolenii', siis mõtlesin 'lalalalalahe' ning lõpuks muidugi ka 'ma panen ta köögi põlema'.

Kööki ma põlema ei pannud. AGA ma suutsin ühe munakollase üle köögilaua vahustada küll:) Siiski eriti hea tunde tekitas see, et pidevalt korjati mu tagant ära nõud, et need silmapilk ära pesta. Keegi pakkus justkui kogu aeg oma abi. Keegi teine hakkis sibulat (mida teen hea meelega vaid siis, kui vaja nohust lahti saada). Kõik vajalikud ained olid olemas kui nõiaväel.

Ning muidugi oli ka lihtsalt tore. Kuidas saavadki olla köögis, mis on täis nii häid lõhnu ja head aurat, laia naeratuseta inimesed? Eriti veel, muidugi, kui avaneb suur aken maagilisse vanalinna siseõue. Ning, jah, eriti veel, kui keegi ikka tehtut kiidab ka:) Kogu see pildistamisprotsessi oli natuke huvitavam kui minu 'tšahhhh mingi lina särk-värk lauale, kiired klõpsud ja ahmima' variant... Konkursi idee tundus siis kuidagi eriti maruna.

Ma toonitan korra veel - keegi teine käis poes ja pesi nõud. Kas sellest juba ei aitaks??

Sel kolmapäeval oli lõpuks raamatuesitlus, õdusas Viru Rahva Raamatu nurgas koos bruschettade ja õunamullimahlaga. Meid oli koos ikka igas vanuses: väikestest printsessidest kahekümnese Imre Koseni välja. Sellega ja meenekotiga pidi see lõppema.

Aga - ei. Ei, lihtsalt!

Täna hommikul piiksus kell mind 5.50 üles ning juba 7.23 istusin Anni kõrval Terevisiooni stuudio sohval, et olla abiks ja rekvisiidiks uue raamatu tutvustamisel, näos krohv, millesse võiks auke puurida ning kõhus väike kihelus, sest kuigi see polnud mul päris esimene telekaamerakogemus, olen ma 'ikkagi inimene'!:) Stuudio ukse taga ootamine, muide, on täitsa spordivõistluse-eelse soojategemise moodi, sest tiksuvad sekundid hakkavad samamoodi silme ees jooksma. Ainult - jah - hüppama ei pea.

(noh? mis on pildil?:) - foto autor Sandra Urvak)

Nüüd tuleb moraal;) Tšutt-tšutt poodi, sest Rahva Raamatu riiulitel on armsad kokaraamatud juba ootamas! Valmistatud taaskasutatud materjalidest, sees 24 retsepti, mis valminud 18 erinevas vanuses noore peas ja köögis. Tervislikud! Armsad! Raamatute müügist saadud tulu läheb aga alkoholivaba noortekohviku toetuseks.

Ongi propaganda tehtud. Aga, teate, see tuli südamest!