Roosilised rabarberitrühvlid

Olen elevil. Kookospähkliste ploomitrühvlitega hakkas tee lunastuseni (loe: kogu tõde parimate marja- ja puuviljatrühvlite tegemisest) juba paistma. Mõelge, võimalusi on miljon.

Siis tulid rabarberid.

Ja siis sain aru, kui väga ma ennast seda kontseptsiooni ikkagi armastan.

Roosilised rabarberitrühvlid

300 g rabarberivarsi (2 suuremat või 3 väiksemat)

2 dl suhkrut

2-3 spl roosivett

valget šokolaadi

(mandlilaaste või hakitud mandleid)

1. Koori rabarbervarred (noored varred võib ka koorimata jätta) ning lõika parajateks ampsusuurusteks lõikudeks. Pane need paksupõhjalisse potti ning lisa sinna otsa suhkur ja roosivesi.
2. Kata kaanega ning kuumuta, kuni suhkur ja mahl on moodustanud siirupi. Keeda madalal tulel, kuni rabarber on õrn, aga mitte veel katki (ehk umbes 10 minutit?). Vahel sega väga ettevaatlikult või keera tükke pea alaspidi.
   
3. Lase rabarberil siirupis jahtuda, eelistatult üleöö.
4. Patsuta rabarber köögipaberil natuke kuivemaks, siirup jäta hilisemaks kasutamiseks kindlasti alles. Sulata šokolaad vesivannil ning surka iga tükk šokolaadi (soovi korral pärast seda ka mandlitükkidesse/laastudesse), siis tõsta fooliumile tahkuma. Hoia külmas, aga mõnda aega enne pakkumist võta toatemperatuurile.

Rabarberid on nii mõnusalt õrnad, roosikarva põskede ja valgete kuubedega. Roosimaitse on mõõdukas ning valge šokolaadi imalmagusus täiesti hädavajalik, sest kuigi täidis on magus, annavad rabarberid siiski juurde kõvasti haput. Suhkrut ja roosivett võib muidugi ka lisada, kui isu on intensiivsema maitse järele.

Eelmisel korral lisasin katmisel mandlitükke ning elamus oli selle võrra suurem, kui palju need pehme trühvli kõrval suus katki krõbisesid. Seega järgmisel korral kindlasti jälle. Järelejäänud siirupist saab vett lisades ent jube mõnusa joogi.

Järgmine mõte on mustas tees pehmeks keedetud pirnitükid mõrušokolaadis metspähklitega. Ja sealt edasi...

Peaaegu traditsiooniline roheline suvesalat

Terve toidublogosfäär on nakatunud rabarberihooaega nagu mõnda haigusesse ning kummalisel kombel olen sellest siiani kõrvale hiilida suutnud. Kuigi mitte tõeliselt, sest külmkapp on praegugi täis pakitud rabarberivarsi, mida igal nädalavahetusel vanaema juurest terve uus kuhi saabub. Ei ole ju võimalik kõiki neid vaid suhkrusse pistes ära süüa. Kuigi järele mõeldes...ei, siiski mitte. Rabarber on igati andekas, sest sobib ühtviisi hästi nii soolase kui magusa roa sisse. Seekord ent jääb viljale mängida vaid kõrvalosa suvesalatis.

Kui rääkida traditsioonidest, on meie pere traditsioonilisim suvesalat lihtne lehtsalat hapukoore ja suhkruga, tihti on sees ka redist. Seda teeb mu vanaema. Seda teeb mu teine vanaema. Seda teeb mu ema. Seda me armastame.

Kõik oli hästi, kuni tulin mina oma ideedega kasutada hapukoore asemel jogurtit või lisada ananassi või kreeka pähkleid või mida iganes. Seega aeg-ajalt saab vanast ja turvalisest salatist uus ja täiustatud. Minu jaoks on seesama vana ja turvaline väga tihti suvise lõuna baasretseptiks, sest selliste ilmadega ju raskelt süüa ei taha. Siin on tänane variant. Sõin viimse suutäieni. Üksi. Korruta retsept vähemalt kahega, taeva päralt!


Roheline suvesalat
(ühele kergeks eineks või kahele prae kõrvale)

3 dl tükeldatud lehtsalatit (parim on 'tükeldada' kääridega)
1/2 dl tükeldatud rohelist sibulat
1/2 dl tükeldatud rabarberit
1/2 dl tükeldatud redist
1/2 dl maitsestamata jogurtit
1/2 dl kodujuustu
1-2 tl suhkrut
näpuotsaga soola

1. Salatikastme jaoks seda jogurt, kodujuust, suhkur ja sool.
2. Sega kõik ained kokku või aseta kaussi kihiti.

Kuigi kihiti asetsevad salatiained näevad välja tõesti head ning tõesti-tõesti head, eelistan salati läbi segada, sest ilu ei ole küll ainus söömise põhjus:) Salat on päris magus, seega soovitan lisada vaid ühe tl suhkrut, juhul kui sinus lehtsalatist rääkides maiasmokk ei ärka. Värskus ent ja kõik-kõik-kõik - suvi poleks selliste salatiteta sama. Minu jaoks on nüüd aga aeg veidikeseks päikeseks ja trenniks!

Hapupiimakoogi uus meelitav nägu

Kuigi mul õnnestus oma näpp kooki ahjust võttes tõsiselt ära põletada, andestan ma selle talle. Sest ega kook ju ei pannud mind meeleheitlikult mööda kööki külmaspreid otsides edasi-tagasi jooksma, see olin mina ise. Aga näpuga on kõik pea sama korra skui koogigagi. Topeltvedamine, või mis?
Ema virises mõnda aega tagasi, et mul ei ole ühtki tavalist koogiretsepti. Ühtegi normaalset koogiretsepti. Seega otsis ta välja oma vana rabarberikoogiõpetuse. Nüüd aga sain ma kasuta-see-hapupiim-siit-külmakapist-ära missiooni ja teate mis? Mul oli selleks retsept. Või noh vähemalt peaaegu.


Inspiratsiooni sain Oma Maitse 2006 mainumbrist hapukoorekuubikute retseptist. Asendasin hapukoore hapupiimaga ning tükeldatud rabarberi asemel võtsin sügavkülmast vaarikat ja rabarberit (ei mingit eelnevat sulatamist!). Vähendasin ka kogust, nii et alles jäi 2/3 ning tegin suhkruga trikke. Ema näo järgi arvestades võtab ta küll retsepti üle. Järgmisel korral kindlasti lisada rohkem katet, mitte küll päris kaks korda rohkem, aga kindlasti julgemalt kui praegu! Pähklid võiks sauti väiksemaks purustada (ja ehk ei teeks nad siis kadumistrikki koogi sisse).


Hapupiimakook vaarikate ja rabarberiga

60 g toasooja võid
60 g tuhksuhkrut
60 g purustatud/hakitud pähkleid (metspähklid, kreeka pähklid)
1 tl kaneeli
90 g fariinsuhkrut
70 g suhkrut
1 muna
150 g jahu
1 tl soodat
2 dl hapupiima
100 g (külmutatud) vaarikaid
100 g (külmutatud) tükeldatud rabarberit

1. Katteks sulata pool võist ning sega pähklite, tuhksuhkru ja kaneeliga.
2. Mikserda kokku ülejäänud või, suhkrud, muna. Lisa hapupiim.
3. Sega omavahel jahu ja sooda, lisa segule. Viimasena lisa vaarikad ja rabarber.
4. Määri rasvainega kandiline ahjuvorm ja vala taigen vormi. Pudista peale kate.
5. Küpseta 180C juures 30-35 minutit. Serveeri kuumalt (jäätisega) või jahtunult, lõika ruutudeks.



Kook on ühtviisi hea nii kuumalt kui jahtunult. Vaarikad toovad esile meeldiva hapu maitse, samas on kook kokkuvõttes üsna magus. Kate uppus küpsetades tasapisi taignasse ning koogi pinnale jäid sellest lõpuks vaid jäljed. Siiski maitses iga hambaga leitud kaneelimaitseline pähkel kui ootamatu üllatus, mis marjade hapukusele punkti pani.
Ema võib julgelt oma koogiretsepti jälle ära peita, meil juba on üks!

Veidi traditsioonilisust

Arvasin, et oleks kena alustada millega eestipärasega. Kuna praegune seletamine kapsa-sealiha-rahvuskala teemadel on juba piisavalt üle pea kasvama hakanud, meenutaksin uuesti hoopiski kama, mis ustavalt koogi, kohupiima või paneeringu sisse passib. Selles koogis on rahvustoidu maitse tugevalt tunda ning magus, hapu ja soolane maitse võistlevad üksteisega meeldivalt segadusseajavalt.


Rabarberi-kamakook kaneeliglasuuriga

100 ml õli
230 g mett
1 muna
1 spl soodat
150 ml maitsestamata jogurtit
250 g nisujahu
100 g kamajahu
2 tl soola
350 tükeldatud rabarberit
1 tl vanilliessentsi
50 g hakitud pähkleid (nt mandleid, metspähkleid, kreeka pähkleid)
70 g suhkrut
1 tl kaneeli
2 spl pehmet võid/margariini

1. sega mesi ja õli, lisa muna ja klopi hästi segi, seejärel lisa ka jogurt ja vanill.
2. sega omavahel jahud, küpsetuspulber, pähklipuru ja sool ning lisa.
3. rabarber pane taignasse vastavalt oma soovile. mulle meeldib, kui pool sellest püreestada ning seejärel lisada, ülejäänu segada sisse tükeldatult. tõsta segu vormi
4. sega omavahel pehme või, suhkur ja kaneel. saadud segu määri õrnalt koogitaignale.
5. küpseta 170 kraadi juures ahjus umbes tund, kuni keskele torgatud puutikk puhtaks jääb ning koogil on kena jume.

Rabarberikooki on hea süüa soojalt külma piimaga, mõeldes pühapäevastele pärastlõunatele vanaema juures, aga ka hiljem jahtunult. Kirglikud magusaarmastajad haaraksid küll pigem suhkrukringli järele, aga vahelduseks sobivad vastuolulised maitsed väga hästi. Äkki süüa hoopis aprikoosimarmelaadi ja rohelise teega?