Neljapäev, 29. mai 2008

Metspähkli-rummitrühvlid

Rummikoogid on mul puha klassikalised lemmikud. Usun, et olen neid söönud ehk terve tonni jagu. Sellise suurema tonni jagu. Et kohe päris tonni.

Päris õiget rummikooki pole ma suutnud kodus produtseerida, aga nüüd sain hakkama üsna täiusliku variatsioonivariandiga. Metspähklid on ühele soliidsele rummikoogile alati sobiva kaaslasena tundunud ning kondenspiim on üldiselt sama hästi kui hea kaaslase sünonüüm.


Pardon uduste piltide pärast. Mul oli üks näljane gäng külas, kellele idee trühvlite allesjätmisest üldse ei meeldinud:)

Metspähkli-rummitrühvlid

2 dl jahvatatud metspähkleid (kui aega on - umbes 200 g pähklitest, mis on kuival pannil röstitud ning rätiku vahel hõõrudes kooritud)
1 dl küpsise- või koogipuru
1 spl magustamata kakaopulbrit
2 spl võid
1 dl magusat kondenspiima
vanilli
rummiessentsi
tumedat šokolaadi ja metspähkleid kaunistamiseks

  1. Sega omavahel hästi jahvatatud pähklid, küpsise- või koogipuru ning kakaopulber.
  2. Sulata või ning sega see hästi kondenspiima hulka. Lisa rummiessentsi ja vanilli, siis vala segu kuivainete otsa ning sega korralikult läbi.
  3. Aseta segu vähemalt pooleks tunniks külma, siis tee sellest pallid ning tõsta tagasi külma tahenema.
  4. Sulata tume šokolaad vesivannil, kasta pallid šokolaadisse ning lase neil fooliumil või küpsetuspaberil tahkuda. Enne glasuuri kõvaks muutumist viska igaühe otsa üks metspähkel. Hoia külmas.
Kuigi maitse on veidi erinev vastavalt erinevate küpsise- või koogipurude kasutamisele, annavad metspähklid ikka meeldiva ilmselge maitse. Rummi maitsega pähklid lausa flirdivad ning šokolaadiga sobivad kokku kui valatud. Mõelge Nutella peale;)

Olles öö külmas veetnud, maitsevad trühvlid aga veel väikese tsiljoni võrra paremini. Maitse on ühtlasem, tekstuur tugevam.

Järgmisel korral võiks väike pudel pähkliliksi ka kõrval olla, et seda natuke sisse sirrata. Oleks eht!:)

Laupäev, 24. mai 2008

Sidrunitrühvel piprasooja glasuuriga

Jube kavalad trühvlid. Selles mõttes, et nende sidrunine sisu ja piprasoe glasuur annavad kokku täitsa tervislikuna mõjuva efekti. Sidrunise ja sooja. Nagu tassitäis sidruniteed, ainult et tegelikult on peotäis komme!;)

Sidrun ja must pipar on üks järjekorne kombinatsioon magnifico. Soovitan proovida igasuguses variandis, mis pähe kukub!

Sidrunitrühvlid piprasooja glasuuriga
(umbes 30 tk)

200 g valget šokolaadi
½ dl vahukoort
vähemalt 1 spl sidrunimahla

160 g valget šokolaadi
¼ - ½ tl musta pipart

  1. Haki šokolaad peeneks.
  2. Kuumuta vahukoor keemiseni ning vala kohe hakitud šokolaadi peale. Sega, kuni segu on ühtlane. Lisa sidrunimahl.Tõsta trühvlisegu vähemalt pooleks tunniks külmkappi tahenema.
  3. Vormi tahkunud segust pisikesed pallid ning tõsta need siis tagasi külma.
  4. Sulata veevannil ülejäänud šokolaad ning lisa sellele pipar. Torka trühvlid glasuurimiseks ükshaaval kiirelt šokolaadi sisse ning tõsta siis fooliumile või küpsetuspaberile tahkuma. Hoia külmas.

Vahel nii imalmagusana tunduv valge šokolaad saab siin sidrunist juurde värskust ja erksust. Kui valge šokolaad oleks soliidses vanuses naine, siis ses trühvlis oleks ta küll uuesti noor... :) Pipar on alguses tasakaalustav maitse, mis sidrunist värskust ohjes hoiab, lõpuks jätab ta ent suu meeldivalt soojalt õhkama. Kontrastid ja uudsus. Värskus ja soojus.

Must pipar jätab endast igatahes mulje kui täieõiguslikust magustoiduvürtsist. Soovitan meelde jätta;)

Reede, 23. mai 2008

Lemmikteest smuuti

Minus on mitu grammi teefanatti. Mingi ekspert ma pole, pigem olen üsna kaugel ka kõige mökumast teeteadjast. Aga oma tassi teed ma jumaldan: vahel meie enda korjatud taimedest, vahel kvaliteetset musta, tavaliselt paraja kangusega rohelist ja alati ilma suhkruta.

Ning neelud käivad tegelikult kõige peale, mis vähegi teed sisaldab (eriti kui tegemist on selle koogiga). Tänane magustoit, hommikusöök või misiganes on ent nii lihtne, kui olla saab, aga on erinevaid teesid kasutades siiski jube hea. Teate küll, iga kord natuke erinev!

Lemmikteest smuuti
(ühele)

1 dl kanget teed
2 dl maitsestamata jogurtit
1,2 – 2 spl suhkrut
(vanilli)
(jääkuubikuid)

  1. Valmista kange tee ning jahuta.
  2. Sega tee maitsestamata jogurti hulka ning lisa suhkrut nii palju, et smuuti oleks meeldivalt magus. Soovi korral lisa vanilli.
  3. Naudi valgete vuntside või kõrrega, lisada võid jääkuubikuid.
Smuuti on täpselt nii hea, kui hea on tee;) Parajalt magus, piisavalt voolav, et muretult kõrrest juua. Vist päris hea variatsioon jääteele nende kuumade-kuumade ilmade jaoks, mis varsti ilmuma peavad...

Esmaspäev, 19. mai 2008

Ananassi-laimivõie aprikoosidega

Bäng ja padahh ning soojast ilmast ongi järele jäänud vaid vihmahood, tuul ja halb tuju.

Vähim, mida ses olukorras väärt oleme, oleks hea pikk TROOPILINE PUHKUS, või mis?

Aga ei. Ei mingit puhkust. Vaid purk vähemalt sama troopilist kreemi ning kujutlus sellest, kuidas rannal uutes sinistes bikiinides päikesepõsitades küpsed (soovitatavalt kooritud ja viilutatud) ananassid otse kätte kukuvad (ooojaa, see oleks totaalne tujuparandaja!). Hah.

Seega, nutmata...

Ananassi-laimivõie aprikoosidega

5 dl ananassimahla
umbes 10 kuivatatud aprikoosi
3 muna
100 g võid
2 1/2 dl suhkrut
vanilli
1/2 dl laimimahla
  1. Vala potti ananassimahl ja aprikoosid, keeda ilma kaaneta elaval tulel, kuni mahla jääb alles umbes vaid 1/2 dl, see peaks aega võtma 20-30 minutit.
  2. Mõõda välja umbes 1/2 dl mahla ning aprikoosid haki pisikesteks tükkideks.
  3. Sulata paksupõhjalises potis või, lisa suhkur ja lahtiklopitud munad, vispelda segamini. Lisa ka laimi- ja kontsentreeritud ananassimahl. Vispelda keskmisel kuumusel, kuni segu pakseneb.
  4. Maitsesta vanilliga ning lisa aprikoositükid, kuid vaata, et need üksteise külge kinni ei jääks.
  5. Vala võie purkidesse, sulge need ning lase toatemperatuuril jahtuda, seejäral hoia külmikus.

Võidel on tõesti päris ananassimaitse, suure vihjega laimile. Aprikoositükid on pehmed ja hambaga peale sattudes maitsest pungil! Seest ja väljast ilus kui klassikaline inglise sidrunivõie, ent paremgi veel;)
Hea küpsiste või jäätisega, koogi või pannkoogi vahel, hea niisama lusika sissepistmiseks, et terve lusikatäis elamust korraga suhu pista. Lihtsalt hea..

Laupäev, 17. mai 2008

Kevadekasvud!

Kuusehekist mööda kõndides sirutan kevadel käe täitsa vaistlikult noorte kasvude järele. Ah, vaevalt et ma ainus olen. Mõnusalt hapukad ja head ning vitamiine ajab ju üle ääre.

Kuusekasvud on tegelikult natuke müstika. Sest kui tuua jutuks, et neid võiks lisaks möödaminnes näksimisele ka reaalses roas kasutada, tuleb vastuseks enamasti 'ooo, mmm, jaaa, pole selle peale nagu kunagi mõelnud.'

Ravimina peaks kuusakasvutee või -siirup hästi mõjuma köha ning külmetushaiguste puhul, aitama ka väsimuse ja närvilisuse peletamisel, vereringe ja vereloome elavdamisel. Neil on isegi kergelt antibiootiline toime! (et ära hoida küsimusi stiilis 'kas neid ikka tohib süüa?')

Minu katsetused algasid täna:)

Kuusekasvuvõi

Helerohelisi kuusekasvusid (korjatud soovitatavalt tänavasaastevabast kohast)
Pehmet võid
(mere)soola, pipart
  1. Loputa kasvud puhtaks.
  2. Kui tahad krõmpsumat ja säravrohelisega võid, haki pisikesteks tükkideks värsked kuusekasvud. Kui pehmemat, lase potis keema vesi ning keeda kasvusid kümmekond minutit, seejärel haki.
  3. Sega hakitud kasvud pehme võiga (umbes sama suur kogus) ning lisa maitse järgi soola ja pipart.


Võid on väga hea süüa lihtsalt krõbeda saia/leiva peal, aga kindlasti oleks see super liha, köögiviljade või värskete kartulitega...ohjah. Mõnus hapukas kuusene maitse, kuidagi kodune.

Veel võiks ju visata ahjuroogadesse, lisada salatitesse, teha maitseõli. Nii saaks teed ja siirupit, kuusekasvudega ahjukana, kuusekasvumarmelaadi, jäätisekokteili.
On kellelgi ideepärleid veel üle?;)

Teisipäev, 13. mai 2008

Kakaokohupiim mustsõstrakastme ja kiividega

Kui ma peaks elu lõpuni vaid üht asja sööma, oleks selleks ilmselt kohupiim. Või - olgu - kohupiim ja rukkileib. Aga ikkagi. Igapäevaselt avastab see end miljonis kombinatsioonis, retseptidest ei hooli ent pea kunagi. See on Nautlus - lihtne ja täiesti ilma loogikata.

Aga aeg-ajalt saab mõni kombinatsioon täpselt millelegi pihta. Nagu eile. Nagu üksosamagusatkohupiima-üksosavaniljepudingit-üksosaahjuõunajogurtit, ainult et teismoodi.

Kuigi kaste on üksi päris tugeva maitsega, kaob see tugevus natuke ära, kui kohupiimale palju kakaod lisada. Seega soovitan väiksemat kuhja kakaopulbrit.
Ning tükkide pärast moosis ei tasu karta, need on tegelikult booooonus!


Kakaokohupiim mustsõstrakastme ja kiividega
(3-4 portsu)

400 g kohupiimapastat
1 dl vahukoort
suhkrut (umbes 1/2 dl?)
vanilli
1-2 spl magustamata kakaopulbrit
mustsõstra-koorekastet
2-4 kiivit
  1. Sega kohupiim suhkru ja vanilliga.
  2. Vahusta vahukoor ning lisa (või kui oled laisk - sega see lihtsalt sisse ning klopi segu natuke aega, ma teen tihti nii).
  3. Lisa maitse järgi kakaopulbrit, sega hästi.
  4. Koori ja viiluta kiivid.
  5. Paku kreemi sooja või külma kastme ning kiiviviiludega. Soovi korral lisa küpsisetükke.

Mustsõstra-koorekaste

1/2 dl mustsõstramoosi
1 dl vahukoort
soovi korral kaneeli
  1. Võta väike pott või pliivi peale sobiv nõu ning kuumuta moosi, kuni see vedelamaks muutub.
  2. Lisa vahukoor, sega. Soovi korral lisa kaneeli.
  3. Keeda 5 mitutit, serveeri soojalt või külmalt (küõlmalt kaua seistes muutub parajalt paksemaks - sel juhul lisa vedelikku).
Mustsõstra ja kiivi kombinatsioon on jube tore leid, millega juba kaua katsetada olen tahtnud ning see läks tõesti hästi kokku! Võ'iks ju proovida ka pea-alaspidi varienti, kus oleks kiivikaste ning värsked mustsõstrad...(suvi, suvi, tule jubaaaaa!)

Mahe kreem sobib tugevamaitselise , kuid hapuka kastme ning eksootiliste kiividega hästi. Küpsisetükid annavad juurde krõbedust (ma olen nt väiksest saati harjunud kohupiima küpsistega sööma), soe kaste (eriti kui selles on kaneeli) omapära.

Kohupiima tuleb varsti veel;)

Kolmapäev, 7. mai 2008

Mundris õunad

Mis on õuntes? Seemned? C-vitamiin?

Mõnikord kui päris kogemata terve kausitäis ära süüa, on õuntes ka kõhuvalu. Njaa.

Nende õuntega siin on aga üpris kindel laks – seemneid ei ole, kõhuvalu (ma luban!) ka mitte, C-vitamiini jätkub ning pealegi on nende sees...õunad:)

Esimest korda sattusin puuvilju mundrisse toppima, kui korra pirukapõhja kõrvalt muretainast üle jäi ning sellistel puhkudel ongi see magustoit taignajääkide ära kasutamiseks parim viis maailmas . Pealegi hoiab see ära võimaluse, et kogu ülejääk tasapisi nokkides otse suhu võiks sattuda;)


Mundris õunad
(neli portsu)

4 pisemat õuna
umbes 170 g magusat muretainast
3 spl suhkrut
¾ tl kaneeli

  1. Koori õunad ning lõika alumine ots natuke lamedamaks, et need paremini püsti seisaksid. Lõika välja südamik, kuid ära õuna põhjast läbi lõika.
  2. Jaga taigen neljaks osaks ning rulli iga osa õhemaks ringiks; natuke tainast jäta kaunistuse jaoks.
  3. Täida õunad pilgeni suhkru ja kaneeli seguga.
  4. Aseta õunad taignaringide peale ning mässi need siis taignasse. Vaata, et taigen oleks ühtlase paksusega ning pealt võimalikult sile – tekivad ilusad pallid.
  5. Ülejäänud taignast vormi iga õuna jaoks 2 lehte, suru need „õuna“ külge ning pressi noateraga peale lehemuster.
  6. Küpseta õunu võitatud vormis 175C juures pool tundi, kuni need näevad välja küpsed ja kullased. Söö soojalt vaniljekastme või -jäätisega.
Kui kahju, et mul valmis õuntest pilti pole! Sest need on oma kullakarva tooniga nii armsad ja ümmargused, et tahaks kohe žongleerida, käes veeretada või ära süüa. Lusika all rabeda koore varjus on pehme sisu, täidisest on aga tekkinud lausa magus tume kaste, mis veidi hapukama õuna sisse kole hästi sobib.

Veidi jäätist või vaniljekastet (nt pudingile natuke piima lisades) otsa ning käib küll ja paremini veel:)

Reede, 2. mai 2008

Pastinaagisupp suitsujuustu ja sojakastmega

Öelge selle kohta kevadväsimus, muusaotsing või idiootne paus, aga nüüd olen ma siin - pärast kaht kuud omavolilist vaikivat puhkust. Mul on muidugi kahju, sest viisakana peab mul olema, ent õnneks (et kõik mu äraoleku kiiresti andeks võiksid anda) leidsin vahepeal ka muusa ning tagataskus on nüüd paras posu huvitavat.

Ainult et...suurem osa on hetkel veel ilma piltideta. Rumal rumal mina.

See supp püsis parajat aega teostamatu unistusena, kuni ühel korral oli lihtsalt kõik paigas. Ja sõna otseses mõttes läks kausitäis suppi alla pideva 'mmmmmmmmmm' saatel. Ei uskunud, noh! Väärikas vastane lemmikule porgandisupile.

Hoia puljong lahjem ning süda avali, siis on elamus eriti meeldejääv.

Pastinaagisupp suitsujuustu ja sojakastmega
(kolmele)

300 g pastinaaki
1 sibul
4 küüslauguküünt
2 dl puljongit
4 dl piima
100 g suitsujuustu (ilma kõvade servadeta, nt seda torukujulist on väga hea kasutada)
1 spl võid
Soola, suhkrut
Sojakastet serveerimiseks

  1. Sulata supipotis või, lisa tükeldatud sibul, küüslauk ja pastinaak ning hauta kaane all madalal kuumusel umbes 10 minutit, kuni sibul muutub kullaseks.
  2. Lisa puljong ning keeda pool tundi, kuni pastinaak on pehme.
  3. Püreeri segu saumikseri või blenderiga, lisa ka suitsujuust ning püreesta ühtlaseks
  4. Vala segu tagasi supipotti, lisa segades piim, maitsesta soola ja sutsu suhkruga ning lase supp kuumaks.
  5. Serveerimisel sirra portsjonile peale sojakastet.

Supp on maitsest tulvil. Väike magus nõks on pärit nii pastinaagi loomulikust magususest (see, nagu ka porgand, võib ärksamaks teha igasuguse soolase roa) kui ka kohustuslikust sutsust suhkrust. Suitsujuust muudab selle kreemjamaks ning lisab iseloomu, teeb maitset intensiivsemaks.

Sojakaste (mis on maitsekombinatsiooni seisukohast ülioluline) paneb maitse justkui elama. Tahtsin saada natuke iga suutäie juurde, seega lisasin pärast poole portsu ärasöömist juurdegi. Seda ei tohiks supi sisse segada, vaid nautida kontrasti, lisaväärtusena. Sojakastme fänn ma ei ole, aga armastan seda punase kala peal ning selle supi otsas jumaldan.

Näeme veel!