reede, 27. aprill 2007

Tiramisust inspireeritud muffinid

Tiramisut, seda Itaalia magustoitu, pole ma kunagi mekkida saanud. Häbilugu, tõsi. Võtsin aga magusroa idee ning keerasin selle pea peale. Või pigem - pahupidi. Savoiardi küpsistest sai muffinitaigen, kohvi-liköörisegu segasin sujuvalt selle sisse ning kakaopulbriga ülepuistatud Mascarpone...no see jäi kakaopulbriga ülepuistatud Mascarponeks.


Tiramisumuffinid
(muffini baasretsept pärit Suur Küpsetamisraamat I)

4 dl nisujahu
1 dl õli
1 muna
1 1/2 dl suhkrut
2 tl küpsetuspulbrit
2 dl piima
2 tl lahustuvat kohvipulbrit
2 spl Amaretto mandlilikööri
soola

kate
250 g Mascarponet
2 tl suhkrut + vanilli/
vaniljesuhkrut
magustamata kakaopulbrit

1. Klopi muna lahti ning lisa suhkur ja õli. Lisa juurde Amaretto.
3. Sega omavahel läbi jahu, küpsetuspulber ja väike näpuotsatäis soola. Lisa taignale ning sega ainult nii kaua, kuni see on ühtlane.
4. Vala taigen muffinivormi pesadesse ning küpseta 200C juures u 18 minutit.
5. Sega Mascarpone suhkru ja vanilliga või lisa lihtsalt maitse järgi vaniljesuhkrut. Kata seguga jahtunud muffinid ning sõelu peale kakaopulbrit.

Mulle meeldib, et Mascarpone-kate pole siin liialt magus ning vanillimaitse tuleb rohkem esile. Ükski maitsetest pole liiga domineeriv või ülemäära tugev, kuigi tainast maitstes tundus see palju rohkem maitsestatud olevat. Kas ka tiramisu moodi? Küllap! Kate tundub õrnpehmete muffinite peal värskendava elamusena.

Muffinid tegin osalemiseks üritusel Muffin Monday #2 - Muffins that Make you go *Ooooh!*, mille on korraldanud Experiments.

teisipäev, 24. aprill 2007

Vaniljelilled, mis magavad kirsikastmes

Sugar High Friday#30 Flower Power puhul oleksin tahtnud haarata söödavate lillede või vähemalt roosivee suunas, aga olude (mitte üldse halbade olude) sunnil tegin lilled lihtsalt ise. Ent kui juba jutuks tuli, siis kas keegi Tallinnas roosivett müügil pole näinud? Ei suutnud Stockistki leida.
Siin on tegu lihtsamast-lihtsama-lihtsama koogiga, millest olude sunnil, jällegi, sai üllatav magustoit. Haarad aga külmakapist ja sahvrist kahe peoga jahud-piimad kokku ning keegi ei märkagi, et ekstravagantseid eesmärke silmas pidades pole kulutatud kolme tundi šopinguaega kalleid koostisaineid otsides. Oh ei. Lõigu-lõigu-lõigu-lõigu ning aseta-aseta-aseta-aseta. Fantaasiaga võib vahel üllatavalt raha säästa, et siis endale midagi erilist osta. Ma olen isekas, mis? Aga selles olukorras tahaksid vist kõik isekad olla. Et keegi nüüd 'ei' ei karju!



Lihtne kokkusegatud vaniljekook

130 g jahu
200 g sulavõid
4 muna
2 dl piima
90 g suhkrut
vanilli
soola

1. Klopi munad suhkruga vahule.
2. Lisa sulavõi, seejärel piim ja jahu ning ka vanilli ja näpuotsatäis soola.
3. Vala meeldivasse võiga määritud küpsetusvormi ning küpseta 170C juures umbes 50 minutit (keskele torgatud hambatikk peab puhtana välja tulema).
4. Serveerimiseks kata glasuuriga-kreemiga, paku moosi, magusa kastme või jäätisega, magustoidus serveerimiseks lõigu tükkideks.


Magus kirsi-metspähkli-jogurtikaste

3 dl maitsestamata jogurtit
2 spl suhkrut
120 g kirsse/mureleid (võivad olla külmutatud)
120 g metspähkleid e sarapuupähkleid
veidi jahvatatud kardemoni (poest ostetu on minul kohviveskis päris peeneks jahvatatud)

1. Haki ja rösti pähklid kuival pannil kuldpruuniks (need võib ka enne koorida - seda on lihtne teha sarnaselt mandlitele 30 sekundiks keevasse vette visates, külma veega jahutades ning seejärel sõrmede vahel koori maha tõmmates).
2. Sega kõik kokku. Kui kasutad värskeid marju, lõika need pooleks. Mina kasutasin külmunuid (tuleb eelnevalt sulatada) ja surusin neid lihtsalt segades kergelt lusikaseljaga, et maitsed rohkem seguneks.

Magustoidu kokkupanemise juurde. Esmalt jaga taldrikutele kastet. Kook lõika sobiva suurusega viiludeks (selleks peab kook olema jahtunud) ning säti kastmele nii, et tekib lillekujutis. Üks kirss/murel veel kõikse keskele ning natuke tuhksuhkrut peale saputada. Valmis!


Vanilje maitse jääb koogis hästi esiplaanile, sest iseenesest on see nii lihtne - ei midagi muud segamas! Suus pehme ja küllaltki rikas (vaata (või parem mitte) või kogust!). Kuna kook väga hästi ei säili, oleks kõige parem ta juba samal päeval ära süüa, muul juhul tuleb lihtsalt korralikult kinni katta. Kaste lisab justkui puuduva noodi ning üllatuslikult jääb lille alla peitu palju rohkem krõmpsuvaid pähklikilde, kui arvatagi oleks osanud.
Meie kodus pole koogil vist küll kunagi kokkusegatud magustoidus oma kohta olnud. Parim aspekt selle juures (jah, parim) on aga, et tükkideks lõigatult tundub seda taldrikul ikka palju rohkem olevat, isegi kui see nii ei ole. See on juba väärt nõuanne!

laupäev, 21. aprill 2007

Näpuotsatäis Eestit näpuotsatäie sibulaga

Kui plaanisin küpsetada midagi seoses Spittoon Extra korraldatud üritusega Waiter there's something in my...bread, tuli otsus sibulate kasuks kiiremini, kui jõuaks öelda musta lehma saba valge lehma taga. Lõuna-Eestis tehakse mingit muhedat sibulaleiba, mida meil siin põhjas muidugi müügil pole (nagu Eesti oleks väga suur või midagi!).

Aga rukkleivategu jääb minu jaoks veel tulevikku. Odrajahu ja kohupiim ajavad küllap asja ära. No ei saa sibulata. Jumal tänatud, et keegi neid ostnud oli, sest minu mäletamist mööda olin küll kõik ära söönud:)


Odrajahu-kohupiimakarask sibulaga
(kohandatud raamatust Eesti Rahvusköök)

125 g kohupiima
2 1/2 dl piima
1 muna
1 tl soola
1 spl suhkrut/mett
2 spl võid
2 1/2 dl odrajahu
1 1/2 dl nisujahu
1/2 tl söögisoodat
200 g tükeldatud sibulat

1. Sulata või pannil ning ning hauta selles sibul läbipaistvaks. Kui valmis, püreesta panni sisu ühtlaseks.
2. Määri keeksivorm võiga ning puista põhi ja servad üle jahu või mannaga.
3. Klopi muna lahti, lisa kohupiim, piim, sool, suhkur.
4. Sega jahud soodaga ning lisa.
5. Vala segu keeksivormi ning küpseta 180C juures 30-40 min



Karask tuli välja mõnusalt niiske. Ahjusoojalt oli puhas nauding paksud viilud lõigata ning lihtsalt palja võiga süüa. Tegelikult polegi nagu täna peale selle eriti midagi söönud. Sibula maitse jääb pigem taustale, kuid on täiesti olemas. Odrajahu annab juurde sellist omamoodi karmimat maitset, samas on kergelt ka magusust.


Originaalretseptis sibulaid polnud, seepärast otsustasin lisada ka 1/2 dl nisujahu (see võib olla veider algaja mõttekäik, kuid kuulge - toimis!). Et sibulasemat maitset saada, lisaksin neid rohkem, kuid siis juba püree asemel lisaks väikeste tükikestena, et maitset ka esiplaanil tunda oleks. Seekord otsustasin puhtama maitse nimel ürte mitte lisada, kuid tüümian või petersell passiksid hästi. Kõrvitsaseemned on samuti idee - kas sisse või peale.
Esivanematele igatahes aitäh.

reede, 20. aprill 2007

Mooniseemnesõltlased! Pärast selle koogi söömist küll vahele ei tasu jääda.

Paljude narkotestide tulemused oleks pärast mooniseemnetega koogi söömist tõesti positiivsed. Isegi ühe koogilõigu puhul. Ja isegi veel kaks päeva hiljem. Seega võib vaid ette kujutada - neljapäeval koosnes terve mu lõunasöök sellest koogist. Pean ma end nüüd süüdlasena tundma? Samas lugesin ühest pagarist, kes iga päev 2 liitrit mooniseemnetest keedetud teed oli joonud (4 kg seemneid selle koguse peale) ning see ei olnud mitte hästi lõppenud. Kui juba World Wide Web nii ütleb...peab sel ka tõepõhi all olema. Enne veel aga kui hakkan vanduma, et enam iial mooniseemnete lähedussegi ei lähe, tutvustan oma sellenädalast pattu.


Tegelikult oligi mul lihtsalt isu mooniseemnete järele (kõlab juba sõltuvuse moodi, või mis?). Püüdsin tulutult leida retsepti, kus neid oleks vähemalt terve kuhi (ehk on need illegaalsed?), ent jälle tuli kõik ise välja mõelda. Hoiatan, et siin on tõesti korralikult mooniseemneid ning ma ei räägi enam mingist narkotestist. Kui need ikka ei maitse, oleks parem otse mõnd teist postitust lugema asuda.


Mooniseemnekook kohupiimaga

400 g kohupiima
300 g maitsestamata jogurtit
2 spl mannat
3 muna
1 1/2 dl + 3 spl suhkrut
100 g mooniseemneid (jahvatatud)
1/2 spl sidrunimahla
vanilli

1. Kui on olemas juba valmisjahvatatud mooniseemned, pole probleemi. Muul juhul tuleb need aga peeneks jahvatada - mina kasutasin selleks vana head kohviveskit.
2. Sega kausis kokku kohupiim, jogurt, 1 1/2 dl suhkrut, vanill, sidrunimahl ja manna. Lisa ükshaaval munad.
3. Vala 1/3 segust väiksemasse kaussi ning lisa sellele mooniseemned ja lisaks 3 spl suhkrut.
4. Määri küpsetusvorm rasvainega ning kata selle põhi mooniseemneseguga. Vala peale kohupiimasegu ning küpseta 175C juures umbes 1 tund.
5. Kui suudad, siis oota, kuni kook on täielikult jahtunud ning serveeri siis, soovitatavalt isegi alles järgmisel päeval. Võib ka soojalt süüa, kuid soovitan siiski kannatust harjutada.



Nagu juba öeldud - parajalt mooniseemnelist maitset. Ema kommenteeris, et natuke liiga mõru, kuid mulle nii ei tundunud - eks see ole maitsemeele asi. Sidrunimahla maitset on kergelt tunda ning kook on meeldivalt mahlane, seda eriti järgmisel päeval (mis ehk põhjendaks ka mu neljapäevast lõunat). Mooniseemnete hulka võib ka muidugi vähendada või sidrunimahla hulka tõsta - maitse järgi. Soojalt serveerides valaks mina peale külma piima või viskaks otsa tüki jäätist.

Tegelikult vannun, et mooniseemnete lähedale lähen ikka ja jälle. Maitse, mitte oopiumi pärast.

neljapäev, 19. aprill 2007

Suitsuvorstisuutäis ananassi-toorjuustukreemiga

Suupiste, mis valmis pärast lootusetult külmkapiuksest sissevaatamist. Kummaline kui hästi sellised mõnikord õnnestuvad! Need snäkid lõhnavad küll pigem sõpradele korraldatud õhtusöögi kui koduse näkitsemise järele.

Krõbedad suitsuvorstilaastud (muidugi on väga hea maitsega vorst kohustuslik) on mõnusad ka päris omapead, aga eks nad on veidi ka kartulikrõpsude moodi - dipikastet pole kunagi liiga palju. Toorjuustukreemi võibki serveerida ka eraldi kausis dipina, ent mulle tundusid üksikud suutäied kuidagi...ekstravagantsemana. Kui need suupisted kunagi tõesti õhtusöögile ja külalisteni peaksid jõudma, vajavad nad kaunistamiseks kindlasti värsket basiilikut (ja mina kasutasin kuivatatud ürti? milline reetur kokkade seas! see on see viga kiirelt külmkapisisust kokkulahmitud toitudega).

Suitsuvorstisuutäied ananassi-toorjuustukreemiga


Väga õhukeselt viilutatud suitsuvorsti (või salaamit)
1 dl kompotiananassi
1 dl maitsestamata toorjuustu (muidugi võid ka maitsestatud varianti kasutada - nt küüslauguga)
basiilikut

1. Eelsoojenda ahi kuni 110C. Kata ahjuplaati küpsetuspaberiga (mina kasutasin selle asemel silikoonmatti) ning lao vorstilõigud plaadile. Küpseta ahjus umbes 12 minutit krõbedaks (aga mitte kõrbenuks, eks?)
2. Võta vorstilõigud ahjust ning lase neil köögipaberil nõrguda.
3. Toorjuustukreem. Püreesta ananass koos toorjuustuga ja ongi kõik.
4. Serveeri toorjuustukreemi jahtunud suitsuvorstilõikudel ning puista peale basiilikut (soovitavalt värsket).


Krõbe, kreemjas, soolane, vürtsikas, eksootiline, magus - vastuolulisus mängib siin hea rolli ning samas on puhtad maitsed komplimendiks nii ihule kui hingele.

kolmapäev, 18. aprill 2007

Kaste nohu ja köha ja külmetuse ja halva tuju vastu ka

Kas see tegelikult aitab ka? Tõenäoliselt mitte, ent proovida võib ju sellegipoolest - halva tuju vastu ikka mõjub:)

Olen teemaaniasse nakatunud. Tee siin, tee seal, tee hommikul, tee kommi sees, tee pärastlõunal, tee köögiviljadega, tee õhtul, tee kastmetes, tee öösel, tee koogi sees, tee hoidiste sees, tee lihaga, tee mõtetes, tee unenäos, tee kuradi igal pool.
Ka sellesse kastmesse on peidetud teed ning see juba märkamata ei jää!


Jogurtikaste sibula, küüslaugu ja musta teega


80 g sibulat, tükeldatud
20 g küüslauku, tükeldatud
2 tl võid
4 dl kanget musta teed
1-2 spl suhkrut
soola
1-2 dl maitsestamata jogurtit

1. Sulata kastrulis või ning lisa sibul ja küüslauk. Kata kaanega ning hauta madalal kuumusel klaasjaks, umbes 10 minutit.
2. Lisa suhkur ja tee. Keeda kogu kupatust elavalt, kuni vedelikku enam eriti palju järel ei ole (minu puhul oli see aeg u 8 min).
3. Püreesta kastruli sisu ning lase sel veidi jahtuda.
4. Lisa jogurt ning maitsesta kõigest väikese näpuotsatäie soolaga.

Sibul annab lõppmaitses meeldivalt tugevalt tunda. Must tee on kogu oma olemusega kohal, kuid kes ikka elus selle maitset oodata ei oskaks, ei pruugi kohe ära tunda. Kummaline, et isegi mu ema arvates oli kaste päris hea (ja talle isegi ei meeldi sibul, seda on vaja ainult hakklihakastmes).
Mina niristasin kastet suitsuskumbria peale, aga kujutan ette, et see sobiks hästi sealihaga. Või dipiks värsketele köögiviljakangidele.

Aga teed joon ma ikkagi rohelist.

pühapäev, 15. aprill 2007

Lihtne ja kodune leivasupp

Ja üldsegi, kes hakkas seda supiks nimetama?
Minu jaoks on leivasupp igatahes üks mälestus ajast, mil olin väike. Mu ema jaoks tundub nii leivasupi söömine kui ka - veel hullem - valmistamine ilmselt jubedana kui mõni Hirmu Faktori ülesanne ning seepärast võib vaid ette kujutada, kui ääretult särama mu silmad läksid, kui vanaema kunagi mulle valmistamise triki selgeks tegi. Nii et ettevaatust - salajane pereretsept!
Ah keda ma ikka lollitan - see on ülimalt lihtne ning nõuab vaid oskust pliidinuppe keerata ja natuke segada.


Ma puhteestlaslikult armastan seda magustoitu. Tervislik, lihtne, kiire, maitsev. No võib-olla olin ma ise väga väike, aga mäletan, kuidas vanemal oli alati tehtud TOHUTU kausitäis leivasuppi ja ma mõtlen TOHUTU. Ise valmistan tavaliselt pisikese koguse, parim viis tahkeks läinud leiba ära kasutada. Vastavalt tujule läheb peale kas peen- või täisteraleib ning kui leivas endas seemneid pole, võib pähkleid-seemneid ise sisse loopida. See retsept on nö umbes-täpselt variant, sest valmistamine on endal käe järgi.


Leivasupp
(3-4 portsjonit)

150 g rukkileiba
3-4 dl vett
1 spl mannat
3 spl suhkrut
soovi korral pähkleid, seemneid, rosinaid, kuivatatud puuvilju
serveerimiseks piima, vahukoort või moosi

1. Leota leiba eelnevalt vees (Väga mugav on leib nt õhtul vette panna, saab hommikul kiirelt söögi valmis) või valmista magustoit kohe. Kui tahad seda kohe teha, lihtsalt pudista leib vette, lisa manna ja suhkur (ning pähkleid, rosinad jne) ja keeda, kuni peaaegu täiesti ühtlane (See võib võtta veidi üle 10 minuti, eelneva leotamise puhul muidugi vähem).
2. Serveeri soojalt või külmalt, piima, vahukoore või moosiga.

Jahtudes muutub magustoit tahedamaks ja nii on see minu arvates kõige parem, kuigi esimese portsjoni söön tavaliselt soojalt (ehk siis olen halb ootaja, nagu pildiltki näha võib). Puhas rukkileiva maitse ongi siin õnnestumise nipp. Olen proovinud lisada ka kaneeli (mis oli täitsa hea) ning vanilli (ja kuigi armastan vanilli, siis selle roa rikkus ta minu jaoks ära). Ilmselt on traditsioon see komponent, mille lisamine toidu eriti oivaliseks muudab.

reede, 13. aprill 2007

Poeleid - kaerakliimagustoit (ja veel milline!)

Sattusin sel nädalal Stockmanni poodlema ja leidsin jogurtiletist huvitava totsiku: soomlaste tehtud hapendatud kaerakliimagustoidu Yosa. Kaerakliid on fermenteeritud probiootiliste bakterite abil, mis peaksid seedesüsteemile turgutavalt mõjuma.


Tegelikult kõlab ikka natuke kummaline, kui sellist asja varem näinud pole, eks? Uudishimuga ostsin valikust kohvimaitselise topsi (oli ka õuna-kaneeli ning marjadega). Sööma hakates täpselt nagu jogurt, tekstuuri poolest. Esimesed suutäied tekitasid aga organismis (või lihtsalt alateadvuses?) tunde, just kui miski oleks valesti. Ei, mitte halvas mõttes - maitse oli lihtsalt ootamatu. Hapukas ja pakatas esimesel hetkel värskusest nagu seda teeks mõni mahl (eks oma osa on ehk ka koostises oleval veehulgal). Suus muutus maitse natukese aja pärast rohkem 'jogurtiseks'. Maitset oli igas ampsus üsna palju ning poole topsi peal oli nii organism kui alateavus sellega harjunud.

Tootjad promovad muidugi ka piimatoodete-, kunstlike magusainete- ja kolesteroolivabadust, kiudainesisaldust ning rasvavähesust. Olgu tervise taasleidmisega, kuidas on, aga soovitan proovida juba erilisuse pärast.
Soomes laagris olles nägin poes ka kaerapiimast tehtud jäätist, aga paraku oli seda ainult pirakas pakis. Keegi ei tahaks vabatahtlikuna ise valmistada?

kolmapäev, 11. aprill 2007

Halvaa, mis ei tunnegi piire

Minu jaoks on halvaa (ehk halva, halvah, halava) definitsiooniks alati olnud arahhisehalvaa. Teate ju küll neid läikivaid Ali Babaga pakendeid. Kuigi, tõsi, poodides on ka kvaliteetset seesamihalvaad (pakk-väike, hind-kõrge, sees aga seesamiseemned - müstika). Väikestes nurgapealsetes poodides võib muidugi kohata ka kilekotti topitud päevalillehalvaa kamakaid, mis võivad küll huvitavad välja näha, kuid minu arvates sellega nende omadused piirduvadki.
Ent arahhisehalvaa. Väiksena püüdsin alati suuremaid tükke nillida, kui ema pakki perele lahti lõikas. Nüüd haaran noa täiesti omavoliliselt ning pudistan halvaad nii magustoidu sisse kui koogi peale. Suurepäraselt sobib see muide kokku õuntega. Ja marjadega. Ja kohupiimaga. Ja jogurtiga muidugi ka.


Halvaa on üsna laialtlevinud magustoit. Tavalisimad on koostises tahini (seesamipasta) või semolina jahu. Umbes aasta tagasi avastasin India-pärase porgandihalvaa retsepti (kellel süda selle peale kas või üllatusest ei hüppaks?) ning nägin, kui palju võimalusi selle teada-tuntud nime taga tegelikult peidus on: köögiviljad, seemned, pähklid. Miks mitte proovida näiteks peedihalvaad?
Igal juhul on halvaa alati väga magus ning seda serveeritakse külmalt. Mesi on üks tavalisemaid lisandeid, kuid soovi järgi võib sisse visata toiduaineid alates vürtsidest, rosinates, siirupitest, jätkates pähklitükkide ja vanilliga ning lõpetades just seal, kus lõpeb fantaasia. Püüdsin kokku panna hea baasretsepti arahhisehalvaale ning kuigi ei saavutanud päris soovitud tulemust, sain väga meeldiva magustoidu. Ilmselt võiks siin minna ka lihtsama vastupanu teed ning katsetada poest ostetud maapähklivõiga.


Arahhisehalvaa vanilliga

140 g maapähkleid
2 spl suhkrut
1 spl mett
vanilli

1. Rösti pähklid kuival pannil kuldpruuniks.
2. Jahvata pähklid koos suhkruga peeneks ning jahutaoliseks (Kasutasin selleks vana kohviveskit, kuna kodune köögikombain nii head tööd ei tee).


3. Lisa mesi ja vanill. Nüüd segu köögikombaini ja mürista sellega nii kaua, kuni konsistents on päris ühtlane ning halvaad on võimalik vormida või ta on juba ise tihkeks palliks vormunud (vajadusel kraabi segu vahepeal nõu seintelt alla ning tööta edasi).
4. Vormi halvaa nii, kuidas endale meeldib ja paki see toidukilesse/küpsetuspaberisse. Jäta külmkappi mitmeks tunniks seisma, enne kui serveerid.



Tulemus pole selle retsepti järgi küll nõnda kuiv ja pudisev kui poeamaiustus, kuid võib sellega maitse poolest võistelda. Tükki saab kenasti viiludeks lõigata ning nõnda on seda ilmselt ka parim serveerida - puhtalt, kõrvale teadmine, et halvaa on ikka kodus tehtud. Konsistents on kusagil pudiseva ja pehme vahel, tüki küljest viile lõigates säilitab see ikka oma kuju, mitte ei lähe surve all lapikuks (siis võiks juba nimetuses halvaa kahtlema hakata). Maitse on samuti veidi rohkem maapähklivõi moodi, kuid ilmselt on siin süüdi ka tõsiasi, et lisasin suhkrut-mett tavapärasest natuke vähem. Korra kaalub magustoit ka suulakke kinnijäämist, kuid otsustab siis ümber (hea uudis arahhibutürofoobia põdejatele, kes kardavad pähklivõi suulakke kinnijäämist:)). Oh ja sõrmed! Sõrmedele jääb täpselt selline tunne, nagu oleks halvaad söönud. Seega on õige asi küll!

Mis edasi saab? Ehk tuleks katsetada siirupiga, mis omakorda massi tugevamaks muudab või lisada rohkem suhkrut. Idee on ühtlaseks saanud mass kuumutada, et seega vedelikukogus väheneks ning suhkur karamelliseeruks. Muidugi ei teeks paha järgmine kord näiteks india pähkel ette võtta. Eks ükskord tuleb porgandihalvaa ka ära proovida, ent see on juba teine retsept, teine jutt ja teine päev.

Postitus rändab ka Monthly Mingle #9 üritusse, teemaks Arabian Nights.

esmaspäev, 9. aprill 2007

Keedukreemiga pasha - variatsioon lihavõttetraditsioonist

Erinevatest allikatest on kõrva jäänud, et lihavõtete ajal teeb iga õige eestlane kodus pashat (häälda õigesti: pas-ha). Mida? Tõesti või? Mina kuulsin sellest traditsioonilisest magustoidust esimest korda küll alles ehk neli aastat tagasi, kui juhuse tahtel laupäevasel päeval Subbotejat vaatasin. Pärisin emalt. Tema kirjeldas pashat küll pigem 'no...see on selline...hmm...' kui 'tead, see on ju Eesti traditsioon ka'.

Seega olen pashat ikka venelastega seostanud, mis on ju igati õige, sest nende kultuurist roog pärinebki. Viimasel ajal olen aga avastanud, kui palju Eesti inimesi tegelikult ise seda magustoitu valmistavad. Ja ma räägin siinkohal eestlastest! Minu peres on pasha laual olnud viimasel kolmel aastal (oleme 'no...see on selline...hmm...' reaktsioonist üle saanud). Siiski - käsitleda pashat Eesti traditsoonina? Ma ei tahaks sellest eriti kuulda. Magusroog iseenesest meeldib mulle aga väga ning selleaastane retsept oli igatahes kullatükk. Keedukreem pole küll tavapärane koostisosa, kuid siin majas võib ta selleks muutuda!


Keedukreemiga pasha
(Oma Maitse aprill 2006)

100 g võid
3 dl rõõsk- või vahukoort
4 muna
2 1/2 dl suhkrut
1 spl vanillsuhkrut
1 dl rosinaid
1 dl sukaadi/marmelaadi
1 dl mandleid
500 g kohupiima
+ lisaks rosinaid/mandleid/sukaadi/marmelaadi kaunistamiseks

nõrutamiseks:
spets pashavorm, suur sõel või lillepotid, millel põhjas auk
marlit

1. Valmista ette mandlid. Koori need (ehmata neid umbes pool minutit keevas vees, jahuta siis külma veega ning pressi mandel kahe sõrme vahel koorest välja), rösti kuival pannil või ahjus kuldseks (umbes 5 minutit 200C juures) ning haki.
2. Vahusta munad suhkruga kohevaks. Sulata kastrulis või, lisa koor. Seejärel lisa munavaht ning kuumuta pidevalt vispeldades, kuni segu tiheneb (sealjuures ole ettevaatlik, et seda mitte keema lasta, muidu läheb muna kreemi koostises tükki!). Lisa vanillsuhkur ning lase kreemil jahtuda.
3. Vajadusel hõõru kohupiim läbi sõela ning seejärel sega rosinate, mandlite, sukaadi või marmelaadi ning keedukreemiga.



4. Pese marli hoolikalt kuuma vee all ning vooderda sellega oma valitud vorm. Vala kohupiimasegu vormi ning kata marliga. Et magustoit kiiremini tahedamaks muutuks, aseta peale raskus. Seejärel magustoit vähemalt 8 tunniks külmkappi istuma ja ootama.
5. Serveerimiseks keera vorm taldrikule ümber ning kaunista rosinate, mandlite, sukaadi, marmelaadi või mõne muu soovitud maiusega.




Tahad definitsiooni rikkalikule toidule? See vist ongi see. Kuid rikkalikkus peidab end maitsvuse taha. Parajalt tahe, suus silitavalt siidine, aeg-ajalt mandlitükid hamba all krõmpsumas. Keedukreemi mahedus esitab hapukale kohupiimale väljakutse ning suudab selle ka võita, ent ainult marmelaadi abiga. Ja marmelaad peaaegu sulab suutäies, kui see katki hammustada.
Siiski tõsi, see pasha on tõeliselt rikas. Mis aga juhtuks, kui jätaksin kõrvale vahukoore ning kasutaksin hoopis piima? Või kui unustaksin hajameelsuses hunnitu võikoguse lisamata? Oleks maitse siis ikka taevalik? Mõtlen, et...kõigile ju meeldib tegelikult rasva maitse (isegi kui seda ei tunnistata), kuid vaevalt, et keegi pahandaks, kui pasha tegemisel veidi reegleid rikun. Ilmselt meeldiks pashale endalegi veidi saledam olla:)

pühapäev, 8. aprill 2007

Safranisüdamlikud trühvlimunad valges šokolaadis

Järjekordne lihavõtteteemaline üritus? Igati šikk ettekääne veelkord sellel teemal katsetada. Seekordseks mitte-päris-munaks on ampsusuurune trühvel - just kui tilluke vutimuna.

Olen vist siiani safranit peljanud. Kogu see särav imago, sihin-kädin-sahin - just kui oleks tegemist kulla või vähemalt kotitäie söödavate teemantidega. Nüüd ostsin aga esimest korda õhukese paki täis neid sügavpunaseid niite. Kui neid uhmris purustades köögis kergelt lillelist lõhna levima hakkas, levis sellega koos ka elevus. Sel hetkel vist kaduski kogu hirm. Köök on nüüd küll viimane koht, kus hirmu peaks tundma ja see sai täiesti selgeks. Safranil on kõigile midagi pakkuda.

Safranisüdamlikud trühvlimunad valges šokolaadis
(Maria Öhrn'i raamatust Godis ehk Maiustused)

1/4 g safranit
1/4 tl konjakit/rummi
200 g + 175 g valget šokolaadi
3/4 dl vahukoort
1 tl mett

1. Uhmerda safran peeneks ning lisa selle lihtsustamiseks ka konjakit/rummi (vajalik selleks, et safran paremini šokolaadiga sulanduks).
2. Haki 200 g šokolaadi. Lase koor koos meega keema ning vala segu šokolaadile. Sega, kuni see on täielikult sulanud.
3. Vala 1/3 segust väiksemasse kaussi ning sega hästi safraniga. Tõsta mõlemad segud külmkappi tahenema.
4. Vormi kollasest segust väikesed 'munakollased' ning aseta need tugevnemiseks sügavkülma.
5. Kata 'munakollased' valge seguga ning vormi trühvlid munakujuliseks. Lase neil külmikus taheneda (Ilmselt tahad seda protsessi mitmes osas teha, sest köögis on üldjuhul soe. Muidu pead leppima pideva sõrmede limpsimise ja loputamisega).
6. Haki järelejäänud šokolaad ning sulata see vesivannil. Kasta munad šokolaadisse ning lase neil külmas taheneda.
7. Säilita mune külmikus, kuid enne serveerimist lase neil veidi aega toatemperatuuril seista.





Safranimaitse on tugevalt tunda. Trühvlid on pehmed, magusad ja vahva väljangemisega. Munade vormimine oli küll küllaltki aeganõudev (nii köök kui sõrmed tundusid juba palavikuliselt soojad ja šokolaadised), kuid pingutust väärt. Igati aus ja puhas maitse.

Weekend Cookbook Challenge #15, teemaga Easter/Spring, võõrustajaks on sel kuul Marta blogist An Italian in the US.

neljapäev, 5. aprill 2007

Mesine õuna-sibulasupp köömnetega

Kartulid kapsaga - nii reageerisid kõik, kes seda suppi esmakordselt nägid. Ma ei imesta, minuga saabki vahel petta ka. Pigem kahtlustaksin ma aga roogi, mis enesestmõistetavalt kartulist-kapsast tehtud on ja püüaksin kindlaks teha, kas kapsalehtede asemel äkki magusjaid taevalikult maitsvaid sibulaliblesid pole. Aga seekord oli petukas täiesti kogemata. Kui ootamatult soe ilm jälle tüüpilise halva suusailma poole pöörduma hakkas, tundsin vastupandamatut vajadust soojendava sibulasupi järele. Aitab ka juba sellest kartulist ja kapsast!


Päris lihtsalt sibulasuppi olen söönud vaid paar korda, tavaliselt meeldib ikka midagi lisada. Õnneks on köögikapi peal alati kauss legendaarsete vanaema õuntega (ja see kauss pole kunagi tühi!). Kui vaja paar õuna toidu jaoks koorida, pistan kooredki tihtipeale suhu ja mitte otse prügikasti, sest koore all on teatavasti kõvasti vitamiine (õunakoored vs tabletid - milline oleks sinu valik?). Köömen ja mesi...muidugi samuti kodused.

Mesine õuna-sibulasupp köömnetega
(kahele)

150 g õuna, kooritud ja kuubikuteks
150 g sibulat, suuremateks tükkideks
1 spl võid
1/3 tl jahvatatud köömneid
1 spl mett
3 dl köögiviljapuljongit (või kanapuljongit)
1 1/2 dl piima
soola, pipart
1-2 spl riivjuustu

1. Sulata kastrulis või ning lisa õuna- ja sibulatükid. Kata kaanega ning küpseta võis keskmisel kuumusel umbes 10 minutit, kuni sibul on läbipaistev ja kuldne.
2. Võta kaas ära ning keera kuumust kõvemaks. Kuumuta veel viis minutit, sibul ja õun peavad saama kerge jume.
3. Lisa köömned ja mesi, seejärel piim ja puljong. Lase supil keema tõusta ning keeda 5 minutit. Maitsesta soola ja pipraga.
4. Serveeri kuumalt, viska peale riivjuustu ning rohelist sibulat.



Supil on üsna palju magusust - mesine on oma mõnusalt kleepuva kõlaga kirjeldamiseks täpselt õige sõna. Köömen seevastu näitab iseloomu ning muudab roa veidi rohkem maalähedaseks. Õunatükid on veel viimase piirini oma kuju hoidmas, hambad vajuvad neist pehmelt läbi. Sibulapealsed ja juust...no need on veel ainult kirsiks koogi peal. Piima lisamine muudab puljongit küll hägusemaks, kuid samas on maitse meeldivalt mahe. Just seepärast on piim minu arvates sibulasupis pea kohustuslik.
Ja muidugi, sobivaimad lisandid - käär leiba ning lootus, et päike jälle välja tuleb.

teisipäev, 3. aprill 2007

Karamelline jogurtimagustoit porgandiga

Olen lõunaks söönud nii soolast kui magusat porgandit ning ellu jäänud. Tegelikult on olukord kontrolli all, porgandirohkus on minu puhul täiesti normaalne nähtus. Igati normaalne. Aga paratamatult meenutavad porgandimagustoidud pea alati eksperimentaal-koolimagustoite ning seda juba normaalseks lugeda ei saa. Seega - mainekujundustöö!

Kodus riivime alati köögikombainiga veidi suurema koguse porgandit. Põhieesmärk on muidugi, et ema saaks kiiresti meie pere klassikalist valmistada - porgandisalatit hapukoore ja suhkruga. Kuid mulle on see võimalus oma nö kiirtoitude sisse aega viitmata porgandit ja tervist kahmata. Tegin seda jälle ning seekord, tähelepanu-tähelepanu, sai tulemuseks ka magustoit.


Karamelline jogurtimagustoit porgandiga
kahele

3 spl suhkrut
1 tl võid
3 dl riivitud porgandit
3 dl maitsestamata jogurtit
1/2 dl india pähkleid, suurteks sükkideks hakitud
kaneeli

1. Kuumua suhkrut kastrulis koos pähklitega.
2. Kui suhkur karamellistuma hakkab, lisa või ning porgand ja sega hästi, et porgandid ilusti karamelliga kokku saaks. Kuumuta mõned minutid.
3. Eemalda kastrul tulelt ning lase veidi jahtuda, siis lisa segule jogurt.
4. Serveerimisel puista peale kaneeli ning lisa taldrikusse mõned pähklid



Porgandid karamelliseeruvad kenasti ja pähklid on meeldivalt pralineemaitselised. Mõnikord satuvad keelele suuremad karamellitükid ning sulavad seal siis kui väikesed kalliskivid. Lisaks karamellile pole suhkrut rohkem lisatud, et jogurti maitse kontrastsemalt välja tuleks. See ei tähenda aga, et magustoit piisavalt magus poleks, selles on piisavalt suhkrut. Ning õnneks ei meenuta karvavõrdki koolieksperimente. Porgandi maine on nüüd puhas.

pühapäev, 1. aprill 2007

Šokolaadilõigud, mis maitsevad hinnaliselt

Kui häbiväärne see ka olla võib, ei ole ma suur šokolaadiarmastaja (jah, siinkohal võib hüüda 'midaaa? see pole võimalik!'). No ma mõtlen vesistamist mõne tahvli järele või iga šokolaadikoogi ahnet luuramist, et seda enda käteulatusse saada - selliseid asju ma ei tee (kuigi ise naine mis naine. imelik, mis?). Armastan aga huvitavalt maitsestatud kallist šokolaadi. Veelgi rohkem armastan ent seda, kui mul mul õnnestub odav kraam samamoodi maitsevaks maiustuseks muuta.

Selles pole midagi hullumeelset. Ega keerukat. Lihtsaim viis šokolaadile wow-efekt lisada on see sulatada ning maitsestada. Õhukestel lõikudel on anda oma panus - kui väljanägemine pole iga tavalise šokolaadi oma, siis miks maitse peaks olema? Ühes tahvlis, mida kasutasin, olid ka pähklitükid ning need andsid suussulavasse maiusesse krõmpsuva boonuse. Seega soovi korral võib lisada ka pähkleid.


Šokolaadilõigud näpuotsatäie kaneeli ja soolaga

100 g piimašokolaadi
100 g tumedat šokolaadi
1/2 tl kaneeli
1/5 tl soola

1. Sulata šokolaad vesivannil.
2. Lisa kaneel ja sool, sega hästi. Määri šokolaad küpsetuspaberile või fooliumile (minul oli selleks silikoonmatt, mis on tegelikult isegi parim variant).
3. Üks variant on šokolaad pooleldi jahutada ning sellest piparkoogivormide või klaasiservaga tükid lõigata. Võid ka täielikult jahutada ning siis tükkideks murda (nii tegin mina ning tulemus on samuti kena. Pealegi purunevad murdmisel mõned väikesed tükid lahti ning siis saab endale valetada, et need tuleb segaduse koristamise nimel ära süüa).

Kui pelgad soola lisamist, pane seda lihtsalt vähem. Sa ei kahetse. Eriti rohkem ma ei lisaks, sest liigne sool hakkab maitse täiustamise asemel selle üle võimust võtma. Selline hulk tundus mulle täpselt paras maitsemeelte narrimiseks. Kuigi pole seda veel proovida jõudnud, usun, et sellisest šokolaadist saaks sobiva kastme mõnele magusale šokolaadikoogile. Tulevikus tahaks maitsestamiseks ka ürte proovida, võimalused on ju lõputud.
Sama retsepti katsetamise kallima šokolaadiga võite juba sama hästi kui tehtuks lugeda!