Kolmapäev, 29. august 2007

Kohupiimavaht musta teega

Oh, olen olnud siin ja seal Eesti otsas, pommiaukudes ilma internetita ning kodus olles ilma ajata, et midagi purki pista. Tomateid olen söönud niisama nagu õunu ja gazpacho tegemise asemel väljas käinud. Laagris olles kartul, soust, kartul, soust, alaküpsenud tatrapuder õliloigus, kartul, soust... nüüd olen kodus ja kõik nagu jälle korras, seega on regulaarsed postitused tagasi:)

Teega maitsestatud magustoidud on mulle alati tundunud eksootiliste ja erilistena. Õigemini on seda teinud kõik teega valmistatud toidud. Aeg-ajalt olen teega omal käel eksperimenteerinud ning lisaks jogurtikastmele ning rohelise tee-kodujuustukoogile õnnestus lõpuks ometi midagi jälle väga hästi.


Kohupiimavaht musta teega
(4 portsjonit)

400 g kohupiimapastat
2 munakollast
2 munavalget
2 dl piima
1 dl suhkrut
4 teepakikest
vanilli

1. Kuumuta piima koos teepakkidega (võta teflonkattega pott). Kui see keema hakkab, eemalda pott kuumuselt ning lase kaane all 5 minutit tõmmata.
2. Eemalda teepakid piimast, aga ürita neist viimnegi tilk välja pigistada. 3. Klopi munakollased kausis lahti ning lisa neile segades piim.
4. Vala piima-munasegu tagasi potti ning kuumuta (kusagil keskmisel kuumusel), kuni segu pakseneb. Sega, et vältida klompide tekkimist (kõige parem on kasutada visplit). Lase segul külmkapis jahtuda, kuni teisi aineid ette valmistad.
5. Sega kohupiim kausis suhkru ja vanilliga.
6. Korralikult puhtas kuivas kausis vahusta munavalged tugevaks vahuks.
7. Sega teesegu kohupiimaga ning seejärel sega sisse munavalgevaht (Sega alguses osa sellest, et kohupiima õhulisemaks muuta).

Serveerimisel lisa hunnikute kaupa puuvilju või marju! Mida rohkem, seda – noh – uhkem, eks? Mulle on eriti meeldinud sisse segada õunakuubikuid, sest nüüd vedeleb õunu majas õnneks juba igal pool... Üks paraja suurusega koduõun iga portsjoni kohta on täiesti paras kogus, et magustoit oleks oh-kui-hea. Usun, et vaht oleks hea ka jäätisega.



Magustoidul on päris tugev musta tee maitse, see on mõõdukalt magus ja tekstuurilt meeldivalt õhune ja vahune. Samal ajal on see naudinguks kõigile minusugustele kohupiimafanattidele, sest kohupiima naturaalmaitse ei kao kuhugi varju ära.

On kellelgi välja pakkuda oma lemmikuid retsepte, milles on teed?
Minu järgmine idee oleks teha kihiline kook metspähklibiskviidi ja musta tee või-keedukreemiga. Äkki on septembris aega...

Kolmapäev, 8. august 2007

Läheme kaksteist aastat ajas tagasi ... ja teeme piimakissellile ilulõikuse

Ootan pisikese köögilaua ääres.
'Kas on juba valmis?'
-'Võid sa veel natuke kannatlikult oodata?'
Ent siis, veidike aega hiljem, ulatab ema mulle supitaldriku täis valget sooja piimakisselli, mis niii mõnusalt vanilli järele lõhnab. See elevus! Lemmikmagustoidu meeldivalt magus maitse!

Oli aeg, mil piimakissell oleks olnud mu raudne esimene (ja viimane) magustoiduvalik ning alati meenub sellega seoses just see üks mälupilt vanast kodust. Nüüd pole seda magustoitu saanud aga - las ma mõtlen - aastaid (olen ma selle sõna kasutamiseks ikka piisavalt vana?)! Jah, võib-olla oleme sellest ajast välja, mööda ja üle kasvanud, süües suures valikus poejogurteid ja -pudingeid, kuid maitsemeele mälu ei peta. Seega vajab piimakissell ilmselt lihtsalt väikest iluoperatsiooni.


Renoveeritud, täiesti uus, modernne piimakissell - lööge hambad sisse!

Kookospiimakissell
(kohandatud raamatust '100 Magustoitu' ( Lia Virkus and Pille Enden))
neljale

1/2 l piima
1/2 l kookospiima
1 dl suhkrut
3/4 dl kartuli- või maisitärklist
1 tsp vaniljesukhrut

1. Lase piim keema, lisa suhkur.
2. Lahusta tärklis väheses vees ning lisa potti piimale, samal ajal hoolikalt segades, et kissell ühtlane jääks.
3. Kuumuta kissell keemiseni, kuid ära keeda, vaid tõsta tulelt ära.
4. Maitsesta vaniljesuhkruga.
5. Lase kissellil maha jahtuda, kuid aeg-ajalt sega, et nahka peale ei tuleks.
6. Söö moosi või kaneeliga.


Magustoidu tegemiseks asendasin orignaalretseptis poole piimakogusest lihtsalt kookospiimaga - selle maitse tuli minu jaoks välja täiuslikus proportsioonis kõige muuga. Mõnus siidine, magus ja armsalt vaniljemaitseline kausitäis. Mulle meeldib piimakisselli süüa, kui see on veel natuke soe, kuid ka täiesti jahtunult on see väga hea - eriti praeguse 'kõrbekuumuse' ajal! Ja pealegi, 'kõrbekuumuse' ajal on tähtis olla rohkem õues ja nautida kiirelt valmivaid toite, ilma et ahi kööki saunaks kütaks - see on kindlasti üks neist.

Teate mis? Ühel päeval minu lapsed veel küsivad minult just sellist piimakisselli!:D

Pühapäev, 5. august 2007

Brunost : Norrakate magus pruun juust

Jah, kui ma ütlen magus, siis ma ka mõtlen seda!

Enne juulikuist Norra reisi polnud ma millestki säärasest kuulnudki ning esimene pilguheit pruunile juustule hommikusöögilauas päädis sõnadega à la 'lahe, neil on suitsujuustu!'. Tegelikult...ei olnud. Pealegi tekitas kahtlust lauanaaber, kes juustuviilaka šokolaadisaia peale asetas.

Järgmine kohtumine tegi juba natuke targemaks. Paadireisil olles ostsime vahvleid ning arvake ära, mida kõrvale pakuti - sedasama juustu. Kui giidilt kohaliku toote kohta küsisin, sain vastuseks, et norrakad mõtlevad sellest pigem nagu karamellist, mitte juustust. Nii! Päevi hiljem olime ent peaaegu ise tunnistajateks, kuidas ühes vabaõhumuuseumis rahvariietes tädid pruuni juustu valmistasid, seal oli mul aega ka rohkem pärida - ja julgust kõiki kuuldud sõnu uskuda.

Brunost (otsetõlkes 'pruun juust') valmib, kui vadakut, koort ja piima üheskoos keedetakse. Protsess on üsna pikk ning lõpuks aurustub peaaegu kogu vesi, laktoos (piimasuhkur) karamellistub, andes juustule selle iseloomuliku maitse. Tekkinud mass jahutatakse.

Norras supermarketist pruuni juustu ostmine võib esimesel korral aga keerukas olla (või õigemini - oligi), sest valida saab laia sortimendi seast. Tooted erinevad koostise, rasvaprotsendi ja tekstuuri poolest. Populaarseim on Gudbrandsdalost - sellele on lisatud teatud koguses kitsepiima. Geitost on kas täielikult või osaliselt kitsepiimast tehtud. Fløtemysost kasutab vaid lehmapiima. On olemas ka määrdejuustuvariant, mis saavutatud lühemat keetmisaega kasutades - Prim.

Kõige tavalisem on Brunosti süüa saiakattena (eriti hommikusöögiks). Tegelikult käivad Brunost ja juustunuga kokku kui rama lama lama ke ding a de dinga a dong, sest nii on seda kõige kergem lõigata. Tõsi, külmkapist võetuna on juust piisavalt kõva, et asja ajab ära ka nuga, kuid toas seisnuna meenutab selle tekstuur pigem plastiliini. Võrratult ja tugevalt maitsvat suussulavat plastiliini, mis on magus ning samal ajal just kui veidike soolane, maitseb nii karamelli kui juustu moodi ja meenutab natuke mingeid teatud kooreiiriseid.

Sügavalt sõltuvust tekitav!
Kui peaks leiduma keegi, kellel on pruuni juustu valmistamiseks reaalne retsept välja pakkuda (või kellel on sellega mistahes kogemusi), siis palun kõva häälega karjuda!