laupäev, 31. märts 2007

Rohelise tee kook - ei mingi meeleheitlik püüe tervislikumat magustoitu süüa

Kas see pole mitte lihtsalt jube? Mõtlen olukorda, kus köögikapil passib rohelise tee kook. On igati reaalne oht, et tassi kuuma tee joomise asemel otsustan hoopis paar koogilõiku süüa. Küll ma vihkan selliseid ma-olen-nii-tervislik tegelikult-mitte-nii-tervislik toite. Just nagu fitnesshelbed - mida rohkem sööd, seda paremini mõjub. Noo...ei. Rohkem kooki võrdub alati rohkema koogiga. Sellest olenemata, kui soovite, võin selle koogi nimetada tervislikuks. Seda tuleb lihtsalt nii kaua peas korrutada, kuni uskuma jääd.


Kooki on hea serveerida juba soojalt vaarikate või vaarikakastmega. Kui see jahtunud oli, katsin koogi maitsestamata toorjuustuga ning serveerisin vaarikatega. Tegelikult sobiks ka sidruni või laimiga maitsestatud toorjuust. Mina kasutasin teena Liptoni green tea with mint ja selline värske maitselisand oli tõeliselt hea. Tõesti, ma soovitan. Kuigi ka teised maitsed võivad põnevad olla - jasmiiniga ehk?


Rohelise tee kook kodujuustuga


170 g küpsisepuru (nt Digestive)
2 spl sulatatud võid
350 g kodujuustu
200 g hapukoort
150 g suhkrut
4 muna
vanilli
2 1/2 tl peeneks jahvatatud rohelist teed (piparmündiga)
1 spl jahu

1. Sega küpsisepuru võiga ning suru saadud segu rasvainega määritud lahtikäiva põhjaga koogivormi põhja (minu oma oli 27 cm).
2. Mikserda kodujuustu ja hapukoort nii, et tekiks ühtlane segu (siin võib kasutada saumikserit, millega see päris kähku käib). Lisa suhkur, jahu ning ükshaaval munad. Lõpuks maitsesta vanilli ja rohelise tee pulbriga, vala taigen vormi.
3. Küpseta 170C juures 50-60 minutit.
4. Serveeri soojalt või jahtunult.



Tee maitse paistab meeldivalt välja, green tea with mint annab oma värskendavalt hea aktsendi. Ma küll väga püüan, aga täna pean kasutama kurja sõna huvitav. Sest selle koogi maitse tõesti ongi huvitav. Kujutan ette väikesed ümmargusi koogikesi paraja vaarikahunniku all. Siia kõrvale veel teed juua oleks vist juba patt?

reede, 30. märts 2007

Vahemerepärane marineeritud Halloumi juust

Kuigi hoidsin sellel juba pikemat aega poes silma peal, ostsin alles nüüd esimest korda Halloumi juustu. Jah, kui hind rahakotiraudu ehmatav poleks, võiks seda ju külmkapis tiheminigi kohata. Helevalge, tihke, veidi kihilise tekstuuriga, mõnest kohast kergesti murenev, kummine, sile, natuke kriuksuv, mahedamaitseline, väga soolane - minu esimesed muljed.

Algselt on Halloumi pärit Küproselt ning seda on valmistatud lamba- ja kitsepiima segust, nüüd on tihti aga koostises ka lehmapiim. On oluline teada, et tänu kõrgemale sulamispunktile on juustu võimalik küpsetada ja grillida ja praadida, ilma et see eriti kuju muudaks.
Üsna karmilt soolane maitse on hea salatites, kuid mitte niisama suupistetes. Et sellest lahti saada, viskasin juustutükid ööseks vette likku, korra vahetasin ka vett. Idee oli Halloumist saada nipsakad näpusnäkid ja nii lasin sellel külmikus veel ühe päeva marinaadis istuda.


Vahemerepärane marineeritud Halloumi juust

150 g Halloumi juustu
3 tl pestot
3/4 dl oliiviõli
5 päikesekuivatatud tomatit

1. Lõika juust ampsusuurusteks tükkideks. Kui soovid soolast maitset vähendada, leota neid üleöö vees.
2. Haki tomatid pisikesteks tükkideks ning sega pesto ja õliga. Lisa juust ning lase sellel vähemalt päev külmikus marinaadis seista.



Niisiis, väike kausitäis marineeritud juustu. Mis edasi? Et teha suupisteid, nõruta Halloumi ning kuivata (köögipaber on heaks abiks) - väikesed pesto- ja tomatitükid teevad ampsud armsalt kirjuks. Juustu saab edukalt kasutada salatites, kus marinaad võib täita salatikastme kohta (mina viskasin seda näiteks bataadisalatisse, kuhu lisasin ka veidi jogurtit). Koos marinaadiga praetult sobib Halloumi kõiksuguste roogade juurde - mina olin piisavalt laisk, et piirduda röstsaiaga, millele panin lisaks toorjuustu ning hiina kapsast.



Marineeritud Halloumil on üsna palju maitset. Mõte töötab: ehk võiks seda ka pikemaks ajaks marinaadi jätta, purki või nii? Halloumi säilib ju üksipäiniski üsna kaua värskena. Oh aitäh sulle, Küpros.

teisipäev, 27. märts 2007

Kama vallutab hommikusöögikaraskid

Kummalisel või vähem kummalisel kombel pole mul kodus täisterajahu. Seega iga kord kui seda vajan, vaatan pingsalt köögis ringi ja otsustan:
a) ilma täisterajahuta valmib see toit ainult üle minu laiba
b) olgu, saan kuidagi ilma hakkama
c) ohjah, kasutan siis jälle kama
Nii juhtubki, et kama avastab end pahaaimamatult kõiksugustest roogades. Asendan osa täisterajahust tavalise nisujahuga, osa kamaga, tulemus on alati huvitav. Nädalavahetuse hommikusöögina sai hommikusöögikarask tõeliselt eestlaslik.


Need karaskid on ühtmoodi head nii soolase kui magusa kattega. Kvaliteetne koorevõi või moos soojal viilul on klassika - nii lihtne ja hea kui veel olla saab. Mina sõin viilu juustuga ning viilu vanillipudingi ja šokolaadikastmega.

Hommikusöögikarask kamaga

1 3/4 dl nisujahu
1/2 dl kama
1 tl küpsetuspulbrit
1/4 tl soola
1/2 tl suhkrut
25 g toasooja võid
1 dl piima

1. Sega omavahel jahud, küpsetuspulber, sool ja uhkur. Seejärel lisa või ning sega hoolikalt. Viimaks sega kiirelt sisse piim.
2. Pna epann sooja, samal ajal vormi taignast umbes 1 cm paksune ring. Tee sellele kahvliga täkked ning küpseta pannil keskmisel kuumusel umbes 6 minutit mõlemalt poolt.
3. Serveeri soojalt või jahtunult, lõika sektoriteks.




Kuna hiljem sellised karaskid enam nii hästi ei maitse, tuleks need samal päeval ära süüa. Valmistamine on aga kiire, seega pole see probleemiks. Värske karask on hea asemik leivale kas nädalavahetusehommikul või kas või tööpäevahommikul, kui iga minut tõusmisest kodust lahkumiseni täpselt paika pandud pole.

neljapäev, 22. märts 2007

Hapupiimakoogi uus meelitav nägu

Kuigi mul õnnestus oma näpp kooki ahjust võttes tõsiselt ära põletada, andestan ma selle talle. Sest ega kook ju ei pannud mind meeleheitlikult mööda kööki külmaspreid otsides edasi-tagasi jooksma, see olin mina ise. Aga näpuga on kõik pea sama korra skui koogigagi. Topeltvedamine, või mis?
Ema virises mõnda aega tagasi, et mul ei ole ühtki tavalist koogiretsepti. Ühtegi normaalset koogiretsepti. Seega otsis ta välja oma vana rabarberikoogiõpetuse. Nüüd aga sain ma kasuta-see-hapupiim-siit-külmakapist-ära missiooni ja teate mis? Mul oli selleks retsept. Või noh vähemalt peaaegu.


Inspiratsiooni sain Oma Maitse 2006 mainumbrist hapukoorekuubikute retseptist. Asendasin hapukoore hapupiimaga ning tükeldatud rabarberi asemel võtsin sügavkülmast vaarikat ja rabarberit (ei mingit eelnevat sulatamist!). Vähendasin ka kogust, nii et alles jäi 2/3 ning tegin suhkruga trikke. Ema näo järgi arvestades võtab ta küll retsepti üle. Järgmisel korral kindlasti lisada rohkem katet, mitte küll päris kaks korda rohkem, aga kindlasti julgemalt kui praegu! Pähklid võiks sauti väiksemaks purustada (ja ehk ei teeks nad siis kadumistrikki koogi sisse).


Hapupiimakook vaarikate ja rabarberiga

60 g toasooja võid
60 g tuhksuhkrut
60 g purustatud/hakitud pähkleid (metspähklid, kreeka pähklid)
1 tl kaneeli
90 g fariinsuhkrut
70 g suhkrut
1 muna
150 g jahu
1 tl soodat
2 dl hapupiima
100 g (külmutatud) vaarikaid
100 g (külmutatud) tükeldatud rabarberit

1. Katteks sulata pool võist ning sega pähklite, tuhksuhkru ja kaneeliga.
2. Mikserda kokku ülejäänud või, suhkrud, muna. Lisa hapupiim.
3. Sega omavahel jahu ja sooda, lisa segule. Viimasena lisa vaarikad ja rabarber.
4. Määri rasvainega kandiline ahjuvorm ja vala taigen vormi. Pudista peale kate.
5. Küpseta 180C juures 30-35 minutit. Serveeri kuumalt (jäätisega) või jahtunult, lõika ruutudeks.



Kook on ühtviisi hea nii kuumalt kui jahtunult. Vaarikad toovad esile meeldiva hapu maitse, samas on kook kokkuvõttes üsna magus. Kate uppus küpsetades tasapisi taignasse ning koogi pinnale jäid sellest lõpuks vaid jäljed. Siiski maitses iga hambaga leitud kaneelimaitseline pähkel kui ootamatu üllatus, mis marjade hapukusele punkti pani.
Ema võib julgelt oma koogiretsepti jälle ära peita, meil juba on üks!

Maapähklivõis sumbates

Enne veel kui meie poodidesse ilmusid odavad maapähklivõipotsikud (mis oli ju alles veidi-veidi aega tagasi), ostsin Stockmannist ühe (ja mitte just kõige odavama) ilusa näoga võõramaise purgi. Täis tõesti maitserohket kreemjat pähklivõid. Seega, purgi sisust vaimustuses, käisin seda aeg-ajalt koos pisikese lusikaga kodus riiulil vaatamas. Kuni viimne ampski otsa sai. Õnneks rändas pea 3 dl pähklivõist sellesse kooki. Miks süüa lihtsalt pähklivõid, kui võid sellele veidi midagi lisada ning süüa just kui...tervet hunnikut pähklivõid?



Maapähklivõi-juustukook
(inspiratsiooniallikas Epicurious )

450 g toorjuustu
3 dl kreemjat maapähklivõid
2 1/3 dl suhkrut
1 3/4 dl hapukoort
3 muna
vanilli
150 g tükeldatud tumedat šokolaadi

1. Määri rasvainega lahtikäiva põhjaga vorm või keraamiline vorm (seda kasutasin mina - lihtsam ja kiirem, mitte põrmugi kehvem). Kui kasutad lahtikäiva põhjaga vormi, mähi see väljast korralikult fooliumisse, et vesi sisse ei pääseks.
2. Mikserda kokku toorjuust, maapähklivõi, suhkur, hapukoor ja vanill. Seejärel lisa ükshaaval munad. Lõpuks sega sisse šokolaaditükid ning vala taigen küpsetusvormi.
3. Aseta vorm suurema vormi sisse ning vala sellesse kuuma veet nii, et pool väiksemat vormi oleks vee sees.
4. Küpseta kooki vesivannil 160C juures umbes tund aega ning jahuta serveerimiseks täielikult.

Jah, kook on tõesti pähklivõine. Toorjuustune ka, tõsi. Seda suurtes kogustes süüa võib tunduda küll meelitav, kuid tegelikult seda teha ei tahaks. Juba väikesed lõigud on üsna rikkalikud ning täidavad kõhtu, maitset on neis piisavalt. Tassi kohviga kevadhommikul nagu täna? Minu jaoks on see kook mälestus kvaliteetsest maapähklivõist. Kuigi on hea, et nüüd pähklivõipurke kõikjal supermarketites soodsalt saada on, eelistan ma seda pigem ignoreerida. Kvaliteet on kvantiteedist eespool. Punkt. Paraku on siin Eesti:)
Aga maapähklivõis sumbata? Mul on tegelikult teistsugused unistused.

esmaspäev, 12. märts 2007

Kõrvitsat rohkem kui aega? Kannatuse asemel varu veidi rukkileiba.

Nõutuna külmkapi ust edasi-tagasi kiigutades, mõistus pea sama tühi kui kõht, vaatasin kõrvitsale otsa. Mu kõht ei oleks oodanud praadi, ei poolt tundigi talvise supi pärast. Seega, kibekiirelt haaras mõistus õhust idee kõrvitsast leivapaneeringus. Ning kõhule meeldis.


Kasutasin üsna jämedaid kõrvitsaviile, kuid tegelikult oleks veidi peenemad paremad: maitseained mõjutavad köögivilja sisemust rohkem. Minul oli raisata päris värske leib, kuid tegelikult oleks ilmselt lihtsam ja muidugi otstarbekam kasutada mõne päeva vanust või kuivanud leiba. Poes olevat riivleiba isegi pakkides müügil, aga värskelt peenestatu on kindlasti etem.


Rukkileivas paneeritud kõrvits

Mõned kõrvitsaviilud
Riivleiba
Jahu
1 muna
Soola, pipart

1. Maitsesta jahu soola ja pipraga, klopi lahti muna. Pannil kuumuta õli või või (kõrbemise vältimiseks koos vähese õliga).
2. Kasta kõrvitsaviilud ükshaaval jahusse, seejärel munasse ning riivleivasse. Vaata hoolega, et kõik küljed oleks kaetud ning suru leiba kõrvitsa külge võimalikult palju. Prae paneeritud viilusid pannil.
3. Kui oled kõrvitsa pannilt ära võtnud, võid munale suts soola lisada ning sellest kõrvale omleti küpsetada.

Sõin kogu kremplit küüslauguse toorjuustu ja õunapüreega. Riivleivakate oli mõnusalt krõmps, kõrvits poolküps. Andis eestlase tunde küll. Leiva liigse pruunistumise pärast ei maksa muretseda, see ei juhtu kiiresti. Igati mitte-nii-surmasaatev kiirtoit. Klaas külma piima on loomulikult kohustuslik.

kolmapäev, 7. märts 2007

Pähkline vale-piim

Minust ei saaks ilmselt kunagi taimetoitlast. Mitte et lihatoidud nii vastupandamatud oleksid, ma lihtsalt ei näe sellel enda jaoks mingit mõtet. Kuid taimetoitluselgi on minu silmis omad staarid - pähklid. Superstaarid.


Kui mingil põhjusel piima juua ei taha või soovid lihtsalt midagi erinevat ja üllatavalt head proovida, siis pähklipiim ongi õige asi. Ei ole piima maitset. Ei ole piimakõhuvalu. Kuid väljanägemine on piima oma ning maitse hoopiski parem. Mina kasutasin oma variandis vaid 2 dl vett, tulemus oli päris rikas ja maitserohke, samas ka siidine. Võid rohkem vett lisada, et kergemat piima saada, täiesti lubatud.


Mandli-india pähkli piim

1 dl india pähkleid ja mandleid (kokku)
2-4 dl vett
1 tl mett
vanilli

1. Jahvata pähklid (mandlid võid soovi korral eelnevalt koorida) väga peeneks, võid need isegi pastaks teha.
2. Lisa vett, alguses vähehaaval (Tee seda näiteks köögikombainis või blenderis, mina kasutasin saumikserit ning õnnestus täiesti).
3. Lisa mett ja vanilli (või mõnd muud maitsestajat).
4. Kui soovid, siis kurna vedelik ning kasuta seda kohe või jahuta. Külmikus säilib pähklipiim umbes kolm päeva.



Mina tarvitasin pähklipiima müslil, isale meeldis seda niisama juua. Tegelikult on võimalused väga laiad, seda võib kasutada (olenevalt rammususest) tavalise piima või koore asemel pea kõikjal. Kuna olen vaimustuses kookospiimaga tehtud pannkookidest, võiks nendes sedagi varianti proovida ning kindlasti rahule jääda.

laupäev, 3. märts 2007

Tujutõstvad rooskapsad kõrvitsapürees

Värvilisel toidul on omadus parandada tuju, köögiviljadel aga omadus parandada enesetunnet. Seega on järgnev üks igati mitmekülgselt parandav roog. Rooskapsas (brüsseli kapsas) on minu jaoks üsna uus avastus, kuid sellest kokkamine on vahva. Loopisin pisikesi kapsaid kõrvitsapüreesse ja tundsin headmeelt, et kastrulis olev tõesti toit oli. See nägi lihtsalt nii hea välja. Välimus on iga roa puhul määramatult tähtis lisaväärtus.


Retsept, mille kallal mässama hakkasin, pärines kokaraamatust. Valmistasin seda vaid kahele inimesele kõrvalroaks grillkana juurde ning vähendasin koguseid märgatavalt. Vahukoore asendasin piimaga, sibula jätsin ära (sest mind teades oleks potis muidu pärast võinudki olla vaid sibul, seekord oli aga tähtis just kõrvitsa maitse).


Rooskapsad kõrvitsapürees

100 g tükeldatud kõrvitsat
1 spl võid
1 küüslauguküüs, hakitud
soola, pipart
veidi suhkrut
kurkumit
1 spl piima
1/2 tl mahedat sinepit
140 g rooskapsast

1. Sulata või kastrulis ja hauta selles kõrvitsatükke.
2. Lisa küüslauk, sool, pipar, suhkur, kurkum. Seejärel lisa piim ning hauta umbes 10-15 minutit.
3. Püreesta segu, lisa sinep ning vala tagasi kastrulisse.
4. Tee rooskapsaste varreotstesse ristikujulised sisselõiked (et need ühtlasemini läbi küpseksid) ning lisa need püreele. Hauta madalal kuumusel umbes 15 minutit.

Ma ei osanud varem ette kujutada, kuidas rooskapsa ja kõrvitsa maitsed omavahel kokku sobima hakkavad, kuid need täiendasid üksteist meeldivalt. Püree oma magususega ümbritses kergelt mõrkjaid kapsaid ning hammustades sulasid need maitsed vaikselt kokku. Lihaga koos süües täitis kreemine kõrvits ka kastme aset, grillkana oli muide täpselt sobivaks kaaslaseks.

Kokkuvõtteks tujutõstev kõrvalroog. Kuigi kui ema umbes kolm rooskapsast selsamal õhtul isa taldrikuservale pani (ta oli need spetsiaalselt proovimiseks alles jätnud), jäid rõõmsad köögiviljad küll pea samasse asendisse, vaid veidi püreed oli ümbert söödud. Kuid see oli vaid isa.