Kolmapäev, 19. detsember 2007

Mitte lihtsalt järjekordne piparkoogikuhi

Sel aastal läks meil vaid 8,5 tundi. Oh, progress!

Just nagu eelmisel aastal, küpsetasin vägagi traditsiooniliselt jälle sõbranna Mariega koos. Erinevalt tavalisest lõpetasime siiski enne varajasi hommikutunde...ent kõik muu kreisi teema oli kohal. Ühel päeval ma veel julgen rääkida, kuidas kunagi alustasime...nii amatöör ikka ju ei oleks! Kuid mitte veel...veel ma ei tunnista. Ei!

Aga uskuge mind: TÄIDETUD PIPARKOOKE LIHTSALT PEAB TEGEMA. Me viskame sisse muidugi kõike, mida leiame, aga alustuseks oleks targem enne siiski natuke mõelda ka...


Magusateks soovitan maapähklivõid ja banaani, aga samuti šokolaadikamakaid, kuivatatud puuvilju, pähkleid, marju. Maapähklivõi, muide, on kohustuslik.
Kui oled julge, proovid soolased ka ära - maksapasteediga saab eriti head jõululised snäkid. Ilma naljata.
Nii me neid teeme...


Kui plaanid kinkida natuke komme või lihtsalt midagi väikest (ning usaldad sealjuures natuke oma oskusi), võib täitsa selliseid piparkoogikarpe soovitada.

Tuleb lihtsalt iga karbi jaoks 6 ruutu välja lõigata ning küpsetada (varusid on ka vaja...meil kulus 5 karbi jaoks 4 varuruutu!) ja pannil ports suhkrut karamelliks kõrvetada (lihtsustamiseks võib lisada sutsu siirupit). Kõigepealt tuleb karamelliga kokku 'liimida' viis ruutu, siis pahn sisse pista ja viimane ruut lõpuks mingil viisil peale 'liimida'. Glasuurimise võib jätta viimaseks, et karp rohkem tõeline välja näeks (see siin on küll suht tavaline, aga mõte saab selgeks).

Piparkoogipallid on jätkuvalt lemmikud. Parim asi, mida krõbistada. Hea kotikestes kinkida. Kui tainas on väga kleebu või mingil muul viisil vormimisel vastu hakkab, siis on kõige õigem lihtsalt PALLE TEHA. Tegelikult ka - vähem deprekat. Nende tegemine on isegi natuke teraapiline;)

Rääkides taignast - ostsime kolme erinevat.
Parim konkurentsitult oli Liivimaa pagari käsitööna valminud taigen. Mõnusalt tume, väga hea rullida (kuigi nõudis natuke ülakehajõudu;)) ning piparkoogid saab ilusti kätte, õige kujuga. Ainult et pakk kusagil 750-800 g maksis 52 krooni. Samas kulutaks selle raha iga kell enne kui teeks kaks korda rohkem...
Europagari piparkoogitaignast. Täiesti idiootne tainas! Ainult pallideks kõlbab. Proovi ainult rullida või midagi kätte saada laua pealt - võimatu. Maitstes krõbisevad ka suhkruterad hamba all. 800 g oli alla 30 krooni. Palun ärge ostke, siiralt.
Hagari tainas oli igatahes parem. Veidi tumedam, normaalselt vormitav. 500 g samuti alla 30 krooni.

Piparkookide küpsetamine pole vist aga veel läbi, pidime maal ka portsu tegema. Ah, täiuslikud jõulud!

Esmaspäev, 17. detsember 2007

Suti tagasivaatamist ja üks äärmiselt hea retsept

Tänasest on minus juba natuke toidublogiveterani, sest täis on üks aasta, mis oli täis nii võrratuid maitseelamusi kui ka hunnikutes õhku paisatud sõnu nende kirjeldamiseks. Päris hirmutav.

Olen endast kogu plämasuramura vahel maha jätnud 70 kandis erinevat retsepti, millest ehk pooled on omalooming. Ei hakka üle arvutama:) Olen ahminud Gruusias ja Norras, šokolaadikoogi taga korra teiste blogijatega kokku saanud, aasta lõpuks raamatussegi sattunud. Üsna hästi!

Pidev kroonikakirjutamine on vast natuke rohkem katsetama pannud küll, aga üleõhtused kiired tsiuhtsäuh õhtusöögid, mis tihti just need kõige geniaalsemad tunduvad, jäävad tavaliselt kajastamata. Kõht on tühi. Ja fotokas on ülalkorrusel. Ning patareid on tühjad. Aga eks visake õhukeselt viilutatud porgandid mee ja või ja kõige heaga külmkapist pannile ning minulik õhtusöök ongi valmiiis.

Aga - tagasi vaadates. Alustasin omamoodi rabarberi-kamakoogiga, siis tulid lemmikud sibulamarmelaad, toscaküpsised, laimikreemikorvid, õuna-sibulasupp, mooniseemnekook kohupiimaga, kohupiimavaht musta teega, brokoli pistaatsiapähklivõiga, india pähklist pralineemaiustus, röstitud bataadid, sibulapirukas. Oeh. Need on piisad, ma ütlen.

Aitäh-aitäh kõigile, kes vaatajanumbri parajalt suureks on kasvatanud! Kasutangi oma privileegi küsimiseks (jah, ka kõigilt neilt, kes suud siiani lahti teinud ei ole) - Mis on meeldinud? Mis mitte? Mida keegi järele on proovinud? Olen üsna suur kõrv.

Nüüd aga lubatud retsept. Kuidas teile meeldiks teha...

...seda?

Õunakaste e mitme sentimeetri paksune must asi potipõhjas
(tööd jätkub kahele inimesele ja mitmeks päevaks)

4 dl õunamahla
1 dl suhkrut
tükk kaneelikoort
jupp vaniljekauna
  1. Mõõda kõik ained paksupõhjalisse potti ning aja keema.
  2. Jäta pott päris elavalt mulisema, tegele oma asjadega, kuid viska sellele aeg-ajalt pilk peale.
  3. Kui kaste on 10 minutit keenud, otsusta, et aega läheb veel ning mine tegele veel oma asjadega.
  4. Mine tšeki natukese aja pärast kastet.
  5. Ürita potist tulevat paksu tossu külma kraaniveega summutada.
  6. Anna alla ja viska pott lihtsalt aknast välja lume sisse.
  7. Vannu võimalikult palju.
  8. Ava kõik aknad, mille leiad ning kindlasti ka see, mida sa hiljem enam kinni ei saa, nii et pead selle all oleva radiaatori maksimumi peale panema, et mitte surnuks külmuda.
  9. Vehi kätega, et toss aknast välja läheks (ei aita).
  10. Ürita pott lume seest kätte saada. Kui selle sisse näed, vannu veel.
  11. Puhasta pott kesteabkuidas ja viska must asi minema.
Tegijail, jah, juhtub. Jah, mul on häbi. Jah jah jah.
Jah.

Aga mis siin edasi saab? Allkorrusel on ennejõuluselt hunnikuis piparkooke ja käsitöökomme, aga nendest kuulete tasapisi. Teine aasta tuleb sama kindlalt kui esimene lõppes:)

Reede, 14. detsember 2007

Tallinna Noorteaasta 2007 Kokaraamat - elamus, mitte pelgalt tolmukoguja!


See lugu sai alguse ohh...septembris. Kui väljas oli soe ja suvi veel meeles.

Enne üht matemaatikat luges klassiõde linnalehest nuppu, et 'Ouuuu, Evelin, midagi sulle!' Ühesõnaga, Tallinna Noorteaasta 2007 puhul korraldatud noorte tervislike toitude retseptivõistluse lõpptähtajani oli kolm päeva. Kolm närust tegemisi täistopitud päeva. Ütlesin 'oh khuul' ja suht kopeerisin-pasteerisin kolm sobivat retsepti blogist wordi ning off they went. Sest muuks poleks aega olnud.

Ja noh...nii asi jäi ja unus, kuni ühel päeval helistas armas Eva Tallinna Spordi- ja Noorsooametist ning kutsus mind Anni Arro juurde kokkama. Lausa kolme toitu! Just Anni aitas raamatut kokku panna ja sinna retsepte valida. Mõtlesin 'eiolenii', siis mõtlesin 'lalalalalahe' ning lõpuks muidugi ka 'ma panen ta köögi põlema'.

Kööki ma põlema ei pannud. AGA ma suutsin ühe munakollase üle köögilaua vahustada küll:) Siiski eriti hea tunde tekitas see, et pidevalt korjati mu tagant ära nõud, et need silmapilk ära pesta. Keegi pakkus justkui kogu aeg oma abi. Keegi teine hakkis sibulat (mida teen hea meelega vaid siis, kui vaja nohust lahti saada). Kõik vajalikud ained olid olemas kui nõiaväel.

Ning muidugi oli ka lihtsalt tore. Kuidas saavadki olla köögis, mis on täis nii häid lõhnu ja head aurat, laia naeratuseta inimesed? Eriti veel, muidugi, kui avaneb suur aken maagilisse vanalinna siseõue. Ning, jah, eriti veel, kui keegi ikka tehtut kiidab ka:) Kogu see pildistamisprotsessi oli natuke huvitavam kui minu 'tšahhhh mingi lina särk-värk lauale, kiired klõpsud ja ahmima' variant... Konkursi idee tundus siis kuidagi eriti maruna.

Ma toonitan korra veel - keegi teine käis poes ja pesi nõud. Kas sellest juba ei aitaks??

Sel kolmapäeval oli lõpuks raamatuesitlus, õdusas Viru Rahva Raamatu nurgas koos bruschettade ja õunamullimahlaga. Meid oli koos ikka igas vanuses: väikestest printsessidest kahekümnese Imre Koseni välja. Sellega ja meenekotiga pidi see lõppema.

Aga - ei. Ei, lihtsalt!

Täna hommikul piiksus kell mind 5.50 üles ning juba 7.23 istusin Anni kõrval Terevisiooni stuudio sohval, et olla abiks ja rekvisiidiks uue raamatu tutvustamisel, näos krohv, millesse võiks auke puurida ning kõhus väike kihelus, sest kuigi see polnud mul päris esimene telekaamerakogemus, olen ma 'ikkagi inimene'!:) Stuudio ukse taga ootamine, muide, on täitsa spordivõistluse-eelse soojategemise moodi, sest tiksuvad sekundid hakkavad samamoodi silme ees jooksma. Ainult - jah - hüppama ei pea.

(noh? mis on pildil?:) - foto autor Sandra Urvak)

Nüüd tuleb moraal;) Tšutt-tšutt poodi, sest Rahva Raamatu riiulitel on armsad kokaraamatud juba ootamas! Valmistatud taaskasutatud materjalidest, sees 24 retsepti, mis valminud 18 erinevas vanuses noore peas ja köögis. Tervislikud! Armsad! Raamatute müügist saadud tulu läheb aga alkoholivaba noortekohviku toetuseks.

Ongi propaganda tehtud. Aga, teate, see tuli südamest!

Kolmapäev, 21. november 2007

Ohio Shaker lemon pie: palju sidrunit ja rohkemgi veel

Väike hoiatus: kook sisaldab terveid sidruniviilakaid.
Kui su maitsmismeel kannatab kergema- või raskemaloomulise sidrunifoobia all, siis on praegu parim hetk lahkumiseks. Kui mitte...siis oled seda siin terve elu oodanud.

Mis Shaker? Kes Shakers? Tegemist on usulise grupiga, kelle ametlikuks nimeks on the United Society of Believers in Christ's Second Coming (Kristuse Teise Tulemisse Uskujate Ühendus)Uskumatu, aga just neilt pärineb see pirukas - mitte midagi ei tohtinud ju raisku lasta.
Esimest korda leidsin selle blogist Ben bakes a cake.
(ja ma tean, et pilt on seekord kehv, aga pirukas see-eest oli väga hea)

Sidrunipirukas tervete sidruniviiludega (Ohio Shaker lemon pie)
(mugandatud Epicurious)

300-400 g muretainast
2 sidrunit
4 dl suhkrut
4 suurt muna
1/4 tl soola

  1. Blanšeeri sidruneid pool minutit keevas vees, võta siis veest välja ning jahuta külma vee all.
  2. Lõika ära sidrunite otsatükid ning viska minema. Seejärel lõika sidrunid paberõhukesteks viiludeks (kasutasin elektrilist viilutajat, aga sobib ka parajalt kannatust kombineerituna väga terava noaga). Eemalda seemned.
  3. Pane sidruniviilud kaussi ning püüa sinna valada ka kogu neist välja voolanud mahl. Kata suhkruga ning jäta kauss üheks päevaks külmkappi seisma, segades vaid korra pärast esimest möödunud tundi.
  4. Järgmisel päeval vormi taignarulliga pool taignast kergelt jahusel pinnal nii suureks ringiks, et see oleks paras 22-24 cm diameetriga ümmargusele koogivormile. Tainast peab natuke ka üle ääre jääma. Enne taigna vormi tõstmist määri vorm kergelt võiga.
  5. Eemalda sidruniviilud kaussi tekkinud vedelikust ning laota need taignale.
  6. Lisa kaussi munad ja sool ning vispelda, kuni need on väga hästi segunenud. Vala segu sidruniviiludele.
  7. Rulli ülejäänud taigen nii suureks ringiks, et see vormi peale asetanuna ka veidi üle ääre jääks. Kata sellega kook ning voldi pealmise kihi serv põhjataigna serva alla. Mudi need näppudega üksteise külge kinni, et täidis välja ei pääseks (minul päris ei õnnestunud...)
  8. Lõika terava noaga kattesse lõhed, et aur sealt küpsemise ajal välja pääseks. Küpseta 35 minutit ahju keskosas 220C juures.
  9. Vähenda temperatuuri kuni 175C ning küpseta veel 20-25 minutit või kuni pirukas on pealt kuldpruun.
  10. Lase koogil täiesti maha jahtuda või serveeri toatemperatuuril. Julgen öelda, et hunnik jäätist on juurde kohustuslik!



Väga võluv idee, ma ütleks. Kui kook lõpuks ahjus valmis saab, meenutab selle sisu kreemjat inglise sidrunivõid (lemon curd; valmistatakse sidrunimahlast, munast, suhkrust), kuigi viilakad jäävad...viilakateks. Kui sööjad pole just pedantlikud noa-kahvli armastajad, tuleb viilud tervena suhu pista. Naljakas, kuidas need on tõepoolest nõnda maitsvad, isegi koorealune valge kiht pole tavapäraselt mõru. Samal ajal on kook siiski sutt hapum kui tavaline lemon curd või tavaline sidrunikook, kuid seda meeldival viisil.

Ja head vaniljejäätist tuleb varuda, sest kontrast, mis tekib krõbeda taigna, magus-külma jäätise ning intensiivselt maitseva hapuka täidise vahel, on lihtsalt taevalik. Taignapoolte vahelt väljalipsavad õhukesed sidruniviilud lihtsalt ootavad, et keegi nad suhu pistaks!

Mis saaks, kui sidruni asemel laime kasutada? Teate, see meeldiks mulle veel rohkem.

Pühapäev, 18. november 2007

Tervislik sibulapirukas kolmel viisil

Kotitäis sibulaid teeb mind õnnelikumaks kui kotitäis komme.

Nagu...päriselt päriselt. Kui köögis uut posu sibulaid nägin, teadsin kohe, mida teha - ning mitte ainult seepärast, et retsepti nimi on 'tervislik sibulapirukas' (kui pool pirukat ära süüa, poleks see ju niikuinii enam tervislik).

Olen sama pirukat mitu korda valmistanud ja täitsa rahul olnud, kuigi retseptis märgitud hullumeelne soolakogus tekitab ikka nagumidaaaa efekti. Miks kokaraamatute autorid mõnikord niimoodi eksivad? Miks nad mõnikord osa retseptist lihtsalt välja jätavad? Või osa ainetest? Kas nad nagu...ei loe kirjutatut üle ja üle?
Midaiganes, see on lihtsalt nõme. Aga lõpetaks õige virisemise ja topiks suu toitu täis?


Tervislik sibulapirukas kaerahelbe-porgandipõhjal.
(mugandatud '100 pirukat', kaheksale)

Põhi:
1 dl kaerahelbeid
1 dl jahu
1 dl riivitud porgandeid
100 g küpsetusmargariini toatemperatuuril
1 tl küpsetuspulbrit
1/4 tl soola

Täidis:
3-4 sibulat
1 spl võid
2 dl piima
2 muna
3/4 tl soola
  1. Sega riivporgand, kaerahelbed ja pehme margariin.
  2. Sega omavahel jahu, sool ja küpsetuspulber. Lisa eelmisele segule.
  3. Võta 24cm ümmargune koogivorm ja suru taigen selle põhja ja külgedele (seda on lihtsam teha, kui oled tainast natuke aega külmkapis hoidnud - siis ei ole see nii kleepuv). Tõsta vorm pooleks tunniks külmkappi.
  4. Samal ajal koori ja lõika sibulad rõngasteks. Prae neid pannil võis kuni muutuvad kuldseks.
  5. Klopi munad lahti ja sega piima ning soolaga.
  6. Küpseta põhja eelsoojendatud ahjus keskmisel siinil 200C juures 15 minutit.
  7. Laota põhjale sibulad ning vala peale piimasegu.
  8. Küpseta 180C juures veel 20 minutit.



Võid vabalt sibulatele ürte lisada (tüümiani? rosmariini? salveid? hoopis punet?) või poole küpsemise peal juustu peale saputada (nime 'tervislik' luban alles jätta;))
Kindalsti kindlasti sööks mina juurde rohelist salatit (või igatahes värsket), olgu pirukas soe või külm. Jahtunud pirukas on päris hea ka siis, kui seda mikros soojendada. Sibulad on mõnusalt mahedad, parajalt paksemaks küpsenud põhja seest piiluvad välja porganditähnid. Krõbedamad on vaid päris põhi ja servad, põhja ülemine kiht sulab juba täidisega kokku.

Ammu-ammu ehk suvel tegin sama retsepti kasutades sibulakorve.



Arvan ,et eelküpsetasin põhju vast kusagil 5 minutit ning lisasin nii sibulaid kui piimasegu 1-2 spl jagu, osadele korvidele poole küpsetamise ajal ka juustu. Sõrmede vahel söömiseks lihtsalt oivalised! Kuna sel viisil kulus ära põhjataigen, kuid täidist jäi järele, küpsetasin ülejäänud täidise muffinivormi surutud saiaviiludes. Sibula-saiavormikestele lisasin juustu kohe.



Räägime 'oivalisest'? Need olid soojalt ja rohelise salatiga lihtsalt suussulavad! Ma ei usu, et konkreetsemat retsepti vaja oleks. Lihtsalt...vaadake:)

Neljapäev, 15. november 2007

Maapähklivõist pungil jahuta küpsis

Krõbeda pealispinna all on peidus pehme sisu. Hakkad nagu hammustama, aga hammas vajub läbi! Mõnusalt pudisev küpsis on nii nii päris tõelisest maapähklivõimaitsest pungil, et sama hästi võiks purgi koos lusikaga ringile saata.

Neis Nicole'i retseptist mugandatud küpsistes pole grammigi jahu. Pole jahu - pole probleemi. Nichts. Kui sa ka tõesti pole kunagi varem küpsetanud...või no - tõesti - oled iga kord seda tehes vähem või rohkem armetult läbi kukkunud, on aeg hakata käsi määrima. Ning pärast võib need muidugi puhtaks lakkuda:)

Oma käsi määrisin just enne sõbranna küllatulekut. 'Ta on 15 pärast siin, viskan käbe küpsised ahju' Ainult et...õnnestus kiireminigi.
Vastavalt oma eelistusele võid lisada 2 dl hakitud šokolaadi või peotäie maapähkleid. Või siis mõlemaid. Ma tahtsin seekord küpsistele saada võimalikult lihtsa, aga rabava maitse, seega jätsin lisandid ära.

Jahuta maapähklivõiküpsised
(mugandatud Baking bites, u 20 tk)

180 g maapähklivõid
1 3/4 dl suhkrut
1 suur muna
1/2 tl vaniljeekstrakti (või sobivas koguses muud vaniljetoodet)
1/2 tl soodat
1/4 tl soola
(omal riisikol: 2 dl hakitud šokolaadi, peotäis pähkleid:))
  1. Eelsoojenda ahi 175C
  2. Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga või määri võiga.
  3. Sega kõik ained ühtlaseks (šokolaad või pähklid lisa viimasena).
  4. Tõsta taigen supilusikatäite kaupa ahjuplaadile, vajuta küpsised niiske sõrmega veidi lamedamaks.
  5. Küpseta umbes 10-13 minutit, kuni servadest kergelt kuldpruun.
  6. Jahuta mõned minutid plaadil, siis tõsta restile jahtuma.

Soovitan kuumalt lühemat küpsetusaega, et küpsised jääksid seest pehmemad ja hamba all nats nätsked, aga see on juba valikuvabadus. Kui oled maapähklivõi armastaja, siis ütleme, et koos nende küpsistega sa end väga üksildaselt ei tunne:D Ja kuna mu sõbranna sel päeval ka veidi hiljaks jäi...

15 minutit vaba aega on?

Pühapäev, 11. november 2007

Ahjus röstitud vürtsikad maguskartulid

Nii, natuke inglise keelt! Loe, milliseid kommentaare selle retsepti kohta hõigatud on.

'This recipe converted me from a lifelong dislike for sweet potatoes'
'I really liked the sweet potatoes and I usually don't like sweet potatoes'
'This recipe converted my sweet-potato hating husband'
'My husband, who doesn't particularly like sweet potatoes, thought it was delicious'
'I don't really like sweet potatoes, so this recipe was a pleasant surprise'
'My husband who really doesn't care for sweet potatoes enjoyed them'

Ja nüüd - on neis ehk midagigi sarnast?
Hmmm....
Äkki tõesti... Täiesti müstiline, et üks roog võib muuta nii paljude arusaama ühest köögiviljast. Kuigi mind polnud vaja kohutavalt pikast eluaegsest maguskartulivaenust ümber kasvatada, meeldis see toit väga.

Ahjus röstitud vürtsikad maguskartulid e bataadid
(mugandatud Epicurious, portsjoneid 4-6)

1 tl koriandriseemneid
1/2 tl apteegitilliseemneid
1/2 tl kuivatatud punet e oreganot
1/2 tl kuivatatud tšillihelbeid (või vähem kui tulisusega harjunud pole)
1 tl soola
900 g maguskartuleid e bataate
3 spl taimeõli
  1. Eelsoojenda ahi 220C
  2. Jahvata kohviveskis jämedamateks teradeks koriander, apteegitilliseemned, pune ja tšillihelbed või purusta need peeneks uhmris. Sega hulka sool.
  3. Koori maguskartulid ning lõika sektoriteks, lohkudeks (Kui on päris piklikud nagu minulgi, lõika kõigepealt pikkupidi kaheks, et lõigud nii pikad ei tuleks).
  4. Võta suurem ahjupann/vorm ning pane sinna maguskartul koos vürtsisegu ja õliga. Sega hästi.
  5. Rösti ahju keskosas 20 minutit, seejärel keera lõigud ümber ja rösti veel 15-20 minutit või kuni need on seest pehmed ja pealt kergelt pruunikad.
  6. Söö liha kõrvale või valmista juurde lihtne hapukoore/jogurtikaste.



Minusuguse inimese jaoks oli toit päris vürtsikas, seega tšillihelbeid võtaksin küll vähemaks. Maitse asi.
Kui vürtsisegu valmis sai, oli õhk kohviveski ümber apteegitilliaroomist täitsa tihe, aga lõppude lõpuks see toidus nõnda tunda ei andnud. Maitseained tegid nii head koostööd, et lõpptulemuses ei kerkinud neist ükski liialt esile, vaid maitse oli meeldivalt omamoodi ja ümmargune. Mitte-just-väga-krõbeda pealmise kooriku all oli lõikude sisu nagu maguskartulipuder - nii pehme ja õrn.

Juurde kloppisin kiirelt kokku külma jogurtikastme, aga kujutan ette, et roog on väga hea ka liha kõrvale. Ainult et...enne peab ikka lumi maha tulema, kui ma seda süüa tahaksin...

Neljapäev, 8. november 2007

Roheline kuskuss juurselleri ja pestoga

Olen elus söönud vast 400 g kuskussi, seega ilmselgelt mingi ekspert ma ei ole. Ent tunne on, nagu oleksin selleks täiusliku viisi juba leidnud (juba? blöd... hiljem on järelikult igav) - paraja sortsu pesto ja piisava sibula-küüslauguga. Sel korral lisasin ka juursellerit (mis lihtsalt sattus teele ette), et toit saaks eriti roheline. Aga alateadlikult tegin seda ilmselt lihtsalt selleks, et isa rohkem kui poolt ampsu ära ei sööks. Kes võiks alateadvust nii geniaalse mõtte eest süüdistada?


Roheline kuskuss juurselleri ja pestoga
(2-3 portsjonit)

100 g kuskussi
1 dl vett
õli, võid
1 keskmine sibul
1 küüslauguküüs
umbes 100 g juursellerit
soolt, suhkrut
2 spl pestot
(serveerimiseks fetajuustu ja värsket kurki/kurgisalatit)
  1. Sulata pannil umbes supilusikatäis võid, lisa sellele sibul, küüslauk ja seller ning hauta kaane all madalal tulel, kuni sibul muutub läbipaistvaks ja ehk ka natuke pruunimaks.
  2. Lisa soolt ja julguse järgi suhkrut, sega läbi ning kuumuta kaane all veel minut.
  3. Samal ajal kui köögiviljad pannil valmivad, aja vesi koos sutsu õli ja soolaga keema. Arvesta sellega, et eraldi saavad maitsestatud köögiviljad ning ka pesto võib olla soolane.
  4. Eemalda vesi tulelt, sega sisse kuskuss. Kata kaanega ning lase mõned minutid paisuda.
  5. Tõsta paariks minutiks tagasi madalale tulele ning lisa pesto. Segamiseks ja terade üksteisest eraldamiseks kasuta kahvlit.
  6. Sega hulka kõik, mis pannil.
  7. Söö soojalt. Kõrvale soovitan fetajuustu ja värsket kurki.

Tundub, et olen viimasel ajal korduvalt mitu päeva sooja söögita olnud, seega oli see tõeline meelehea. Eriti arvestades meie vinduvat talveilma ja akna taga lärtsuvat lumeplöga.

Toit levitab kööki mõnusat lõhna ning on nii armsalt roheline, maitseb täpselt nagu üks kiire lohutustoit maitsema peab. Kärtsult soolane feta ja mahedalt värskust lisav kurk on heaks kaaslaseks. Aga, kuulge, võib-olla see armas roheline värv peletaski mu isa minema? Me ju oleme ikkagi kartulimaa-inimesed, mitte mingid rohusööjad. Mina olen see närukael, kes kõike järsku ära tahab rikkuda.

Lootes et ükskord õnnestub. Kuid selle tee peal tuleb veel palju rohelist tundmatu päritoluga toitu süüa.

Esmaspäev, 5. november 2007

Sarapuupähklitort kohupiima-musta tee kreemiga: lubaduse ja unistuse täitumine

Ma pidasin sõna.
PIDASIN SÕNA!

Täiesti lõpp, noh. Kui augusti lõpus imemaitsva musta tee maitselise kohupiimavahuga hakkama sain, lubasin ette võtta sarapuupähklikoogi tee-muna-võikreemiga. Kuidas siis iganes:) Ja ma peaaegu täitsin selle lubaduse.

Maria Öhrn on võrratu Rootsi kokaraamatuautor. Kui tema raamatut 'Tordid' poes lapanud olin ning selle kohta hiljem mõned kiidusõnad pildisin, juhtus, et sain neid sünnipäevaks lausa 2 tükki.

Woosh.

Parem 2 kui mitte midagi, eks? Kuigi raamatus on retsepte einult 30 kandis, on need väga erinevad ning suuremal osal on mingi selline teatud oma knihv või...huvitav igatahes. Knihvid mulle meeldivad. Ma sööks knihve iga päev. Oma tordi jaoks kasutasin raamatust sarapuupähklikoogi retsepti, mis oli originaalis kokku pandud Nutella ja konservpirnidega.


Sarapuupähklitort kohupiima-musta tee kreemiga
(kook Maria Öhrn'i 'Tordid')

200 g sarapuupähkleid e metspähkleid
1 dl kartulijahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 ml soola
6 munakollast
6 munavalget
2 dl suhkrut
2 spl piima
1 kogus Kohupiimavahtu musta teega
kaunistamiseks: musta teega karamellõunu ja karamellis sarapuupähkleid
  1. Jahvata pähklid köögikombaini või kohviveskit kasutades peeneks.
  2. Sega pähklijahu kartulijahu, küpsetuspulbri ja soolaga.
  3. Puhtas ja kuivas kausis vahusta munavalged tugevaks vahuks.
  4. Vispelda munakollaseid kergelt suhkruga, lisa kuivained ning piim.
  5. Lisa ettevaatlikult munavalgevaht, alguses ainult natuke, siis ülejäänu, et segu oleks kohevam.
  6. Vala taigen võiga määritud äravõtava servaga koogivormi (minu oma on 27 cm). Küpseta 175C juures u 45 minutit (minul läks ainult u 35). Lase koogil täielikult jahtuda ning võta siis vormist.
  7. Lõika kook kaheks kihiks ning määri kohupiimavahtu üsna ohtralt kihtide vahele, kata sellega kook ka pealt ja külgedelt. Enne serveerimist lase vähemalt paar tundi jahedas seista.
  8. Kui soovid, kaunista kook musta tee-karamellõuntega ja karamellistatud metspähklitega. Säti õunad koogi keskele ja pähklid äärtesse. Seda võid teha nii enne kui pärast koogi jahedasse asetamist.



Musta tee-karamellõunad

(mugandatud Epicurious)

2 väiksemat õuna
1 dl suhkrut
2 teepakikest musta teed
tuhksuhkrut
  1. Pane potti suhkur 2 dl veega, lisa teepakikesed.
  2. Lase keema tõusta, kuid sega kuni suhkur on lahustunud, siis keera kuumus madalaks ning keeda vaikselt ilma kaaneta 5 minutit.
  3. Samal ajal koori õunad, lõigu mõlemad 8 sektoriks ning eemalda südamikud.
  4. Võta siirupist välja teekotid ning lisa õunasektorid. Keeda vaiskel tulul umbes 15 minutit.
  5. Tõsta õunad kurnlusikaga välja ja tõsta need ahjurestile, mis on asetatud ahjuplaadi kohale ja lase neil 10 minutit nõrguda.
  6. Eelsoojenda ahju grillfunktsioon. Pudista õnasektorid üle tuhksuhkruga ja tõsta nii rest kui plaat ahju (et õuntest tilkuv vedelik ahjupõhjas kõrbema ei läheks). Grilli 3-5 minutit.


Karamellistatud sarapuupähklid e metspähklid

1 1/2 dl sarapuupähkleid
2 spl thuksuhkrut
näpuotsatäis soola

  1. Kui soovid sellist karmi ja tahumatut välimust, kasuta koorimata pähkleid. Nende koorimiseks rösti neid mõnda aega kuival pannil ning seejärel hõõru köögiräti vahel nii, et koored maha tulevad.
  2. Vala keskmisel kuumusel pannile kõik ained.
  3. Kui suhkur sulama hakkab, keera kuumus madalaks ning sega pähkleid pidevalt, kuni need on karamellistunud suhkruga kaetud.
  4. Vala pähklid ühe kihina fooliumile ja jahuta.
Mu lootused olid suht miilikõrgused, sest NO MUIDUGI ma proovisin väikeseid palasid, mis täitsa kogemata koogi kihtideks lõikamisel üle jäid ning isegi sel hetkel olid need niisked ja nii mõnusalt tugeva pähklimaitsega. Seda kokaraamatut võib armastada. Lõpuks õnnestus kõik minu jaoks suurepäraselt, maitsed sulasid üksteisega meeldivalt kokku ja igal parajalt niiskel suutäiel oli see eriline 'hakkama sain' maitse küljes. Nii tee- kui pähklimaitse on mõlemad päris intensiivsed ning kõhutunne ütleb, et neis oleks just kui midagi sarnast. Sain luba seda torti uuesti teha. Privileeg, tõesti, auasi:D

Kaunistused meeldisid ka. Õunad tõesti nõretavad parajalt teemaitsest ning oleks koos jäätisega ise mõnusaks magustoiduks. Pähklite koorimatajätmine oli hea otsus, sest tort nägi eriti sügisene välja. Siis veel lund polnud, noh!

Ja ma sööks seda iga kord, kui keegi toob perekogunemisele mingi &#"@! taimerasvatordi taimerasvakreemiga, sest siis ma ausalt öeldes mingist heast tahtest ei huvitu - halva koogi sisse ei viitsi kahvlit surgata.
Aga see tort on hea. Hah.

Kolmapäev, 31. oktoober 2007

Ülevoolav india pähkli maitse vaid piisa roosiveega

Roosiveeviirusest nii kergesti üle ei saa. Roosi-lassit tegin, jah, musta tee ja roosivee granitat ka, aga see maiustus ka vaevalt et viimaseks jääb...

Ma ei teagi, kuidas seda täpselt nimetada. Ütlen, et Kajoo Barfi, kuigi sellest ei piisa (ja nii ütlengi, hääldan nime nagu viimne eesti mats ja keegi aru ei saa - haute cuisine, noh!)
Ent tegelikult on tegu India maiustusega, mis on eriti populaarne riigi edelaosas. Ütleksin, et nagu pralinee või natuke nagu iiris. Ameeriklased ütlevad, et fudge. Aga otsustage keegi ära ja öelge mulle ka:)

India pähklist pralineemaiustus roosiveega (Kajoo Barfi)
(Julie Sahn Classic Indian Cooking, Epicurious)

4 3/4 dl india pähkleid
1 3/4 dl suhkrut
1 spl võid
2 tl roosivett

  1. Pane pähklid kaussi ning vala neile peale keev vesi. Las võtavad tund aega vanni.
  2. Nõruta pähklid (nt vala sõelale) ning viska köögikombaini või blenderisse, kuni tekib ühtlane pasta (Kui segu vahepeal köögikombaini seintele kinni jääb, kraabi see lihtsalt lahti ning pane masin uuesti tööle). Lisa suhkur ning lülita masin veel hetkeks tööle, et see pähklimassiga seguneks.
  3. Võta teflonkattega pann ning kuumuta seda tühjalt keskmisel kuumusel 2 minutit. Lisa pähklimass, keera kuumus keskmisest suts madalamaks ning kuumuta seda 20 minutit. Sega tihti ning kaabi ühtlasi segu panni servadelt ja põhjast lahti. Mass peab muutuma tihkeks ja kleepuvaks.
  4. Samal ajal valmista ette pind, kuhu maiuse valad: rasvainega määritud küpsetuspaber või küpsetusvorm, foolium või silikoonmatt (parimad variandid minu arvates silikoonmatt või fooliumiga kaetud lõikelaud). Mõõtudeks umbes 22 cm x 22 cm
  5. Lisa segusse või ning vala see siis ettevalmistatud pinnale, aja ühtlaselt laiali. Lase täielikult jahtuda.
  6. Kui mass on jahutnud, pintselda roosiveega (selle sammu võid ka vahele jätta).
  7. Lõika ruutudeks või rombideks. Retsept soovitab u 4 cm suuruseid tükke, aga mina eelistasin väiksemaid.


Kuna meil pere on suuremas osas selline peps, siis lõin kartma ja pintseldasin roosiveega üle ainult poole massist (paremal pool parempoolsel pildil:)). Mina olen muidugi mina - hajameelne - ning kasutasin ära terve roosiveekoguse, aga tulemus oli täiesti OK. Kuivamiseks läks küll sutt rohkem aega, aga maitset oli täiesti parajalt. Täiesti parajalt.

Maiustus on natuke nätske ja piisavalt magus, üsna pehme, kuigi toas seistes muutub tahedamaks. Ülevoolav india pähkli maitse on vist küll üks maailma parimaid maitseid. Oi, ma ei kahtlegi selles! Siinses maiustuses voolab seda üle ääre täie raha eest ning tulemus on igatahes etem kui Kalevi pralineekommid! (See juba on midagi. Just mõnda aega tagasi arutasime sõbrannaga, et mis komme me siis sõime, kui pralineekomme polnud...ei söönudki! Hah!)

Seda pralineed võiks süüa...igavesti vist.

Neljapäev, 25. oktoober 2007

Soe magus-soolane fetajuust

Muljetavaldav eelroog või suupiste, mis valmib vaid 5 minutiga.
Olgu, jah, olgu, pärast peab nõusid pesema. Jah. Aga see ei loe, eks - las seda teeb keegi teine.

Roog on inspireeritud Kreeta köögist, intensiivne soolane ja magus ühekorraga võivad maitsmispungad päris segadusse ära ajada - need lõpetavad analüüsimise ning hakkavad ühel hetkel lihtsalt nautima. Kuna maitse on tugev, siis mina nii suuri portsjoneid kui originaalretseptis ei pakuks - jagasin portsu kahega ja oli täitsa paras. Tegemist ei ole ju Suure Põhiroaga, eks? Suupiste, eelroog, hommikusöök, anorektiku lõuna - you name it...
Aniisiseemnete maitse on üsna jõuline, seega kui ikka seda teatud lagritsa sarnast mekki ei armasta, võib ka julgelt välja jätta. Kuigi...see pole enam see.

Grillitud fetajuust mee ja aniisiseemnetega
(Epicurious, portsjoneid 4-8)

400 g fetajuustu, tükeldatud
4 tl oliiviõli
3 spl mett
1 1/2 tl terveid aniisiseemneid
jahvatatud/purustatud musta pipart
  1. Eelsoojenda ahju grill.
  2. Jaga feta 4-8 väikese ahjuvormi vahel ning pintselda või piserda oliiviõliga (pintseldamine tundus mulle mõttetu pingutus ja pintslimäärimine).
  3. Grilli umbes 3 minutit, juust peaks muutuma pealt kuldseks (Isegi kui minu oma ei muutunud, oli see ikka hea).
  4. Samal ajal pane mesi ja aniisiseemned pisikesse potti ning kuumuta kuni kuumad. Sama võid teha ka väikeses kausis ning mikrolaineahjus - tunduvalt kiirem.
  5. Piserda iga portsjoni peale 1/2 - 1 tl meesegu (vastavalt portsu suurusele) ning puista musta pipart.


Feta, sama soolane kui alati, ei muutu minu arvates valmistusprotsessis mahedamaks, kuid saab juurde kummalise nüansi, sellise hea ja kleepuva ja magusa. Grillimisel muutub juustu tekstuur kergelt teraliseks. Kui nõu juba peaaegu tühjaks söödud, on selle põhja jäänud väikesed fetatükid meest läbi imbunud ja eriti küllusliku maitsega. Aniisiseemned, mis on küll pepsidele sööjatele vabatahtlikud, annavad juustule tegelikult hoopis teistsuguse maitse ning kui ikka muljet avaldada tahad, siis neid välja jätta ei saa. Isegi kui avaldada muljet ainult iseendale:)

Soojalt süües võtaks kõrvale krõbeda saia. Kujutan seda fetat ette ka kergel rohelisel salatil, mis veidikese oliiviõliga segatud - suvel, muidugi. Kui roog juba jahtunud on, on juust küll tahedam, aga maitsed sama huvitavad. Ülejääke nautisin täna õhtul mahlase fooliumis küpsetatud ahjulõhega...
Jumal tänatud, et ma väga peps ei ole:)

Teisipäev, 23. oktoober 2007

Laimidžemm

Sõbranna pistis mulle kotti neli laimi, millega tal endal midagi teha polnud, kohustades mind sellega millegi imemaitsva kokkamiseks. Eks omakasu oli ka mängus:) Suht keeruline on leida retsepte, kus laim keskmes oleks ning tervelt neli laimi ära kasutada saaks, ent kui leidsin laimidžemmi (lime marmalade) retsepti, tundsin, et Jah jah jah jah, seda ma teen.


Et mõru maitset vähendada, kavatsesin erinevalt retseptist koorealuse valge osa päris ära lõigata. Võtab rohkem aega, jah, aga asja saab. Purke veevannis üle keetma ei hakanud, kuid pikemaajaliseks säilitamiseks võib seda teha (kes näiteks juba jõulukinke teha tahab:)). Suhkrut on niigi terve laadung, seega olen oma purgitäite säilivuse pärast suht muretu.


Laimidžemm

(muudetud kujul, Food down under)

4 laimi
3/4 l vett
umbes 8 1/2 dl suhkrut

  1. Pese laimid korralikult. Eemalda roheline koor nii, et valget osa koore külge ei jää ja lõigu see siis peeneteks ribadeks.
  2. Eemalda laimidelt valge kiht ja viiluta viljaliha, seemned viska ära.
  3. Pane laimikoor ja -viilud kaussi, kata veega ning lase segul üleöö seista.
  4. Järgmisel päeval vala segu suuremasse potti ja keeda kaetult 20 minutit.
  5. Mõõda saadud segu ning lisa sama hulk suhkrut. Mul oli igatahes segu 8 1/2 dl, seega läks suhkrut sisse samuti 8 1/2 dl.
  6. Kuumuta keskmisel kuumusel segades kuni suhkur lahustub.
  7. Lase segu ilma kaaneta elavalt keema ning sega seda tihti. Keeda, kuni vee osakaal on piisavalt vähenenud (minul läks vist kuni 40 minutit).
  8. Eemalda pott tulelt ning koori ära vaht.
  9. Vala puhastesse purkidesse (mul täitis ära 3 väiksemat purki) ja keera kaaned peale. (Kui tahad veevannis üle keeta, jäta kaane alla 2 cm vaba ruumi)
  10. Keeda veevannis üle: Pane purgid suurde potti, vala peale vesi nii, et see purgid katab ning keeda 10 minutit.

Kuigi valge kiht sai eemaldatud, jäi maitse ikkagi mõrkjas, kuid see on vist pigem laimikoore-mõru, see hea maitse. Kui džemmi kas või päris lihtsalt saia-leiva peale määrida, on suus kerge plahvatava laimi tunne. Selline hea plahvatav tunne, noh! Pealegi on purk täis ilusaid kooreribasid.

Kuidas kasutada? Osa džemmist jätan kindlasti koogikihtide vahele suskamiseks, huvitav oleks kasutada enne küpsetamist lihale määrimiseks.

Ja sõbranna? Hakkas niutsuma, kui purgi kätte sai ja täna lärmas pea 5 minutit sellest, kui hea džemm ikkagi välja tuli ning kuidas ta vanemad palusid tal helistada ja aitäh öelda.
No kuule, aitäh sulle!:)

p.s. Džemm on vist ikka õige sõna?