Kolmapäev, 27. juuni 2007

Pirukas armastusest juustu vastu

Ja nüüd, kõik, kes armastavad juustu – tõstke käed!

Nagu olingi arvanud – kätemeri:) Viskasin enda käed ka kõrgele õhku, sest kuigi ma pidevalt juustu ei vitsuta, tekib mõnikord selle järele hirmus isu. Nagu näiteks täna. Teadsin küll, mida teha tahan – täiuslikku juustupirukat. Ent kus häda kõige suurem, seal...häda kõige suurem. Mul polnud aimugi, kuidas. Kui olin isegi mõned retseptid läbi lugenud, mõistsin, et poodi niikuinii ei jõua... See ei olnud aga meeleheitehetk, tegin külmkapi lahti ja mõtlesin lahenduse välja. ’Said siis täiusliku piruka?’ võite ju küsida ja vastan julgelt – üsnagi.

Vähemalt täiuslik hunnik juustu on selles küll.

Piruka maitse on üsna tugev ning seega tuleb valida juust, mis tõepoolest meeldib (Olen Atleedi-leeris, viimase aja üks hea leid on Juku juust, mis käe vahel ära ei lagune ja hästi maitseb). Soola kogust võib vähendada – ma olen siiski nohuse ninaga (ja laulupeoni on ainult 4 päeva!) ning tarvitan seda veidi ülemäära. Tõsi, ema mainis, et üsna soolane... Tilli võib asendada endale meeldiva ürdiga – parasjagu oli meil seda just maalt toodud ning tundus maitsega sobivat.


Juustupirukas tilliga

3 muna
250 g hapukoort
2 spl jahu
150 g + 100 g riivjuustu
1/4 tl soola
kuni ½ dl hakitud tilli (lõikamiseks kasutan kääre)

1. Klopi munad lahti ning sega hapukoorega, lisa jahu, sool, till ja 150 g riivjuustu.
2. Võta lahtikäiv vorm (kasutasin 24 cm läbimõõduga) ning võita selle põhi või kata küpsetuspaberiga.
3. Vala segu vormi ning puista peale ülejäänud juust.
4. Küpseta 200C juures umbes pool tundi.



Sõin viilu sooja pirukat värske rohelise salatiga (lehtsalat + jogurt + suhkur) ning see oli sobivaim lisand. Pirukas ise pole ju just kuigi kerge. Seest pehme, pealt meeldivalt krõbe, igati juustune ja tugeva tillimaitsega.
Pirukast saaks suurepärased suupisted, kui see väikseteks ruutudeks lõigata. Kujutan ette, et serveerida võiks tiku otsa pistetult koos paprikatükkidega.

Järgmine kord aga kui juustuisu peale tuleb, võiks sedasama pirukat proovida erineva lisandiga. Näiteks väikeste singitükkide ja tilli asemel basiilikuga. Või suitsuvorsti ja punega. Või kes mind teab – äkki hoopis porgandiga?

Reede, 15. juuni 2007

Kaerapiim hoiab haigused eemal

Olen harjumustelt tõsimeelne piimajooja ja lihasööja, selles pole mingit kahtlust. Rolli mängib vaid see väike detail, et mulle meeldib eksperimenteerida, igapäevasele toidule veider knihv juurde anda. Olen varem valmistanud mandli-india pähkli piima ning eelmisel aastal Soomes treeninglaagris olles märkasin poes kaerapiimast valmistatud jäätist, mis kindla soovi tekitas seda ise järele proovida. Kindel soov kindlaks sooviks, ent liitrit jäätist poleks ma küll suutnud ära süüa!

Veebis veidi ringi vaadates avastasin, et kaerapiimale omistatakse lugematuid häid omadusi. Sellest on abi külmetuse, bronhiidi või lihtsalt pärast stressirohket päeva keha valitseva jõuetuse korral. Raviks tuleks kaerapiima juua mitu korda peävas ja nii pikema aja jooksul. Kui aga õhtuti on raskusi uinumisega? Unetuse või külmetuse korral soovitatakse juua tassitäis sooja kaerapiima meega just enne magamaminekut. Erinevused lehmapiimaga võrreldes on suur kiudainesisaldus ning fakt, et kaerapiimas pole grammigi laktoosi või kolesterooli. Tekib juba huvi? Samuti on see E-vitamiini allikas.
Kuidas siis valmistada?


Kaerapiim
(umbes 7-8 dl)

2 dl kaerahelbeid
3 dl+7 dl vett (vähemalt)
1 1/2 spl mett

1. Leota kaerahelbeid üleöö 3 dl veega.
2. Püreesta kaerahelbesegu ühtlaseks massiks ning siia lisa teised ained, kuni saad ühtlase vedeliku.
3. Nõruta vedelik läbi peene marli, et sellesse jäänud tahketest osadest lahti saada (marlit ma ei leidnud, kuid kasutasin selle asemel õhukest puuvillast riiet).
3. Säilita kaerapiima külmikus, kus see seisab värskena mõned päevad.

Rääkisin tervislikust küljest.
Kuid on olemas ka maitsev külg.

Kaerapiim on lehmapiimale heaks asendajaks igasugustes roogades ning annab neile huvitava aktsendi. Ausalt öeldes eelistaksingi mina seda just toidutegemisel kasutada (putrudes, jäätistes, smuutides...), mitte nii väga omapäi juua, joomiseks sobib minu arvates paremini pähklitest valmistatud piim ning ma ju joon lehmapiima, nagu mäletate. Mitmesugustes roogades on kaerapiim aga mõnus.
Seda aga poest osta? Vabandage väga, aga selle tegevuse jätaksin inimestele, kellel juhuslikult tagaaias rahapuu kasvab. Meil on siin kahjuks ainult lilled ja petersell.

Neljapäev, 14. juuni 2007

Koriandri-kookosesiirup päikselistel maasikatel

Maasikate ja koriandri paaripanek õilsatel eesmärkidel on tekitanud huvitavaid ideid ning köögis olles pinget pakkunud.
Kuigi jah...mitte kogu aeg. See on esimene kord, kui kasutasin värsket koriandrit, kuid koriandriseemnetega on sõbralik läbisaamine olnud juba pikka aega. Muidugi ma uskusin neisse. Kui aga tahtsin valmistada maasikaid koriandrimaitselises šokolaadis, võisin šokolaadisse visata kui palju jahvatatud seemneid tahes, maitse sellest ei muutunud. Ma ei mõista. Tean küll, et šokolaadil on tugev maitse ja et maasikad šokolaadis on head ka lihtsalt mandlipurusse kastetult ja isegi ilma selleta, aga koriandriseemnete peale sain piisavalt pahaseks, et lihtsalt minna ja värsket ürti osta (Rimis polevat leidunud, Kaubamajast sain).

Õnneks. Sest see magustoit on rohkemat kui mingi veider eksperiment! Paneb mul suu vesistama kui Keila joa:) Idee koriandrisiirupile kookospiima lisada leidsin Internetist, retsepti koostasin aga oma maitse järgi.


Koriandri-kookosesiirup
(umbes 3 1/2 dl)

2 dl suhkrut
2 dl vett
1/2 dl hakitud värskeid koriandrilehti
1 dl kookospiima

1. Pane kastrulisse kokku suhkur ja vesi ning kuumuta, segades suhkru sulamiseni.
2. Kui siirup keemispunktini jõuab, tõsta see kuumuselt ära ning lisa hakitud koriandrilehed.
3. Jäta siirup 20 minutiks tõmbama ja jahtuma ning siis vala läbi sõela, et see selgeks saada.
4. Lisa selgele siirupile kookospiim ning sega hästi.



Siirup on mõõdukalt magus ning maitstes annab endast esmalt märku kookos. Koriandri maitse jääb aga hiljemgi suhu. Kumbki maitseandjatest pole liialt domineeriv. Kujutan seda ette näiteks ananassi- või šokolaadikoogil, jäätisel, banaanidel...

...ning maasikatel. Serveerimisel võib lisada ka vahustatud koort, sest mis on maasikad ilma vahukooreta, eks?

Maasikate ja siirupi maitsed sobivad tõepoolest hästi kokku ning täiendavad üksteist. Kes oleks võinud arvata? Olgu-olgu, aga kes oleks võinud arvata, et need nõnda hästi kokku sobivad? Asi võib ju olla maitses, ent mina olen positiivselt üllatunud. Ilmselt on asi heas maitses! Kookos oleks just kui olnud puuduv lüli. Usun, et seda siirupit valmistan tulevikus uuesti. Maasikatele või millele iganes.

Teisipäev, 12. juuni 2007

On see...on see tõesti JÄÄTIS seal sees? Šokolaaditrühvlid väikese üllatusega

Avastasin selle võrratu idee Epicurious'est juba päris ammu ja olin hämmastuses. Jäätis? Šokolaadis? Nagu siinsamas minu majas või? Jah, olin vaimustatud ja kukkusin esimesel katsel haledalt läbi. Haledalt. Ent kuhu oleks inimesed jõudnud ilma neile pakutud teiste võimalusteta?

Halb uudis - jäätisetrühvleid ei ole tõesti lihtne teha (kuigi mõned kommentaarid Epicurious'es seda väitsid - on need tüübid professionaalid või midagi?). Kuid on ka hea uudis - jagatud on mitmeid nippe ning seega kirjutan välja nimekirja kogutud ja enda poolt lisatud ideedest.

1. Kasuta tiheda struktuuriga jäätist, sest osadesse jäätistesse on klopitud väga palju õhku.
2. Kasutuses olevad köögiriistad võiksid olla jääkülmad, seega võid näiteks lusika ja aluse, kuhu peale trühvlid asetada kavatsed , varakult sügavkülma seisma panna.
3. Kui trühvlid korralikult kaetud ei saa, võib need pärast jahtumist uuesti šokolaadisse kasta - nii saab lihtsamini katta ka kaunistustega.
4. Võid põhimõtteliselt pooleldi külmikus töötada:) Kas või igat jäätisepalli üksikult välja võttes. Rohkem jooksu küll, aga kindlasti vähem sulamist.
5. Ära katsu jäätist käega - selleks on su süda liiga soe.
6. Suurema rasvasisaldusega jäätis sulab aeglasemalt - ei mingit pabistamist rasvasisalduse pärast, niikuinii saab jäätis trühvlitesse vaid ampshaaval!
7. Valge šokolaadiga võib olla lihtsam ümber käia, sest see ei muutu nii kiiresti kõvaks.
8. Ära sulata kogu šokolaadi korraga, vaid tee seda portsukaupa, sest jäätisel on komme tasapisi šokolaadi sisse sulada, muutes selle kasutuskõlbmatuks.

Kui kavatsed jäätisetrühvleid proovida, loe need nipid enne kindlasti hoolikalt läbi. See on üleüldine idee, ent kokkusobivad jäätisemargid ja šokolaadi valid ise. Katmiseks võid kasutada hakitud pähkleid või kookoshelbeid.


Jäätisetrühvlid

Jäätist omal valikul (eelistatult kõrge rasvasisalduse ja tiheda struktuuriga)
Šokolaadi
Õli (umbes 1 tl 125 g šokolaadi kohta)
(Hakitud pähkleid/kookoshelbeid)

1.Kaabi jäätisest välja 1,5 - 2 cm suurused pallid ning aseta need sügavkülma. Olenevalt oma kiirusest vali, kui palju neid korraga valmistad: pallide kuju säilitamiseks on parem valmistada osa korraga ning külma tõsta, siis asuda uute kallale.
2. Lase pallidel sügavkülmas tugevaks külmuda, seega las nad olla seal mõned tunnid, lihtne on need eelmisel õhtul valmis panna.
3. Sulata šokolaad vesivannil ning lisa sellele õli (kõigepealt sulata esimene ports šokolaadist).
4. Kasta jäätisepallid šokolaadisse (selleks kasuta nt kahvlit) ning tõsta need küpsetuspaberile või fooliumile (või silikoonmatile nagu mina) ning tõsta sügavkülma.
5. Et trühvleid kaunistada, vala väikestesse kaussidesse nt kookoshelbeid või hakitud pähkleid. Pärast šokolaadisse kastmist keeruta trühvleid kiiresti kausis ning tõsta siis sügavkülma. Võid seda teha ka pärast trühvlite külmutamist. Sulata lihtsalt uus ports šokolaadi ning kasta trühvlid sellesse, seejärel pähklipurusse või kookoshelvestesse ning sügavkülma.

Jubedalt tahaks neid külalistele serveerida, siiani pole selleks juhust olnud. Või pigem tahaks just näha, kuidas esimene neist trühvlit hammustades üllatusest kiunub. Vabandage nüüd minu amatöörlikkust, aga mina küll kiunuksin! Sest üksteisesse sulavad jäätis ja šokolaad...lihtsalt tuleb võtta roog ning teha see vaid ampsusuuruseks ja kordi parem maitseelamus on garanteeritud!

Reede, 8. juuni 2007

Hommikusöögiks? Üks kaerahelbekarask, muud ma ei palu

Kuna suvehommikutest on lihtsalt võimatu mööda vaadata, tulen nende juurde tagasi. Kindla plaaniga kõik leivad-saiad (peale armsa Jassi seemneleiva, okei) aknast välja visata, et siis igal hommikul kõhtu karaskiga hellitada. Vähese kvaliteetse või (Valio koorevõi on siin majapidamises au sees) ning tomati, kurgi, juustu või lehtsalatiga...ja nii iga päev. Selles retseptis on osalised tippklassi tegijad kohupiim, kaerahelbed ja odrajahu. Jumal tänatud, et hommikut saab nautida iga päev.

Muidugi võib koostisosi vastavalt vajadusele natuke muuta. Kohupiima asemel võiks ju kasutada paksu hapukoort või hapupiima. Maitserohelist võib samuti lisada ning näiteks köömen tundub mulle maitseainetest kuidagi sobiva valikuna.


Kaerahelbekarask


200 g kohupiima
1 1/2 spl õli
1 1/2 dl kaerahelbeid
1/2 dl odrajahu
1/3 tl soola
1 purustatud küüslauguküüs
1/4 tl soodat

1. Sega kõik ained omavahel.
2. Määri taigen võitatud või küpsetuspaberiga kaetud (parem variant) ahjuplaadi või -vormi põhjale umbes 1 1/2 cm paksuseks ringiks.
3. Küpseta 220C juurs umbes pool tundi.
4. Naudi soojalt.



Karaski välispind on mõnusalt kuldpruun ja krõbe, sisu pehme - eks mõnus tekstuur ole kohupiima teene. Juba üks küüs küüslauku annab piisavalt maitset, kuid küüslauguarmastaja võib veel teisegi lisada. Karaskil on röstitud kaerahelveste maitse, odrajahu lisab taas maalähedust. Seega killuke head võid ning tegelikult polegi muud juurde vaja! Kuigi tomat või kaks on juures vaid tervislikuks boonuseks.

Nagu on ka ühistranspordi asendamine rulluiskudega - mis muide sõidavad ka siis, kui bussid enam ei sõida!

Neljapäev, 7. juuni 2007

TGRWT#3 - Maasikad ja koriander

Esimest korda on mul au korraldada üritust toidublogosfääris, seda Martini palvel. Ürituseks on They Go Really Well Together #3, mille eesmärk on valmistada roogi, mis kombineeriksid maasikaid ja koriandrit. Milles idee seisneb? Neil toiduainetel on ühiseid lenduvaid aroomiosakesi, millest lähtuvalt peaksid nad hästi kokku sobima. On nimelt avastatud, et vaid 20% maitseelamustest tajume keelega, hoopis tähtsamat rolli mängivad retseptorid ninas. Kellel poleks olnud tugevat nohu? Selle ajal on teaduslikult välja uuritud fakt hästi tunda - toit maitseks just kui kõik ühtemoodi.

Ma ei hakka siia kõike ümber kirjutama, kuid kes soovib, võib samuti osaleda. Mingeid keelepiiranguid pole! Tähtajaks on esimene juuli, selleks ajaks tuleks valmistada roog, mis sisaldaks maasikaid ja koriandrit, teha sellest pilt, maitseelamust kirjeldada ning mulle sellest teada anda. Olgu katsetus siis kas blogisse kantud või lihtsalt meilile saadetud. Kui aega jätkub, võin aidata ka tõlkega inglise keelde, kokkuvõttesse kirjutan inglise keeles niikuinii. Ajaga on muidugi see lugu, et laulupidu ja laulupidu ja laulupidu...:)

Teisipäev, 5. juuni 2007

Peaaegu traditsiooniline roheline suvesalat

Terve toidublogosfäär on nakatunud rabarberihooaega nagu mõnda haigusesse ning kummalisel kombel olen sellest siiani kõrvale hiilida suutnud. Kuigi mitte tõeliselt, sest külmkapp on praegugi täis pakitud rabarberivarsi, mida igal nädalavahetusel vanaema juurest terve uus kuhi saabub. Ei ole ju võimalik kõiki neid vaid suhkrusse pistes ära süüa. Kuigi järele mõeldes...ei, siiski mitte. Rabarber on igati andekas, sest sobib ühtviisi hästi nii soolase kui magusa roa sisse. Seekord ent jääb viljale mängida vaid kõrvalosa suvesalatis.

Kui rääkida traditsioonidest, on meie pere traditsioonilisim suvesalat lihtne lehtsalat hapukoore ja suhkruga, tihti on sees ka redist. Seda teeb mu vanaema. Seda teeb mu teine vanaema. Seda teeb mu ema. Seda me armastame.

Kõik oli hästi, kuni tulin mina oma ideedega kasutada hapukoore asemel jogurtit või lisada ananassi või kreeka pähkleid või mida iganes. Seega aeg-ajalt saab vanast ja turvalisest salatist uus ja täiustatud. Minu jaoks on seesama vana ja turvaline väga tihti suvise lõuna baasretseptiks, sest selliste ilmadega ju raskelt süüa ei taha. Siin on tänane variant. Sõin viimse suutäieni. Üksi. Korruta retsept vähemalt kahega, taeva päralt!


Roheline suvesalat
(ühele kergeks eineks või kahele prae kõrvale)

3 dl tükeldatud lehtsalatit (parim on 'tükeldada' kääridega)
1/2 dl tükeldatud rohelist sibulat
1/2 dl tükeldatud rabarberit
1/2 dl tükeldatud redist
1/2 dl maitsestamata jogurtit
1/2 dl kodujuustu
1-2 tl suhkrut
näpuotsaga soola

1. Salatikastme jaoks seda jogurt, kodujuust, suhkur ja sool.
2. Sega kõik ained kokku või aseta kaussi kihiti.

Kuigi kihiti asetsevad salatiained näevad välja tõesti head ning tõesti-tõesti head, eelistan salati läbi segada, sest ilu ei ole küll ainus söömise põhjus:) Salat on päris magus, seega soovitan lisada vaid ühe tl suhkrut, juhul kui sinus lehtsalatist rääkides maiasmokk ei ärka. Värskus ent ja kõik-kõik-kõik - suvi poleks selliste salatiteta sama. Minu jaoks on nüüd aga aeg veidikeseks päikeseks ja trenniks!

Esmaspäev, 4. juuni 2007

Taarapõllu talu köögivilja- ja marjajahud

Sattusin ühel pühapäevasel päeval Nõmme turule ning sealsest pisikesest ökopoest vutimune ostes märkasin seinale kinnitatud kotikesi - sees mitmed köögiviljadest ja marjadest tehtud jahud. Vau-efekt. Oli peedist, õunast, astelpajust, sõstardest... kokku olevat erinevaid paarkümmend sorti, lisaks köögiviljadele ja marjadele ka seentest (seenejahu tegemine on ka mul plaanis olnud). Viskasin endalegi ühe peedijahu kotti, mis seal siis ikka.

Maalehe artiklist loen, et sarnast toodet mujal Eestis ei toodetagi. Võrumaal asuvas Taarapõllu talus tehake 'jahusid' mahlade ja mooside valmistamisel tekkinud jääkidest, mis pärast kuivatamist jahvatatakse.

Nüüd siis mõtlen, mida ostetud peedijahuga peale hakata. Teeks pikkpoissi? Hakkliha juurde tundub see kuidagi sobiva lisandina. On kellelgi ideid? Või ehk isegi kogemusi? See Eesti toode tundub eriliselt huvitav.

Ja oma porgandid jood ära!

Ma lihtsalt armastan neid suvehommikuid. Esmalt jooksuring metsa all, siis päikselises köögis mängiv raadio, kerget hommikusööki süües tänaval kõndivate inimeste jälgimine... Mis võiks sellega võistleda? Ehk aias päevaitamine? Õhtupoolikul tänaval jalutades ninna kippuv grill-liha ja värskelt pöetud muru lõhn?

Nagu juba varemgi öelnud olen, armastan ma porgandeid. Siiski, tõsi, see on esimene kord neid juua. Piimakokteil on päeva alustuseks suurepärane. Magusama joogi saamiseks võib lisada enam mett (või selle asemel suhkrut), kuid kui palju magusat siiski vajab inimene, kelle akna taga laulavad linnud ning põski paitab läbi klaasi paistev päike? Mõõdukas magusus on minu jaoks siinkohal küll okei!


Porgandi ja apelsiniga piimakokteil
(ühele)

50 g keedetud porgandeid
1 dl piima
1 dl apelsinimahla
1 tl mett

1. Püreesta porgandid.
2. Lisa neile piim ning püreesta, kuni segu on ühtlaselt siidine.
3. Lisa aplesinimahl ning mesi (Kui mesi on suhkrustunud, siis soojenda seda hetkeks nt mikrolaineahjus)

Kokteil on tõeliselt siidine. Lonksates kerkib esmalt esile aplesinimahla maitse, kuid järelmaitsena jääb kindlalt suhu porgandi oma. Jook on just mõõdukalt magus ning piisavalt värskendav, veidi vahunegi. Lisaks hommikusöögikõrvasena sobiks see hästi ka õhtuseks 'suupisteks', seda täna oma tervislikkusele. Klaasiserva torgatud maasikas või apelsinilõik ning mõned mandlilaastud annavad kokteilile päikselise ilmaga sarnaneva kena väljanägemise.