Pastinaagisupp suitsujuustu ja sojakastmega

Öelge selle kohta kevadväsimus, muusaotsing või idiootne paus, aga nüüd olen ma siin - pärast kaht kuud omavolilist vaikivat puhkust. Mul on muidugi kahju, sest viisakana peab mul olema, ent õnneks (et kõik mu äraoleku kiiresti andeks võiksid anda) leidsin vahepeal ka muusa ning tagataskus on nüüd paras posu huvitavat.

Ainult et...suurem osa on hetkel veel ilma piltideta. Rumal rumal mina.

See supp püsis parajat aega teostamatu unistusena, kuni ühel korral oli lihtsalt kõik paigas. Ja sõna otseses mõttes läks kausitäis suppi alla pideva 'mmmmmmmmmm' saatel. Ei uskunud, noh! Väärikas vastane lemmikule porgandisupile.

Hoia puljong lahjem ning süda avali, siis on elamus eriti meeldejääv.

Pastinaagisupp suitsujuustu ja sojakastmega
(kolmele)

300 g pastinaaki
1 sibul
4 küüslauguküünt
2 dl puljongit
4 dl piima
100 g suitsujuustu (ilma kõvade servadeta, nt seda torukujulist on väga hea kasutada)
1 spl võid
Soola, suhkrut
Sojakastet serveerimiseks

1. Sulata supipotis või, lisa tükeldatud sibul, küüslauk ja pastinaak ning hauta kaane all madalal kuumusel umbes 10 minutit, kuni sibul muutub kullaseks.
2. Lisa puljong ning keeda pool tundi, kuni pastinaak on pehme.
3. Püreeri segu saumikseri või blenderiga, lisa ka suitsujuust ning püreesta ühtlaseks
4. Vala segu tagasi supipotti, lisa segades piim, maitsesta soola ja sutsu suhkruga ning lase supp kuumaks.
5. Serveerimisel sirra portsjonile peale sojakastet.

Supp on maitsest tulvil. Väike magus nõks on pärit nii pastinaagi loomulikust magususest (see, nagu ka porgand, võib ärksamaks teha igasuguse soolase roa) kui ka kohustuslikust sutsust suhkrust. Suitsujuust muudab selle kreemjamaks ning lisab iseloomu, teeb maitset intensiivsemaks.

Sojakaste (mis on maitsekombinatsiooni seisukohast ülioluline) paneb maitse justkui elama. Tahtsin saada natuke iga suutäie juurde, seega lisasin pärast poole portsu ärasöömist juurdegi. Seda ei tohiks supi sisse segada, vaid nautida kontrasti, lisaväärtusena. Sojakastme fänn ma ei ole, aga armastan seda punase kala peal ning selle supi otsas jumaldan.

Näeme veel!

Juustukook vähemusele

Ja kuigi mu elu käib praegu soodaaurust tabletiassortiini, kraadiklaasist sinise lambini ja köhahoogudest esmaspäeva ootuseni, sest siis saan armsad antibiootikumid, pakun vahepeal ühe kuu aja taguse maiuspala. Sest noh meenutaks endalegi maailma maitset natuke:)

Ohjah, lagrits.

Minu meelest on Eestis valik lihtsalt liiga väike. Soome minnes on mõningad ostud lihtsalt kindlad. Alati seesama topsik Tax Freest. Kindlasti pakk lagritsanätsu. Ja kui veab...siis ka jäätist, tuub magusat kastet või isegi lagritsamaitselist Tuplat.

Ma olen vähemuses, ma tean.

Aga lagritsat kasutavaid retsepte on veelgi vähem. Paar aastat tagasi sai minumoodi lagritsat armastavale sõbrantsile želatiiniga lagritsa-juustukooki tehtud, isegi täitsa retsepti järgi, aga alles mõnda aega tagasi jõudsin lõpuks küpsetatud juustukooki katsetada. See idee oli ennast lihtsalt juba liiga kaua peas praadinud. Võinoh.

Vanematele kui esimestele maitsjatele ning lagritsat põlgavatele inimestele koogi valmistusprotsessist enne esimesi ampse rääkima ei hakanud. Ent neile mõlemale meeldis...imelik...äärmiselt imelik. Aga tore.

Lagritsa-juustukook šokolaadi ja pohlamoosiga

180 g šokolaadiküpsiseid (nt Kalevi omasid)
50 g sulatatud võid
100 g tavalisi lagritsakomme
1 dl vahukoort
500 g maitsestamata toorjuustu
3 muna
1/2 dl suhkrut
vanilli
1 1/2 dl pohlamoosi
50 g riivitud tumedat šokolaadi

1. Purusta küpsised peeneks (nt köögikombainis) ning lisa sulavõi. Määri võiga lahtikäiva servaga koogivorm (minu oma oli ~27 cm) ning suru küpsisegu põhjale ja külgedele. Küpseta 175C juures 10 minutit.
2. Haki lagrits väikesteks tükkideks ning pane koos vahukoorega väiksemasse potti. Keeda madalal kuumusel, kuni lagrits on suuremas osas sulanud.
3. Vala segu köögikombaini ning lase sellel töötada, kuni segu on üsna ühtlane.
4. Lisa toorjuust, munad, vanill ja suhkur. Mürista, kuni segu on täiesti ühtlane.
5. Soojenda moos kergelt (mikros/pliidil) ning määri see siis eelküpsetatud põhjale.
6. Vala täidis moosi peale ning puista sellele riivitud šokolaad.
7. Küpseta veel umbes 40 minutit.

Üldine mulje on üsna šokolaadine (ja ma juba kuulen, kuidas keegi karjub, et 'sa ei pidanud ju armastama šokolaadi nii väga!). Šokolaadi ja lagritsa maitsed sobivad väga hästi kokku ning suussulaval šokolaadikattel on veel üks pluss - see katab ära värvilt mitte-nii-ahvatleva hallikarva täidise (näete? kogu sellel šokolaadil on põhjus!)

Lagritsamaitse ei ole lõpptulemuses väga domineeriv või midagi, kuid see on täiesti mõõdukalt aniisiselt olemas - see seletab, miks isegi lagritsapõlgajad esimese suutäie väljasülitamise asemel hoopis teist koogitükki tahtsid. Lootsin, et pohlamoos oleks kihtide vahel paremini nähtav, aga see sulas pigem põhja sisse ära. Sellegipoolest annab moos koogile oma mõrkja varjundi.

Veebist lagritsat kasutavaid retsepte otsides siiski ka leidsin mõned. The Well-Seasoned Cook'i Licorice pudding , Courier Mail'is ilmunud Licorice ice cream ning Martha Stewarti Black Licorice Creme Brulee Tarts. Üks lagritsa-šokolaadikook on ka 'Eesti Kokkade Kokaraamatus'.

...ja nüüd täiskohaga ravimise juurde tagasi.

Stiilipuhas virin

...mis paljastab end täpselt nii palju, kui etikett nõuab ja õigel hetkel viskab boolero maha, et päris sentimentaalseks minna.

Et siis...ma olen haige. Ah et ei puutu siia? EI PUUTU? (vabandust) Paneme puutuma.

Neljandat päeva jutti lihtsalt eksisteerin. Nohu on selline mõrvar, et ööund sain varahommikul kõva poolteist tundi - ülejäänud aeg möödus käegalöövalt õndsas vaikuses Põrgupõhjat lugedes, käsi iga veidi aja tagant teetassi või salvrätti haaramas. Oleks et päevane uni õnnestuks - ei ei!

Ning täna oligi alles jäänud vaid kaks võimalust. Kas oodata, et Hiro Nakamura (või kas või Marty ja Doc) tuleks tulevikust mingi imeravimiga või võtta ette alternatiivmeetod. Ehk siis - deem küll, hakkan sibulaid hakkima. Kogemus andis nõu. Ja, ma räägin, esimest korda elus nägin nii memmekaid sibulaid, mis isegi tõsise lihunikutöö tulemusena pisarat lahti ei võta. Rääkides täiuslikust ajastusest, eks.

Ah, mis seal ikka, viskasin potti ning veits fariinsuhrkut, võid ja palsamiäädikat otsa (umbes nagu siin) ning lasin podiseda, pärast panin justkui lohutuslõunaks taldrikule väikese kohupiima-juustuomleti ja porgandisalatiga. Ning siis - bäng! bäng! ainus maitse, mida tundsin, oli suhkur. Terves taldrikus. Ja ainult natukene.
Võtsin hommikust alles jäänud pool Digestive küpsist ning pistsin selle nahka nagu ploki kvaliteetset saepuru. Susi küll.

Kui mina maitseid tundma ei hakka, siis, kuulge, jääb vist ära - nälg majas!
Ei saa ikka aru sellest kontingendist, kelle jaoks söök on pelk kütus ja siis tangitakse endale suvalist mootorisuretajat sisse.
Ning mu päeva parimaks söögiks jäigi öösel suure näljaga ära söödud puding. Oeh.

Aga muidugi kama!

Ilusat jätkuvat sünnipäeva:)

Lisaks hommikusele Toompea käigule otsustasime siin ka hilise lõunasöögi suts ilusamini mööda saata. Valge lina. Suured praetaldrikud. Värske karask, vürtsikilu ja keedumuna, kartulipuder, pikkpoiss ning mesikooresed ahjuköögiviljad. Et 1/3 perekonnast söömaaja vältel Faluni MK etapile keskendunud on...seda me päris ei plaaninud. Aga kamatort, vähemasti, tõi tähelepanu lauale mõneks ajaks tagasi;)

Sai sellist piisavalt eestikat torti mõeldud. Biskviidiretsept on pärit Oma Maitsest, retseptist 'kamatort mustikate ja banaanidega', muu on ilulõikus.

Kamatort meekreemi ja marjadega
(biskviidi retsept pärit Oma Maitsest)

biskviit:
6 muna
1 1/2 dl suhkrut
1 dl nisujahu
1/2 dl kama
1 1/2 tl küpsetuspulbrit
50 g sulatatud võid, jahtunud

täidis:
1 kogus meekreemi (vaata alla)
4 dl vahukoort
400 g kohupiimapastat
2 dl suhkrut
vanilli
marju

1. Vahusta munad suhkruga kohevaks vahuks.
2. Sega omavahel jahud ning küpsetuspulber, vispleda munavahu hulka.
3. Lisa sulavõi, sega ühtlaseks.
4. Vala tainas lahtikäivasse koogivormi (minu oma on 27 cm), mille põhi on kaetud küpsetuspaberiga, servad määritud võiga ning küpseta 200C juures 15-20 minutit.
5. Lase mõni minut vormis jahutda, siis jahuta täielikult restil. Lõika 2 kihiks.
6. Vahusta mikseriga vahukoor koos suhkruga, lisa vahustades kohupiimapasta ning maitsesta vanilliga.
7. Määri koogi alumisele kihile kõigepealt meekreem, siis selle peale ettevaatlikult osa kohupiimakreemist (võid panna üsna julgelt palju). Tõsta peale teine kiht ja kata ülejäänud kohupiimakreemiga. Tõsta vähemalt paariks tunniks jahedasse seisma.
8. Enne serveerimist kata tort marjadega.

Kuigi biskviidil üksinda on kama maitse ilusti olemas, trügib magus meekreem selle tordis lõpuks natuke varju. Aga...ei virise. Kuna kohupiimakreemi on palju, jääb tort hästi mahlane. Piisavalt magus. Meekreemi on piisavalt, et mesist tooni hoida. Panime marjad täitsa külmunult peale ning see oli tegelikult väga mõnus - veidi krõmps, ei mingit läga, puhas maitse. Ning ei ole need marjad päras sulamist koogi pinda midagi nii ära määrinud. Tõeline pidupäevakook:) Tõesti, ma räägin, see on väga hea.


Meekreem

3 muna, lahti klopitud
100 g võid
150 g mett
vanilli

1. Sulata või paksupõhjalises potis tasasel kuumusel. Lisa mesi ning sega, kuni see on täiesti sulanud.
2. Lisa lahti klopitud munad ning vispelda segu keskmisel kuumusel, kuni see pakseneb. Ära keema lase.
3. Maitsesta vanilliga ja vala purkidesse või jäta jahtuma, et koogi või magustoidu jaoks kasutada.

Üsna intensiivse meemaitsega kreem. Kõige parem olekski koogi vahele või magustoidu sisse. Või jäätise peale. Või küpsise peale. Või, oh, kohupiima otsa. Päris magus, vanill teeb maitset harjumuspärasemaks ja ümmargusemaks - nagu meile meeldib.

Okei, ma lähen nüüd kleite vaatama:)

Idee - Coca Colast sorbetiks

Cocat ma ei joo. Ma ei tea, minu meelest kogu see suhkur peaaegu kõrvetab kurgus, kui juua.

Pealegi, muide, see on happelisem kui happevihmad;)

Ja kui sügisel toimunud karjäärikonverentsi käigus Baltimaade Coca Cola juhi loengut kuulasime (mis pidi olema ettevõtlusest, aga oli hoopis PROMO), ütles ta, et 'all our products is healthy' ('Kõik meie tooted on tervislik') ning et tema lubab neid isegi oma pisitütrele. Mul oli tüdrukust kole kahju. Halvim loeng mu elus. Ma ei valeta.

Kuigi, noh, üldsegi, mis see tervis siis nii väga ära on, eks?

Tegin millalgi Coca Colast 'sorbetti' (Pille, sinu jaoks 'sorbeed';)) See on pigem lihtsalt kui idee - äärmiselt lihtne ellu viia, kuid kindla peale huvitav lahendus mõne magustoidu juurde või hea viis üht võib-olla lemmikmaitset (kes teid teab...) natuke vähem, aga kindlasti nauditavalt tarbida. Võib seda üldse retseptiks nimetada?
Ja ma ei mängi siin silmakirjalikku - mulle meeldis.

Coca Cola 'sorbett'

Kui sul on jäätisemasin, võid vast valmistamiseks selle võtta. Muidu külmuta Coca Cola, seda iga 30-60 minuti tagant köögikombainis või blenderis või saumikseriga (sel juhul võta kohe sobiv nõu) ühtlaseks purustades, kuni konsistents on paras. Hoia külmas;)

Sellise sorbeti kujul ei tundu Coca nii magus ning see on ilmselt ka põhjuseks, miks see mulle täitsa meeldis. Mõnusale tsitruselisele maitsele on nii palju lihtsam keskenduda. Hea üksipäini, kuid veelgi parem koos marjade või pannil pehmeks karamellistatud puuviljadega.

Naudi;)