reede, 14. detsember 2007

Tallinna Noorteaasta 2007 Kokaraamat - elamus, mitte pelgalt tolmukoguja!


See lugu sai alguse ohh...septembris. Kui väljas oli soe ja suvi veel meeles.

Enne üht matemaatikat luges klassiõde linnalehest nuppu, et 'Ouuuu, Evelin, midagi sulle!' Ühesõnaga, Tallinna Noorteaasta 2007 puhul korraldatud noorte tervislike toitude retseptivõistluse lõpptähtajani oli kolm päeva. Kolm närust tegemisi täistopitud päeva. Ütlesin 'oh khuul' ja suht kopeerisin-pasteerisin kolm sobivat retsepti blogist wordi ning off they went. Sest muuks poleks aega olnud.

Ja noh...nii asi jäi ja unus, kuni ühel päeval helistas armas Eva Tallinna Spordi- ja Noorsooametist ning kutsus mind Anni Arro juurde kokkama. Lausa kolme toitu! Just Anni aitas raamatut kokku panna ja sinna retsepte valida. Mõtlesin 'eiolenii', siis mõtlesin 'lalalalalahe' ning lõpuks muidugi ka 'ma panen ta köögi põlema'.

Kööki ma põlema ei pannud. AGA ma suutsin ühe munakollase üle köögilaua vahustada küll:) Siiski eriti hea tunde tekitas see, et pidevalt korjati mu tagant ära nõud, et need silmapilk ära pesta. Keegi pakkus justkui kogu aeg oma abi. Keegi teine hakkis sibulat (mida teen hea meelega vaid siis, kui vaja nohust lahti saada). Kõik vajalikud ained olid olemas kui nõiaväel.

Ning muidugi oli ka lihtsalt tore. Kuidas saavadki olla köögis, mis on täis nii häid lõhnu ja head aurat, laia naeratuseta inimesed? Eriti veel, muidugi, kui avaneb suur aken maagilisse vanalinna siseõue. Ning, jah, eriti veel, kui keegi ikka tehtut kiidab ka:) Kogu see pildistamisprotsessi oli natuke huvitavam kui minu 'tšahhhh mingi lina särk-värk lauale, kiired klõpsud ja ahmima' variant... Konkursi idee tundus siis kuidagi eriti maruna.

Ma toonitan korra veel - keegi teine käis poes ja pesi nõud. Kas sellest juba ei aitaks??

Sel kolmapäeval oli lõpuks raamatuesitlus, õdusas Viru Rahva Raamatu nurgas koos bruschettade ja õunamullimahlaga. Meid oli koos ikka igas vanuses: väikestest printsessidest kahekümnese Imre Koseni välja. Sellega ja meenekotiga pidi see lõppema.

Aga - ei. Ei, lihtsalt!

Täna hommikul piiksus kell mind 5.50 üles ning juba 7.23 istusin Anni kõrval Terevisiooni stuudio sohval, et olla abiks ja rekvisiidiks uue raamatu tutvustamisel, näos krohv, millesse võiks auke puurida ning kõhus väike kihelus, sest kuigi see polnud mul päris esimene telekaamerakogemus, olen ma 'ikkagi inimene'!:) Stuudio ukse taga ootamine, muide, on täitsa spordivõistluse-eelse soojategemise moodi, sest tiksuvad sekundid hakkavad samamoodi silme ees jooksma. Ainult - jah - hüppama ei pea.

(noh? mis on pildil?:) - foto autor Sandra Urvak)

Nüüd tuleb moraal;) Tšutt-tšutt poodi, sest Rahva Raamatu riiulitel on armsad kokaraamatud juba ootamas! Valmistatud taaskasutatud materjalidest, sees 24 retsepti, mis valminud 18 erinevas vanuses noore peas ja köögis. Tervislikud! Armsad! Raamatute müügist saadud tulu läheb aga alkoholivaba noortekohviku toetuseks.

Ongi propaganda tehtud. Aga, teate, see tuli südamest!

4 kommentaari:

Merle ütles ...

Woww!

Pille ütles ...

Väga lahe - ja palju õnne! Kahjuks otsustasime just eile hommikul pikalt voodis peesitada ja nii jäi Terevisioon (ja seega ka Sina) nägemata:(

Evelin ütles ...

aitäh teile, merle ja pille! mind nägid tuttavatestki vähesed, sest ma olin piisavalt suur papsija, et sellest peaaegu mitte kellelegi rääkida...:)

Anonüümne ütles ...

väga armas ja ilus lugu. aitäh, Evelin!

Terevisioonis olime seega pea lähestikku, mina 5. detsembril Hiina teemal.

soovin Sulle kõike paremat siit kaugelt-lähedalt ning head tahet edasi blogida. mind ei pane seda blogi lugema mitte üksnes erinevad retseptid, vaid ka Sinu süsteemsus ja head fotod.

muideks, hiinlastel on kombeks kohtumisel küsida 'kas oled juba söönud'. truly meaningful!