Kolmapäev, 17. jaanuar 2007

Magusjas marmelaad kibedast sibulast

Sibul on salalik. Kipun tegema linnukesi kõikide sibularetseptide juurde ja kui poes oleks müügil Sibularaamat, hakkaksin vist pikemalt mõttesse vajumata raha välja otsima. Ega ma seda toorest sibulat, sarnaselt enamikule, eriti hamba all tunda ei armasta, aga läbiküpsetatult on ta ju mahe ja magusjas. Kes ikka nutust koorimisprotsessi vaid poole sibula pärast viitsiks ette võtta? Isegi kui ainult endale süüa teen, lähevad toidusse vaid terved sibulad.

Ja nüüd ongi mul kirjas ka paras hulk sibulamoose ja -marmelaade, millest üht täna esimest korda proovisin, inspireerituna Köögiviljaraamatust. Mina jagasin retsepti viieks, valmistasin portsu vaid kolmest pisikesest sibulast. Valmis tsiuh-tsäuh, podises üksinda pool tunnikest ja lõunaks oli jahtunud ning kasutamiskõlblik. Lihtne ja hõrk. Samale retseptile võiks omanäolisuse jaoks lisada tüümiani või särtsakuse andmiseks veidi tšillit.


Karamelline sibulamarmelaad palsamiäädikaga

500 g sibulaid (punased näevad muidugi paremad välja)
2 dl fariinsuhkrut
2 spl palsamiäädikat
50 g võid

1. Koori ja viiluta sibulad
2. Pane kõik koostisained kastrulisse, sega kuumutades, kuni suhkur on sulanud ning hauta siis madalal kuumusel umbes pool tundi (Mina eemaldasin segu umbes 20 minuti möödumisel kuumuselt ja purustasin seda saumikseriga veidi ühtlasemaks, kuid nii, et tükid ikkagi sisse jääks - saab muhedam. Pärast seda jälle pliidile tagasi).
3. Pane marmelaad kuumalt purki, sulge ja lase jahtuda.

Serveerisin sibulamarmelaadi üsna lihtsa kohupiima-juustuomletiga, mille sisse peitsin hirvevorsti (üks parimatest täissuitsuvorstidest, mis poes saada), kõrvale külm piim. Hea oleks see ka liha või juustuvõileivaga. Jah, sibul on salalikult hea.

Kommentaare ei ole: