Teisipäev, 8. mai 2007

Gruusia kulinaarne reisikiri

საქართველო ehk maakeeli Gruusia - lisaks kultuurilisele, lumisele ja mägisele sain ka piisavalt hunnitu kulinaarse ehmatuse. Kui alguses võisin arvata, et nii külalislahked grusiinid meeleldi ekstra rahvuskööki tutvustavad, mõistsin järgmisel hetkel, et see ongi ainus köök, mis selles riigis eksisteerib. Pealinnast võib küll leida arvatavasti ühe käe sõrmedel kokkuloetava hulga võõrast kokakunsti pakkuvaid lokaale, kuid sellele läbi sõrmede vaadates valitsevad toidulauda hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni traditsioonid, tavad, kombed ja...traditsioonid.

Jõudsime pealinnasuminast piisavalt kaugele. Kus aga tahes, jäi alkohol oluliseks osaks söömaajast. Vein ei ole lihtsalt vein - see on kui pudelisse püütud päike ja elujõud, mis on kannudes serveerituna lahjem, kui eestlane harjunud on. Punane maitses minu jaoks hea, valget maitsesin vaid viisakuse pärast, kui grusiinid, traditsioonide kohaselt, kõige sügavamatel teemadel kirglikult tooste laususid. Korra teel olles väikseses kohas hommikut süües sai toidu kõrval kolme mehe peale tühjaks terve pudel konjakit, aga pärast sai rahulikult edasi sõidetud - sest ega ju linnast väljas nii ohtlik ole! Tegelikult isegi õhtusel koosviibimisel lauatäie kohalikega (külalisena olin erand, tavaliselt sellisel puhul naisi lauas pole) nägin, et kuigi veinikanne täideti ja täideti, tarbiti jooki mõõdukalt. Ja nii ongi - liialdaja see rahvas ei ole, kui siis ainult sõnade poolest (kuigi konjak muidugi ajas mind veidi pabinasse).



Mida siis laual leidus? Alati oli kohal 'roheline kauss' - talisibul, petersell, estragon, redis. Sealt siis kahmati lehti näpu vahel otse suhu või pisteti enne soolatopsist läbi. Jah, mind tuli tihti tagant utsitada käte vahel sööma. Estragon on Gruusias aga kohal pea igas toidus (k.a. kurikuulus limonaad Tarhun, mida järjekindlalt jooma pidi) ning soolatopsi suunas liikusid kohalike näpud tihedasti.
Salatiks alati kurk-tomat, kui maitsestatud, siis kindlasti sibula-peterselli-estragoniga, laual tihti ka marineeritud tomat, kurk või roheline pipar.



Leiva aset täitis lavaš, igasuguses suuruses ja kujus maisileib ning eks ka muidugi Suluguni juustuga täidetud hatšapuri, mille valmistamine virsti-varsti ette tuleb võtta. Eks see maisileib selline maitsetu oli, aga hatšapuri sai igatahes minu lemmikuks.



Lihast rääkides ilmus lauale ikka ja jälle šašlõkk, korra sai maitsta ka kebabi, mis maitsestatud barbarissiga ning keeratud õhukese lavaši sisse.



Grusiinid armastavad oma tšakapulit. Hapukas liha ja kolme kamaluga koriandrit aga suutsid minu armastuse juba üsna alguses eemale tõrjuda. Ei, mitte et midagi halba, aga minu jaoks sai seda ürtii selleks ajaks juba...sinnamaani. Huvitav maitsmine aga kindlasti. Eriti elamus oli see, kuidas korra tee ääres ühe karjuse juures kinni pidasime, võõrustajatel oli nimelt plaan õhtul kitse valmistada. Kui loom lõpuks välja valitud, tõmbas karjus ta sealsamas pärast tapmist jalgupidi puu otsa, tõmbas naha üle kõrvade, puhastas siseelunditest ning viskas auto peale. Vat eks ole euronõudeid ja õhtust tšakapulit.



Ja kes poleks kuulnud hinkalitest? Neid tavapäraselt hakklihaseguga täidetud taignataskuid (ja ikka musta pipraga ülepuistatud) tuleb süüa näppude vahel ja kahe käega, hoolitsedes, et end taskusse tekkinud puljongiga üle ei vala. Pealmise nupsu võib viisakalt alles jätta, aga seegi on olukorda arvestades alguses keerukas:) Gudauris üle 2 km kõrgusel ühes toidukohas käisin köögis piilumas, kui kiiresti hinkalid ikkagi valmis sõrmitsetakse. Imetlustäratav. Ja absoluutne kohustuslik söömiskogemus.



Oh ja huvitavad olid veel baklažaaniviilud kreeka pähkli kattega (see oli veidi mõru maitsega, üsna tugevalt küüslaugune) ning punaste kastmete kõrval küüslaugukaste, mis koosneski vaid pressitud küüslaugust ja veest - lihtne ja loogiline, liha peal väga hea.


Lisaks Borjomi allikale sai mineraalvett vahel ka lihtsalt tee äärest. Võrratu süsteem, kas pole? Soolad ja gaaski sees, otsi ainult pudel ja võta kaasa, mis maa seest välja jookseb...

Magusa puhul piirdusime väljas süües vaid kiivi ja apelsinidega - kohalikud ise eriti vist magusast ei hooligi kui soolane laual. Hing kisendas sees! Seega üks kotti ununenud Mõnus Maius päästis minu ja isa elu, peaaegu.
Turg on ent juba teine jutt ning sinnakanti jääb juust ka, aga vahepeal plaanin natuke magada. Ei teeks tervisele halba, mis?

Kommentaare ei ole: