neljapäev, 31. jaanuar 2008

Matsid jäävad matsideks... Toekas šokolaadikook odrajahuga.

Kui väga te siis tegelikult šokolaadi armastate?

(Rahu-rahu! Ei ole vaja karjuda...see oli retooriline küsimus!)

Ma ei ole šokolaadimugimises just spets olnud. Olgu, vahel võiks ju mõnus olla maitsetatud šokolaadi nagistada või hommikusöögiks väike šokolaadiomlett võtta, aga kohupiimakook/õunakook/nimeta veel üks hea kook on üldiselt minu TOPis küll šokolaadikoogist kõrgemal kohal.

Tavalised šokolaadikoogid mind eriti ei soojendagi, nõretagu ja läikigu kellelegi teisele. AGA olen hetkega müüdud, kui midagi erilist näen. Midagi erilist erilist. See peab mu maitsemeele segadusse ajama veel enne retsepti lõpuni lugemist. See kook, kullakesed, täitis kvalifikatsiooninormi varuga ära ning passis meeles enne küpsetamist päris päris kaua.

Ütleksin, et see on omamoodi brownie. Omamoodi, sest kasutab odrajahu ainsa jahuna. Poleks arvanud, et see kogu vinge gluteenita nii hästi õnnestub. Aga õnnestus. Ebanormaalne. See õnnestus kuradi hästi ja maitses minu jaoks paremini kui tavaline brownie. Odrajahu on mu hinge nüüd vist päris endale saanud...

Toekas šokolaadikook odrajahuga
(Oma maitse )

200 g võid
150 g tumedat šokolaadi
2 dl jämedalt hakitud/murtud kreeka pähkleid
1 dl kuivatatud jõhvikaid/kirsse
3 muna
2 dl suhkrut
2 dl odrajahu
  1. Sulata potis või ning lisa šokolaaditükid. Sega madalal kuumusel, kuni hästi segunenud. Eemalda kuumuselt.
  2. Vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks.
  3. Lisa mõna aega jahtunud šokolaadisegu vispledades, sees lisa jahu ning hakitud pähklid ning marjad (kui kasutad kirsse, lõika need väiksemkas). Sega hästi.
  4. Küpseta kohe võiga määritud ahjuvormis 180C juures 20-30 minutit (kasutasin 24 cm vormi).
  5. Lase enne söömist jahutda.


Põhimõtteliselt on tegu intensiivselt maitseva brownie analoogiga, mille tekstuur on tavapärasest natuke teralisem, kuid siiski meeldivalt ühtlane. Odrajahu annab koogile muredad pudid ning sügava maitsevarjundi, meeldivalt matslikku, mis läheb just kreeka pähklitega väga hästi kokku. Kuivatatud kirsid lisavad küll magusat, aga eriti iseseisvalt maitses välja ei paista.

Parimaks serveerimisviisiks kombineerisin kokku maitsestatud toorjuustuvahu, mis on lahja küll maitselt, kuid kindlasti mitte kalorsuselt.



Kaneeli-vanilli-toorjuustuvahulisand

1 dl vahukoort
100 g toorjuustu
1/4 tl kaneeli
2 tl suhkrut
vanillinäpuotsatäis soola
  1. Lisa kaussi toorjuust, suhkur, kaneel, vanill ning sool. Vahusta miksriga, kuni õhuline.
  2. Lisa vahukoor ning vahusta soovitud konsistentsi saavutamiseni.
Mahe vaht täiendab tugevamaitselist kooki hästi ning tekitab vahuse kontrasti tihke ja raske šokolaadiga. Maitse on sel pigem hoopis maitsevarjund - maitse vari, kuid see ongi ta eesmärk, lubada toekal koogil välja paista.

Praegu võin öelda, et šokolaadikoogi söömises võin spetsiks saada küll:)

Update 25.06.08 - Kuivatatud marjade asemel kasutasin hoopis mureleid, otse sügavkülmast. Suurepärane asendus, võib sisse visata terve kuhja.

pühapäev, 27. jaanuar 2008

Külmetuse küüslaugune mõrv

Tavaliselt õnnestub inimestel endale kusagilt ikka külmetus ning nohu külge hankida. Mul, oo ei, nohu lihtsalt ON. Talvel, suvel. Ta on mul sihikindel. Aeg-ajalt üritan teda küll natuke kui mitte mõrvata, siis vähemalt haavata, ent enamasti...tulemuseta.

Sel nädalal proovisin jälle. Sõin terve küüslaugupea üksinda ühe õhtuga ära!:) Jah jah jah jah - terve pea. Aga enne veel kui 'neid pilke' saatma hakkate, siis saage aru, et see oli hirmus hea.

Sest ahjus küpsetataud küüslauk juba lõhnab tegelikult taevalikult.

Ahjus küpsetatud küüslauk
(Küüslauguraamat, neli portsu)

4 küüslaugupead
oliiviõli
soola
(vastavalt meeldivusele kuivatatud ürte)
  1. Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga.
  2. Lõika koorimata küüslaugupead laiuti kaheks ning aseta need plaadile, lõikepind ülalpool.
  3. Surista peale õli ning raputa soola. Soovi korral lisa ürte.
  4. Küpseta 200C juures 20 minutit.
Kõige mõnusam on seda küüslauku süüa ahjusoojana. Küüned on siis meeldivalt pehmed, lausa pudrused, neid saab noaga hästi laiali suruda. Jahtudes lähevad need kuidagi tahkemaks.

Ehk siis lihtsalt pigista küüned koorte vahelt välja ning otse krõbeda saia/leiva peale. Või mine uhkemaks ja lisa hoopis salatisse või liha kõrvale. Mul on kindel plaan küpsetatud küüslauguga ka kreemjas toorjuustuvõie kokku panna.

Ning ei virise midagi, et sõrmed ka natuke õliseks saavad - lakud puhtaks! Õligi saab ju juurde maheda küüslaugumeki, mis ütleb küll 'röstitud', kuid jätab suhu ka tavapärase 'tervisliku' tunde. Hea.

kolmapäev, 23. jaanuar 2008

Kõige lemmikum soojendav supp

Sina ütled 'püreesupp' - mina mõtlen 'porgandisupp koriandri ja aniisiga'

Minu jaoks on see püreesupi täiuslik olemus, kulbiga tõstetav unistus, kuum kosutus käredal talvepäeval ja jahe värskendus palaval suvisel pärastlõunal. See on nii mitmekülgne ja nii omane.



Külmkapist on meil vanaema juurest toodud porgandeid peaaegu kogu aeg võtta. Need on mõnusalt maitsest pungil ja pealegi on keegi tavaliselt nad juba ära jõudnud koorida. Päris superluks! Selle supi tegemine on lihtne ning sobib tõesti nii kuumalt kui ka jahtunult nautimiseks. Pange juulikuuks meeldetuletus;)

Kanapuljongi asemel võib võtta köögiviljapuljongi, toorjuustu asendada vahukoore või hapukoorega - mida parasjagu külmas leidub. Igasugused maitsestatud toorjuustud on ka muhedad ja annavad oma nüansi - küüslauguga Bonjouri (ikka seda õiget, mitte mingit Rama-jama) näiteks olen korduvalt sisse seganud.


Porgandisupp koriadri ja aniisiga
(4 portsu)

400 g porgandit
1 sibul
1 spl võid
8 dl kanapuljongit
jahvatatud koriandriseemneid
jahvatatud aniisiseemneid
4 spl toorjuustu
1 tl suhkrut
soola, pipart

  1. Viiluta sibul ja porgandid, hauta supipoti põhjas võis, kuni sibul muutub läbipaistvaks, umbes 10 minutit.
  2. Lisa puljong ning keeda kuni porgandid on piisavalt pehmed, 20 minutist ilmselt aitab.
  3. Püreesta potitäis ning vala tagasi potti.
  4. Lisa toorjuust ning maitsesta koriandri, aniisi, soola (kui vaja, sest puljong võib üsna soolaseks teha), pipra ja suhkruga. Lase uuesti kuumaks, kuid keema pole vaja lasta.

Supp on nii meeldivalt kreemjas, isegi väike kogus toorjuustu võib imet teha! Porgandite maitse on magusjas, vürtsid toovad selle nüanssideni välja. Koriander ja aniis pole väga kanged maitsestajad, pigem mahedad, seega sobivad need porgandiga suurepäraselt.

Seekord viskasin supi otsa krõbedaid leivakuubikuid, aga eks saama hea on sepikukuubikute või hoopis grillkanaga. Pigem tihti kui harva meeldib mulle seda süüa aga täitsa alasti, ilma mingi lisandita. Supi maitse ise juba kuidagi täiendab ennast...kummaline. Aga võimas.

Ma kardan, et see supp vist saadab mind terve eesseisva elu.

kolmapäev, 16. jaanuar 2008

Toorjuustujäätis

Toorjuust - samamoodi kui kohupiim - muudab kõik asjad paremaks.

Selle retsepti kohandasin Tartelette blogist ning viisin ellu juba novembris(!), kuid ei mallanud magustoitu päris juustukoogijäätiseks nimetada. Mis selle minu jaoks juustukoogijäätiseks teeks? Noh, igatahes, minu jaoks on juustukook esmakätt küpsetatud. Amy soovituse kohaselt võiks ju jäätise sisse pisikesi juustukoogitükkegi segada, miks mitte. Ja kui juhuslikult keegi praegu selle peale peaks mõtlema, siis jah, mul käivad neelud küll:) Seega - sisse rohkem toorjuustu ning juustukoogi- ja küpsisetükke.
Ühel nädalavahetusel tuleb siis selline päevaplaan...

Praegu soovitan aga seda - suussulav!

Toorjuustujäätis
(mugandatud Tartelette, portse 4-6)

4 dl piima
1 1/2 dl vahukoort
1 3/4 dl suhkrut
2 munakollast
90 g toorjuustu
  1. Klopi munakollased suhkruga lahti.
  2. Lase paksupõhjalises potis koos soojaks piim ja vahukoor, siis vala segu tasapisi segades muna hulka.
  3. Sega hästi, siis vala segu tagasi potti ning hoia keskmisel-madalal kuumusel, kuni kreem pakseneb. Ära lase sellel keema hakata! Vispelda segu tihti.
  4. Tõsta pott pliidilt, vispelda sisse toorjuust (seda on lihtsam teha, kui kõigepealt osa segust toorjuustule lisad, et see nii tahke poleks).
  5. Lase segul toatemperatuurini jahtuda, siis kata ning tõsta külmkappi. Kui segu on jahe, valmista jäätis jäätisemasinas või tõsta see kausiga külmkappi, iga 30 minuti-1 tunni järel (olenevalt külmiku temperatuurist - aga piilu lihtsalt kaussi!) mikseriga vahustades, kuni konsistents on piisavalt jäätis.

Olin ise tulemusega tõesti rahul, arvestades, et olen jäätise suhtes nii amatöör. Vähemalt seekrod ei jäänud pea üldse kristalle sisse:D

Toorjuustu maitse on kohal, seda küll, aga ma olen jube ahne enama järele! Jäätis on magus, jah, kreemjas, mahe, täiuslik hapuka piruka otsas. See maitseb kuidagi....lustlikult. Nagu lõbustuspargijäätis sellise kõrgema klassi aktsendiga.
Aga nüüd tuleb endale vist plaan teha, millal aega oleks veel ühe portsu toorjuustujäätise juustukoogijäätise tegemiseks!

pühapäev, 13. jaanuar 2008

Kihiline kook kuivatatud ploomide, kreeka pähklite ja kreemiga, mis tekitab 'ohhe', 'ahhe' ning 'seda-küll-ette-ei-näinusid'

Parajal aupositsioonil (vähemalt minu poolt) istub köögiriiulil selline raamat nagu 'Eesti Kokkade Kokaraamat', milles on 26 Eesti peakoka retseptid. Seal on lihtsaid kokkukeeramisi, aga ka saavutusi tasemel basiiliku-vahukomm barbeque antrekoodi, ingveri-hoisinikastme ja röstitud tomatiseemnetega (lihtsalt vahemärkus: ette suudate üldse kujutada sellist asja?).

See teisipäeval tehtud kook on kergete muudatustega Maren Ritsi (Pärnus trahter 'Postipoisi' peakokk) retseptist ja jääb ajalukku kui kook, mille vahel oli Merevaiku, kuid mis maitses suurepäraselt.

Kuna minu lahtikäiv vorm on tervelt 27 cm, sain koogi lõigata vaid 2 kihiks retseptis oleva 4 asemel (kui väike saab üks vorm olla?). Kuivatatud ploomide kogust vähendasin poole võrra, sest neile lihtsalt polnud enam eriti ruumi!:D Aga lisage soovi järgi. Muscovado ja demerara suhkruid ei kasutanud samuti...see on muidugi patt, jah? Vaatasin kappi...

Kihiline kook kuivatatud ploomidega
(muudatustega Maren Rits' retsept 'Eesti Kokkade Kokaraamatus")

130 g võid toatemperatuuril
230 g heledat muscovadot (asendasin 180 g tavalise suhkru ja 50 g fariinsuhkru seguga)
3 muna
100 g jahu
1 tl küpsetuspulbrit

400 g kuivatatud ploome, hakitud (kasutasin 200 g)
100 g kreeka pähkleid, hakitud
2 spl demerara suhkrut (jätsin välja)

200g kondenspiima
400 g Merevaiku
100 g heledat siirupit
  1. Hõõru muna suhkruga lahti. Lisa või ja vahusta õhuliseks.
  2. Lisa küpsetuspulbriga segatud jahu.
  3. Küpseta lahtikäivas vormis 180C juures umbes 25 minutit.
  4. Lase koogil maha jahutda ning lõika siis kihtideks (2-4) vastavalt koogi paksusele.
  5. Vahusta kondenspiim suhkrusiirupi ja Merevaiguga.
  6. Määri kreemi tordipõhjade vahele ja peale, iga kihi vahele ning peale puista ka ploome, pähkleid ja demerara suhkrut.
  7. Lase seista järgmise päevani. Naudi!


Üks korralik magus kook! Kuigi välimus raamatu omaga võrreldes on kui öö ja päev, meeldis see meile väga. Kreem maitseb pigem kondenspiima kui Merevaigu sarnaselt, kuid viimane annab juurde omamoodi intensiivse ja kergelt kleepuva maitse, mille allikat on väga raske kindlaks teha. Kogu kreem tundub suus tiheda ja toitvana. Kihtide vahel jääb see pehmeks, kuid peal jääb alles tihedam kiht, mis meenutab mõnd suhkruvaapa. Mõnus.

Kook, kreem, ploomid ja pähklid - kokku saavad igas suutäies nii erinevad tekstuurid, et see on puhas nauding! Juba vaid 200 g ploomikuhjaga jätkus seda pea igasse ampsu ning meile selles piisas. Üleüldist magusust (mis oli üsna kõikehõlmav!) aitasid tasakaalustada vaid kergelt mõrkjad kreeka pähklid. Kihtide vahele ma suhkrut küll ei puistanud - koogil poleks lisamagusat niikuinii vaja olnud, kuid 2 spl demerarat oleks pigem toiminud lihtsalt maitsenüansi ja krõbedate paladena muidu nii pehmes koogis.

Joogiks kõrvale soovitaksin külma piima. Kange kohv võiks ka muidugi efekti anda (mitte et ma seda kunagi joonud oleks või midagi!)

neljapäev, 10. jaanuar 2008

Apteegitilli-pirnisupp

Vast on kõigil toite, mida nad ainuüksi endale teevad. Võib-olla viskad üksi kodus olles kokku šokolaadist nõretava magustoidu, ehk on sul mingi oma eriline võileib, mida kõik ei-ole-võimalik-et-sa-seda-sööd näoga passima jäävad.

Igatahes. Minu jaoks on piisavalt 'üksikud toidud' juba püreesupid. Ema nimetab neid beebitoiduks. Isa...no talle valmistab probleeme pigem see, mida ma suppide sisse panen. Või, põhimõtteliselt, igasuguse soolase toidu sisse.

Ent mulle jääb alati see pluss - kogu potitäis ainult mulle. Seekord pean tänama Janelle'i mõnusa supi eest, mille poolest portsjonist jätkus mu kahe päeva sooja toidu varudeks:)

Apteegitilli-pirnisupp
(Talk of Tomatoes, kuuele)

2 apteegitilli e fenkolimugulat
1 sibul
2 pirni (comice)
2 spl võid
9 dl kanapuljongit
2 spl jahu
soola, valget pipart, suhkrut
1 dl kohvikoort

  1. Lõika ära mugula alaosa ning varred (lehed võiksid alles jätta), siis viiluta see õhukeselt. Viiluta ka sibul.
  2. Lisa supipotti apteegitill koos sibula, või ning 2spl veega. Kata kaanega ning hauta keskmisel kuumusel 5-7 minutit.
  3. Lisa 2 spl jahu ning kuumuta segades 1 minut.
  4. Lisa kooritud ja tükkideks lõigatud pirnid ning puljong. Kata kaanega ja keeda vaikselt kuni pinrid on pehmed, 5 minutit.
  5. Püreesta potitäis saumikseriga(võid natuke püreestamata jätta, et supis mingid tükid sees oleks).
  6. Vala supp tagasi potti, lisa koor ning maitsesta soola, valge pipra ja natukese suhkruga.
  7. Keeda tasaselt tulel kaane all 6-8 minutit. Serveeri (võid kaunistada apteegitillilehtedega).

Mida tühjemaks taldrik sai, seda rohkem supp meeldima hakkas. Kui see juba sellisele mõõdukalt soojale temperatuurile langes, hakkasin mekki juba täitsa armastama. Apteegitilli heale põhjalikule maitsele kreemjas suutäies oli pirni õrn maitsenüanss omamoodi toetuseks. Kui puuvilja kohaolekust midagi teadnud ei oleks, poleks 'salajast koostisainet' ilmselt ära pakkunudki, aga 'salajase koostisaine' nime on pirnid siin kindlasti väärt. Mingil naljakal kombel toovad need kuidagi apteegitilli paremad maitseomadused välja. Ei tea. Toovad jah.

Suts suhkrut võiks ju lisada! Kuigi pirnid on juba parajalt magusad, vajab minu arvates üldine maitse seda natukest suhkrust tõuget. Supp maitseb hästi ka külmalt, kuid pigem soovitaksin siiski seda 'mõõdukat' temperatuuri - äratab maitsemeele meeldivalt üles!:)

kolmapäev, 9. jaanuar 2008

Vürtsised šokolaaditrühvlid, kui ikka veel jõulusid igatsed.

Osakeseks tehtud jõulupakkidest olid need trühvlid, millest rääkimata jätta lihtsalt ei saa. Olid nad jah natuke erinevad keskmisest šokolaaditrühvlist, sest olid täidise poolest pehmemad, siidisemad. Kui ka 2007 ja kogu jõulutrall kaugele maha jäid, siis igasugused jõuluvürtsid on meil siin aastaringselt - just nii - aastaringselt...


(See oli, nagu mõistate, ettekääne trühvlitest rääkimiskes, eks)

Vürtsised šokolaaditrühvlid
(Sylvia Danielsson "Vürtsid Toidus")

125 g tumedat šokolaadi
125 g piimašokolaadi
1/2 dl kohvikoort
ühe apelsini mahl
75 g suhkrut
50 g pehmet võid

maitsestamisvariandid 1/3 segu jaoks
1/4 tl jahvatatud aniisiseemneid
1/8 tl jahvatatud vürtsi
1/4 tl riivitud muskaati
1/4 tl jahvatatud nelki
1/4 tl kaneeli + 1/8 tl jahvatatud kardemoni (täiesti peeneks!)
1/2 tl Cointreau'd või muud apelsinilikööri

katteks
umbes 250 g tumedat šokolaadi
mida süda ihkab: 50 g piimašokolaadi, tuhksuhkrut, kakaopulbirt, nelke, aniisiseemneid, pähkleid...
  1. Murra šokolaadi tükkideks.
  2. Lase koor, apelsinimahl ja suhkur üheskoos keema ning vala šokolaaditükkidele. Sega, kuni hästi segunenud.
  3. Lisa või ning sega hästi.
  4. Jaga segu kolmeks ning vali iga osa jaoks erinev maitsestamisvariant. Lase segudel u 30 min külmkapis taheneda.
  5. Vormi segudest pallid (võid erineva maitsega segudest vormida erinevad kujundid) ning lase pallidel külmas taheneda.
  6. Sulata tume šokolaad vesivannil ning kasta kõik trühvlid sellesse, lase neil taheneda mittenakkuval pinnal (nt foolium).
  7. Kaunista erineva maitsega trühvlid erinevalt. Võid neid keerutada tuhksuhkrus või kakaopulbris, kaunistada sulatatud piimašokolaadiga. Enne trühvlite tahkumist võid aga lisada ka peale pähkleid või vastavalt maitsele nt nelgimaitselisele trühvlile nelgi, aniisimaitselisele paar aniisiseemet.

Minu trühvlid olid aniisi-, nelgi- ning kaneeli-kardemonimaitselised. Ning kõik meeldisid! Maitsenüansid tulid väga ilusti läbi ja minu käsi haaras pigem aniisitrühvlite järele. Apelsinimahla maitset ma eriti tuvastada ei suutnud, aga noh, ei huvita.
Pehmem täidis oli just mõnus ning üllatas natuke iga kord, kui hambad trühvlisse lõin (pean lihtsalt ära mainima, et ma ei mõista inimesi, kes komme ühe ropsuga suhu pistavad). Überkõrge gigakvaliteediga kohvikutrühvlid, mis mitu raha maksavad, on üldiselt ju kõik sellised kõvema ja tihkema sisuga, olgu põhjus selleks ja nende laekõrguses hinnaks siis milline tahes. Vaheldust on lahe. Juba põhimõtteliselt.

Pallide tegemine oli siiski natuke raske mu ebatavaliselt soojade kätega ja ma lihtsalt jooksin kogu aeg pliidi ja külmiku vahet! On vist hea šokolaadi mõnikord jooksmisega kombineerida...:)

pühapäev, 6. jaanuar 2008

Kõige tumedamad veinised õunad

Või, esimesel pilgul, pigem nagu sabadega peedid.

Eriti just jõulude ja uusaasta ümber tuleb nii Internetis kui igal pool ja igal pool soovitusi veinipirne teha kui seeni pärast vihma. Miks ma enda õuntest üldse kirjutan, on see, et need tulid lihtsalt piisavalt vinged välja. Mõnusa tökatise tooniga:)

Täpseid koguseid ma öelda ei oska, võin ainult oletada. Viskasin ju potti lihtsalt, mis maal olles ette juhtus. Õunad olid pigem tillukesed. Ning vabalt võib asendada hoopis pirnidega.


Vürtsidega õunad punases veinis ja mustsõstramahlas

Õunu (mul oli 10 pisikest)
Umbes 1/2 l mustsõstramahla
Umbes 7 dl punast veini
1 vaniljekaun
nelki, umbes 10 tk
1 tähtaniis
1 kaneelikoor
  1. Võta piisavalt suur pott, et õunad selle põhjale ära mahuksid.
  2. Lisa kõik ained peale õunte ning lase keema tõusta.
  3. Samal ajal hakka koorima õunu. Jäta varred kindlasti külge. Südamik lõika välja altpoolt, samuti lõika põhjast ära viilakas, et õun paremini püsti seisaks.
  4. Lisa õunad potti ning keeda neid tasasel tulel pool tundi, kuni on pehmed. Kuna vedelik ilmselt õunu täielikult ei kata, võid neid vahepeal mõned korrad ümber keerata, et värv tuleks ühtlasem.
  5. Eemalda kuumuselt ning lase õuntel vedelikus jahtuda.
  6. Serveeri vaniljekastmega.

Mustsõstramahl on tugev maitseandja. Õunad tõesti näevad peedikarva välja, kuid maitsevad pigem nagu lahjendatud vürtsimustsõstrad või midagi:) Õrna viljalihaga, mahlased. Karjuvad vaniljekastme järele. Nii tumedad kui võimalik.

Vanaema üllatamiseks oli see ilmselt parim viis. Mõelda vaid, et olles terve elu õuntest ja igasugustest kättesaadavatest asjadest maiuspalu valmistanud...ja siis mina lihtsalt viskan needsamad õunad sellesama mahla sisse ning kaneel ja nelk ja....kes oleks võinud arvata, eks?

neljapäev, 3. jaanuar 2008

Tortilla, mis pole õige tortilla ja kaugeltki mitte see tortilla, mis on meie jaoks tortilla

Välismaiseid ajakirju on meeldiv lugeda ja lapata, aga üldiselt peab nende eest sada raha väja käima. Kui eelmisel sügisel Hispaanias käisime, haarasin juba lennujaamas hooga neli kohalikku. Sellise hooga, et üks sattus hoopis katalaanikeelne... Pole hullu, eks, kunagi dešifreerin ära.

Aga sõbranna kinkis mulle suvel sünnipäevaks hispaaniakeelse ajakirja Comer Bien (tähendab hästi söömist;))kolme numbri tellimuse. Oujee. Äärmiselt armas. Kogu nende nn gastronoomiapilk on täitsa teistsugune, aga Hispaania köök meeldib mulle väga. Spinatiliikidest ja kalmaarigurmeest vaatan veits mööda, ikkagi... Iga numbri tulekul viskasin sisukorda hunniku linnukesi, aga teha olen jõudnud portsust hispaaniakeelsetest ajakirjadest vaid üht asja...

Ja kui sõna „omlett” ei meeldi, siis – jumal hoidku – öelge pannimagustoit või midagi.

Šokolaadiomlett
(mugandatud ajakirjast Comer y Beber oktoober/november 2006, 4 portsjonit)

4 muna
100g suhkrut
100g tumedat šokolaadi
2 tl kakaopulbrit

  1. Murra šokolaad ruutudeks
  2. Klopi munad suhkruga kergelt kohevaks.
  3. Sõelu hulka kakaopulber ning lisa šokolaadikamakad
  4. Valmista segust suuremal pannil üks suur omlett (ära üleküpseta, muidu ei jää šokolaad mõnusalt voolavaks;)). Jaga neljaks.
  5. Paku niisama või kastmega. Soovitan vanilje- või puuviljakastet.





Kasutasin ise väikest panni, et vaid kahele inimesele valmistada. Hästi hea kiire magustoit! See omlett polegi nagu mingi omlett, sest kuigi munane, on see parajalt kakaone. Noh, näiteks, kreembrülee on ka munane, eks... Šokolaadikamakad on pooleldi sulanud ja meeldivalt soojad!

Eriti kiire kastme saab vaniljepudingist, millele on lisatud piima ning suts kardemoni või kaneeli (ma ei lõpeta selle propageerimist iialgi!)

Ma nüüd ei tea, aga mina hakkaks küll pistma.